idülli-illusioon

Kui me Eestisse kolime, siis
– suvel nopin igal hommikul pudru peale aiast sõstraid ja vaarikaid
– me läheme laulu- ja tantsupeole ja mõnele folkfestivalile 
– kuulame pidevalt raadiot
– käime palju (koeraga) jalutamas
– käime sada korda meres ujumas, alasti
– hakkame eesti keeles rääkima
– teeme tillipeenra ja panen tilli iga toidu sisse
– teeme pidevalt lõket, vahel grillime
– läheme mustikale ja teeme moosi
– kohtun kõikide oma sõpradega, keda on mustmiljon ja kõik on rõõmsad, et ma viimaks kodumaal olen. Ütlevad: ma ei suuda seda õnne uskuda!
– kõik sõbrad tulevad mulle koguaeg külla
– käime rabas ja metsas matkamas
– sõidame palju jalgrattaga
– teeme koguaeg remonti
– niidame muudkui muru
– hängin koguaeg oma vennaga, kes on me naaber
– väldime ühistransporti ja vihaseid inimesi
– käin ka teatris ja põnevatel üritustel, kus kõik mu sõbrad pidevalt käivad
– sügisel läheme seenele ja paneme seened purki
– pühime luuaga hästi palju lehti kokku
– muudkui laome puid riita
– talvel roogime metsikult lund
– joome taimeteed, põletame küünlaid
– istume pidevalt kamina ees
– ja loeme Viidingu luulet või “Lingvistilist metsa” või midagi, villased sokid jalas
– ja siis läheme kelgutama ja suusatama. Pöörane!
– ei vingu kunagi ilma ega pimeduse üle
– hullumeelselt rõõmustame koos teistega, kui kevad viimaks jälle tuleb
– aga ei kurvasta, kui järgmisel päeval jälle lumi maas
Ühesõnaga, elu idülliline, just nagu muusikavideos.