beppu: 66, 88, 55

Paari paradiisipäeva eest Okinawal maksime paraja põrguga. Mina kannatasin enda päikesepõletusekese enam-vähem välja, aga Sho ei saanud vahepeal korralikult kõndidagi. 

No aga paar päeva hiljem läksime Kyushu saarele Beppu linna. Beppus on alati eestlasi olnud. 
Kesse rääkis kunagi, et ta oli Beppu õppima minnes küsinud saatkonnast viisat. 
Kuhu täpsemalt lähete?
Lähen Beppu.
Ärge tehke labast nalja. 

Midagi sellist. Igatahes on Beppus läbi aastate palju eestlasi olnud, ülikoolis. 

Suurepärane paik. Kõikjalt tuleb tossu, nagu linn põleks, aga tegelikult on see lõputute kuumaveeallikate aur. Meie jaoks kasutu, sest leigegi vesi teeb põlenud nahale haiget. 

Mis algul tegime, näitan nati hiljem piltide abil. Hetkel ruttan edasi teise Beppupäeva õhtusse. 


Plaanisime ööbida põnevas külalistemajas. Viisime pakid tuppa ja küsisime sealselt härralt, kus ta õhtustada soovitab. Ta oli mingile korea turistipaarile just terve nimekirja välja pakkunud, aga meile ütles, et soovitab nurgapealset paika. “Seda peab kalamees.” 

Läksime sinna ja oioioi. 

Meid pandi leti äärde istuma, otse võõrustajatega tõtt vahtima. Oli jutukas provva, kes ette kandis ja soovitas, taamal vaikiv härra, kes toidu tegi ja siis üks 21aastane lapsepõskne poisiiludus. 

Peamine toiduvaru oli samal hommikul püütud ja ujus suures akvaariumis ringi. Meile soovitati tungivalt mingit kala. Härra tappis ühe hinge me kõhumõnude tarvis ja pani ilusale vaagnale. 4000 jeeni. 

Me olime nati kohmetud, sest imelik tundus ainult omavahel vestelda, kui võõrustajad sealsamas. Aga varsti tuli uksest üks püsiklient ja istus kohe me kõrvale. 66aastane mees, kohalik onsenilegend. Ta on külastanud nimelt kõiki kohalikke kuumaveeallikaid, mida on 88, viiskümmend viis korda. Jep, 88×55, vanus 66. 
Meile näidati kohe väljalõiget kohalikust ajalehest. Rekord oli 20 kuumaveeallikat päevas. Ütles, et trikk seisneb selles, et mõnuledes kaelani vette ei tohi vajuda. Sellisel juhul viskad juba kolmandas onsenis pildi tasku. Tuleb istuda vööni sees. 


Nüüd, kus ta legendiks sai, on talle kõikjale sissepääs tasuta ja ta käib ikka mitu korda päevas. 


Ta naine on Tokyos, Beppu naisele ei meeldivat. Aga ta ise tuli algul oma ema põetama ja nüüd lihtsalt on seal. Veedab päevi jalutades ja onsenides. 

Kõike seda rääkis ta kohalikus murrakus, nii et eriti alguses pidin ma ikka tõsiselt pingutama, et mingite imelike lausekonstruktsioonide keskelt tuttavad sõnad välja noppida ja mõtestatult ritta panna või “imelikud” sõnavormid oma peas “tavalistega” asendada. 


Mees rääkis, et päevad nii veerevadki, jalutades. Hommikul läheb linna kaugemasse otsa onsenisse ja lõunat sööma, pärast jalutab tagasi ja juba ongi õhtu. 

Ainult, et ta vahel jääb kõndimise pealt magama. Oma sammude rütm tegevat uniseks. Siis võptab jälle ärkvele, et oi mis juhtus. 

“See pole mitte Alzheimer, vaid kõndimis-heimer,” ütles ta, ainult et need sõnad kõlasid jaapani keeles palju paremini: arutsuhaimaa ja arukihaimaa. 

Ma nii naersin, kui ta iseennast kõndimise ajal magamas ja ärkamas etendas. Huumorimees.

