eine murul

Ma olen mingi neli nädalat pea iga päev trenni teinud ja te ei kujuta ette, kui musklis ma olen! 
Sa ei kujuta ette, kui musklis ma olen, ütlen vähemalt korra päevas Shole. Ootan, millal tal üle viskab ja ta lahutuse sisse annab. 
Ütlen: ma olen musklimees! (Kinnikuman)
Või ütlen lihtsalt: musklimaarja! (Kinnikumaarja)
Või ütlen: vaata mu musklit!
Eile ütlesin: katsu mu jalalihast! Vaata, vaata, on ju kõva! Katsu käelihast! Vaata mu kõhtu. Või õigemini, ära vaata, kõht on pekine, aga kui sa siit katsud, siis on lihast tunda! Kas tunned!? Kas sa mu kõhuküljelihast näed?!
Vahepeal käitun agressiivselt, nagu steroidide mõju all oleks, ja puudu pole, et röögataksin: proovi mulle rusikaga kõhtu lüüa! Ei taha? Mis mees sa oled! Könn!
Aga tuju on hea. 
Meilt on nüüd ära viidud diivan, telekas, vaip, tolmuimeja, ahi, kõik lilled, üks väike laud ja hulgaliselt pudipadi-köögikraami. Tuba varsti tühi kui diskosaal. 
Reede õhtul tulid Shoga kaasa üllatuskülalised. Mul oli ahi telekalaual, prügikast keset elutuba, ühte toanurka kogutud posu ebavajalikke köögitarbeid. Täielik kaos. 
Tuli välja, et Sho polnud sõpradele maininud, et ta nii nädala pärast töökoha lõplikult üles ütelda plaanib ja veel kuu pärast Jaapanist lahkub. 
Ma keeldusin sel teemal saladust pidamast, sest mingit muud usutavat põhjust, miks me prügikasti elutoa põrandal hoiame, ei osanud ma välja mõelda. Minu eneseväärikus oli kaalul.
Pärast esimest suurt shokki ja kiiret koristussabinat oli ülejäänud õhtu väga mõnus. 
Selline multikas, valus/vaimukas.