vaheta kanalit

Ma unustasin kelkida, kuidas ma ühekorraga oma äiale-ämmale ja mehele ja iseendale muljet avaldasin. 
See oli Eestis. Me läksime raamatupoodi. Esimest korda pärast raamatuesitlust. Nad tahtsid mu raamatut poes näha (ma tahtsin ka näha) ja soetada ja ühtlasi otsisid üht lauamängu, kus jahid mööda merd võistlevad. 
Läksime Viru keskuse Rahva Raamatu suunas, eskalaatorist ja trepist üles ja polnud veel raamatupoodi astunudki, kui ma märkasin, et raamatupoe-kohvikus, otse akna ääres, istub naisterahvas ja loeb süvenenult erkroosade kaantega raamatut.  
Minu raamat, minu raamat! Näitasin ämmale-äiale-mehele. Sho tegi võõrast naisest salaja foto, et ma seda oma hädisematel päevadel silmitseda võiks.
Nüüd on mu silmad küll kõike näinud, mõtlesin, kirjanik minus võib rahus surra. 
Aga muidugi rõõmustab surev kirjanik, et roosade kaantega raamat on sel nädalal Apollos essa ja Rahva Raamatus tessa. Kuigi ta võiks ikka mõlemas essaks saada, ja parem oleks, et mitte liiga kauaks jääda savisaare üllitise kõrvale.
Mis tuletab meelde, et kui me ühes Tartu hotellis öö veetsime, siis Sho pani õhtul teleka käima ja ma vaatasin, et mis leebed-leebed uudised need on. Neil puudus uudisele omane konflikti moment. Järjest ikka ainult sellest, kuidas tegelikult kõik hästi. Näidatakse edenemisi Harju tänava remondil ja keegi ei räägi vihastest restoranipidajatest, kellel remondi pärast kasum saamata jääb. Näidatakse videoklippi savisaare raamatuesitlusest ja seejuures mitte üht kriitilist sõna honorari või mille iganes kohta.
Aga kurram! Näitasin Shole: vaata, Eesti vihatuim poliitik istub oma raamatuesitlusel selle sama poe selle sama tooli peal kus mina!
Siis vaatasin, et aga see ju Tallinna TV. Vaheta kanalit! VAHETA KANALIT!

