amazon

Shol on sõber Amazon. Mõjub talle halvasti, püüan võõrutada. 
Kui miski uus teema talle pinget pakub või raamat kas või nati põnev tundub, siis ta tellib. Purjus peaga on Amazon eriti ohtlik kaaslane. Vahepeal käis meil postiljon mitu korda nädalas uksel pakki üle andmas. 
Kolimise valguses pole Amazonist tellimine hea mõte. Suur riiulitäis raamatuid sai maha müüdud. 
Miks ta raamatukogus ei käi või kasutatud raamatuid rohkem ei osta, mõtlen. Aga samas tundub see mõnusalt aus viis tarbida. Kui raamat pakub pinget, siis osta. Autor tänulik. 
Täna hommikul pidi Sho tööasju tegema, aga surfas Amazonis. Küsisin emalikul toonil: “Mida sa sealt nüüd seekord otsid.”
Ta vastas, et midagi geoloogia-alast. 
“Miks geoloogia?”
“Sest see on mu meelel.” (Ma ei oska paremini tõlkida fraasi 気になるから.)
Seejärel ütles lootusrikka häälega, et Amazon soovitab tal osta Funasshii raamatut. Tegemist on sellise tüübiga:

Ma ütlesin Shole, et ükskõik, mida Amazon väidab, Funasshii raamatut me ei osta. (Kuigi ikka pööraselt naersin, kui seda videot nägin.) 

idülli-illusioon

Kui me Eestisse kolime, siis
– suvel nopin igal hommikul pudru peale aiast sõstraid ja vaarikaid
– me läheme laulu- ja tantsupeole ja mõnele folkfestivalile 
– kuulame pidevalt raadiot
– käime palju (koeraga) jalutamas
– käime sada korda meres ujumas, alasti
– hakkame eesti keeles rääkima
– teeme tillipeenra ja panen tilli iga toidu sisse
– teeme pidevalt lõket, vahel grillime
– läheme mustikale ja teeme moosi
– kohtun kõikide oma sõpradega, keda on mustmiljon ja kõik on rõõmsad, et ma viimaks kodumaal olen. Ütlevad: ma ei suuda seda õnne uskuda!
– kõik sõbrad tulevad mulle koguaeg külla
– käime rabas ja metsas matkamas
– sõidame palju jalgrattaga
– teeme koguaeg remonti
– niidame muudkui muru
– hängin koguaeg oma vennaga, kes on me naaber
– väldime ühistransporti ja vihaseid inimesi
– käin ka teatris ja põnevatel üritustel, kus kõik mu sõbrad pidevalt käivad
– sügisel läheme seenele ja paneme seened purki
– pühime luuaga hästi palju lehti kokku
– muudkui laome puid riita
– talvel roogime metsikult lund
– joome taimeteed, põletame küünlaid
– istume pidevalt kamina ees
– ja loeme Viidingu luulet või “Lingvistilist metsa” või midagi, villased sokid jalas
– ja siis läheme kelgutama ja suusatama. Pöörane!
– ei vingu kunagi ilma ega pimeduse üle
– hullumeelselt rõõmustame koos teistega, kui kevad viimaks jälle tuleb
– aga ei kurvasta, kui järgmisel päeval jälle lumi maas
Ühesõnaga, elu idülliline, just nagu muusikavideos. 

korrastus

Vaikselt korrastan elu. 
Esiteks jätkub endiselt ära viskamise ja sorteerimise protsess. Nüüd olen jõudnud punkti, kus enam-vähem kogu kodune kraam on ära kaardistatud ja tegevuskavast üldpilt olemas. 
Teine korrastamine on söömisega seoses. Kahtlustan, et mul on mingit liiki “talumatus”. Igavamalt öeldes, mingid toiduained tekitavad kõhus kehva tunde ja ma püüan hea kõhutunde süsteemile pihta saada.
Täna tegin suure sammu ja klikkisin unfollow mõne FB friendi peale. See ka omamoodi korrastus. 
Seni olen lihtsalt vaadanud, ärritunud, siis teinud nägu, et aga mis see minu asi on ärrituda. Unfollow on ju radikaalne käik ja eks igas ärritumises ole ka vähe ärritumismõnu.

Aga viimaks sain aru, et unfollow klikkimine tuleb puhtalt mu enda huvides ette võtta. Kaotasin oma silmaulatusest ühe friendi, kes teeb endast liiga tihti selfie‘sid (kui ta on poolpaljas) või pildistab oma uusi asju (kui need on tuntud brändi omad) ja autot ja õhtusööke (kui need on fäänsid) ja ennast lõunamererandadel.
Eks ma muidugi naudin ta rinnakumeruse ja seljanõgususe silmitsemist, aga… Aga enese pildistamisega on see jama, et ilus vaatenurk lihtsalt ei kaalu üles seda kurba tõde, mida pildistaja endast paljastab ja siis on pilti valus vaadata. Hoolimata sellest, et pilt ise on ehk ilus.
Siis võtsin maha ühe friendi, kes jagab “ärge tapke neid ja teisi”, “ärge kulutage seda-teist” stiilis artikleid ja kirjutab juurde sõnumeid, nagu: “avage oma silmad! Me ei saa niiviisi edasi minna!” Siis ma tihti krigistan hambaid, sest mulle ei meeldi see toon, nagu ta oleks kogu ilma Emme – ainus inimene, kes näeb probleemi ja teab lahendust. Ja muidugi pole õilsamat heategu ega kiiremat lahendust igale probleemile kui selle sheerimine FBs. 
Viimati jagas ta tõsimeeli rõõmu-uudist, et Tesla igiliikuri joonised on nüüd vabalt netis saadaval. Ka energiaallikate puudus on nüüd lahendatud ja nafta asendatud, nagu naksti. Uus ajastu alaku. 
Appi. Appi. Appi. 
Näete, kuidas ma ärritun.
Kusjuures kõik unfollow‘itud friendid on omal viisil sümpaatsed inimesed. Päriselus suhtleks küllap heal meelel. Aga lihtsalt mul tuli üllatuslikult kätte aeg, mil virtuaalis enesest lähtuvaid otsuseid vastu võtta. 
Veel üks friend läks, sest ta jagab usinalt telegrammi artikleid, ise kommenteerib midagi sügavmõttelist juurde. Viimane kommentaar algas sõnadega “Uus ja huvitav vaatenurk 9/11 sündmustele.” 
Iga tema uus postitus ajab mind ropendama. 
Ma mõjun nüüd nõmeda radikaalse vingatsina. Asi pole neis, päriselt, asi on minus. Mõni  postitus lihtsalt kutsub huultele roppusi, mida ma ei taha, et Sho eesti keeles kordama õpiks.