Month: May 2014

meri & hale katse jaapanikeelset huumorit lahti seletada

~ maarjayano ~ 2 Comments
Mul on rõõm teada anda, et pärast pikka ja keerulist kaalumisprotsessi suutsin julguse kokku võtta ja doktorantuuri kandideerimata jätta. Aplaus. 
Ütleks ovatsioonid, aga see kõlab liialt nagu ovulatsioonid. 
Otsus kandideerimata jätta sündis juba nädal ja rohkem tagasi, aga ununes teadetetahvlile üles panna.
Eile käisime Sho emaga mere ääres. Ma olen nii igatsenud merd. Nüüd viskasin varbad vette. Vaatasin, kuidas erakvähid mööda merepõhja ringi kimavad. Ükskõik, kuhu vaatad, elu keeb podinal. 
Keskmine jupp Sho ema haridusest on merebioloogia-alane. Meri on ta suur kirg ja ta tunneb end minikrabisid näpuvahele püüdes, mingeid pool-elusaid vett turtsatavaid kivi-lilli käppides, hiigelsuuri rõvedaid molluskeid kiusates ja erakvähke kivile korjates väga koduselt. Erakvähid poevad seepeale algul karpi peitu ja siis vaikselt luurates ajavad jalad jälle alla, kimavad kivi servale ja kukutavad end  tagasi vette.  
Erakvähk on jaapani keeles yadokari ehk öömaja-laenaja, umbes. Nad squativad tühjaks jäänud merekarpides. 
Kui ma erakvähi kodustaks, paneks ma talle nimeks Arrietty. Nagu yadokari-gurashi no Arrietty. Mäh, ma ei saa siin üldse oma jaapanikeelset huumorit praktiseerida. (Huumor seisneb selles, et multika nimi on “Kari-gurashi no Arrietty” ehk laenaja Arrietty.) 
Mu jaapanikeelne huumorisoon on arenenud nüüd edasi 5-aastasest ja maandunud kusagile 9-aastaste tasemele.
Praegu pakub mulle erilist pinget sõnasilpide korrutamine.  
Näiteks chuumoku (“tähelepanu”, mida ma Sholt aeg-ajalt nõuan) läheb chuu-chuu moku-moku’ks, mis on eriti nunnu viis öelda, et hiir suitsetab. 
Kujutlege seda vaatepilti. 
Meiwaku (“tüli”, tähenduses “tüli tegema”, hääldusse poolest meewaku) saab mee-mee waku-waku’ks. 
Mee-mee teeb lammas ja waku-waku on põnevil-ärevil olema. 
Juhtumisi on meil lammas (jaa, Shol on Shaun the Sheep nukk, mille sildil on küll kirjas Shaun das Schaf), kelle ristisin kiirelt Mee-Meeks. Meil on ka käpiknukust mängukaru, räpparinimega Waku-Waku, kes koos lambaga moodustavad manzai koomikudueti Meiwaku. 
See on naljakas! Jaapani keele oskajad, kinnitage mulle, et on!
Haleda huumoriseletuse lõpetuseks mõni pilt väljasõidust mere äärde. Kahjuks ei teinud ühtki ülesvõtet erakvähkidest. Miks ometi. 

Ma täiega tahtsin nende tagumiste kaljuhakatisteni minna, aga Sho ema ütles, et asi kahtlane, äkki ei tasuks. Natuke hiljem nägime, et tõus oli  teeraja ära lõiganud. Sho ema – tark. Maarja – loll.

eine murul

~ maarjayano ~ 2 Comments
Ma olen mingi neli nädalat pea iga päev trenni teinud ja te ei kujuta ette, kui musklis ma olen! 
Sa ei kujuta ette, kui musklis ma olen, ütlen vähemalt korra päevas Shole. Ootan, millal tal üle viskab ja ta lahutuse sisse annab. 
Ütlen: ma olen musklimees! (Kinnikuman)
Või ütlen lihtsalt: musklimaarja! (Kinnikumaarja)
Või ütlen: vaata mu musklit!
Eile ütlesin: katsu mu jalalihast! Vaata, vaata, on ju kõva! Katsu käelihast! Vaata mu kõhtu. Või õigemini, ära vaata, kõht on pekine, aga kui sa siit katsud, siis on lihast tunda! Kas tunned!? Kas sa mu kõhuküljelihast näed?!
Vahepeal käitun agressiivselt, nagu steroidide mõju all oleks, ja puudu pole, et röögataksin: proovi mulle rusikaga kõhtu lüüa! Ei taha? Mis mees sa oled! Könn!
Aga tuju on hea. 
Meilt on nüüd ära viidud diivan, telekas, vaip, tolmuimeja, ahi, kõik lilled, üks väike laud ja hulgaliselt pudipadi-köögikraami. Tuba varsti tühi kui diskosaal. 
Reede õhtul tulid Shoga kaasa üllatuskülalised. Mul oli ahi telekalaual, prügikast keset elutuba, ühte toanurka kogutud posu ebavajalikke köögitarbeid. Täielik kaos. 
Tuli välja, et Sho polnud sõpradele maininud, et ta nii nädala pärast töökoha lõplikult üles ütelda plaanib ja veel kuu pärast Jaapanist lahkub. 
Ma keeldusin sel teemal saladust pidamast, sest mingit muud usutavat põhjust, miks me prügikasti elutoa põrandal hoiame, ei osanud ma välja mõelda. Minu eneseväärikus oli kaalul.
Pärast esimest suurt shokki ja kiiret koristussabinat oli ülejäänud õhtu väga mõnus. 
Selline multikas, valus/vaimukas. 

