Oktoobris jäin lapseootele. Pärast mõnd nädalat, mis tundusid pikad ja väsitavad, nagu oleksin korraga kümme aastat vanemaks jäänud, teatas arst, et minu raseduse püsimajäämine on ime. 

Skeptik minus ütles, et arst käib sõnaga “ime” liiga kergekäeliselt ümber, aga rõõmu- ja muresegune lapseootus kestis mitu kuud, kuni sõbrapäeva eelõhtuni välja. Siis tuletasid Eesti parimad arstid aga valusalt meelde, et imesid ei ole olemas. 

Sõbrapäeva veetsin haiglas ja sellele järgneval hommikul sündis me pojake. Ämmaemand näitas mulle ainult lapse jalgu. Need olid maailma kõige armsamad pisikesed jalad pisikeste varvastega. Nii armsad, et panid mu naeratama.    

Nüüd mõtlen, kus see lapsuke on. Ma tean, ta ei ole pilve pealt alla vaatamas ja minu üle valvamas. Ma tean, ta ei oota uut võimalust, et uue lapsena meie perre tulla. Oleks see nii lihtne.

Tean, et ta oli minuga just nii kaua kui oli ja enam teda ei ole.

See tuletab uuesti meelde, et miski ei püsi samana. Igas hetkes tuleb kohal olla ja iga hetke üle tänulik olla. Sest hetk möödub ja kui sa polnud kohal, ei jää sulle mitte midagi. 20 nädalat sain temaga veeta, rohkem ei saa.

Ainus, kus mu lapsuke veel on, on minu enda peas. See on nii kurb, aga ühtaegu vabastav. See tähendab, et ma saan temaga juttu ajada, kui tahan, asju arutada. Nõu küsida kas või. Ma võin talle asju ja inimesi näidata. 

Kõlab nagu hullumeelse jutt. 

Kõige rohkem kahju on mul sellest, et ta ei saanud kunagi kohtuda Shoga. Neil oleks koos nii vahva olnud.

Ma ootasin, et sõprade rasedused või võõrad lapsed tänaval hakkavad minus tekitama kadedust või kurbust, aga ei ole hakanud. Ei tea, ehk veel hakkavad. Aga ma arvan, et mitte. Sest ma ei taha endale “ka üht sellist pisikest”  ega taha, et kellelgi “minu asemel” halvasti läheks või mida iganes see kadedus peaks sisaldama. Mul on lihtsalt väga kurb meel, et meie oodatud elu-kaaslane ei jäänud meiega ja see mõte ei seostu mitte kuidagi teiste beebidega.

Ma tean “looduse valiku” argumenti ja “kas haige lapse sünd oleks parem olnud” argumenti ja “pooled rasedused katkevadki” lohutust ja “kindlasti saad varsti uue” lohutust. Kõik on õige, aga see ei loe.

Rohkem loevad need inimesed, kes minu lapse kaotuse loost teada saades räägivad oma kaotus(t)e loo. Siis tuleb välja, et selliseid läbielamisi on olnud liiga paljudel inimestel. Ja et inimene kannatab välja ja elab üle palju hullemat. Ja siis saad aru, miks kõik maailma inimesed ei jaksa olla rõõmsad ja head. Elu ise on see, mis sõnast “elurõõm” teise poole ära lõikab ja siis vaatab kõrvalt, kuidas sa rabeled.  

Vabandan tagantjärele kirjatüki tabuteema ja pisaraid kiskuva pihtimuslikkuse pärast.