kolimine & ASJAD

Käisime koertenäitusel, sest kutsuti. 
Suur hall oli täis kõiksugu elusolendeid. Ühisnimi “koer” on küll meelevaldne, sest siga ja kägu on ka sarnasemad kui need seal omavahel. Kogu ruum haises koerte järgi. Kõik nad käitusid laitmatult, riidu ei kiskunud keegi. Ainus asi, et paganad kusesid. 
Koertelt on palju õppida. Esimest korda üle pikkade aastate kammisin avalikus tualetis juukseid. Kuidas saan koertele alla jääda? Mõne karvakasv oli pikem kui nad ise ja nii nad lebasid laual kui näo ja jäsemeteta laibad, kelle karvu hooldajad sirgeks kammisid. 
Mõni koer oli niisama järeljooksik, aga paar olid enne võistlust sellise pilguga, et nad teavad, mis teevad, kõik on kontrolli all. Kõiksugu puudlid… isver küll, mis soengud. 
Me pärast pool päeva käisime ringi kergel traavival sammul, rind kummis, lõug kõrge ja pilk selge. Ma sügasin Sho kõhtu. Talle see ei meeldinud, näitas hambaid. Hiljem ta sättis mu tagajalgu paremasse asendisse ja pea õige nurga alla. 
Meil on nüüd paarikümne soojakraadi päevad. Ületee-kirsipuu on täies õies. 
Teen esimesi ettevalmistusi kolimiseks – sorteerin ja viskan asju ära. Edasi peaks vaatama, mida veel ära visata ja mida müüa, mida anda. Terve hulga raamatuid müüsime nädalavahetusel, aga riiul on endiselt paksult täis. Teine ja kolmas sorteerimisring tuleb ka ette võtta. 
Meil on nii palju ASJU. Ise olen koguaeg mõelnud: ma ei tohi asjadesse kiinduda, sest see on mõttetu ja asjad on ajutised. Vähemalt nende inimeste jaoks, kelle üks kodu on teisest kodust kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel. Aga nüüd vaatan, kuidas ma tahan kõik Eestisse kaasa võtta. 
Ja mingid asjad on sellised, millel pole funktsiooni, aga vajadus kaasa võtta on – pulmariided ja mõned pulmadega seotud esemed. Hulk kingitusi. Neid tuleb kogu elu igale poole kaasa vedada. Teised asjad tunduvad jälle liiga head, et neist loobuda. Näiteks meil on paar potti. Eestist võib ju ka kohe uued potid saada. Aga need on kingiks saadud ja hullult head kallid potid, mille garantiiaeg on kümme aastat. Mul pole kunagi varem garantiiajaga potte olnud, esiteks, ja teiseks tundub heade asjade ära viskamine veel hullema kuriteona kui poolpiduste asjade ära viskamine. Minu meelest tuleb asju ribadeks kasutada. Enne pole ära viskamine õigustatud.  
Kohviveski võiks kaasa võtta. Nii pisike, küll ta ära mahub muude asjade sekka. Aga neid “pisikesi” asju, mis “kusagile ikka mahuvad”, on terve posu. 
Üleeile oli väga soe päev. Käisime autoga raamatuid poodi viimas. Lasime autokatuse alla. Vaatasin, imelised kirsiõied vasakul ja paremal. Päike paitab. Ai meil on tuus auto. Meil on lihtne elu. Meil on puhtad sõiduteed. Kena sall kaelas. Ilus valgete seintega üürikorter. ASJAD. Stabiilsed töökohad ja kõik. Kesse mõistlik inimene selle kõik vahetaks uue ebastabiilse elu vastu. Pole tööd, pole raha, pole elukohta. Talv kestab pool aastat. 
Aga otsus kolida on tehtud ja see peab olema õige otsus. 
Olen pikalt jauranud ümbermaailmareisi juttu. Meil on maailmakaart seinal isegi, et meeles püsiks. Aga kui Sho meelde tuletas, et meil oli ju enne Eestisse kolimist plaanis reisile minna, siis piidlesime kaarti ja mõtlesime, et noh, kas võtame Austraalia, Aafrika või Alaska. Või võtaks mõne B-tähega paiga või… Ühesõnaga, ükski koht ei kutsunud rohkem kui teine koht ja ausalt öeldes igasuguse kauge reisimise indu tõmbab kõvasti maha kujutlus mitmetunnistest lennusõitudest ja ajavahega harjumisest. 
See on kõrvalnähuks pidevale Jaapani ja Eesti vahel saalimisele. Iga korraga on ajavahe järjest talumatum – eriti ida suunas lennates -, ja umbusk raudlinnu õhus püsimise suhtes suurem.
Guugeldasin mis ma guugeldasin: “kohad, mida enne surma kindlasti nägema peab”, “maailma kauneimad paigad” jne. Nimekirjades lõi tihtipeale ette mõni Jaapani koht, kus ma olin juba käinud, aga mõni koht, kus ei olnud ka. 
Siis tuligi pähe, et enne Rooma minekut tuleb Nuustakul ära käia ja tekkis idee, et teeks Jaapani ringreisi. Jaapan on ju terve väike täiuslik maailm. Olen käinud siin ja seal, aga reis ei saa töö tõttu kunagi olla pikem kui kolm päeva (pikk nädalavahetus) ja kui ongi nädal-paar puhkust võtta, siis tuleb see pigem Eestisse minekuks kasutada. Nüüd aga võib vabalt paar-kolm nädalat võtta ja tiiru peale käia. Või isegi terve kuu, kui tahtmist.
Sho tuleb maist töölt ära, juunis läheme reisile, selline on plaan. Täpsem teekond alles selgub, aga tahame minna igatahes nii Hokkaidole (põhjas, kus on Eestile sarnane kliima ja loodus) kui Okinawa saartele (ehtsad lõunameresaared, valge rannaliiv ja helesinine meri). 
Juuli algul Eestisse, loodan. 