naine mehe silmade läbi

~ maarjayano ~ 1 Comment
Ühel õhtul käisime autoga poes, et osta liitrite kaupa vett. Nüüd, kus palavad ajad jälle kätte jõudmas, võtab Sho kaheliitrise pudeli iga päev tööle kaasa. Ta rõõmustas, et saime selle firma vee, mis talle veel eriti maitseb. 
Tulime koju ja Sho ütles: ma tahaks seda vett juba maitsta!
Nagu väike laps, kes ei suuda maiustamisega homseni kannatada.
Aga palun väga, ütlesin.
Sho võttis pudeli, avas korgi, nuusutas, tegi mmmm. Lonksas, tegi mmmmmm, nii maitsev.

Ta ei teinud isegi nalja. Siiras nauding veest.

Meil käis üks Uus-Meremaalt pärit noor abielupaar vaipa ära viimas. Nii rõõsad. Ütlesid, et neiu elas siin varem, õpetas inglise keelt. Noormees käis paariks nädalaks külas. Nüüd tulid tagasi Jaapanisse, unistuste elu elama. Kirikust leidsid suurepärase sõpruskonna. Otsivad vanu armsaid asju kokku. Roheline on unistuste värv vaiba jaoks ja taaskasutus on hea.
Nagu Kadi ütleb: mahe.

Tahtsid mõne lille ka kaasa võtta. Ma andsin, aga nad nägid, kuidas ma kõhklesin. Lugesin neile sõnu peale, mida ühe või teise taimega teha. “Millised taimed me võtta võime?”
“Mmmm…. mmmm ma ei tea…”
“Sa ei taha vist üldse neid taimi kellelegi anda…” kommenteeris rõõsa leebe neiu.
Ma ütlesin, et eks ma ikka pean andma. Aga taimed on ju nagu koduloomad. Ikkagi elusolendid.
Nad vahetasid pilke.
Võib-olla olengi imelik ja mis siis.

Igatahes ütlesin, et ma Uus-Meremaast paljut ei tea, aga Flight of the Conchords meeldib mulle täiega. Nad ütlesid, et Bret elas nendega samal tänaval ja et vahel nad nägid neid Jemaine’iga kohvikus.

Olge hoiatatud, ma räägin nüüd veel sellistel eetiliselt ja moraalselt põletavatel teemadel, nagu suudlemine ja naiseks kehastumine. 

E kunagi ammu mainis, et ükskõik, millised on tema “vaated” samasooliste suhtele – kui ta näeb teles kaht meest suudelmas, on see paratamatult võõristust ja ebamugavust tekitav vaatepilt.
Minu jaoks on see vaatepilt ka ebamugav. Niisamuti kui minus tekitab ebamugavust ka mehe ja naise vaheline avalik suudlus. Just nii konservatiivne olengi.

Aga üldujuhul on filmid ja seebid vägisi pannud kõigega harjuma. Suudlus limane kui tigude paaritumine ja sellele järgnev maitsekas seksi imiteerimine keskpärases hollivuudikas ei kergita kellegi kulmu.

Olen päris kindel, et küsimus on puhtalt ja ainult selles, kas oleme vaatepildiga harjunud.

Suudlus kahe mehe vahel ei kajastu igapäevaselt ekraanidel. 

Nägin FBs üht karikatuuri, kus isa ja poeg vaatasid telekast mõnuga roppu sõimlemist, seejärel palja naise pepsi, seejärel, kuidas keegi kedagi tulistas. Aga selle koha peal, kus kaks meest musi tegid, kattis isa kaitsvalt poja silmad.

