keisri sünna

Täna on keisri sünnipäev. Kuusk sai nurgast paremasse kohta asetatud ja ehitud. Algul tundus hea strateegia kõigepealt tuba ilusti ära koristada ja lõpuks kuusk ehtida, aga siis mõistsin, et kuusk on puhtuse epitsenter, mis hakkab kiirgama laineid üle toa. Nii et panin kuuse paika ja siis hakkasin kaares selle ümbert koristama.
Sho pani ühe roboti kokku ja mängib, ei – töötab – selle kallal praegu. Robot vehib paaniliselt käega. Tal on ainult üks võimas käsi. Ja just praegu lendas talt mingeid tükke küljest, suure kaarega. “Ah nii,” ütles Sho. 
Ta on üldse naljamees. 
Eile lugesin pommuudist, et Tokyosse ehitatakse 2015. aastaks Muumimaa. See lahendab meie seni vastuseta küsimuse, kas me peame Soome, otse Muumimaa naabrusesse kolima. 
See küsimus oli muidugi ainult Sho mureks. 
Saatsin Shole lingi sellest artiklist, mis Tokyosse Muumimaad lubas ja järgmisel päeval, kui kusagil jalutasime… või oli see kodus niisama asju ajades, teatas Sho üks hetk: mulle teeb praegu tõsiselt muret vaid üks küsimus – kuhu täpselt uus Muumimaa ehitatakse? 
Täpselt nii ta sõnastas – et tal on ainult üks tõsine mure praegu elus. 
Mulle teeb täna tõsist muret küsimus, et kas tõepoolest Harry Potteri võlurikoolis üldaineid üldse ei olnud? Matemaatikat, emakeelt…? Võlurilapsed pidid siis ju puhta-lolliks jääma. Igas korralikus kutsekoolis on üldained ka. Või ma lihtsalt ei mäleta enam raamatut nii hästi?

sünna

Kuusk on nurgas viltu, ära ehtinud veel pole. Tuba on segamini, koristanud veel pole. Eile hommikusöögiks sõin fantastiliselt head toorjuustukooki. Sada grammi oli 450 kilokalorit, aga ma sõin mitusada grammi. Miks nad selle kirja pidid panema, ma ei tea. See oli igatahes neljapäevase sünnipäeva kook. 
Ja täna sõin hommikusöögiks ainult komme, mis ma pakiga Eestist sain. Pole ime, et masendus peal ja magu valutab. 
Valdav osa sünnipäevast oli nõme, sest juhuslikult oli aasta kõige koledam ja hallim ilm. Täiesti objektiivselt, ma arvan, see oligi 2013. aasta kõige koledam ilm. Ja tänane täiuslik päiksesära oli justkui järelmõnitus. 
Sünnipäeval lubati lund, mis oleks isegi tore olnud, aga tuli hoopis külma vihma ja taevas oli hall ja madal. Ma ärkasin hommikul kell viis ja veetsin suurema osa päevast üksinda tööl ja natuke väiksema osa päevast rongiga sõites ja “Sada aastat üksildust” lugedes. 
Siis läks toredaks, kui Sho koju tuli ja andis üle selle saatanliku juustukoogi ja kaks väikelaste-raamatut, mille ta mulle kingiks soetanud oli. Tal on aegade algusest peale olnud komme kinkida mulle asju, mis on tegelikult mõeldud kuni nelja-aastastele. 
Aga raamatud on Non-tani nimelise kassi seiklused. Ma kunagi sirvisin üht raamatupoes ja sattusin nii vaimustusse selle pealirjast: Onesho deshon. Onesho on voodisse pissimine ja desho(n) on umbes et “eksole” või “onju”. Ehk siis umbkaudu on pealkiri (noomiva häälega) “Pissisid voodisse, onju” Aga need sõnad on nii head öelda, et see on meil Shoga mingiks sisehuumoriks saanud.
Muidugi pole see üldse naljakas, aga see ongi sisehuumori definitsioon: “sise”. Et kui üks ütleb “eksju onju eksju onju” hästi palju (Desho? desho? desho?!), siis teine vastab “onesho deshon”. 
Mõttetu nalja ümberseletus on topeltmõttetu, aga see on põhjus, miks ma raamatu sain ja see räägib, kuidas Non-tan alla pissis ja tema piss oli madratsil kala-kujuline ja siis karu pissis alla ja tema piss oli madratsil täiskuu kujuga ja siis pissisid igasugu teised loomad alla. Lõpuks viisid nad madratsid kõik koos õue kuivama. Päike kuivatas, aga siis tuli vihmapilv, oioi, aga siis tuli tuul ja puhus pilve ära. Madratsid kuivasid ära ja igasugu loomad lubasid enam mitte alla pissida. 
Teine raamat, mis ma sain, oli ka samast sarjast, aga see oli sünnipäevaraamat, kuhu lünkade kohale tuli sünnipäevalapse nimi kirjutada ja siis veel hulga informatsiooni, mida daamilt on sündsusetu küsida, nagu näiteks, et “Kui vana Maarjake on? Ja kui palju Maarjake juba kaalub?”
Aga päev pärast sünnipäeva ehk eile sain ma kätte sõprade paki. Mis oli täis kõige paremaid asju, nagu shokolaadikarp, mille kaanel “Mina usun jõuluvana!” – mis tundub nii poliitilise hüüatusena. Või nagu midagi FB stiilis, et “usun Andrus Veerpalut” või keda meil veel vaja uskuda parasjagu.   
Muuseas oli Õnnepalu luulekogu ja Mikita “Lingvistiline mets“, mida Monica mulle ükskord (tegelikult mitu korda) taevani kiitis. Just see, mida vaja. Palju rõõmu. Siis ma üldse mõtlesin, et minu õige sünnipäev on Eesti aja järgi ja seepärast enamus Jaapani sünnipäevast oligi nõme – sest see polnud veel sünnipäev. 

