röövmõrvvägistaja

Ma nägin täna nii narts välja oma hilistes nartsudes hommikuriietes ja oma lõustaga, et kui jehoova tunnistajad uksele tulid ja ma neile ukse avasin, küsisid nad, kas ma olen haige. Kuna see armas tüdruk, kes varem uksel käis, asendus ühe prouaga, kellest ma üldse ei hooli, siis mängisin oma sita välimusega kaasa. 
Jaa tõesti, olen külmetunud, kähisesin. Ega palavikku ei ole? küsis murelik jehoova tunnistaja. Katsusin otsaesist, et justkui veenduda – praegu vist ei ole. Jehoova tunnistajad vabandasid, tänasid, et ma “hoolimata kõigest” uksele olin tulnud ja lahkusid, jättes mind mõtlema, kas see oli nüüd viiner- või luusersituatsioon. 
Eile oli pikk ja raske tööpäev ja läksin hilja magama ja… Igasugu vabandusi võiks leida. Aga tegelikult oli kõik korras ja mu välimus oligi lihtsalt loomulikust haiglane ja lubamatult kaltsakas. Vot nii.
Sättisin end pikale jalutuskäigule, et seejärel maanduda kohvikus raamatu taga, siis osta seljakott söögikraami täis ja matkata tagasi. 
Sain seljakoti asju punni ja astusin poest välja, kui märkasin, et taevas on möllu täis. Oma kaks-kolm helikopterit tiirutavad. 
No las olla. Aga kopterid, nagu raisakotkad, saatsid mind terve pooletunnise tee kodujaama. Korraks tekkis patune mõte jälle India restorani karrit sööma minna, aga see tuli maha matta, sest restoran oli miskipärast suletud. Niisamuti oli selle kõrval suletud alati-avatud Hawaii restoran.
Helikopterid ikka tiirutasid peakohal. 
Jõudsin kodujaama ette ja vaatan, et imelik, politseinik seisab jaama ees. Ja mingi politseiauto. Ja siis veel mingid politseinikud patrullivad ringi. 
Igatahes läksin koju. 
Sho jõudis õhtul ja ütles, et olid alles helikopterid. Ma ütlesin, ma teaaaaan. Mis tiirutamine see oli! Ta ütles, et ta sai prefektuuri-politseist teate, et üks röövmõrvvägistaja on politseist põgenenud. 
Politsei “mailing listiga” on võimalik liituda ja siis saad teada mingeid asju, mis sinu kandis juhtuvad. Peamiselt midagi selles stiilis, et eile selles ja selles kohas kõnetas püksata mees kohalikke koolitüdrukuid sõnadega “mis teete, tüdrukud?” Olge ettevaatlikud. 
Just eile kiusasin Shod, et ta tellib tasuta politsei-pornokirjandust.
Aga kas sellel põgenenud mõrvaril võib meie kodu ümber tiirutavate kopteritega tõesti seos olla? Nüüd uurisime netist ja tõepoolest, röövmõrvvägistajat olla otse meie kodu juures nähtud. Just selles punktis, millest ma ka täna kaks korda mööda käisin. Nüüd on hirm nahas. 
Aga Sho tuli täna vara koju, kell 20.00 õhtul. Mis ei ole tegelikult vist vara. Aga ta jätkab töötegu kodus. Homseks on vaja robot panna inimese liigutusi matkima, nii et Sho nüüd vehib kätega ja robot püüab teda kohmakalt matkida. Liigutusi tuleb enne homset show’d veel lihvida. 