other (positiivne pessimism)

Esiteks, Saint Saviour “Reasons”. Üle mõistuse ilus. Muuseas täiesti Kate Bush. 
Eilse õhtu suureks šokiks oli Facebooki kirjakasti “other” nurk, millele L vihjas, kui vingusin, et mulle ei kirjuta keegi. Olen nimelt ühes tema ja teistega kinnise grupi Eestlased Jaapanis moderaator. Gruppi pääsemiseks tuleb kellelegi meist kirjutada lühidalt, et mis seos inimesel Jaapaniga on. Et ei tuleks mingeid müügimehi või laenupakkujaid FB seina risustama. Mina polnud seni mitte üht kirja gruppi soovijatelt saanud. Nii arvasin, aga nagu selgus “other” kirjakasti kiigates, olen saanud vähemalt viis kirja….. mida eirasin. 
Ma lihtsalt seni ei teadnud, et “other” eksisteerib ega pannud tähele, et mind on seal ootamas paarkümmend kirja.  
Suur oli mu ehmatus, kui selle avasin ja avastasin, et lisaks gruppi soovijate kirjadele olin umbes kuu tagasi saanud tööpakkumise… mida eirasin. Et seal on mitu kirja inimestelt, kes mu raamatut lugesid. Kõige vanemad augustist, uuemad novembrist….. mida eirasin. Et samuti augustis on tulnud pakkumine korraldada Tokyo ja jaapani muusika pidu Tartus…. mida eirasin. 
Noh, ei eiranud, aga sellise mulje ma kirjutajatele ju jätsin. Mis tähendab, et paar päeva ootasid nad mu vastust, siis mõtlesid, et küll see Maarja on üks nõme ülbik ja siis unustasid ära. See käib aga vastu minu primaarsele vajadusele kõikidele maailma inimestele meeldida.
Igatahes kõige rõõmustavam kiri oli ühelt inimeselt, kes kümme aastat enne mind Tsukuba ülikoolis käis. Ta ütles, et tema mälestustes on nii palju sarnast minu kirjapanduga. Kirjutas pikalt ja ilusalt.
Edaspidi kiikan hommikul ärgates esimese asjana “other” kirjakasti. Hirmust.
Üleeelmise postituse pessimistijutu jätkuks. Mul tuli pähe, et Sho kuulub ka positiivselt meelestatud pessimistide hulka. Algusest peale ütles ta: Maarja, meil saab igasuguseid raskeid aegu olema. 
Mina, et jaajaa, blaablaa. Ära ole nii pessimistlik!
Siis tuli raske aeg ja ma mõtlesin, et kas see nüüd ongi see
Sho aga ütles: ära muretse, raskemad ajad on alles ees. 
Raske läks mööda, tulin sellest eluga välja ja mõtlesin: vau. Oli raske, aga miskipärast on ikka kõik korras. 
Siis tulid veel raskemad ajad ja ma mõtlesin, et kas see nüüd ongi see. 
Sho ütles, ära muretse, tõeliselt rasked ajad on alles ees. 
Ja nii tundubki, et ükski senine raskus pole ületamatu, võrreldes sellega, mis tulevik toob. Pessimismi  üllatavalt positiivne mõju. 
Täna hommikul vaatasin aknast, et ületee-kirsipuu on õide puhkenud. Mitte veel täies õies, aga kohe-kohe. Kevad käes. 
Eilse päeva energia tegid koostöös kohv ja DJ Raff “Latino & Proud“. See on “Broad City” teemalugu. Üpris hea sari. Sneak-attack feminism, leht kirjutas ja olles nüüd senised osad ära vaadanud, saan vaikselt aru, mida silmas peetud. 

