kolimine & ASJAD

Käisime koertenäitusel, sest kutsuti. 
Suur hall oli täis kõiksugu elusolendeid. Ühisnimi “koer” on küll meelevaldne, sest siga ja kägu on ka sarnasemad kui need seal omavahel. Kogu ruum haises koerte järgi. Kõik nad käitusid laitmatult, riidu ei kiskunud keegi. Ainus asi, et paganad kusesid. 
Koertelt on palju õppida. Esimest korda üle pikkade aastate kammisin avalikus tualetis juukseid. Kuidas saan koertele alla jääda? Mõne karvakasv oli pikem kui nad ise ja nii nad lebasid laual kui näo ja jäsemeteta laibad, kelle karvu hooldajad sirgeks kammisid. 
Mõni koer oli niisama järeljooksik, aga paar olid enne võistlust sellise pilguga, et nad teavad, mis teevad, kõik on kontrolli all. Kõiksugu puudlid… isver küll, mis soengud. 
Me pärast pool päeva käisime ringi kergel traavival sammul, rind kummis, lõug kõrge ja pilk selge. Ma sügasin Sho kõhtu. Talle see ei meeldinud, näitas hambaid. Hiljem ta sättis mu tagajalgu paremasse asendisse ja pea õige nurga alla. 
Meil on nüüd paarikümne soojakraadi päevad. Ületee-kirsipuu on täies õies. 
Teen esimesi ettevalmistusi kolimiseks – sorteerin ja viskan asju ära. Edasi peaks vaatama, mida veel ära visata ja mida müüa, mida anda. Terve hulga raamatuid müüsime nädalavahetusel, aga riiul on endiselt paksult täis. Teine ja kolmas sorteerimisring tuleb ka ette võtta. 
Meil on nii palju ASJU. Ise olen koguaeg mõelnud: ma ei tohi asjadesse kiinduda, sest see on mõttetu ja asjad on ajutised. Vähemalt nende inimeste jaoks, kelle üks kodu on teisest kodust kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel. Aga nüüd vaatan, kuidas ma tahan kõik Eestisse kaasa võtta. 
Ja mingid asjad on sellised, millel pole funktsiooni, aga vajadus kaasa võtta on – pulmariided ja mõned pulmadega seotud esemed. Hulk kingitusi. Neid tuleb kogu elu igale poole kaasa vedada. Teised asjad tunduvad jälle liiga head, et neist loobuda. Näiteks meil on paar potti. Eestist võib ju ka kohe uued potid saada. Aga need on kingiks saadud ja hullult head kallid potid, mille garantiiaeg on kümme aastat. Mul pole kunagi varem garantiiajaga potte olnud, esiteks, ja teiseks tundub heade asjade ära viskamine veel hullema kuriteona kui poolpiduste asjade ära viskamine. Minu meelest tuleb asju ribadeks kasutada. Enne pole ära viskamine õigustatud.  
Kohviveski võiks kaasa võtta. Nii pisike, küll ta ära mahub muude asjade sekka. Aga neid “pisikesi” asju, mis “kusagile ikka mahuvad”, on terve posu. 
Üleeile oli väga soe päev. Käisime autoga raamatuid poodi viimas. Lasime autokatuse alla. Vaatasin, imelised kirsiõied vasakul ja paremal. Päike paitab. Ai meil on tuus auto. Meil on lihtne elu. Meil on puhtad sõiduteed. Kena sall kaelas. Ilus valgete seintega üürikorter. ASJAD. Stabiilsed töökohad ja kõik. Kesse mõistlik inimene selle kõik vahetaks uue ebastabiilse elu vastu. Pole tööd, pole raha, pole elukohta. Talv kestab pool aastat. 
Aga otsus kolida on tehtud ja see peab olema õige otsus. 
Olen pikalt jauranud ümbermaailmareisi juttu. Meil on maailmakaart seinal isegi, et meeles püsiks. Aga kui Sho meelde tuletas, et meil oli ju enne Eestisse kolimist plaanis reisile minna, siis piidlesime kaarti ja mõtlesime, et noh, kas võtame Austraalia, Aafrika või Alaska. Või võtaks mõne B-tähega paiga või… Ühesõnaga, ükski koht ei kutsunud rohkem kui teine koht ja ausalt öeldes igasuguse kauge reisimise indu tõmbab kõvasti maha kujutlus mitmetunnistest lennusõitudest ja ajavahega harjumisest. 
See on kõrvalnähuks pidevale Jaapani ja Eesti vahel saalimisele. Iga korraga on ajavahe järjest talumatum – eriti ida suunas lennates -, ja umbusk raudlinnu õhus püsimise suhtes suurem.
Guugeldasin mis ma guugeldasin: “kohad, mida enne surma kindlasti nägema peab”, “maailma kauneimad paigad” jne. Nimekirjades lõi tihtipeale ette mõni Jaapani koht, kus ma olin juba käinud, aga mõni koht, kus ei olnud ka. 
Siis tuligi pähe, et enne Rooma minekut tuleb Nuustakul ära käia ja tekkis idee, et teeks Jaapani ringreisi. Jaapan on ju terve väike täiuslik maailm. Olen käinud siin ja seal, aga reis ei saa töö tõttu kunagi olla pikem kui kolm päeva (pikk nädalavahetus) ja kui ongi nädal-paar puhkust võtta, siis tuleb see pigem Eestisse minekuks kasutada. Nüüd aga võib vabalt paar-kolm nädalat võtta ja tiiru peale käia. Või isegi terve kuu, kui tahtmist.
Sho tuleb maist töölt ära, juunis läheme reisile, selline on plaan. Täpsem teekond alles selgub, aga tahame minna igatahes nii Hokkaidole (põhjas, kus on Eestile sarnane kliima ja loodus) kui Okinawa saartele (ehtsad lõunameresaared, valge rannaliiv ja helesinine meri). 
Juuli algul Eestisse, loodan. 

