talumatu

Sho ütles täna, et mõtleb, et võib-olla peaks nii umbes aasta pärast või natuke varem Eestisse kolima. 
Ma mõtlen me tõenäolisest saatusest ühes ja teises: Jaapan – stabiilsus, Eesti – ebakindlus. Jaapan – mugavus, Eesti – ebamugavus. Jaapan – valgusküllane talv, Eesti – pime ja külm. Jaapan – pagulus, Eesti – sisepagulus. Jaapan – rikkus, Eesti – vaesus. Jaapan – stabiilne töö, Eesti – töötus või kehvake töö. Jaapan – võõras inimene tänavalt ei riku mu päeva ära, Eesti – võõras inimene tänavalt tõenäoliselt rikub mu päeva ära. Jaapan – mulle naeratatakse: “herooo”, Eesti – Shole naeratatakse: krdi tibla/kili/neeger kao koju. Ja siis mõnitava tooniga: erinevus rikastab, erinevus rikastab.    
Aga okei, kolime Eestisse. 
Sest me oleme juba ligi kuus aastat omavahel jaapani keeles suhelnud, kuigi ma kunagi lubasin, et teine viisaastak möödub eesti keeles. 
Ja Eestis olemisega käib kaasas ikkagi mingi “olemise talumatu kergus”. Ei. Või tegelikult jaa. Jaapanisse jäämine oleks mugavustsooni jäämine. Jaapanis olles ei lähe me kunagi riidu, sest olme või kaamos ei käi kunagi üle pea. Me lapsed oleksid Jaapanis liiga turvaliselt õnnelikud. 
Ma teeks praegu justkui iroonilist v sarkastilist nalja, aga ma ütli, ma ütli: olen nende mõtetega jõudnud teispoole sarkasmi. 
Võib-olla on mu jutt nagu nende emade-isade oma, kes lapsena peksa said ja kes nüüd leiavad, et just  peks neist inimese tegi. 
Aga kolime siis või ei koli, igatahes on enne seda plaanis Sri Lankale minna. Reisile. Sho peab töö asjus uue aasta algul üheks kuuks Indiasse minema ja enne seda läheme arvatavasti Dushiga koos Sri Lankale, tema perele külla ja siis Sho sealt otse Indiasse. 
Aga mina? vingun.
Ma mõtlen, et ma olen ju pikemat aega vingunud, kuidas ma tahan pikale reisile minna ja kuidas ma tahan olla hästi seikluslik jne. Ja kui Sho on niikuinii terve neli nädalat Indias, siis miks mina ei võiks vähemalt osa sellest ajast ka Lõuna-Aasias või kuskil seigelda. 
Probleem nr 1: mul pole reisikaaslast. Kas keegi tahaks ühineda? 
Probleem nr 2: pole reisiplaani. Et kuhu minna, esiteks. Aga teiseks, et mis eesmärgiga minna. Tahaks mõtestatud reisi ja niisama ringi silkamine ei paku suurt pinget. Näiteks võtta mingi vana palverännaku raja ette või midagi. Mitte mingi spirituaalse puhastumise eesmärgiga, aga lihtsalt, et oleks olemas algus- ja sihtpunkt ja eesmärk võiks olla midagi muud kui seda või teist turistimagnetit pildistada. 
Kes oskaks anda head nõu?
Probleem nr 3: ma räägin siin suurtest seiklustest, aga võibolla oleks lihtsam ikkagi jääda koju ja pugeda teki alla ja mõelda oma mõtteid. 

