amazon

Shol on sõber Amazon. Mõjub talle halvasti, püüan võõrutada. 
Kui miski uus teema talle pinget pakub või raamat kas või nati põnev tundub, siis ta tellib. Purjus peaga on Amazon eriti ohtlik kaaslane. Vahepeal käis meil postiljon mitu korda nädalas uksel pakki üle andmas. 
Kolimise valguses pole Amazonist tellimine hea mõte. Suur riiulitäis raamatuid sai maha müüdud. 
Miks ta raamatukogus ei käi või kasutatud raamatuid rohkem ei osta, mõtlen. Aga samas tundub see mõnusalt aus viis tarbida. Kui raamat pakub pinget, siis osta. Autor tänulik. 
Täna hommikul pidi Sho tööasju tegema, aga surfas Amazonis. Küsisin emalikul toonil: “Mida sa sealt nüüd seekord otsid.”
Ta vastas, et midagi geoloogia-alast. 
“Miks geoloogia?”
“Sest see on mu meelel.” (Ma ei oska paremini tõlkida fraasi 気になるから.)
Seejärel ütles lootusrikka häälega, et Amazon soovitab tal osta Funasshii raamatut. Tegemist on sellise tüübiga:

Ma ütlesin Shole, et ükskõik, mida Amazon väidab, Funasshii raamatut me ei osta. (Kuigi ikka pööraselt naersin, kui seda videot nägin.) 

idülli-illusioon

Kui me Eestisse kolime, siis
– suvel nopin igal hommikul pudru peale aiast sõstraid ja vaarikaid
– me läheme laulu- ja tantsupeole ja mõnele folkfestivalile 
– kuulame pidevalt raadiot
– käime palju (koeraga) jalutamas
– käime sada korda meres ujumas, alasti
– hakkame eesti keeles rääkima
– teeme tillipeenra ja panen tilli iga toidu sisse
– teeme pidevalt lõket, vahel grillime
– läheme mustikale ja teeme moosi
– kohtun kõikide oma sõpradega, keda on mustmiljon ja kõik on rõõmsad, et ma viimaks kodumaal olen. Ütlevad: ma ei suuda seda õnne uskuda!
– kõik sõbrad tulevad mulle koguaeg külla
– käime rabas ja metsas matkamas
– sõidame palju jalgrattaga
– teeme koguaeg remonti
– niidame muudkui muru
– hängin koguaeg oma vennaga, kes on me naaber
– väldime ühistransporti ja vihaseid inimesi
– käin ka teatris ja põnevatel üritustel, kus kõik mu sõbrad pidevalt käivad
– sügisel läheme seenele ja paneme seened purki
– pühime luuaga hästi palju lehti kokku
– muudkui laome puid riita
– talvel roogime metsikult lund
– joome taimeteed, põletame küünlaid
– istume pidevalt kamina ees
– ja loeme Viidingu luulet või “Lingvistilist metsa” või midagi, villased sokid jalas
– ja siis läheme kelgutama ja suusatama. Pöörane!
– ei vingu kunagi ilma ega pimeduse üle
– hullumeelselt rõõmustame koos teistega, kui kevad viimaks jälle tuleb
– aga ei kurvasta, kui järgmisel päeval jälle lumi maas
Ühesõnaga, elu idülliline, just nagu muusikavideos. 

korrastus

Vaikselt korrastan elu. 
Esiteks jätkub endiselt ära viskamise ja sorteerimise protsess. Nüüd olen jõudnud punkti, kus enam-vähem kogu kodune kraam on ära kaardistatud ja tegevuskavast üldpilt olemas. 
Teine korrastamine on söömisega seoses. Kahtlustan, et mul on mingit liiki “talumatus”. Igavamalt öeldes, mingid toiduained tekitavad kõhus kehva tunde ja ma püüan hea kõhutunde süsteemile pihta saada.
Täna tegin suure sammu ja klikkisin unfollow mõne FB friendi peale. See ka omamoodi korrastus. 
Seni olen lihtsalt vaadanud, ärritunud, siis teinud nägu, et aga mis see minu asi on ärrituda. Unfollow on ju radikaalne käik ja eks igas ärritumises ole ka vähe ärritumismõnu.