kommentaarium

Oi üllatust. Kunagi avastasin, et Bertrand Russelli intervjuusid võib netist leida. See ei mahtunud mulle pähe, sest mees on sündinud üleeelmisel sajandil. 
Aga nüüd youtube’is kolades koperdasin Sartre ja Beauvoir intervjuude ja Foucault ja Deleuze’i ja Barti ja Derrida ja kõiksugu muude peale, keda netist sellisel kujul kunagi otsida ei märganud. 
Uus meedium ei väsi üllatamast. Derrida intekalõigu alla on keegi kommenteerinud: this dude! Who else finds this “philosopher” annoying? 
Kommentaariumirevolutsioon: uus ja pöörane lehekülg maailma filosoofia ajaloos.

pessimisti uni

Monica saatis mulle täna loo, mida igiammusest ajast armastan, Kate Bushi “Army Dreamers“. Imeline meloodia (täiuslik taktimõõt!), aga nii kurvad sõnad. Noor sõdur tuleb tinakirstus koju. Mis tast kõik saada oleks võinud. 
Mõtlesin, et otsiks selle loo teisi variante. Aga keeruline on lisada midagi juurde loole, millel juba nii palju täiuslikke elemente. Sest uue lisamiseks ei ole justkui ruumi, aga mõne praeguse elemendi eemaldades saad juba natuke kehvema loo.  
Aga siis leidsin üllataja, Saint Saviouri versiooni, mis on suutnud kõik hea jätta, aga omalt poolt veel lisada. 
Tal on Bushiga isegi sarnane hääl. Mulle väga meeldib ka “Red Sun“, millele järgmisena juhuslikult klikkisin. See on mingi kreisi Jaapani teema. Kes veel laulus Izanagit mainiks, ei tea. Sõnum läheb esialgu üle mu madala laubakese, aga respekt igatahes.