t u n n e

Juba mitu kuud või isegi aastat tagasi sain selgelt aru, et tahan ma või ei taha, aga mul on mingi  t u n n e, mis laseb mul mõningaid asju öelda ja teha ja mis teisi asju lihtsalt ei lase. Algul eirasin ja püüdsin tundest mööda viilida, sest mõttetasandil tundus kõik korras, aga siis selgus, et ta on eiramatu.
Panin  tunnet  esmakordselt tõeliselt tähele siis, kui raamatut kirjutasin. Vahel jäi peatükk kusagil toppama. Muidu sujus kirjutamine hästi, aga mõnel korral – no lihtsalt ei saa edasi kirjutada. Mõistusega võttes olen normaalseid asju kirjutanud, kõik justkui klapib, aga see va tunne hakkab vastu. Kuni lõpuks tuli alla anda ja tekst ümber teha, nii et tunne rahule jääks. Hullult häiriv.
Teine valdkond, kus  tunne  toimetab, on privaatsuse-avalikkuse piiripunkt. Mõistus tahab tõmmata selge joone isikliku ja avaliku vahele või moraalse ja muu vahele, sest nii oleks justkui lihtsam üht teisest eristada. 
Veel parem, mõistus võiks silma kinni pigistada ja lasta mõne jooksiku privaatsuse või isegi moraalsuse joonest üle, sest see võiks anda paremaid tulemusi.
Aga  tunne, see natsisiga, ei lase.  
Lisaks on tundetasandil piir isikliku ja avaliku vahel palju katkendlikum ja ootamatum. 
Mõistuse selge joon ütleb, et kümnele inimesele ausat ja avatud juttu rääkida on vähem avalik kui sajale inimesele ja sajale on vähem avalik kui tuhandele, aga tunne ütleb, et kui sa võid olla kümne inimese ees aus, siis võid olla ka tuhande ees. Nii lihtne ongi. 
Võib-olla isegi nii, et kui võid olla ühe inimese ees aus ja avatud, siis võid ka kümne tuhande ees olla. Sest kümme moodustub ju ühtedest. Keegi ei istu näiteks kümnekesi arvuti taha blogi lugema ega võta sajakesi üht raamatut kätte. Raamatud ja tekstid peavad lugejaga dialoogi, mitte tria- või massi-multiloogi. 
Teiste kohtade peal on tundeloogika jälle teistsugune. Näiteks, mis see väike ajalehe- või raadiointervjuu ära ei ole, ütleb mõistus. Ise kirjutasid “avaliku” raamatu. Kas pole silmakirjalik nüüd väita, et intervjuu sinu privaatsusesse tungib? Ja pealegi, kes ei tahaks natuke kuulsaks saada. 
Aga tunne pole hea. No lihtsalt ei ole. Teed selle inteka ära ja kõik peaks hästi olema. Aga mingil ebaloogilisel tundeloogika tasandil avastad alles pärast, et selle inteka avaldamine (mitte vestlus iseenesest) on riivanud su privaatsustunnet palju tugevamalt kui su enda 300leheküljeline raamat. 
Ja siis reklaamid oma intekat feisbukis või kusagil, aga mitte seepärast, et selle üle uhkust tunned, aga seepärast, et mõtled – läks trumm, mingu ka pulgad. Kui end juba ahistada andsid, siis olgu vähemalt mingigi kasu reklaami näol.
Ja veel üks mind ennast üllatav nüanss on seotud kiituse ja laitusega. 
Sõbrad-tuttavad, kes raamatu läbi loevad, kirjutavad mulle ja kiidavad ja see muidugi rõõmustab. (Laitma sõber ju ei kipu ka.) Vahepeal ilmus aga üks suurelt laitev arvustus, mis andis võimaluse mõnuga taastutvuda omaenda egoga. 
Mu reaktsioonijada kriitikale oli groteskselt klassikaline. Kusjuures seda juba enne arvustusega tutvumist.  
Piisas ainult kuulmisest, et see olla kriitiline ja minuti jooksul elasin läbi kõik kriitikale reageerimise faasid. Esiteks, mähähäää, miks keegi mind ei armastaa! Teiseks, kes see siga selle kirjutas, ta on nii loll! Kolmandaks, ah ma ei näinudki selle raamatuga nii vaeva, see polegi oluline, pähh. Siis, ah see on nii halb raamat, ma olen nii saamatu. No ja nii edasi, kuni lõpuks jõudis tundekäik ikka haavata saanud hirve olekusse – oi kui kurb, oi, nii haavatud. Tõesõna, ühe minuti jooksul ja ilma arvustust ennast lugematagi. 
Muide, kui ema mulle hiljem arvustuse lahkelt ette luges… Olin oma minutipikkused ameerikamäerallid ära teinud ja…  Astun nüüd ebaelegantsel, kuid kindlal sammul kriitiku kritiseerimise libedale teele. 
Sellest raamatust võiks noppida välja 10, vajadusel 100 asja, millele ehitada adekvaatne ja seejuures veel nõelavalt kriitiline arvustus, aga ma tõesti ei osanud oodata, et paberile trükitud “päris” arvustuse tõsimeelne põhiargument võib selline olla: raamatus kirjeldatud Tokyo ei vasta arvustaja kujutlusele Tokyost ja seejuures ei suhtu raamatu autor linna piisava entusiasmiga. 
Arvustaja reastas hulga klisheesid ja stereotüüpe (kaks sõna, millel on muuseas sama allikas! QI fakt) ja tõsimeeli heitis raamatule ette nende puudumist. (Kusjuures paljud neist olid raamatus kahjuks täitsa olemas. Aga see selleks.)
Olin ammu valmis sellist kriitikat kuulma lahmivas stiilis anonüümsetest kommentaaridest, aga…Nördimus.
Andestage mulle eelnevatele lõikudele libastumine. Aga uba on selles, et säärast tüüpi kuri kriitika haavab, aga ei muuda minu arvamust ei raamatust ega iseendast (kui minuti pikkune klassikaline egopõnts välja arvata). Lahked sõnad rõõmustavad vähemalt minutiks, aga kokkuvõttes samuti ei muuda arvamust ei endast ega raamatust. Kumbki ei vii edasi. Tuju läheb korraks halvaks. Tuju läheb korraks heaks. Võib-olla oleks ilma parem? 
Ja siis ongi tundeloogika võitnud mõtteloogika ja saad aru, et kuigi natikeseks püünele pääsemine või lihtsalt kiita saamine paistab päris tore asi, siis tundetasandil, kui asjadele päris ausalt otsa vaadata, võivad isegi kõige suvalisemad pisiasjad lõpuks osutuda siiski pigem paha- kui heategijateks.
Sellised reedemõtisklused. 
Ma muideks olen terve päeva esimese poole naudisklenud selle loo kallal. Araabia võtmega avatud James Browni cover tekitab uusi mõtteid.   