uus aasta

Ma olin veendunud, et tänasest kujuneb jälle üks algusest lõpuni mõttetu päev, nagu neid viimasel ajal tihti on. Umbes kella poole neljani nii oligi, aga siis sain aru, mis mind painas. Mind painas 1. jaanuari õhtusöögiks söödud imeline spinati-juustu karri. 
Veetsime Katariina ja Kristiina ja Shoga aasta esimese päeva, mis oli tavapäraselt valgusküllane ja ekstra-mõnusalt soe. Õhtul läksime laiali ja me Shoga mõtlesime, mida süüa. Ma ütlesin, et ma tahaks näha, kas tolles Meguro India restoranis tegutseb endiselt see peenike kongus nina ja heledate silmadega mees, kes turbanit kannab. 
Läksime sööma ja seal oligi see mees, aga lisaks olid veel paar väga imelikku restoranikülalist. Üks naine, kes üksinda aeglaselt toidu kallal naudiskles ja vahel kelneri (või omanikuga?) jutles, kui too talle lõputu koguse uusi hõrgutisi ette kandis. Ja siis üks mees, kes nägi välja nagu ta oleks legend. Ta oli teises lauas üksinda ja seesama kelner või omanik pakkus talle head ja paremat. Mees oli tohutult unine, nii et teda tuli turgutada millegagi, mis “silmad avaks”. Mõtlesin, et Meguro inimesed on palju khuulimad kui minu kandi omad. 
Tellisin üle pika aja palak paneeri (see spinati ja juustuga). 
Ui kui vürtsine, uiui. Ja kui maitsev. Vürtsi olid nad mulle vist kogemata ekstra palju pannud, kuigi ainult Sho tahtis enda karrit tulisena. 
Eriti maitsev oli see võrdlusena viimase korraga India restos, mis oli tore ainult seltskonna mõttes (K&K), aga karri oli mõttetu lurr. 
Paar järgmist päeva pärast Meguro karrit ma veel unistasin ja meenutasin. Järgmisel ja ülejärgmisel hommikul ärkasin üles ja ütlesin Shole: mäletad veel seda karrit? 
Kuid siis vajus kõik unustusse ja  järgmised päevad olid hallid. Aga täna kella poole nelja paiku mõistsin, et nii ei saa see enam kesta. Tõusin diivanilt, vahetasin magamisriided päevariiete vastu (jep), tormasin uksest välja ja kiirustasin naaberjaama ühte restorani, kus me nii tihedad külalised oleme, et meile juba kaugelt naeratatakse, pidevalt allahindlusi ja muidu-jooke jagatakse. 
Jõudsin sinna just sellisel ajal, kui keegi enam lõunat ega veel õhtust ei söö, nii et olin restos üksinda. Tellisin ekstra-vürtsise palak paneeri. Sain kõrvale jogurtijoogi kingituseks ja lõpuks veel kümme protsenti hinnaalandust. 
Siiani tunnen oma söögitoru olemasolu teravalt. Teravalt. Aga mmm kui hea on olla. Nagu uus aasta oleks alles nüüd alanud. 
Pärast kuulasin Ülo Vooglaiu hiljutist loengut. Teda on hea kuulata, sest ta alati tekitab mingit võbelust või elevust ja alati on tunne, nagu ma saaks targemaks, kuigi ma juba tean neid asju, millest ta räägib. 