Aga viimaks sain aru, et unfollow klikkimine tuleb puhtalt mu enda huvides ette võtta. Kaotasin oma silmaulatusest ühe friendi, kes teeb endast liiga tihti selfie‘sid (kui ta on poolpaljas) või pildistab oma uusi asju (kui need on tuntud brändi omad) ja autot ja õhtusööke (kui need on fäänsid) ja ennast lõunamererandadel.
Eks ma muidugi naudin ta rinnakumeruse ja seljanõgususe silmitsemist, aga… Aga enese pildistamisega on see jama, et ilus vaatenurk lihtsalt ei kaalu üles seda kurba tõde, mida pildistaja endast paljastab ja siis on pilti valus vaadata. Hoolimata sellest, et pilt ise on ehk ilus.
Siis võtsin maha ühe friendi, kes jagab “ärge tapke neid ja teisi”, “ärge kulutage seda-teist” stiilis artikleid ja kirjutab juurde sõnumeid, nagu: “avage oma silmad! Me ei saa niiviisi edasi minna!” Siis ma tihti krigistan hambaid, sest mulle ei meeldi see toon, nagu ta oleks kogu ilma Emme – ainus inimene, kes näeb probleemi ja teab lahendust. Ja muidugi pole õilsamat heategu ega kiiremat lahendust igale probleemile kui selle sheerimine FBs. 
Viimati jagas ta tõsimeeli rõõmu-uudist, et Tesla igiliikuri joonised on nüüd vabalt netis saadaval. Ka energiaallikate puudus on nüüd lahendatud ja nafta asendatud, nagu naksti. Uus ajastu alaku. 
Appi. Appi. Appi. 
Näete, kuidas ma ärritun.
Kusjuures kõik unfollow‘itud friendid on omal viisil sümpaatsed inimesed. Päriselus suhtleks küllap heal meelel. Aga lihtsalt mul tuli üllatuslikult kätte aeg, mil virtuaalis enesest lähtuvaid otsuseid vastu võtta. 
Veel üks friend läks, sest ta jagab usinalt telegrammi artikleid, ise kommenteerib midagi sügavmõttelist juurde. Viimane kommentaar algas sõnadega “Uus ja huvitav vaatenurk 9/11 sündmustele.” 
Iga tema uus postitus ajab mind ropendama. 
Ma mõjun nüüd nõmeda radikaalse vingatsina. Asi pole neis, päriselt, asi on minus. Mõni  postitus lihtsalt kutsub huultele roppusi, mida ma ei taha, et Sho eesti keeles kordama õpiks.

näitelaused

Sho õpib nüüd igal hommikul eesti keele sõnu. Nimisõna kolm esimest käänet, tegusõna kolm vormi (tegema, teha, teeb) ja mõned küsisõnad. Viimaste meelde jätmiseks, ütles Sho, vajab ta näitelauseid. Neid hakkas ta otsima Google’i abil. 
Nüüd on tal sellised näitelaused nagu
KUST saada kanepit? (Teised valikud olid raha, laenu, seksi.)
KES on minu perearst? (KES kardab Virginia Woolfi vajab omaette seletust.)
Muide, küsimusele KUI PIKK on pea võimatu guugeldada näitelauset, mis ei oleks nokuga seotud. Lõpuks jäi KUI PIKK on tegelikult puhkus. 
KELLELE kuulub Antarktika? (KELLELE lüüakse hingekella on näitelausena kasutu, KELLELE kuulub Eestimaa on liiga traagiline.)
KUIDAS teha omletti? (Mitte KUIDAS elad, Ann?)
KUHU sa jooksed? (Ehk KUHU sa jooksed, ma tunnen su ema.)
KUI KAUA keeta muna? (Sellega oli kõige suurem probleem. Heitsime kõrvale näitelauseid, nagu KUI KAUA võib teha aborti ja KUI KAUA kestavad päevad, KUI KAUA püsib alkohol veres, KUI KAUA kestab kassil jooksuaeg jne.)
Sho osaleb juulis eesti keele intensiivkursusel ja pärast seda peaksime me kõik temaga eesti keeles rääkima. Aga kes siis minuga jaapani keeles rääkima hakkab?
Sedapsi siis. 
Muidu on iga päev nagu igapäev ikka. Ainult suur kirg on asju ära anda ja visata. 
Hommikud on nõmedad, sest ärkan üles tihtipeale nii, et õlad on pinges. Ma ei tea, mis selle vastu aitaks. 
Parimad on laupäevahommikud, sest siis on kohvi kõrvale Shaun the Sheep. (Youtube’is on muidugi kõik osad, aga see pole see.)
Tõsimeeli, tänu sellele multikale juba reede hommikust alates tavaliselt tuleb meelde laupäeva oodata. Teleka annaks ehk müüks muidu kohe ära, sest me ülejäänud ajal lihtsalt ei vaata seda. Aga mis meid siis laupäeva hommikul üldse ärkama motiveeriks?
Juba igatsen Eestisse tulla. Selles mõttes, et siis saaks nii-öelda uue eluga algust teha, mitte vana elu kokku pakkida, nagu praegu. 

