"Minu Tokyo" kaas

Anna, kes kaane tegi, pakkus välja mitu varianti. Üks oli võetud mu pulmarõivast. Ja pea kõigile meeldis see pilt kõige rohkem.
Eriti minule, sest see oli ju mu pulmarõivas. 
Ainult, et Anna ütles: kui sellest samast pildist pole suuremat versiooni, pole see piisavalt kvaliteetne kaane jaoks.
Siis ma saatsin talle suurema pildi. 
Siis ta ütles, et see siiski pole piisavalt kvaliteetne. 
Siis ütlesid kõik: nii kahju, aga hästi, teeme siis selle teise kaane. 
Kahju, mõtlesin. Aga elu pole mingi Hollywoodi film, kus kõik lõpuks kõige paremini laheneb. Ja sellel teisel kaanel pole ju viga.
Vahepeal aga lappasin arvutis igasuguseid fotosid. Otsisin endast mõistlikku pilti tagakaanele (ega leidnud).
Aga leidsin veel pilte pulmarõivaist. Väga suured fotod. See on võimalus, mõtlesin. Pöidlad pihku: võib-olla elu siiski on hollivuudikas.
Kirjutasin: ärgem pangem veel kaant lukku. Leidsin paremaid fotosid! 
Aga Anna ütles, et head kaant neist ikka ei saa. 
Siis ütles Epp: Maarja on Jaapanis & kimonod on Jaapanis. Kas pole siis võimalik uuesti pilti teha?
Ma ütlesin: see pole nii lihtne. Riie on laenatud. Pole mõistlik astuda sisse pulmasalongi poolteist aastat pärast pulmi ja öelda, et kuulge, lubage mul pilti teha. 
Kõik ütlesid: nii kahju. Aga see on elu. Kiirus on ka oluline. Tähtajad lähenevad. Teistel kaantel pole ka viga. 
Korraks isegi mõtlesin: või ikka prooviks? Aga me kirjavestluses kõlasid juba mõistuse-hääled, mis ütlesid, et see on kergelt utoopiline ja teistel kaantel pole ka ju viga ja kiire on. 
Mul oli ka kahju. 
Mulle tundus, et kimono muster kaanel oleks kõige õigem valik. 
Aga elu pole nagu filmis. Tähendab, kui ammune laps-mina arvas, et midagi on õige, siis ta sudis seni, kuni sai oma tahtmise. Sest see oli õige! Ja tulemus peab alati olema õige.
Aga praegune mina on selline… tõsieluline. Isegi kui ma arvan, et kõige õigem on just niiviisi, siis ei usu ma enam, et alati kõige õigemini läheb. Ükskõik siis, kas tegu mingite pisi- või suurte asjadega. 
No ja niisamuti selle kaanega. Selgelt on jaapani kured pruudirõiva käisel mu meelest kõige ilusam-õigem, aga see ei tähenda veel midagi.
Ärkasin järgmisel hommikul (kolmapäeval) üles. Pidin tööle minema ja neljapäeval juba Eestisse. 
Vaatasin kirjakasti ja seal oli vahepeal puhkusel olnud Kairiti kiri, kes ütles, et aga see kimono oma on ju nii hea. 
Ja siis mul viskas üle. Ütlesin, et okei, ma ei lähe tööle, vaid lähen salongi ja küsin pilti teha. 
Oleks see nüüd hollivuudikas, siis oleks alanud tatta-rata-taa-muusika. Aga see ei ole ja ma lihtsalt mõtlesin, et no ma lähen sinna kohale, aga tõenäoliselt on see suur ajaraisk ja läbikukkumine ja ma olen enda ja teiste närve ja aega mõttetult kulutanud oma lõputu pulmarõiva-juraga. 
Ja kas see üldse on nii oluline ja keda see huvitab ja kes üldse hoolib jne. 
Anna kirjutas veel öösel (Jaapani hommikul), et pole ju mõtet, sest ei tea, kas nüüdki sobiv pilt välja tuleb. Ja kiire on.
Aga ma ütlesin, et ma ikka lähen. Ütlesin enesekindlalt kõlavad Hollywoodi-sõnad: andke mulle viimane võimalus. 
Ise olin sama pessimistlikult meelestatud kui teised.
Läksin salongi, ütlesin, et vabandage, ma abiellusin teie rõivais ja tahaks kaanepilti oma raamatule ja…
Jälle moment, kus salongitöötaja oleks pidanud särasilmil ütlema: oi, raamat! Nii huvitav!  Muidugi ma teen teie unistuse teoks!
Aga ta oli pigem häiritud. Viisakas (sest ma ju endine klient), aga jahedapoolne. Ütles, et minu kimonot kahjuks täna ei ole, aga homseks võib laost tellida.
Ma ütlesin, et nii ei saa. 
Mõtlesin: jama.
Aga ütlesin: kas oleks võimalik pilti teha mõnest muust?
Ta tõi ühe teise kimono. 
Klõpsasin pilti.
Tundus, et ma segan teda, nii et katsusin kiirustades enam-vähem mõistlikud pildid ära teha. Sundisin teda veel ühe käise ja õla üle oma töövormi tõmbama, et paremat pilti saada. Ta ei rõõmustanud. 
Tänasin, lahkusin. 
Saatsin pildid teistele näha. Hommikul enne lendu vaatasin kirjakasti ja seal oli selline kaas.  
Nii. Haigelt. Ilus.