other (positiivne pessimism)

Esiteks, Saint Saviour “Reasons”. Üle mõistuse ilus. Muuseas täiesti Kate Bush. 
Eilse õhtu suureks šokiks oli Facebooki kirjakasti “other” nurk, millele L vihjas, kui vingusin, et mulle ei kirjuta keegi. Olen nimelt ühes tema ja teistega kinnise grupi Eestlased Jaapanis moderaator. Gruppi pääsemiseks tuleb kellelegi meist kirjutada lühidalt, et mis seos inimesel Jaapaniga on. Et ei tuleks mingeid müügimehi või laenupakkujaid FB seina risustama. Mina polnud seni mitte üht kirja gruppi soovijatelt saanud. Nii arvasin, aga nagu selgus “other” kirjakasti kiigates, olen saanud vähemalt viis kirja….. mida eirasin. 
Ma lihtsalt seni ei teadnud, et “other” eksisteerib ega pannud tähele, et mind on seal ootamas paarkümmend kirja.  
Suur oli mu ehmatus, kui selle avasin ja avastasin, et lisaks gruppi soovijate kirjadele olin umbes kuu tagasi saanud tööpakkumise… mida eirasin. Et seal on mitu kirja inimestelt, kes mu raamatut lugesid. Kõige vanemad augustist, uuemad novembrist….. mida eirasin. Et samuti augustis on tulnud pakkumine korraldada Tokyo ja jaapani muusika pidu Tartus…. mida eirasin. 
Noh, ei eiranud, aga sellise mulje ma kirjutajatele ju jätsin. Mis tähendab, et paar päeva ootasid nad mu vastust, siis mõtlesid, et küll see Maarja on üks nõme ülbik ja siis unustasid ära. See käib aga vastu minu primaarsele vajadusele kõikidele maailma inimestele meeldida.
Igatahes kõige rõõmustavam kiri oli ühelt inimeselt, kes kümme aastat enne mind Tsukuba ülikoolis käis. Ta ütles, et tema mälestustes on nii palju sarnast minu kirjapanduga. Kirjutas pikalt ja ilusalt.
Edaspidi kiikan hommikul ärgates esimese asjana “other” kirjakasti. Hirmust.
Üleeelmise postituse pessimistijutu jätkuks. Mul tuli pähe, et Sho kuulub ka positiivselt meelestatud pessimistide hulka. Algusest peale ütles ta: Maarja, meil saab igasuguseid raskeid aegu olema. 
Mina, et jaajaa, blaablaa. Ära ole nii pessimistlik!
Siis tuli raske aeg ja ma mõtlesin, et kas see nüüd ongi see
Sho aga ütles: ära muretse, raskemad ajad on alles ees. 
Raske läks mööda, tulin sellest eluga välja ja mõtlesin: vau. Oli raske, aga miskipärast on ikka kõik korras. 
Siis tulid veel raskemad ajad ja ma mõtlesin, et kas see nüüd ongi see. 
Sho ütles, ära muretse, tõeliselt rasked ajad on alles ees. 
Ja nii tundubki, et ükski senine raskus pole ületamatu, võrreldes sellega, mis tulevik toob. Pessimismi  üllatavalt positiivne mõju. 
Täna hommikul vaatasin aknast, et ületee-kirsipuu on õide puhkenud. Mitte veel täies õies, aga kohe-kohe. Kevad käes. 
Eilse päeva energia tegid koostöös kohv ja DJ Raff “Latino & Proud“. See on “Broad City” teemalugu. Üpris hea sari. Sneak-attack feminism, leht kirjutas ja olles nüüd senised osad ära vaadanud, saan vaikselt aru, mida silmas peetud. 

kommentaarium

Oi üllatust. Kunagi avastasin, et Bertrand Russelli intervjuusid võib netist leida. See ei mahtunud mulle pähe, sest mees on sündinud üleeelmisel sajandil. 
Aga nüüd youtube’is kolades koperdasin Sartre ja Beauvoir intervjuude ja Foucault ja Deleuze’i ja Barti ja Derrida ja kõiksugu muude peale, keda netist sellisel kujul kunagi otsida ei märganud. 
Uus meedium ei väsi üllatamast. Derrida intekalõigu alla on keegi kommenteerinud: this dude! Who else finds this “philosopher” annoying? 
Kommentaariumirevolutsioon: uus ja pöörane lehekülg maailma filosoofia ajaloos.