naiivne dualism

Parem hilja kui eikunagi – ma vist õppisin manga’t lugema. Soovitan kõikidele algajatele alustada pornost.
Seni ma ei osanud koomiksit lugeda: kas keskendusin kirjatekstile ja unustasin pilte vaadata või siis süvenesin piltidesse, unustades teksti.
Vaatamine on alati mu nõrk külg olnud ja (jutustuse) kuulamine parem, sest ma olen see eelmodernne inimene, kellele pakub pinget klassikaline narratiiv.
Aga viimasel ajal on meil raamatud pilla-palla ja nii tuli hämarusest välja paar pornograafilise sisuga koomiksit. Otsustasin, et see on minu viimane võimalus manga‘t lugema õppida.

Nõrk inimene olen, et ei saa pildi ja teksti dualismist üle, samas kui jaapanlased, tundub mulle, ei tee neil kahel nii ranget vahet. Alustagem kas või kirjakeele visuaaliast. Ma kunagi igiammu kuulsin kuskilt, et kirjutamine olla jaapanlastel (ja hiinlastel?) seotud parema ajupoolkeraga, samas kui meil, alfabeedi-inimestel, on vasakuga. Ei tea, kas see ka tõsi on, aga mulle tundub, et võiks olla.

Kunagi ammu külastasin kohalikku meedia-muuseumit ja imestasin, et paarsada aastat vanad uudislehed, näiteks sellised, mis teatasid suurest põlengust või maavärinast, kujutasid endast eelkõige pilti, kuhu muuseas oli mahutatud ka mõni rida informatsiooni tekstina.
Pilt oli muidugi seepärast ka oluline, et paljud inimesed ei osanud tol ajal lugeda. Aga sellegipoolest oli põnev kas või teksti paigutust vaadata – ei olnud nii, et teksti illustreeriv pilt on üleval ja tekst ise all, vaid pilt neelas teksti endasse.

Manga juurde tagasi pöördudes, pornograafiast on seepärast hea alustada, et esiteks – teksti on vähe – ja teiseks, vaja on vaid manga pildikeele mõistmise algtõdesid. Näiteks ei teki küsimust, kes on kes, kui tegelaskujudena esineb vaid üks tüdruk ja üks poiss. Samas keerukamate manga‘de puhul on üks ja sama tegelane erinevatel piltidel kujutatud nii erinevana, et ma ei saa aru, kas tegu on sama inimesega. Õige lugeja peaks mõistma, et inimene on sama, aga erinev joonistusviis viitab mingile spets emotsioonile. No ma lihtsalt ei mõista. Loll olen. Lisaks ei oska ma elada kaasa joonistatud tegelaste igapäevavestlustele.

Viimasel paaril päeval olen enne magama jäämist kannatlikult pornograafilist visuaalnarratiivi lugenud, nii aeglaselt ja põhjalikult, et 20 lehekülge võtab 30 minutit aega. (Jaapanlasel võtaks 20 koomiksilehekülge nii umbes 3 minutit.)
Süvenesin põhjalikult pildi kõikidesse detailidesse, elasin kaasa peategelaste kuramaažile, mis – välja arvatud nendel lehekülgedel, mis suures plaanis genitaale kujutasid – oli väga tagasihoidlik ja nunnu. Niiviisi sain lõpuks aru, mida Sho silmas peab, kui ta ütleb, et üks või teine koomiks on osavalt joonistatud, samas kui mulle tundus seni kõik täpselt ühesugune.
Aga süvenedes toimuski läbimurre ja ma arvan, et võin end nüüdsest edutada vähe keerulisemate koomiksite lugejaks.