reality check

Ilm on nii sürr. Ma tahaksin teha plaane ja hakata elu uuesti korrastama ja uue pilguga vaatama ja mõtlema, mis edasi ja kuidas – aga lihtsalt ei saa. Sest elu möödub kui aurusaunas. 
Praegu tuli jälle äikesevihm peale. Õnneks on äike kaugel, sest üleeile oli otse mu peakohal ja ma ei jõudnud välgu järel “üks” öelda, kui juba kärgatas.
Nii ongi huvitav end kõrvalt vaadata: kuidas ma suudan iga tegu vaid alustada ja igast mõttest vaid veerandi mõelda. Esimene impulss nagu oleks, aga lihtsalt ei käivitu. 
Eilse ja üleeilse magasin lihtsalt maha, sest ajavahe & magamatus & väsimus oli suur.
Ma muide sõitsin veel korra selle sama taksojuhiga, kellega riidu läksin. 
Tegelikult enne veel sõitsin ühe naistaksojuhiga. Istusin autosse ja ütlesin: tere! Teate, ma rääkisin just ühe teie firma sohvriga, kes teatas, et naised taksojuhiks ei sobi. Mida  t e i e  sellest arvate? 
Taksojuht ütles, et pole paremat tööd, mida üksikemana viie lapse kõrvalt teha. Et läks mehest lahku, kuna “kuuendat last” oli raske pidada. Aga kui leiaks printsi, kes tema asemel piisavalt teeniks, jääks heal meelel koju “naiste töid” tegema. 
Aga jah, siis järgmisel korral tellisin jälle takso ja tuli see juht, kellega riidu läksin. Ta pidi aadressi järgi teadma, et mina tellisin, sest ta oli mul kodus juba järel käinud. 
Mõtlesin kähku, kumb strateegia valida: kas jätkata sealt, kus pooleli jäime või vältida teemat. Valisin viimase, sest, esiteks, olin vässu ja, teiseks, teadsin, et me sõit on seekord lühike ja seesugusest sitapuntrast, nagu me viimase vestluse lõpp, on selle ajaga võimatu mõistlikku punkti jõuda. 
Nii rääkisimegi ilmast ja… Ma vaikisin osa ajast. Suht pingeline õhustik oli. Ma tõsimeeli arvan, et ta tuli mu uksele suuresti lootuses sel teemal veel rääkida. 
Ta ütles: tead, see su naaber, Marianne, on igavene vastik mutt. Ta tegi tähendusrikka pausi, lootuses, et ma eel-reageerin, sest teatavasti kannab naaber Marianne kohalikus meedias feministi nimetust. 
Aga ma ei reageerinud. 
Taksojuht ütles, et Marianne oli ükskord vingunud taksohindade üle. Tõepoolest, Eestis on head taksohinnad, nõustusin sohvriga ja siis vaikisime veel ja siis rääkisime ilmast. 
Päev enne lendu läksime M&R’iga mereranda. Õhtupäike, täiuslik idüll. Taevas, valgus, soe merevesi. Kaamera oli kaasas, et natuke filmida. 
Ja siis jalutas täiuslikku idülli üks Sitapea. 
Ma tean, sellise nimega tüüpe esineb mu postitustes viimasel ajal tihti. Seepärast peakski tegema omaette lugude sarja, mille sisuks on kõige ootamatumates situatsioonides välja ilmuvad Sitapead. 
See võiks olla näiteks lühikoomiks. 
Esimene aken: täiuslik mererand ja loodus. Õnn.
Teine aken: Päikeseloojang, nukrad mõtted kodumaa idüllist lahkumisest.
Kolmas aken: eikusagilt ilmub Sitapea, avab suu ja hakkab sõimama. Madalalaubaline väiklane paks ilge mees keset päikeseloojangut. Ilge. Kui te kujutate ette, et on olemas üks inimene, kes on lihtsalt tülgastust tekitavalt vastik, siis see on see mees: Sitapea. Keset täiuslikku rannaidülli.
Ma arvan, et see võiks olla populaarne koomiks. Ja väga tänulik olen selle reality check‘i üle, mis ta mulle korraldas. Koomiksisari sitapeadest idüllis peaks kandma pealkirja Reality Check.

Kuna R on samuti ilgustele allergiline, siis tekkis rannaidüllis situatsioon, kus kaks meest, laubad kurjalt koos, juba tõsiseks kakluseks valmistusid. Aga see lahenes lõpuks ära. Selles mõttes on hea olla naine ja raske olla mees, sest igas’t sitapead tahavad suga kakelda. 

riid

Ma läksin taksojuhiga riidu.
Olen viimasel ajal mitu korda taksosse istunud. Ühe korra oli mul kiire ring vaja teha linnas ja seejärel bussile saada.
Mul olid raamatu reklaampostrid põlvel ja sohver küsis: kes raamatu kirjutas?
Mina, uhkelt, et mina.
No ja jutt jooksis. Vaimukas mees. Suure jutuga. Tegime päevapoliitilist nalja, et oleks pidanud savisaare nime all avaldama, oleks ilgelt hea honorari saanud.

No ja täna oli jälle taksot vaja, et Kivimäelt lihtsasti lennujaama saada.
Ennäe, sama sohver.
“Noh, kas raamat avaldatud?”
“Avaldatud!” (Rind kummis.)
Jutt jälle jookseb. Sohvril kõige kohta kõva arvamus.
Ja kuidagi jõuame sinnamaani, et ta ütleb, et taksojuhtimine pole naiste töö. Naised ei saa hakkama.
Ma tagasihoidlikult, et miks siis täpsemalt. Ta, et füüsiline töö. Ma ei saa täpselt aru.
Ta ütleb, et võrdõiguslikkus on igavene jama. Naised ja mehed on erinevad.
Olen temaga selles viimases nõus.
Veel vesteldes saan aru, et taksojuhitöö pingelisus on see, mida ta füüsilise all silmas peab. Ja kuna, tee mis tahad, naistel on alati kodus rohkem ùlesandeid kui meestel, siis füüsiline töö, see sohvri oma, neile ei klapi.
“Kui naistele füüsiline ei sobi, kas siis sobib selle teine pool – intellektuaalne?” küsin kergelt kiuslikult. Aga see sõltuvat ikka igast inimesest.
See feminism on täielik jama! Ütleb sohver, kui Tartu maanteele keerame.
Te vist ei saa täpselt aru, mida feminism algselt taotleb, alustan. Kas olete nõus, näiteks, et naistel peaks olema meestega võrdne võimalus oma elu üle otsustada? Võrdne võimalus haridusele, näiteks.

