vaheta kanalit

Ma unustasin kelkida, kuidas ma ühekorraga oma äiale-ämmale ja mehele ja iseendale muljet avaldasin. 
See oli Eestis. Me läksime raamatupoodi. Esimest korda pärast raamatuesitlust. Nad tahtsid mu raamatut poes näha (ma tahtsin ka näha) ja soetada ja ühtlasi otsisid üht lauamängu, kus jahid mööda merd võistlevad. 
Läksime Viru keskuse Rahva Raamatu suunas, eskalaatorist ja trepist üles ja polnud veel raamatupoodi astunudki, kui ma märkasin, et raamatupoe-kohvikus, otse akna ääres, istub naisterahvas ja loeb süvenenult erkroosade kaantega raamatut.  
Minu raamat, minu raamat! Näitasin ämmale-äiale-mehele. Sho tegi võõrast naisest salaja foto, et ma seda oma hädisematel päevadel silmitseda võiks.
Nüüd on mu silmad küll kõike näinud, mõtlesin, kirjanik minus võib rahus surra. 
Aga muidugi rõõmustab surev kirjanik, et roosade kaantega raamat on sel nädalal Apollos essa ja Rahva Raamatus tessa. Kuigi ta võiks ikka mõlemas essaks saada, ja parem oleks, et mitte liiga kauaks jääda savisaare üllitise kõrvale.
Mis tuletab meelde, et kui me ühes Tartu hotellis öö veetsime, siis Sho pani õhtul teleka käima ja ma vaatasin, et mis leebed-leebed uudised need on. Neil puudus uudisele omane konflikti moment. Järjest ikka ainult sellest, kuidas tegelikult kõik hästi. Näidatakse edenemisi Harju tänava remondil ja keegi ei räägi vihastest restoranipidajatest, kellel remondi pärast kasum saamata jääb. Näidatakse videoklippi savisaare raamatuesitlusest ja seejuures mitte üht kriitilist sõna honorari või mille iganes kohta.
Aga kurram! Näitasin Shole: vaata, Eesti vihatuim poliitik istub oma raamatuesitlusel selle sama poe selle sama tooli peal kus mina!
Siis vaatasin, et aga see ju Tallinna TV. Vaheta kanalit! VAHETA KANALIT!

reality check

Ilm on nii sürr. Ma tahaksin teha plaane ja hakata elu uuesti korrastama ja uue pilguga vaatama ja mõtlema, mis edasi ja kuidas – aga lihtsalt ei saa. Sest elu möödub kui aurusaunas. 
Praegu tuli jälle äikesevihm peale. Õnneks on äike kaugel, sest üleeile oli otse mu peakohal ja ma ei jõudnud välgu järel “üks” öelda, kui juba kärgatas.
Nii ongi huvitav end kõrvalt vaadata: kuidas ma suudan iga tegu vaid alustada ja igast mõttest vaid veerandi mõelda. Esimene impulss nagu oleks, aga lihtsalt ei käivitu. 
Eilse ja üleeilse magasin lihtsalt maha, sest ajavahe & magamatus & väsimus oli suur.
Ma muide sõitsin veel korra selle sama taksojuhiga, kellega riidu läksin. 
Tegelikult enne veel sõitsin ühe naistaksojuhiga. Istusin autosse ja ütlesin: tere! Teate, ma rääkisin just ühe teie firma sohvriga, kes teatas, et naised taksojuhiks ei sobi. Mida  t e i e  sellest arvate? 
Taksojuht ütles, et pole paremat tööd, mida üksikemana viie lapse kõrvalt teha. Et läks mehest lahku, kuna “kuuendat last” oli raske pidada. Aga kui leiaks printsi, kes tema asemel piisavalt teeniks, jääks heal meelel koju “naiste töid” tegema. 
Aga jah, siis järgmisel korral tellisin jälle takso ja tuli see juht, kellega riidu läksin. Ta pidi aadressi järgi teadma, et mina tellisin, sest ta oli mul kodus juba järel käinud. 
Mõtlesin kähku, kumb strateegia valida: kas jätkata sealt, kus pooleli jäime või vältida teemat. Valisin viimase, sest, esiteks, olin vässu ja, teiseks, teadsin, et me sõit on seekord lühike ja seesugusest sitapuntrast, nagu me viimase vestluse lõpp, on selle ajaga võimatu mõistlikku punkti jõuda. 
Nii rääkisimegi ilmast ja… Ma vaikisin osa ajast. Suht pingeline õhustik oli. Ma tõsimeeli arvan, et ta tuli mu uksele suuresti lootuses sel teemal veel rääkida. 
Ta ütles: tead, see su naaber, Marianne, on igavene vastik mutt. Ta tegi tähendusrikka pausi, lootuses, et ma eel-reageerin, sest teatavasti kannab naaber Marianne kohalikus meedias feministi nimetust. 
Aga ma ei reageerinud. 
Taksojuht ütles, et Marianne oli ükskord vingunud taksohindade üle. Tõepoolest, Eestis on head taksohinnad, nõustusin sohvriga ja siis vaikisime veel ja siis rääkisime ilmast. 
Päev enne lendu läksime M&R’iga mereranda. Õhtupäike, täiuslik idüll. Taevas, valgus, soe merevesi. Kaamera oli kaasas, et natuke filmida. 
Ja siis jalutas täiuslikku idülli üks Sitapea. 
Ma tean, sellise nimega tüüpe esineb mu postitustes viimasel ajal tihti. Seepärast peakski tegema omaette lugude sarja, mille sisuks on kõige ootamatumates situatsioonides välja ilmuvad Sitapead. 
See võiks olla näiteks lühikoomiks. 
Esimene aken: täiuslik mererand ja loodus. Õnn.
Teine aken: Päikeseloojang, nukrad mõtted kodumaa idüllist lahkumisest.
Kolmas aken: eikusagilt ilmub Sitapea, avab suu ja hakkab sõimama. Madalalaubaline väiklane paks ilge mees keset päikeseloojangut. Ilge. Kui te kujutate ette, et on olemas üks inimene, kes on lihtsalt tülgastust tekitavalt vastik, siis see on see mees: Sitapea. Keset täiuslikku rannaidülli.
Ma arvan, et see võiks olla populaarne koomiks. Ja väga tänulik olen selle reality check‘i üle, mis ta mulle korraldas. Koomiksisari sitapeadest idüllis peaks kandma pealkirja Reality Check.