lahendused

Mul on üks küllaltki värske sõbranna. Sürr tüüp, poeet. Mul on ta luulekogu riiulis.
Ainus selline jaapanlane, keda ma kunagi kohanud olen. Selline, kes võib kirjutada, mis homme teed, hängiks kusagil? Sest kõik ülejäänud jaapanlased, keda ma Jaapanis kohanud olen, ei tee kunagi nii, et täna võtavad ühendust ja homme saavad kokku. 
Ja siis olen mina see pidur. Esiteks äratab tema veidrus minus umbusaldust. Mismõttes sa tahad koos kusagile peole minna. Viimati oli jõulupidu. Ta riietas end põhjapõdraks vist ka veel. Ma tõin mingeid mõttetuid vabandusi ega läinud. Enne seda ta kutsus ka välja. Ma tõin veel vabandusi, miks mitte minna. Ma olen nii nõme lihtsalt. Aga ma olen pereinime ja spontaantsus on saanud võõraks sõnaks.
Aga enne seda me läksime välja, kuigi olin kõhkvel, et mis imeloom ta selline on. Ja väga tore oli. Ta oli värskendav sõõm otsekohesust. 
No ja eile ta kirjutas, et mis homme teed ja lähme hängime. 
See on probleem nr 1. 
Probleemi nr 2 taustalooks on see, et me saime eile ühes ülipeene hotelli 22. korruse restoranis kokku Sho isapoolsete sugulastega. Selline hotell, kus valgetes kinnastes mees avab me autoukse, kui hotelli ette sõidame. Ja kus kõik sisekujunduses on marmor ja/või kuld. 
Kohtumine leiab aset ikka kord aastas jaanuari esimestel päevadel. Muidu on emapoolsetega ka kohting umbes samal ajal, aga seekord on Sho ema isa väga haige ja restoran jääb ära.
Kõrge korruse restorani imemaitsvaid toite sööma satume me küllaltki regulaarselt. Mitte omast initsiatiivist. Meie katsume enam-vähem kokkuhoidlikult elada ja pööblirestodes käia. Aga pigem Sho vanematega koos, kas niisama või mingit asja tähistama. 
Aga ma ei saanud mööda vaadata seekordse menüü vee-hinnakirjast. Klaas Eviani vett maksis 1150 jeeni, mis veel aasta tagasi oleks olnud üle 10 euro, aga nüüd on hädine 8. Seal oli ka paar teist brändivett, mida sama hinna eest müüdi. 
Tavaliselt on vesi restoranides tasuta ja tavavesi oli ka tolles restoranis muidu. 
Kuna tegu oli Euroopa roogade restoraniga, siis tundus euroopa vesi vist kopsakat hinda väärt. Kuigi pudeli Eviani saab igast poest 100-140 jeeniga. Piinlik, kuidas vee hind eilses restoranis mulle tänaseni rahu ei anna. Ülejäänu polnudki nii kallis, tundus. Või vähemalt oli hind proportsioonis pakutuga. 
Probleem nr 2 pole tegelikult vesi (vee probleemile lahendust pole), vaid see, et aasta alguse puhul saime sugulastelt kõiksugu nänni ja suur osa sellest nännist on shokolaad. Meil on kodus shokolaadikook, selline tõsiselt raskekaaluline. Ja sellele lisaks on veel kõikvõimalikke küpsiseid ja shokolaadikesi. Täielik piin, sest ma tean, mis juhtub mu keha ja vaimuga, kui kõik selle nahka pistan. Ma tean, ükski neist maitsetest pole midagi ennekogenematut ja olles vaid paar shokolaadist tsipsi nahka pistunud, paistab mul olevat peal iiveldus ja küllastus, mis kunagi ei taandu. 
Niisiis, pärast seda, kui mu poeedist sõbranna küsis, mis homme teed ja me kohtumise kokku leppisime, võtsin saadud maiustuse pakid lahti ja vaatasin ahastusega, et oioi, kuidas me sellest veel vabaneme. 
Ja siis leidsin lahenduse, mis tegi minust hetkega spontaanse inimese, kustutas minu patud sõbrannana, lahendas shokolaadiprobleemi ja lisaks veel mitu väiksemat probleemi: kutsusin poetessi endale külla shokolaadi ja kõiksugu maitsvaid asju sööma. Ühtlasi vabastab ta mu külmikus niisama ootavast ploomiveinist ja ta võtab ühe saksa poisi ka kaasa, nii et neil peaks kahepeale olema jõudu asju tarbida küll. 
Ma jätan igati lahke inimese mulje – jagades suurtes kogustes head ja paremat – ja ühtlasi vabastan end tõsisest probleemist. 
Ma tahtsin veel kirjutada ühest probleemist, aga kuna mu hädiselt keskpärane seiklus shokolaadi ja sõbrannaga võttis nii palju tähemärke, siis võtan probleemi nr 3 lühidalt kokku: ma tulen veebruaris Eestisse, aga ma kartsin õudselt, et kuna mul pole talvesaapaid, siis käin kohe lennujaamast välja astudes käna oma libedate saabastega ja see on halb. Aga eile ostsin uhked matkasaapad ja nüüd olen kartmatu. Kui veel ainult lumi ka tuleks.