See kahetsusväärne küsimus teeb taksojuhist mu värske vaenlase.
Mis kuradi haridus?! Kellele on vaja haritud naist?! Mitte kellelegi ei ole!
Peatume foori taga, et lennujaama keerata.
Nüüd tõstan ma ka häält. Te tahate öelda, et KELLELGI ehk MEHEL pole haritud naist vaja ja SEEPÄRAST ei peaks naine end harima???!!!!!!!!!!

Ma olin nii fakin vihane, et viimased meetrid me lihtsalt karjusime üksteisest üle.
Sho mõtles ei tea mida. 

Minu Tokyo

Ma vaatasin oma kirjakasti, et uurida, millal see raamatu kirjutamise jutt peale hakkas. Tuleb välja, et 2009. aasta veebruaris.
Ma olin aasta olnud Jaapanis ja seejärel juba pool aastat kodus Eestis, aga kindla plaaniga Jaapanisse tagasi minna.
Epp võttis ühendust ja küsis, kuidas oleks “Minu Jaapaniga”. Või õigemini “Minu Jaapani” proovipeatükkidega.
Ma olin nii enesekindel ja äksi täis. Viis päeva hiljem saatsin juba pika teksti Epule lugeda. (Tean, sest vaatasin järele.) Kirjutada oli lihtne, sest suurem osa loost oli juba esimese emotsiooni pealt Jaapanis olles blogisse ümber jutustatud.
Suur oli tahtmine rusikaga rinnale trummeldada, nagu gorilla, ja hüüda: “Andke mulle paar-kolm kuud, ma kirjutan teile kohe raamatu valmis! Sest mul on nii palju häid lugusid rääkida.”
See tunne – illusioon, et mul on häid lugusid ja et ma oskan neid kirja panna – kestis veel parajalt pikalt. 
Kuna ma ei teadnud, millal ma täpselt tagasi Jaapanisse lähen ja kirjastusel ei paistnud raamatuga kiiret olevat, siis ootasin ja kirjutasin veel proovipeatükke. Vahepeal võttis Epp ühendust ja küsis, kuidas nüüd plaanid on ja vahel andis teada, kui mulle oli tekkinud kirjutamisel konkurente või kui nad siiski erinevatel põhjustel konkurentsist langesid.
Enne, kui 2010. aasta septembris uuesti Jaapanisse läksin, andsin sellest kirjastusele teada ja lootsin, et nüüd viimaks võib alata minu “paljude heade lugude” ümberjutustamine. 
Aga Epult ei tulnud enam kiiret positiivset vastust. 
Olin paar kuud Tokyos elanud, kui Epp palus veel mõne proovipeatüki kirjutada ja nüüd avastasin, et minu jaoks on vahepeal hea loo latt kõvasti kõrgemale tõusnud ja mitte miski, mida ma kirjutan ja seni kirjutanud olen, üle lati ei hüppa. 
Esimese emotsiooni pealt kirjutatud lugude varjukülg seisneb selles, et kui emotsioon läinud, ei tähenda need lood enam midagi.  
Aga kirjutasin. Detsembrini oli vaikust. Siis vastas Epp, et vahepeal on hulgaliselt kandidaate kaalutud, aga sõelale olen jäänud mina ja veel keegi. Et kirjutaks mõlemad veel kaks peatükki ja siis otsustaks. 
Ma ei tahtnud enam mingit raamatut kirjutada. Mul oli kriis ja paha olla. (Sellest täpsemalt raamatus! kõlaks reklaamlause.) 
Aga kirjutasin. Jälle vaikus. 
2011. aasta algul tuli kirjastusest vastus, et liiga raske on meie kahe vahel valida ja pakkumine tehakse mõlemale. Minu jaapani keele ja kultuuri õpetaja Maret, kelle lugu on tugevalt seotud Hokkaido saarega, kirjutaks Jaapani-raamatu ja mina võiksin jutustada oma elust Tokyos. 