Ma muide ei tahtnud isegi me pulmas Shod suudelda. Jep, konservatiivne. Mitte et ma teda ei armastaks ega ihaldaks. Aga vaat selles ongi asi – suudlus pole musi. Suudlus on ihaga seotud ja iha on seotud intiimsfääriga. Suudlust eelistan sooritada ilma rahvamassita, kes taustal kibe-kibe-kibe skandeerib.
Seepärast ei meeldi mulle viibida ka teiste inimeste suudlusele liiga lähedal, ükskõik, mis soost nad on.
Oleks ekraan vahel, poleks ehk nii hull, eks ole.
Ma vaatan igal nädalal Graham Norton Show’d, sest see on mu meelest tihtipeale ülimalt meelelahutuslik. Viimases osas oli eurolaulu võitja ka. Isver, ta on nii ilus ja sarmikas.
Kui ta rääkis, kuidas ta endale habemega naise stage persona lõi, siis mul tuli meelde hoopis videolõik, mida kunagi ammu korduvalt vaatasin. See on dokust, kus kuulus kabuki näitleja Tamasaburo räägib, et onnagata ei ole kunagi ainult naine, vaid naine läbi mehe pilgu.
See on peen-peen kunst. Seepärast on Tamasaburo või eurolaulu võitja mu meelest täiuslikud, et nad ei kehasta mitte naist, vaid naiselikkust.

Video lõpus on muide hüperarmsad kaadrid Tamasaburo lapsepõlvest.

hädaorg / õnnelikud inimesed

~ maarjayano ~ 6 Comments
Magusalt hea meel eurolaulu võitja üle. Ei tea, kuidas erkinooled seda oma pojale seletavad. “Kurepesas on kaks kurge. Mõlemad on habemega.” Vaesekesed.
Sattusin lugema traditsioonilise perekonna kaitsjate FB foorumist eurolaulu kommentaare, kus ähvardati Euroopast välja astuda. See oli muidugi kõige pehmem kriitika vorm.
Siis nimetasin kõva häälega põhjuseid, miks ma Eestisse sisse astuda plaanin. (Aga tsill, kõik on kontrolli all.)
Kooseluseaduse peaks vastu võtmata jätma, sest erkinooled ei tea, mida pojale öelda, kui kurepesa näevad. Kui isa ei leia enam pojaga vestlemiseks sõnu, on traditsioonilisel perekonnal oht laguneda – ja see kõik on Austria eurolaulja süü. Hädaorg. 
Kuidas inimesed võivad olla nii haprad nagu õiekesed tormis? Kui üks mees paneb kleidi selga ja jätab seejuures habeme ajamata, läheb inimese maailm pahupidi. Maru rebib ta koos juurtega maapinnast lahti ja tema viimased sõnad on: “Ma arvasin, et maa on all ja taevas peal. Ma arvasin, et kui pesas on kaks kurge, si…” ja raksti! murdub ta kael poolelt sõnalt, kui tuuleiil ta vastu kuuriseina paiskab.
Nüüd ei või usaldada enam ei gravitatsiooni ega iseennast. Aitab vaid palve: gravity, never let me go!
Ma olen selles mõttes enda meelest ikka täiega kõva inimene, et mind lükkab hädaorgu pigem mõistmine, kui palju on maailmas kurbust ja kannatust. Suur osa kannatusest on paratamatu (inimesed surevad), aga veel suurem osa seotud õeluse, viha, ükskõiksusega (mille kadumine on küll aja küsimus, lubasid mulle Jehoova tunnistajad, aga kui nüüd päris aus olla, siis ma ei usu neid).
Hirm tuleviku pärast lükkab ka hädaorgu. Et kuidas ma tulen toime kõikide nende raskustega, mis elus veel ees ootavad. Et ma pean tulevikus korduvalt kõige kallimate inimeste surmaga silmitsi seisma ja enda omaga tagatipuks. Ja kuidas elada enne surma nii, et kahetseda ei tuleks.
Selles mõttes vaatan isegi kadedusega inimesi, kelle suurimaks probleemiks ei ole mitte lapse surm ega sõda Ukrainas ega lähedase inimese raske mure, vaid üks laulja Austriast. Õnnelikud inimesed. Õnnelikud enesekesksed inimesed.