Viimasel ajal hajutan tähelepanu ja lahutan meelt mänguga Mini Metro

Mõtisklen siin, et olen peaaegu kolmkümmend aastat elanud, aga ma ikka ei ole hästi aru saanud, kuidas ma toimin. Mis mõjub mulle hästi, mis halvasti, kuidas kõige optimaalsemalt funktsioneerida. See tundub nii hirmus komplitseeritud ja mitme muutujaga süsteem olevat ja lisaks olen laisk õpilane.
Tõsi küll, need 28 eluaastat on olnud ka korralik protsess, kus tuli alustada baasasjadest. Kõndima tuli õppida, sõnu ja lauseid moodustama, mõtlema tuli õppida.
Aga rohkem oleks pidanud jõudma. Oleks pidanud tähele panema seaduspärasid ja suuremaid mustreid, mille sisse kootud väiksemaid mustreid. Aga eks kõik võtab just nii kaua aega kui võtab. 
Mõned suured asjad toimuvad muidugi alateadlikult ja mingeid pisiasju juba tean. Aga need asjad on ka olulised. Näiteks tean, et kui viiulit mängin, hakkab mul hea. (Aga ei rakenda seda teadmist.) Tean, et mõne laulu kuulamine on mu jaoks raviva toimega. Tean – kuigi see on alles häbitult hiline “avastus” – et mul on vaja kirjutada, et mõelda. 
Seda peangi silmas – et sellistest asjadest oleks pidanud juba ammu aru saama. Lisaks veel, et kuidas kaotada pinge õlgadest ja väsimus silmist, kuidas õigesti õppida, mida süües on kõhus hea, mida süües halb, kuidas olla tähelepanelik, kuidas kujundada harjumusi jne. 
Lein on mulle tuttav ja seepärast tundub, et asi on praegu enam-vähem kontrolli all. Või õigemini, nagu Facebookis keegi jagas: relax, nothing is under control. Olen selles mõttes leplik, et ei võitle asjade vastu, mille vastu võitlemine ei aita. 
Vahel hädiselt loodan, et keegi teine saab mind aidata. Umbes, et Sho, tõmba mind mülkast välja, palun. Aga lõpuks ei saa eirata tõsiasja, et mind ei saa aidata. Teised saavad aidata ainult tähelepanu hajutada. Oma eluga tuleb kokkuvõttes ikka ise hakkama saada. Nii elementaarne, aga 28aastaselt ikka mingis mõttes uus ja vastik avastus. Kuradi täiskasvanuelu.
Aga ma vaatasin eile videoloengut orjusest. Sellest, kuidas miljonid inimesed on täesti lootusetus olukorras, perekondade kaupa “võlga tagasi makstes” orjastatud kullakaevandustes või põrgukuumuses päevad läbi telliskive tassides või.
Seda vaadates tuleb uuesti pähe küsimus: mis see on, mis inimese elus hoiab? Miks ta ärkab igal hommikul? 
Keskkooli teatritunnis küsiti seda tihti, et mis on pealisülesanne ja mis on pealispealisülesanne. Siis tundus see küsimus selline abstraktset laadi. Omamoodi püüdsin neile küsimustele siis vastata, aga eks see üks ebakindlat laadi vastus oli. Tagantjärele mõistan, et ma ei saanud siis küsimusest päriselt aru.
Praegu aga tahaks tõesti teada, et mis see on, mis elus hoiab. Need orjad, miks nad alla ei anna?  Ma ei oska aimatagi, mis vastus olla võiks. Igatahes ajab segadusse teadmine, et mina ei vääri mitte millegi poolest paremat elu kui nemad ja nemad halvemat elu kui mina, aga millegi pärast olen paremas situatsioonis.

Misasi see elujõud on?
See vanahärra, kes mulle no shimai’d õpetab. Me pärast harjutamist alati joome rohelist teed, sööme kõrvale mingi väikse maiustuse ja räägime juttu. Viimati arutlesime sõdade ja inimeste ja õnne üle. Ta ütles, et ta luges kusagilt, et õnne aluseks on mõtteviis, et hetkeseis on loomulik. Et see ei ole kõrvalekalle mingist õigest teest, vaid et ongi nii, nagu on. 
See tundub õige ja mulle paistab, et õnne vastandiks on vaimuhaigus, sest minu kogemus ütleb, et kui oled mingis hirmsas situatsioonis, siis kõige ohtlikumalt vaimsele tervisele mõjub selle situatsiooni eitamine.
Kõik räägivad, et elada tuleb hetkes ja tulevik ja minevik on mõttemäng. Sest tulevik juba definitsiooni järgi ei jõua kunagi kohale.
See, kes eluraskustes tulevikust lahendusi otsib, saab kristlaseks, kes olevikust, sellest saab budist? Hehee, ei tea tegelt, ma niisama jämmin.
Mu enda puhul kehtib oleviku variant. Lihtsalt tuleviku ja mineviku koormat ei jaksa lisaks enam kanda, kui olevik näkku lööb. Aga mida pisemateks ühikuteks oleviku taandad, seda kergem on koorem.