Lugesin kirjastuse sõnumit ja hakkasin kõva häälega naerma. Kas tõesti Tokyo? See linn, millega mul juba pikemat aega kana kitkuda? Aga pakkumine meeldis mulle väga. Tundus hea võimalusena selle veidra ja lummava linnaga oma suhteid siluda.
Ainult et ma ei uskunud enam esimese emotsiooni pealt kirjutatud lugudesse. Samas ei osanud ma ka teisiti kirjutada ja nii tundus ilmatu raske alustada lugu 2007. aasta naiivsest sügisest, kui ma ise olin 2010. aasta rusuvas talves. 
Aga napilt paar kuud hiljem läks seis “grammike” veel hullemaks. Maavärinate ja hiidlaine ja tuumalekke ja isiklike tragöödiatega. (Siia sobiks taas küüniline hüüdlause raamatu reklaamiks.) 
Avastasin, et oma olevikust ja esimestest emotsioonidest lähtuvaid lugusid on nüüd üle mõistuse raske  kirja panna. Emotsioon oli liiga tugev ja kui ka katsetasin, hakkasin kirjutades alati nutma.
Nüüd oli väga hea hoopis põgeneda tagasi helgesse minevikku, olgugi, et seda läbi oleviku mustade prillide vaadates. Aga distants andis mulle võimaluse ka neid esimese-emotsiooni-lugusid kainemalt vaadata. Osa neist paremini kirja panna ja teised targu kirja panemata jätta. 
Raamatu algusest lõpuni jõudmiseks kulus mul natuke üle kahe aasta ja selleks ajaks sain ka katastroofi-peatüki kirja panna õige pisut valutumalt distantsilt. 
Kirjutamise protsess iseenesest on olnud ütlemata nauditav. Mulle meeldis selle juures kolm asja.
Esiteks, see oli õppimise protsess. 
Elu loomulikust kaosest tuli luua üks jälgitav narratiiv. See oli mingis mõttes nagu pusle kokkupanek: osati poeetiline, osati tehniline töö. Muuseas kerkisid esile väga huvitavad probleemid.
Üks neist oli näiteks terav vastuolu jutustuse-reaalsuse ja minu enda ego huvide vahel. 
Vastupandamatu oli soov kirjutada ennast kõige sümpaatsemaks ja intelligentsemaks inimeseks, kellega lugeja kunagi tutvunud on. Selliseks, kelle vaimukas ja täpne sõna jääb kõlama raamatu igast dialoogist, kes teeb ainult õigeid otsuseid, mõtleb õilsaid mõtteid ja nõnda edasi. 
Ma usun, et lõpuks sai lugu ego üle ikka võidu. 
Teiseks, sest see oli mineviku loomise protsess. Mineviku looks kirjutamise üks kõrvalnähtusid on asjaolu, et sa pärast mäletad minevikku täpselt sellisena, kui loo kirja panid ja kõik, mis jäi kirja panemata või mille reaalsust narratiivi huvides õige pisut väänatud sai, jäävad su mällu mineviku uue kujuna. 
Kolmandaks oli rõõm minna tagasi minevikku ja kirjutamise läbi viibida mõnes hetkes palju kauem, kui need tegelikkuses kestsid.
Võib-olla tundub nüüd, et lugu koosneb peamiselt nutustest hetkedest, nii et pean otsesõnu üle kinnitama – raamat pole üldse nii kurb.  Pigem on kerge ja naljakas, ausõna. Isegi toimetaja Anu ütles: rõõmsameelselt vaimukas. 