Aga lõpetagem pildi ja teksti dualismi jutt ja jätkakem kogemuse ja narratiivi omaga. Kuulasin mingit loengut jälle, mis rääkis õnnest, ja mõtlesin, et deem, kas nii lihtsate asjade “avastamist” võib tõesti suureks teaduseks nimetada. Ma oleks ise võinud selle loengu pidada.
Igatahes oli jutu suureks ohhoo-sisuks see, et kui rääkida õnnelik olemisest, siis ei saa me üle igidualismist – üks on vahetu kogemuste jada, millest elu kokkuvõttes moodustub, “kogemuse-mina”. Teine on aga “narratiivi-mina”, mis moodustatakse sellest imepisikesest osast me elus, mis mälestustesse salvestub.
Küsimusele, kas oled õnnelik, võib narratiivi-minu vastus olla väga erinev kogemuse-minu vastusest.
Üks hea illustreeriv küsimus oli loengus: ütleme, sa võtad paar nädalat puhkust ja otsustad reisile minna. Kui sa teaksid, et pärast reisi ei jää sulle alles mitte üht mälestust (võtad rohu, mis mälestused kustutab ja fotod hävitatakse ka) – kas sa siis otsustaksid ikka sellesama reisi kasuks või võtaksid mõne muu?

Mu meelest on kõik see narratiivi ja kogemuse jutt õige, aga ühtlasi on asja juures veel üks oluline konks: unistused saavad esineda vaid narratiivina. Kui nad aga täituvad, siis ainult kogemuse kujul. See on lõks!
Sest täide läinud narratiiv-unistus koosneb 99.99 protsenti kogemus-asjadest, mida ei osanud ettegi kujutada.

Unistustest rääkides, siis mind ärritavad hetkel kaks asja. Üks on tööpakkumine Eestis, mis peaaegu  et unistuste töö, aga ma ei jõua piisavalt vara Eestisse, et intervjuudest ja muudest protsessidest osa võtta.
Teine on aga tänane kiri postkastis, mis otsesõnu pakub mulle tööd. Õigemini olen valitud potentsiaalselt sobivaks kandidaadiks positsioonile, unistuste kuupalgaga 700 000 jeeni.
Kus oli see pakkumine aasta-poolteist tagasi, ah?
Täiesti mõttetu, mõlemad pakkumised võiks kusagile maa-alla peitu kolida.

Aga see Jaapani oma kõditas natukene mu ego, mis on viimasel ajal vähe kõdi saanud, sest avastasin, et ma olen erivajadusega laps. Nimelt ühes foorumis, mis pühendatud erivajadustega laste vanemate muredele, oli teemapüstitus, kas vasakukäelisus on erivajadus. Ja suur oli mu üllatus, kui lugesin edasi ja avastasin, et mitmed vanemad käsitlevadki oma lapse vasakukäelisust erivajadusena.
Kadile kurtsin, ta ütles, et tänapäeval on liigne andekus ka erivajadus ja tõepoolest, see ongi seaduses nii kirjas. Aga no ma ei tea.

Foorumis räägiti, kuidas ühe või teise vasakukäeline laps kõneliselt arengus maas ja nõnda edasi. Minu ema paljastas mulle alles võrdlemisi hiljuti, et hakkasin ülivara rääkima. Ma oleks oma egole selle teadmisega küll juba aastaid varem pai teha tahtnud. Aga varem oli ema öelnud vaid, et õppisin  väga hilja lugema. Mis pole ka mu meelest päris tõsi. Oskasin lugeda ma aegsasti, aga polnud lihtsalt huvitatud. Parem oli kuulata, kuidas ema või isa raamatut ette loevad.
Noh ja siis lugesin vasakukäeliste erivajaduste foorumist, nagu mu ema oleks sinna kirjutanud: minu laps oskas väga varakult väga hästi rääkida, aga vot lugema ja kirjutama õppimisega on siiani raskusi, vaja logopeedi abi.
Noh, ma ka alles nüüd õppisin manga‘t lugema, mis siin salata.
Aga üht ma ütlen: kui keegi oleks mind väiksena nimetanud vasakukäelisuse pärast erivajadusega lapseks, oleks mu eneseteadvus kõvasti teine olnud. Ma arvan, et ma oleks end natuke kehvemaks inimeseks pidanud, tõsimeeli.

