kolimine & ASJAD

Käisime koertenäitusel, sest kutsuti. 
Suur hall oli täis kõiksugu elusolendeid. Ühisnimi “koer” on küll meelevaldne, sest siga ja kägu on ka sarnasemad kui need seal omavahel. Kogu ruum haises koerte järgi. Kõik nad käitusid laitmatult, riidu ei kiskunud keegi. Ainus asi, et paganad kusesid. 
Koertelt on palju õppida. Esimest korda üle pikkade aastate kammisin avalikus tualetis juukseid. Kuidas saan koertele alla jääda? Mõne karvakasv oli pikem kui nad ise ja nii nad lebasid laual kui näo ja jäsemeteta laibad, kelle karvu hooldajad sirgeks kammisid. 
Mõni koer oli niisama järeljooksik, aga paar olid enne võistlust sellise pilguga, et nad teavad, mis teevad, kõik on kontrolli all. Kõiksugu puudlid… isver küll, mis soengud. 
Me pärast pool päeva käisime ringi kergel traavival sammul, rind kummis, lõug kõrge ja pilk selge. Ma sügasin Sho kõhtu. Talle see ei meeldinud, näitas hambaid. Hiljem ta sättis mu tagajalgu paremasse asendisse ja pea õige nurga alla. 
Meil on nüüd paarikümne soojakraadi päevad. Ületee-kirsipuu on täies õies. 
Teen esimesi ettevalmistusi kolimiseks – sorteerin ja viskan asju ära. Edasi peaks vaatama, mida veel ära visata ja mida müüa, mida anda. Terve hulga raamatuid müüsime nädalavahetusel, aga riiul on endiselt paksult täis. Teine ja kolmas sorteerimisring tuleb ka ette võtta. 
Meil on nii palju ASJU. Ise olen koguaeg mõelnud: ma ei tohi asjadesse kiinduda, sest see on mõttetu ja asjad on ajutised. Vähemalt nende inimeste jaoks, kelle üks kodu on teisest kodust kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel. Aga nüüd vaatan, kuidas ma tahan kõik Eestisse kaasa võtta. 
Ja mingid asjad on sellised, millel pole funktsiooni, aga vajadus kaasa võtta on – pulmariided ja mõned pulmadega seotud esemed. Hulk kingitusi. Neid tuleb kogu elu igale poole kaasa vedada. Teised asjad tunduvad jälle liiga head, et neist loobuda. Näiteks meil on paar potti. Eestist võib ju ka kohe uued potid saada. Aga need on kingiks saadud ja hullult head kallid potid, mille garantiiaeg on kümme aastat. Mul pole kunagi varem garantiiajaga potte olnud, esiteks, ja teiseks tundub heade asjade ära viskamine veel hullema kuriteona kui poolpiduste asjade ära viskamine. Minu meelest tuleb asju ribadeks kasutada. Enne pole ära viskamine õigustatud.  
Kohviveski võiks kaasa võtta. Nii pisike, küll ta ära mahub muude asjade sekka. Aga neid “pisikesi” asju, mis “kusagile ikka mahuvad”, on terve posu. 
Üleeile oli väga soe päev. Käisime autoga raamatuid poodi viimas. Lasime autokatuse alla. Vaatasin, imelised kirsiõied vasakul ja paremal. Päike paitab. Ai meil on tuus auto. Meil on lihtne elu. Meil on puhtad sõiduteed. Kena sall kaelas. Ilus valgete seintega üürikorter. ASJAD. Stabiilsed töökohad ja kõik. Kesse mõistlik inimene selle kõik vahetaks uue ebastabiilse elu vastu. Pole tööd, pole raha, pole elukohta. Talv kestab pool aastat. 
Aga otsus kolida on tehtud ja see peab olema õige otsus. 
Olen pikalt jauranud ümbermaailmareisi juttu. Meil on maailmakaart seinal isegi, et meeles püsiks. Aga kui Sho meelde tuletas, et meil oli ju enne Eestisse kolimist plaanis reisile minna, siis piidlesime kaarti ja mõtlesime, et noh, kas võtame Austraalia, Aafrika või Alaska. Või võtaks mõne B-tähega paiga või… Ühesõnaga, ükski koht ei kutsunud rohkem kui teine koht ja ausalt öeldes igasuguse kauge reisimise indu tõmbab kõvasti maha kujutlus mitmetunnistest lennusõitudest ja ajavahega harjumisest. 
See on kõrvalnähuks pidevale Jaapani ja Eesti vahel saalimisele. Iga korraga on ajavahe järjest talumatum – eriti ida suunas lennates -, ja umbusk raudlinnu õhus püsimise suhtes suurem.
Guugeldasin mis ma guugeldasin: “kohad, mida enne surma kindlasti nägema peab”, “maailma kauneimad paigad” jne. Nimekirjades lõi tihtipeale ette mõni Jaapani koht, kus ma olin juba käinud, aga mõni koht, kus ei olnud ka. 
Siis tuligi pähe, et enne Rooma minekut tuleb Nuustakul ära käia ja tekkis idee, et teeks Jaapani ringreisi. Jaapan on ju terve väike täiuslik maailm. Olen käinud siin ja seal, aga reis ei saa töö tõttu kunagi olla pikem kui kolm päeva (pikk nädalavahetus) ja kui ongi nädal-paar puhkust võtta, siis tuleb see pigem Eestisse minekuks kasutada. Nüüd aga võib vabalt paar-kolm nädalat võtta ja tiiru peale käia. Või isegi terve kuu, kui tahtmist.
Sho tuleb maist töölt ära, juunis läheme reisile, selline on plaan. Täpsem teekond alles selgub, aga tahame minna igatahes nii Hokkaidole (põhjas, kus on Eestile sarnane kliima ja loodus) kui Okinawa saartele (ehtsad lõunameresaared, valge rannaliiv ja helesinine meri). 
Juuli algul Eestisse, loodan. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s