"Minu Tokyo" kaas

Anna, kes kaane tegi, pakkus välja mitu varianti. Üks oli võetud mu pulmarõivast. Ja pea kõigile meeldis see pilt kõige rohkem.
Eriti minule, sest see oli ju mu pulmarõivas. 
Ainult, et Anna ütles: kui sellest samast pildist pole suuremat versiooni, pole see piisavalt kvaliteetne kaane jaoks.
Siis ma saatsin talle suurema pildi. 
Siis ta ütles, et see siiski pole piisavalt kvaliteetne. 
Siis ütlesid kõik: nii kahju, aga hästi, teeme siis selle teise kaane. 
Kahju, mõtlesin. Aga elu pole mingi Hollywoodi film, kus kõik lõpuks kõige paremini laheneb. Ja sellel teisel kaanel pole ju viga.
Vahepeal aga lappasin arvutis igasuguseid fotosid. Otsisin endast mõistlikku pilti tagakaanele (ega leidnud).
Aga leidsin veel pilte pulmarõivaist. Väga suured fotod. See on võimalus, mõtlesin. Pöidlad pihku: võib-olla elu siiski on hollivuudikas.
Kirjutasin: ärgem pangem veel kaant lukku. Leidsin paremaid fotosid! 
Aga Anna ütles, et head kaant neist ikka ei saa. 
Siis ütles Epp: Maarja on Jaapanis & kimonod on Jaapanis. Kas pole siis võimalik uuesti pilti teha?
Ma ütlesin: see pole nii lihtne. Riie on laenatud. Pole mõistlik astuda sisse pulmasalongi poolteist aastat pärast pulmi ja öelda, et kuulge, lubage mul pilti teha. 
Kõik ütlesid: nii kahju. Aga see on elu. Kiirus on ka oluline. Tähtajad lähenevad. Teistel kaantel pole ka viga. 
Korraks isegi mõtlesin: või ikka prooviks? Aga me kirjavestluses kõlasid juba mõistuse-hääled, mis ütlesid, et see on kergelt utoopiline ja teistel kaantel pole ka ju viga ja kiire on. 
Mul oli ka kahju. 
Mulle tundus, et kimono muster kaanel oleks kõige õigem valik. 
Aga elu pole nagu filmis. Tähendab, kui ammune laps-mina arvas, et midagi on õige, siis ta sudis seni, kuni sai oma tahtmise. Sest see oli õige! Ja tulemus peab alati olema õige.
Aga praegune mina on selline… tõsieluline. Isegi kui ma arvan, et kõige õigem on just niiviisi, siis ei usu ma enam, et alati kõige õigemini läheb. Ükskõik siis, kas tegu mingite pisi- või suurte asjadega. 
No ja niisamuti selle kaanega. Selgelt on jaapani kured pruudirõiva käisel mu meelest kõige ilusam-õigem, aga see ei tähenda veel midagi.
Ärkasin järgmisel hommikul (kolmapäeval) üles. Pidin tööle minema ja neljapäeval juba Eestisse. 
Vaatasin kirjakasti ja seal oli vahepeal puhkusel olnud Kairiti kiri, kes ütles, et aga see kimono oma on ju nii hea. 
Ja siis mul viskas üle. Ütlesin, et okei, ma ei lähe tööle, vaid lähen salongi ja küsin pilti teha. 
Oleks see nüüd hollivuudikas, siis oleks alanud tatta-rata-taa-muusika. Aga see ei ole ja ma lihtsalt mõtlesin, et no ma lähen sinna kohale, aga tõenäoliselt on see suur ajaraisk ja läbikukkumine ja ma olen enda ja teiste närve ja aega mõttetult kulutanud oma lõputu pulmarõiva-juraga. 
Ja kas see üldse on nii oluline ja keda see huvitab ja kes üldse hoolib jne. 
Anna kirjutas veel öösel (Jaapani hommikul), et pole ju mõtet, sest ei tea, kas nüüdki sobiv pilt välja tuleb. Ja kiire on.
Aga ma ütlesin, et ma ikka lähen. Ütlesin enesekindlalt kõlavad Hollywoodi-sõnad: andke mulle viimane võimalus. 
Ise olin sama pessimistlikult meelestatud kui teised.
Läksin salongi, ütlesin, et vabandage, ma abiellusin teie rõivais ja tahaks kaanepilti oma raamatule ja…
Jälle moment, kus salongitöötaja oleks pidanud särasilmil ütlema: oi, raamat! Nii huvitav!  Muidugi ma teen teie unistuse teoks!
Aga ta oli pigem häiritud. Viisakas (sest ma ju endine klient), aga jahedapoolne. Ütles, et minu kimonot kahjuks täna ei ole, aga homseks võib laost tellida.
Ma ütlesin, et nii ei saa. 
Mõtlesin: jama.
Aga ütlesin: kas oleks võimalik pilti teha mõnest muust?
Ta tõi ühe teise kimono. 
Klõpsasin pilti.
Tundus, et ma segan teda, nii et katsusin kiirustades enam-vähem mõistlikud pildid ära teha. Sundisin teda veel ühe käise ja õla üle oma töövormi tõmbama, et paremat pilti saada. Ta ei rõõmustanud. 
Tänasin, lahkusin. 
Saatsin pildid teistele näha. Hommikul enne lendu vaatasin kirjakasti ja seal oli selline kaas.  
Nii. Haigelt. Ilus.