Kuna R on samuti ilgustele allergiline, siis tekkis rannaidüllis situatsioon, kus kaks meest, laubad kurjalt koos, juba tõsiseks kakluseks valmistusid. Aga see lahenes lõpuks ära. Selles mõttes on hea olla naine ja raske olla mees, sest igas’t sitapead tahavad suga kakelda. 

riid

Ma läksin taksojuhiga riidu.
Olen viimasel ajal mitu korda taksosse istunud. Ühe korra oli mul kiire ring vaja teha linnas ja seejärel bussile saada.
Mul olid raamatu reklaampostrid põlvel ja sohver küsis: kes raamatu kirjutas?
Mina, uhkelt, et mina.
No ja jutt jooksis. Vaimukas mees. Suure jutuga. Tegime päevapoliitilist nalja, et oleks pidanud savisaare nime all avaldama, oleks ilgelt hea honorari saanud.

No ja täna oli jälle taksot vaja, et Kivimäelt lihtsasti lennujaama saada.
Ennäe, sama sohver.
“Noh, kas raamat avaldatud?”
“Avaldatud!” (Rind kummis.)
Jutt jälle jookseb. Sohvril kõige kohta kõva arvamus.
Ja kuidagi jõuame sinnamaani, et ta ütleb, et taksojuhtimine pole naiste töö. Naised ei saa hakkama.
Ma tagasihoidlikult, et miks siis täpsemalt. Ta, et füüsiline töö. Ma ei saa täpselt aru.
Ta ütleb, et võrdõiguslikkus on igavene jama. Naised ja mehed on erinevad.
Olen temaga selles viimases nõus.
Veel vesteldes saan aru, et taksojuhitöö pingelisus on see, mida ta füüsilise all silmas peab. Ja kuna, tee mis tahad, naistel on alati kodus rohkem ùlesandeid kui meestel, siis füüsiline töö, see sohvri oma, neile ei klapi.
“Kui naistele füüsiline ei sobi, kas siis sobib selle teine pool – intellektuaalne?” küsin kergelt kiuslikult. Aga see sõltuvat ikka igast inimesest.
See feminism on täielik jama! Ütleb sohver, kui Tartu maanteele keerame.
Te vist ei saa täpselt aru, mida feminism algselt taotleb, alustan. Kas olete nõus, näiteks, et naistel peaks olema meestega võrdne võimalus oma elu üle otsustada? Võrdne võimalus haridusele, näiteks.

See kahetsusväärne küsimus teeb taksojuhist mu värske vaenlase.
Mis kuradi haridus?! Kellele on vaja haritud naist?! Mitte kellelegi ei ole!
Peatume foori taga, et lennujaama keerata.
Nüüd tõstan ma ka häält. Te tahate öelda, et KELLELGI ehk MEHEL pole haritud naist vaja ja SEEPÄRAST ei peaks naine end harima???!!!!!!!!!!

Ma olin nii fakin vihane, et viimased meetrid me lihtsalt karjusime üksteisest üle.
Sho mõtles ei tea mida.