Sain “ssandralt” kommentaari postkasti ja mõtlesin, et tõepoolest, vaikus tuleb murda. Täitsa lõpp, septembri lõpust pole miskit kirjutanud.

Et oleks mingigi põhjus, siis lingin selle loo, mis ma täna leidsin. Ja selle, mis enne seda leidsin. 

Vahepeal elumeri lainetas, aga nüüd loodan natukeseks jälle midagi peegel-siledat. Ma tean, see lause ei ütle mitte midagi ja just seepärast pole ma septembri lõpust midagi kirjutanudki, sest keegi ei viitsiks selliseid lauseid lugeda. Teistsuguseid ei anna aga kirjutada. 

Okei, ma kiidan oma kaasat. Sest teisi teemasid ei tule praegu pähe. Aga jutul on iva ka.

Ma sõitsin tööle ja vaatasin rongis mu vastas istuvate inimeste käsi. Ühel mehel olid nii koledad lühikesed töntsid sõrmed. Eriti kole tönts oli pöial ja ma mõtlesin: küll on hea, et Shol on nii ilusad käed. 

Kuna mul oli veel oma kaks tundi sõitu tööle, siis hakkasin mõtlema, et mis mulle mu kaasa juures veel meeldib. Peale hea südame ja muu sellise hingelise. 

Ja päris kiiresti sain aru, et lisaks kätele on kaks asja, mis on veel kõvasti olulisemad kui käed: hääl ja pilk. 

Õhtul jõudsin koju. Sho tegi süüa ja ma kõõlusin niisama. Ütlesin: tead, mis ma täna mõtlesin. Mõtlesin sinu aktraktiivsetest atribuutidest. Ütlesin, et nägin ühe mehe koledat pöialt ja see viis mu mõtterännakule. 

Sho ütles oma komplimentidest kõigutamatul tavapärasel toonil: tõepoolest, kui nüüd järele mõelda, siis hääl ja pilk on ka see, mis mind sinu puhul köidab. 

Ja sellega tegin kohe hüppe hüpoteesini: kas need kaks asja – pilk ja hääl – võivad olla alateadlikud põhiotsustajad ka teiste paaride puhul? Räägitakse, et lõhn olla oluline ja et parfüümid on kõik nässu ajanud. Aga hääl ja pilk ei peta. Ja need on sellised pool-alateadlikud-pool-teadlikud asjad, mis inimesi teiste poole tõmbavad. 

Jee, vaikus murtud.