H otsib juba aastaid maja, mida osta võiks, aga kuidagi ei leia. Nüüd jälle oleks ühe peaaegu ära ostnud. Tema on iga uut maja vaatama minnes positiivselt meelestatud – et küll see maja sobib ja küll seekord läheb hästi. Tema mees on negatiivse suhtumisega – niikuinii on majaga seotud mingi posu jamasid. Aga H ütles, et reaalsus on tihtipeale veel hullem kui tema mehe negatiivne stsenaarium ette nägi. Viimati survestati teda kiiresti alla kirjutama lepingule, mis oli tema juristi sõnul (tark inimene konsulteerib juristiga!) absurdselt kahjulik. Ja lisaks jäeti mainimata, et seda talumaja polegi võimalik kaasajastada. Need tüütud pisiasjad, eksole.

Igatahes haarasin sellest optimisti-pessimisti mõttest kohe kinni, sest see ei kehti mu meelest vaid majade puhul: reaalsus on  hullem kui pessimisti ettekujutus. See mõte võtab kuidagi raskust vähemaks ja muuseas paneb isegi pessimisti  mu silmis positiivsesse valgusesse. 

abhay & dush

Käisime nädalavahetusel Tsukubas Dushil külas, sest Abhay on praegu seal, mingi uue projekti raames Indiast tagasi osakestekiirendi juures. Paariks nädalaks küll. 
Ta rääkis, et Jaapani poolt kutsuti ta koostööd tegema, aga kui ta vastavat viisat taotles, siis jäi see saamata: sest ta on India valitsusele töötav tuumafüüsik ja teab, kuidas asju plahvatama panna. Abhay ütles, et väga hea, ma ei viitsigi teile tulla, aga teie oma teadlased kutsusid mind koostööd tegema, misiganes siis… See ajas viisarahvast segadusse. 
Nagu ta poleks varem neli aastat Jaapanis veetes oma terroriakti ära võinud korraldada. Nagu ta oleks tõesti orgunnima hakanud spetsiaalset tuumaterroristi viisat (ja mitte turisti oma) selleks, et paariks nädalaks tulla ja tikku tõmmata. 
Jaapani-poolne professor tegi vihaseid kõnesid immigratsiooniametisse või kusagile. Lõpuks ütles, et tule turistiviisaga. Tulek oli muretu, ega turist saa ju olla terrorist. 
Naljakas jutt igatahes. 
Siis ta rääkis, kuidas tema loodud masin, mis juba mitu aastat ajukasvajaid ravib, müüdi julmalt väikse raha eest mingile erafirmale maha. Nii väikse raha eest, et üks masin hakkab maksma rohkem kui patent maksis. Lihtsalt seepärast, et see, kes müümise eest vastutas, sai selle eest metsikuid summasid altkäemaksu. Abhay leiutajana sai null raha. Lahke mees, nagu ta on, ütles, et suva see raha, aga… Kaheksa aastat tööd siiski. 
Igatahes hea kuulata, kuidas Abhay räägib. Ja Dush samuti. Hullud edulood, aga samas kuidagi nii casual on see kõik.
Meil Shoga on uued tulevikuplaanid. Sest vanad plaanid said äkiliselt otsa. Aga loodetavasti õnnestub uued teoks teha ehk suveks Jaapanist ära Eestisse kolida. Siis saabki mul enam-vähem viis aastat Jaapanis elamist täis ja aeg ette võtta Eesti viisaastak. Eks neist asjadest jõuab lähemalt rääkida, kui (nagu if, mitte when) plaan lahti rulluma hakkab.