Month: May 2014
eine murul
naine mehe silmade läbi
Nagu väike laps, kes ei suuda maiustamisega homseni kannatada.
Aga palun väga, ütlesin.
Sho võttis pudeli, avas korgi, nuusutas, tegi mmmm. Lonksas, tegi mmmmmm, nii maitsev.
Ta ei teinud isegi nalja. Siiras nauding veest.
Meil käis üks Uus-Meremaalt pärit noor abielupaar vaipa ära viimas. Nii rõõsad. Ütlesid, et neiu elas siin varem, õpetas inglise keelt. Noormees käis paariks nädalaks külas. Nüüd tulid tagasi Jaapanisse, unistuste elu elama. Kirikust leidsid suurepärase sõpruskonna. Otsivad vanu armsaid asju kokku. Roheline on unistuste värv vaiba jaoks ja taaskasutus on hea.
Nagu Kadi ütleb: mahe.
Tahtsid mõne lille ka kaasa võtta. Ma andsin, aga nad nägid, kuidas ma kõhklesin. Lugesin neile sõnu peale, mida ühe või teise taimega teha. “Millised taimed me võtta võime?”
“Mmmm…. mmmm ma ei tea…”
“Sa ei taha vist üldse neid taimi kellelegi anda…” kommenteeris rõõsa leebe neiu.
Ma ütlesin, et eks ma ikka pean andma. Aga taimed on ju nagu koduloomad. Ikkagi elusolendid.
Nad vahetasid pilke.
Võib-olla olengi imelik ja mis siis.
Igatahes ütlesin, et ma Uus-Meremaast paljut ei tea, aga Flight of the Conchords meeldib mulle täiega. Nad ütlesid, et Bret elas nendega samal tänaval ja et vahel nad nägid neid Jemaine’iga kohvikus.
Aga üldujuhul on filmid ja seebid vägisi pannud kõigega harjuma. Suudlus limane kui tigude paaritumine ja sellele järgnev maitsekas seksi imiteerimine keskpärases hollivuudikas ei kergita kellegi kulmu.
Olen päris kindel, et küsimus on puhtalt ja ainult selles, kas oleme vaatepildiga harjunud.
Suudlus kahe mehe vahel ei kajastu igapäevaselt ekraanidel.
Seepärast ei meeldi mulle viibida ka teiste inimeste suudlusele liiga lähedal, ükskõik, mis soost nad on.
Oleks ekraan vahel, poleks ehk nii hull, eks ole.
Kui ta rääkis, kuidas ta endale habemega naise stage persona lõi, siis mul tuli meelde hoopis videolõik, mida kunagi ammu korduvalt vaatasin. See on dokust, kus kuulus kabuki näitleja Tamasaburo räägib, et onnagata ei ole kunagi ainult naine, vaid naine läbi mehe pilgu.
See on peen-peen kunst. Seepärast on Tamasaburo või eurolaulu võitja mu meelest täiuslikud, et nad ei kehasta mitte naist, vaid naiselikkust.
Video lõpus on muide hüperarmsad kaadrid Tamasaburo lapsepõlvest.
mullid
hädaorg / õnnelikud inimesed
hirmud / 30. juuni
(Lugesin jälle ühest foorumist, kuidas naine kaalub värske suhte lõpetamist, sest mees on bipolaarne. Lõpuks jätabki vist maha. Foorumlased ka õhutavad kaasa, et sellise mehega on ülimalt tõenäoline saada bipolaarsed lapsed ja kõik on üldse pekkis.
Foorumid on ikka väga valgustavad. Esiteks sain teada, et mul vasakukäelisena on erivajadus ja nüüd, et mu ema poleks mu isaga igaks juhuks pidanud lapsi saama. Kustutame Maarja, kustutame Joonase. Russell Brand ütles, et kui ta sai teada oma bipolaarsusest, siis ta oli esiteks ülimalt kurb, seejärel ülirõõmus, aga siis jälle ülimalt kurb.
Ühesõnaga, kui muidu vähe muresid, luban endal oma vaimse tervise pärast ka muretseda.)
Eile tegin viimase kohvi ja täna hommikul kohvi polnud. Pidasin paar tundi vastu, siis tormasin poodi ja ostsin. Narkar.
Facebook hakkas järsku jaapanikeelseks. Ei tea, miks alles nüüd ja miks automaatselt. Arvuti mul üldiselt jaapanikeelne ja sellega olen harjunud, aga FBs ajab igasugune uus keel, ka eesti, segadusse. Pidasin päeva vastu, siis mõtlesin, et panen ikka mingisse muude keelde. Panin piraadi-inglise. “Like” on “arr!” ja “share” on “blabber t’ yer mates”. Mitte et see segadust vähendaks.
Kõige hullem mõte tuli mulle täitsa lambist üleeile õhtul. Mõte, et astuks siiski doktorantuuri.
Ma ei tea, mis sellega nüüd peale hakata. Kas see on meeleheide? Kas vajan varjupaika ja psühholoogilist nõustamist?
Kuni üleeilseni olin kindel, et tahan päris elu elada ja doktoriõpingud heal juhul kümne aasta kaugusele tulevikku lükata. Eelmisel nädalal sain Margise ja Aloga kokku ja vaatasin mõnuga kõrvalt, kuidas nad oma ülikooli-elus visklevad. Mõtlesin, et uhh, kui hea on elu, kus seda jama ei ole.
(Samas võib halvaks endeks pidada, et erutusin kõvasti Alo tulevase doktoritöö peale mõeldes.)
Aasta tagasi olin ma kurb, närviline ja paks oma magistritöö murekoorma all.
Sho ütles eile, et aga väliselt polnud küll näha, et see kirjutamise aeg mulle nii raske oleks olnud. Nüüd ma mõtlen, et mu kallis kaasa ei näegi mu hinge. (Haa!)
Päev enne makakaitsmist kaalusin aknast alla hüppamist, ei söönud ega maganud. Just nii halvasti mõjus see mulle.
Aga nüüd järsku mõtlen: doktorantuur – miks mitte? Hea mõte tundub.
Kui ma doktorantuuri astuks ja Sho astuks ka, siis me oleks Shoga jälle kaks tudengit. See tundub nii vastutustundetu. Aga nii nostalgiline kuidagi ka.
Tegin täna testi ja sain teada, et mu vaimne vanus on 34, nii et ehk peaks noorenduskuuri ette võtma.
Veenge mind, palun, ümber. Või siis õhutage kaasa.
Ma teen viimasel ajal iga päev trenni. Mis tähendab, et mul on järsku korralikud lihased. Peki all peidus, aga korralikud. Ainult, et mul hakkab ka sel rindel sõltuvus tekkima. Pärast trenni on ju hea olla, aga kui see hea lahtub, jääb keha kangeks ja vaim kängu ja seda parandab ainult uus trenn.