Üldse, hullult palju nalja sai. Ja nad olid nii vaimustuses, et minuga saab nalja teha. Mida rohkem ma ploomiveini jõin, seda rohkem muidugi sai.  


Härra, kes oli algul tagasihoidlik ja silmitses eemalt, kuidas proua leti taga sigarette tõmbab ja kätega laialt vehkides laterdab, tuli õhtu edenedes ikka lähemale ja hakkas järjest rohkem naerma ja kaasa rääkima. Teatas, et me võime teda Maikliks kutsuda ja noort poissi Dšonniks. Nad olla millalgi need nimed välja valinud. Naeris selle peale, et mina naersin.
Pakkus, et teeb suppi ja oi see oli kõige imelisem supp. 


Küsisime onsenilegendilt, millised on ta lemmikkohad ja ta nimetas, kus on kõige mõnusam ja kus on kõige parem vesi. Nüüd siis teame. 
Selgelt oli see söömla-joomla linna parim salapaik. Kes teavad, need teavad ja tulevad korduvalt tagasi. Kes ei tea, need kõnnivad mööda, sest lambist vaevalt et keegi just nendest ustest sisse otsustab astuda. 


Noor poiss käib ülikoolis ja ütles, et ta teab mitut eestlast. Selline poiss oli, et kui ta kümme aastat vanemaks saab, kui süütu pilk ja lapsepõsed ära kaovad, siis hoia ja keela. 

Ma algul arvasin, et proua on poisi ema või vanaema. Poiss ütles, et tal pole tüdruksõpru olnud, aga üks tüdruk on küll praegu, kellesse ta salaja kiindunud. Aga emme olla ikka ülekõige, ütles prouale viidates. 

Aga kui kesköö paiku lahkusime ja proua isiklikult meid veel uksest õue saatis, siis ütles, et noh, järgmine kord tulge kindlasti ikka lapsega. “Mingit survet muidugi ei ole. Kui lapsi ei tule, no siis ei tule. Peaasi, et kahekesi läbi saate ja õnnelikud olete. Minul ei ole lapsi. Oli katkemine ja katkemine ja katkemine ja katkemine… No ja lõpuks ei saanudki.” 

okinawa II

Arvasin alati, et lõunameresaared pole minu jaoks: liialt palav, päevitada ma ei kannata, turistikad kallid kohad ja turistid, turistid, turistid. Ja miks oma aega rannal lebades niisama raisata.
Aga nüüd tahan ma siia kodu soetada, tõepoolest. Nii ideaalikas idüllikas. Esiteks muidugi on meil vedanud, sest üldiselt peaks olema vihmaperiood ja viimased nädalad ongi siin paksult sadanud. Ainult eile ja täna, kui meie tulime, on ilus ilm. 
Kuna vihmaperiood, siis on ka inimesi ülivähe. Täiuslik, ma ütli.

 Hommikul oli vaade rõdult selline. Merevesi seekord selge ja just täpselt seda värvi.

 Mingi paar tundi hommikust kulus jälle lihtsalt vees olemise peale.

Väidetavalt on Miyakojima meri Okinawa saarestiku kõige ilusam. Saladus olla selles, et saarel pole mägesid (mis toodavad “koledat” kiviklibu ja muud) ega ka mitte jõgesid, mis vett sogastaksid.
Taksojuht, kes meid hotellini sõidutas, ütles, et ta mäletab lapsepõlvest, kuidas õpetaja seletas klassile, misasi on sild. Et on jõgi ja jõe ületamiseks on selline asi. Keegi polnud ju näinud.

Andestage mu lõust. See väljendab korraga kaht mõtet: “ma jään igavesti siia!” ja “ai, kuidas soolavesi silmadele haiget teeb!”
Mis meres ujumisse puutub, siis olen ma radikaalne nudist. Aga kontrollisin ilusti, pildil pole näha rinnanibu – seda ainumast pimestavat punkti naise kehal -, nii et.