auto

Mul tulevad vanad asjad meelde. Kuu vanused. Ühiseks nimetajaks: poiste mängud ja naiste tööd. 
Ema ütles, et nii huvitav, et sulle ikka sellised asjad kriipima jäävad. No mis nüüd kriipima, aga kõrva jäi ikka. Vestlus bussis, mu selja taga, Tallinnas. 
Ema ja väike tütar rääkisid, üldine mõnus vestlusmulin, aga muidugi haaras mu kõrv kinni just sellest hetkest, kui pisitütar ütles emale: aga ma tahan autot, emme, autot. 
Vaatame, ütles ema lahke kannatlikkusega. Varsti peame sulle suurema jalgratta ostma. 
Ehk laps ei salli ühistransporti ja nõuab emalt autot, mõtlesin.
Tüdrukuke, nüüd juba nutuse häälega: aga ma tahan autot.
Ema: Aga tüdrukutele meeldib ju nukkudega mängida.  
Mulle hüppas korraga pähe kaks mõtet. Üks oli see tohutu sugulise identiteedi hirmu teema, et vaat sunnid poisile kleidikese selga ja pede valmis. Mõtlesin, et miks inimesed aru ei saa, et just see vestlus mu selja taga on põhjus, miks “sooneutraalsest” kasvatusest räägitakse. 
Tüdruk (nutuga): Aga ma tahan autoooot. 
Teine asi, mis meelde tuli, oli mu enda tohutu kiindumus, kui ma olin sama vana kui see tüdruk ja vanem ka – kiindumus autode vastu. Autodega oli vähemalt sama põnev, aga tihti põnevam mängida kui nukkudega. Nukkudega mängid kodu, aga autoteesid liivakasti tõmmates ehitad terve linna!
Ja ma mäletan, et mul oli häbi, et mulle autod meeldisid. 
Umbes topelt-tosin aastat hiljem võin kinnitada, et olen heteroseksuaalses suhtes. Tõsi, seda, kas autodega mängimine on minu soolist identiteeti lõhkunud, pole ma ise pädev hindama, aga suuri kõrvalekaldeid ei tähelda.  
Muidu oli vahva see tüdruk ja sümpaatne oli ka tema ema ja see “aga tüdrukud mängivad nukkudega” tuli ema suust küllap suuresti automaatselt, et kuidagi tüdruku nõudmisi vaigistada ja uue mänguasja peale raha mitte kulutada. 
Aga ka automaatsus on näitaja. Huvitav, miks levib arvamus, et mis on automaatne, on hea. Võibolla seepärast, et automaatsus (või harjumus) aetakse segamini traditsiooniga. Või õigemini, kui automaatsus kriitika alla satub, hakatakse seda õigustama “traditsiooni” sõna abil. “Traditsioon” kõlab aga alati üllalt. Traditsiooni tuleb säilitada.  
Ema ja tütar vestlesid kogu tee. See oli 20. august ja lipud lehvisid, nii et tüdruk loendas lippe ja hüüdis: hõissaaaa ja loendas veel ja hüüdis: jooo-maaa!