Sho ütles täna, et mõtleb, et võib-olla peaks nii umbes aasta pärast või natuke varem Eestisse kolima. 

Ma mõtlen me tõenäolisest saatusest ühes ja teises: Jaapan – stabiilsus, Eesti – ebakindlus. Jaapan – mugavus, Eesti – ebamugavus. Jaapan – valgusküllane talv, Eesti – pime ja külm. Jaapan – pagulus, Eesti – sisepagulus. Jaapan – rikkus, Eesti – vaesus. Jaapan – stabiilne töö, Eesti – töötus või kehvake töö. Jaapan – võõras inimene tänavalt ei riku mu päeva ära, Eesti – võõras inimene tänavalt tõenäoliselt rikub mu päeva ära. Jaapan – mulle naeratatakse: “herooo”, Eesti – Shole naeratatakse: krdi tibla/kili/neeger kao koju. Ja siis mõnitava tooniga: erinevus rikastab, erinevus rikastab.    

Aga okei, kolime Eestisse. 

Sest me oleme juba ligi kuus aastat omavahel jaapani keeles suhelnud, kuigi ma kunagi lubasin, et teine viisaastak möödub eesti keeles. 

Ja Eestis olemisega käib kaasas ikkagi mingi “olemise talumatu kergus”. Ei. Või tegelikult jaa. Jaapanisse jäämine oleks mugavustsooni jäämine. Jaapanis olles ei lähe me kunagi riidu, sest olme või kaamos ei käi kunagi üle pea. Me lapsed oleksid Jaapanis liiga turvaliselt õnnelikud. 

Ma teeks praegu justkui iroonilist v sarkastilist nalja, aga ma ütli, ma ütli: olen nende mõtetega jõudnud teispoole sarkasmi. 

Võib-olla on mu jutt nagu nende emade-isade oma, kes lapsena peksa said ja kes nüüd leiavad, et just  peks neist inimese tegi. 

Aga kolime siis või ei koli, igatahes on enne seda plaanis Sri Lankale minna. Reisile. Sho peab töö asjus uue aasta algul üheks kuuks Indiasse minema ja enne seda läheme arvatavasti Dushiga koos Sri Lankale, tema perele külla ja siis Sho sealt otse Indiasse. 

Aga mina? vingun.

Ma mõtlen, et ma olen ju pikemat aega vingunud, kuidas ma tahan pikale reisile minna ja kuidas ma tahan olla hästi seikluslik jne. Ja kui Sho on niikuinii terve neli nädalat Indias, siis miks mina ei võiks vähemalt osa sellest ajast ka Lõuna-Aasias või kuskil seigelda. 

Probleem nr 1: mul pole reisikaaslast. Kas keegi tahaks ühineda? 

Probleem nr 2: pole reisiplaani. Et kuhu minna, esiteks. Aga teiseks, et mis eesmärgiga minna. Tahaks mõtestatud reisi ja niisama ringi silkamine ei paku suurt pinget. Näiteks võtta mingi vana palverännaku raja ette või midagi. Mitte mingi spirituaalse puhastumise eesmärgiga, aga lihtsalt, et oleks olemas algus- ja sihtpunkt ja eesmärk võiks olla midagi muud kui seda või teist turistimagnetit pildistada. 

Kes oskaks anda head nõu?

Probleem nr 3: ma räägin siin suurtest seiklustest, aga võibolla oleks lihtsam ikkagi jääda koju ja pugeda teki alla ja mõelda oma mõtteid.