Päeval pakkus üks kohalik mees, et viib meid snorgeldama. Ta pidas mingit toidukohta ka lisaks, aga kui me sealt süüa tahtsime, siis ta ütles, et tal pole midagi peale jääsiirupi. “Võta minu motikas laenuks,” ütles ta Shole ja juhatas, kus on lähim toidupood.
Pärast läksime selle (paadikapten) ja teise (sukelduja) mehega ja veel kahe snorgeldajast naisega merele ja muudkui ulpisime, prillid peas ümber paadi, ja vaatasime imeilusaid koralle ja nende vahel siblivaid kalu, a’la Nemo ja sõbrad.

Paar tundi kulus, ma olen siiani täiesti pöördes. Ühtegi pilti näidata sellest pole, aga no kui ikka ulpida merevees, mis on nii selge, et võid vabalt näha viie või kümne meetri sügavusele merepõhja…

Aga märkamatult põlesid jalaseljad nii ära, et nüüd ole napoleon punapart.

Homme läheme lennukiga tagasi peasaarele ja tõenäoliselt siis kohe ööseks laevale, mis maandub Kyushu saarel. 

oi oi oi okinawa

Päriselt ongi sellist värvi meri. Ma ikka kaua lihtsalt ohkisin ja puhkisin seda vaadates: ei usu. Ei usu!
Andestage, ma ei suvatse fotosid ajaliselt õigesse järjekorda panna. Igatahes lühikokkuvõte on selline, et eirasime fakti, et meie kolimine on ikka pooleli ja et meil pole mingit ettevalmistust reisiks ja et ümber-Jaapani-reisist niikuinii midagi välja ei tule. Lihtsalt ostsime pileti Okinawale ja otsustasime edasise käigupealt korraldada. Eile jõudsime Okinawa põhisaarele ja täna läksime edasi veel 
lõunapoolsemale saarele nimega Miyako ehk Miyakojimale.
See täpp keset merd on Sho pea. 
 Jep, sellist värvi. 
 Meil pole aimu, miks meid nii uhkesse hotellituppa pandi. See sein, mis pildistaja selja taha jääb, on kaarjas ja üleni aknane ja akna taga omakorda kaarjas rõdu. Ja oodake, kuni vannituba näete. 
 Kõik eelmised pildid on Miyako saarest. Aga see on hoopis teine rand. Tegelikult esimene, sest täna hommikul olime veel Okinawa põhisaarel. Vihma algul sadas, aga vahet pole, me läksime ja solberdasime vees mingi üle tunni vist. Rand oli täis koralle ja koralliklibu. 
 See on meriviinamari (jaapani keeles) ehk roheline kaaviar (inglise keeles hüütakse väidetavalt vahel nii). Mul pole õigest eestikeelsest sõnast aimu, aga igatahes on see maitsev ja eile õhtul sai söödud kõvasti.
 Õhtune vaade hotellitoa rõdult. Miyako.
 Rõdu, Miyako.
 Kui ujumast tulime, läksime vanni. Kui ma selle postituse üles riputan, panen uuesti vannivee, sest nüüd on pime, aga seal saab valguse hästi sumedaks keerata. Peab. Vannitama. 
Miyakojima vesi polnud täna küll läbipaistev, aga korra nägin mingit kala, kelle koht oleks pidanud olema akvaariumis. Ülemine ja alumine pilt on põhisaare rannalt. Vesi oli ka ilusat värvi, aga seejuures täitsa läbipaistev. Sukeldusin seal oma basseiniprillidega. Muud mul polnud ja eks see meri on üks tõsiselt ülesoolatud supp, mis silma sattudes valu teeb. 
Korallid-korallid. 
No ja viimane pilt on taevast Okinawa saarestiku põhisaare ja Miyakojima vahel.
Oleme mitu tundi tänasest päevast lihtsalt meres veetnud. Täielik mesinädal, rääkisime. 
Kasutan praegu Sho arvutit piltide blogisse laadimiseks ja vaat mis ma just leidsin, kui kogemata valele folderile klikkisin. Me kumbki ei tea, kust see välja ilmus, aga kas pole nummikas.