hirmud / 30. juuni

~ maarjayano ~ 2 Comments
Ostsime lennupiletid ära. 30. juunil kolime Eestisse. Kui 3. juuliks isu täis saab, on tagasisõiduks ka piletid olemas. Ühe otsa pilet osta on lollus. Hinna poolest.
Ostsime sellised piletid, et mõlemad saavad kaks 23kilost kohvrit võtta. Pluss veel 8kilosed käsipagasid. Mis teeb 108 kg kolimiskraami. Võtame KÕIK kaasa!
Sho ütleb, et kolimine käib kuidagi märkamatult. Et üks hetk küsib Maarja, millised raamatud Sho võtta ja millised jätta tahab ja järgmine hetk pole riiulis enam raamatuid. Üks hetk ütleb Maarja, et peaks lennupiletid ostma ja järgmine hetk on arvelt kahe pileti jagu raha lännu. 
Varsti on nii, et iga kord töölt koju tulles on jälle mõni mööbliese kadunud. Lõpuks lähevad ükshaaval korteriseinad. Maailm kustub ümbert ära. Nagu filmis “Karge meele igavene sära“. (Üks film, mille eestikeelne pealkiri on ka ilus.)
Aga nüüd toob ta iga päev töölt posu raamatuid kaasa ja me riiul täitub uuesti. Ja üldse, nii palju hirme tuli eile korraga kaela. Muuhulgas, et me oleme lollid, et kolime. Et me ei saa hakkama. Et me ei tee piisavalt palju piisavalt kiiresti ettevalmistusi ja magame võimalusi maha.

(Lugesin jälle ühest foorumist, kuidas naine kaalub värske suhte lõpetamist, sest mees on bipolaarne. Lõpuks jätabki vist maha. Foorumlased ka õhutavad kaasa, et sellise mehega on ülimalt tõenäoline saada bipolaarsed lapsed ja kõik on üldse pekkis.
Foorumid on ikka väga valgustavad. Esiteks sain teada, et mul vasakukäelisena on erivajadus ja nüüd, et mu ema poleks mu isaga igaks juhuks pidanud lapsi saama. Kustutame Maarja, kustutame Joonase. Russell Brand ütles, et kui ta sai teada oma bipolaarsusest, siis ta oli esiteks ülimalt kurb, seejärel ülirõõmus, aga siis jälle ülimalt kurb.
Ühesõnaga, kui muidu vähe muresid, luban endal oma vaimse tervise pärast ka muretseda.)

Eile tegin viimase kohvi ja täna hommikul kohvi polnud. Pidasin paar tundi vastu, siis tormasin poodi ja ostsin. Narkar.

Facebook hakkas järsku jaapanikeelseks. Ei tea, miks alles nüüd ja miks automaatselt. Arvuti mul üldiselt jaapanikeelne ja sellega olen harjunud, aga FBs ajab igasugune uus keel, ka eesti, segadusse. Pidasin päeva vastu, siis mõtlesin, et panen ikka mingisse muude keelde. Panin piraadi-inglise. “Like” on “arr!” ja “share” on “blabber t’ yer mates”. Mitte et see segadust vähendaks.

Kõige hullem mõte tuli mulle täitsa lambist üleeile õhtul. Mõte, et astuks siiski doktorantuuri.
Ma ei tea, mis sellega nüüd peale hakata. Kas see on meeleheide? Kas vajan varjupaika ja psühholoogilist nõustamist?

Kuni üleeilseni olin kindel, et tahan päris elu elada ja doktoriõpingud heal juhul kümne aasta kaugusele tulevikku lükata. Eelmisel nädalal sain Margise ja Aloga kokku ja vaatasin mõnuga kõrvalt, kuidas nad oma ülikooli-elus visklevad. Mõtlesin, et uhh, kui hea on elu, kus seda jama ei ole.
(Samas võib halvaks endeks pidada, et erutusin kõvasti Alo tulevase doktoritöö peale mõeldes.)

Aasta tagasi olin ma kurb, närviline ja paks oma magistritöö murekoorma all.
Sho ütles eile, et aga väliselt polnud küll näha, et see kirjutamise aeg mulle nii raske oleks olnud. Nüüd ma mõtlen, et mu kallis kaasa ei näegi mu hinge. (Haa!)
Päev enne makakaitsmist kaalusin aknast alla hüppamist, ei söönud ega maganud. Just nii halvasti mõjus see mulle.
Aga nüüd järsku mõtlen: doktorantuur – miks mitte? Hea mõte tundub.

Kui ma doktorantuuri astuks ja Sho astuks ka, siis me oleks Shoga jälle kaks tudengit. See tundub nii vastutustundetu. Aga nii nostalgiline kuidagi ka.
Tegin täna testi ja sain teada, et mu vaimne vanus on 34, nii et ehk peaks noorenduskuuri ette võtma.

Veenge mind, palun, ümber. Või siis õhutage kaasa.

Ma teen viimasel ajal iga päev trenni. Mis tähendab, et mul on järsku korralikud lihased. Peki all peidus, aga korralikud. Ainult, et mul hakkab ka sel rindel sõltuvus tekkima. Pärast trenni on ju hea olla, aga kui see hea lahtub, jääb keha kangeks ja vaim kängu ja seda parandab ainult uus trenn.