6 thoughts on “"Minu Tokyo" kaas

  1. Tere, Maarja!Ma olen sinu blogi juba ammust ajast jälginud, aga pole seni siia midagi kirjutanud.Olen “Minu Tokyot” oodanud ajast, mil sain teada, et sa seda kirjutad ja kui avaldati katkend sinu tulevast raamatust.Eile siis facebookis avastasin, et tuleb raamatu esitlus jms.Kuna ma suure tõenäosusega ei saa esitlusele tulla, siis tahtsin öelda, kui väga mulle su kirjastiil meeldib ja kui hea meel mul selle raamatu valmimise üle on!Loodan, et raamatut saab kohevarsti ka Tartust osta.Kaanepilt on superilus!Kõike kõige paremat,sinu endine õpilane Eveli (jaapani kultuuri loeng Tartus)

    Like

  2. Tere!Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi ja väga meeldis. Aitäh suurepärase lugemiselamuse eest!Esimese asjana jäi silma, et sellel raamatul on nii ilus ja sobiv kaas. Imetlesin seda kohe tükk aega. Ja nüüd tulen siis siia ja loen kaane saamislugu – täiesti imeline. Küll on hea meel, et Sa selle õige kaane eest seisid ja selle ära tegid. Kui miski tundub õige, siis ta seda ka on.Igatahes soovin edu ja kõike paremat edaspidiseks! Tundub, et oled endale just selle õige ja hingelähedase koha leidnud. Minul on küll hea meel, et olen Sinusuguse toreda inimesega kokku puutunud ja ka Su abikaasat põgusalt näinud (Tartu Rahvaülikooli jaapani keele tunnis) – oli kohe hoopis toredam lugeda, kui inimesi ka päriselt tead.Kas kirjutad kunagi veel raamatuid? See tuleb sul väga hästi välja.Kristiina

    Like

  3. Tere Maarja,olen juba aastaid Jaapani (kirjanduse) fänn ja kevadel seiklesin seal ka mõnda aega ringi. Rõõmustasin väga kui kuulsin, et varsti ilmub “Minu Tokyo” ja kohe esimese asjana tellisin selle endale. Lugesin Su raamatu kahe päevaga läbi ja mulle väga-väga meeldis. Väga positiivne oli sinu kohati üsna enesekriitiline toon ja mõtisklused võõras kultuuris elamisest. Kuna Jaapan on mulle pikemat aega huvi pakkunud ja üks mu parimaid sõpru on jaapanlane, siis mõned kultuurilised aspektid olid mulle hästi teada, teised tulid aga üllatusena (näiteks see, kuidas Jaapanis on elu võõrana). Minu jaoks on äärmiselt imetlusväärne kui julgelt Sa iseendast ja oma tunnetest kirjutasid ning see teeb minu arvates Su raamatu ka huvitavaks lugemiseks. Aitäh, et Sa meid sellega rõõmustasid ja harisid.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s