kapsahautis

Ma tegin nii hea kapsahautise. Mugisin kõhu punni ja mõmisesin. Valdav osa Jaapani-aastaid pole ma peaaegu üldse Eesti toitu teinud. Sest kui oled Jaapanis, tulevad siinsed toidud kõige maitsvamad. Nagu Eesti toidud on Eestis kõige maitsvamad. 
Kui ma olen paar korda Jaapani toitu Eestis teinud, siis tundub, et maitse kõik on vale. Ja suur osa põhjusest on vaates. Või keskkonnas. Selles, mida näed ja kuuled ja tajud enda ümber, kui sööd. Taldrikud on valed.
Teine, mida ma vahel (nati paranoiliselt ehk) kahtlustan, on vesi. Vesi on teine ja sealt algab kõik. 
Jaapanis Eesti toidu tegemise õhin sai esimese löögi kartulipettumusega. Nüüd olen sellest taastunud, pole siinsel kartulil ka viga. 
Pikalt piirdus mu eestipärane toit tomati-kurgi salatiga, kuhu olin kodujuustu ja vahel, harval õnnehetkel, tilli sisse võlunud. 
Aga viimasel ajal – viimase mitme kuu jooksul – olen huvitatud Eesti toitude söömisest ja tegemisest. Mul on augustist alates kapis mannat ja tatart ja kaerahelbeid. Mannakott oli seni kinni, aga paar päeva tagasi tegin mannaputru. Sho isegi sõi. 
Ükspäev tegin praekartuleid, lapsepõlve stiilis. Ketshupit peale ja. 
Tatar hakkab otsa juba saama. 
No ja täna siis kapsahautis kartuliga. Viis keele alla.
Sho pole kodus, nii et ma ei saa seda suurepärasust temaga jagada. Aga jätsin talle natuke ööseks või homseks hommikuks. 
Ja ükspäev ma jõin mustikasmuutit ja mõtlesin mustikakissellist. Kes teab, mida tulevik toob…
Musta leiba olen ka päris palju söönud. Vanasti polnud mul mingit leivaisu. Aga nüüd on ja elasin oma sügavkülma-leibade ja Kadri-külaskäiguleibade peal, aga tegelikult on mul kodus juuretist ja kaks kilo rukkijahu ka. 
Ma praegu mõtlesin, et kuulaks muusikat, aga siis kõhklesin, et ehk ikka ei kuula. Sest muusika võib emotsioone tekitada ja kuidas ma nende emotsioonidega siis toime peaks tulema. Võtsin julguse kokku ja panin ikka mängima. Hunde julgi hind…