Vasak ja parem käsi, kaks ajupoolkera. Kes saab meid “naiivselt dualistlikus” maailmapildis süüdistada, ah. Iga väike semiootik teab, et alles siis saab midagi toimuma hakata, kui asju kaks on. Nagu Masing ütleb, inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba seetõttu, et liigitab asju positiivseks ja negatiivseks.
Nagu Masing veel ütleb, kui mõistetakse kedagi või midagi adekvaatselt ja jäägitult, siis mõistetav kaob või kaotab oma senise tähenduse.

Kui viimati Eestis käisin ja siis, kui veel lapseootel olin ja pessimistlik maailmapilt nõnda hingelähedane ehk polnud, ostsin Uku Masingu raamatu. Ausalt öeldes esiteks seepärast, et see oli odav ja alles teiseks seepärast, et ma pole Eesti Suurt Filosoofi seni lugenud. 
Nüüd “leidsin” raamatu oma riiulist ja vaatasin, et pole see pessimism mingi uus asi mu elus. Masingu kogumiku pealkiri on “Pessimismi põhjendus”. 
Keskendumisvõimet lugemiseks jätkus üllatavalt kauaks (ehk on hüplik tähelepanuvõime ka vasakukäelisuse kõrvalnäht?), kuigi kõrvaklappides mängis samal ajal hea muusika. Nooruses arvasin, et muusika soodustab keskendumist. Nüüd on sellest saanud igatahes totaalne segaja. Aga loobuda ei raatsi.
Näiteks see lugu. 

kõige halvem otsus

Kaasa töölt ära tulemine sai alguse eile. Täitsa pekkis, ma ehmatasin ära. Mis mõttes, mees, sa tuledki töölt ära! Kuidas me nüüd elama hakkame! Juba teine töökoht, kust sa ära tulid! Mida see sinu karjääriga teeb, kujutad sa ette! Sa oleks võinud seal veel kolmkümmend aastat rahulikult tiksuda. Tulevik on ettearvamatu! Allakäigutrepp! 
Kaasa vastas: ära mängi jaapani naist. 
Muidugi ma tegin enam-vähem nalja, aga vähemalt pool oli selles ikka päris hirmu ka, sest kui ütled kellelegi, et tule töölt ära, lähme Eestisse – aga ta ei tule -, siis on natuke lihtsam kui siis, kui ütled, et tule töölt ära ja ta tulebki töölt ära. Paistab, et lõpparve vormistatakse kiiremini, kui oodata oskasin. 
Püüdsime algul teha ikka nii, nagu mõistlikud ahvid teevad – ei lase eelmisest oksast enne lahti, kui järgmisest kinni haaratud. Aga nüüd paistab, et sellest ei tule midagi ikka välja, väike vabalangemine tuleb vahele. 
Äkki nüüd lähebki edasi kõik halvasti? Äkki on Eestisse minek meie elu kõige halvem otsus? Mina küll ei taha võtta vastutust elu kõige halvema otsuse eest. 
Aga ossa, mis ma täna leidsin.  Mul polnud aimugi, et Kim Ki-duki filmi “Tühi maja” pööraselt kurva lõpulaulu, mida aastaid tagasi kuulasin, hääl on Natacha Atlas. 
Sain alles mõni kuu tagasi teada, kes ta on, sest ta laulis mu meelest imelise versiooni laulust “A Man’s World“. 
Elagu netis surfamine. 
Tänane surf sai alguse sellest, et klikkisin esimest korda elus oma blogi kohal kirjale “next blog” ja seal, juhuslikult ette hüpanud blogis oli selline laul
Kuulasin ja tundsin, et see annab mulle midagi, mida igatsenud olin.  
Midagi on ikka väga teisiti. Ma pole masendunud, aga justkui võngun kurbadel sagedustel. Üheks sümptomiks suur mõnu, mida mulle pakub rääkimine sellest, kui kohutav elu on. Teise, üllatava sümptomi avastasin eile, kui tabasin end ajaviiteks vähifoorumit lugemast. Mis ajaviide see on. 
Panin telefoniga tehtud kirsiõiepildi blogile taustaks, et oleks rahu majas. Peakski telefonipilte siia taustaks laduma, et neil pärast klõpsamist mingigi rakendus oleks.