beppu: 66, 88, 55

Paari paradiisipäeva eest Okinawal maksime paraja põrguga. Mina kannatasin enda päikesepõletusekese enam-vähem välja, aga Sho ei saanud vahepeal korralikult kõndidagi. 

No aga paar päeva hiljem läksime Kyushu saarele Beppu linna. Beppus on alati eestlasi olnud. 
Kesse rääkis kunagi, et ta oli Beppu õppima minnes küsinud saatkonnast viisat. 
Kuhu täpsemalt lähete?
Lähen Beppu.
Ärge tehke labast nalja. 

Midagi sellist. Igatahes on Beppus läbi aastate palju eestlasi olnud, ülikoolis. 

Suurepärane paik. Kõikjalt tuleb tossu, nagu linn põleks, aga tegelikult on see lõputute kuumaveeallikate aur. Meie jaoks kasutu, sest leigegi vesi teeb põlenud nahale haiget. 

Mis algul tegime, näitan nati hiljem piltide abil. Hetkel ruttan edasi teise Beppupäeva õhtusse. 


Plaanisime ööbida põnevas külalistemajas. Viisime pakid tuppa ja küsisime sealselt härralt, kus ta õhtustada soovitab. Ta oli mingile korea turistipaarile just terve nimekirja välja pakkunud, aga meile ütles, et soovitab nurgapealset paika. “Seda peab kalamees.” 

Läksime sinna ja oioioi. 

Meid pandi leti äärde istuma, otse võõrustajatega tõtt vahtima. Oli jutukas provva, kes ette kandis ja soovitas, taamal vaikiv härra, kes toidu tegi ja siis üks 21aastane lapsepõskne poisiiludus. 

Peamine toiduvaru oli samal hommikul püütud ja ujus suures akvaariumis ringi. Meile soovitati tungivalt mingit kala. Härra tappis ühe hinge me kõhumõnude tarvis ja pani ilusale vaagnale. 4000 jeeni. 

Me olime nati kohmetud, sest imelik tundus ainult omavahel vestelda, kui võõrustajad sealsamas. Aga varsti tuli uksest üks püsiklient ja istus kohe me kõrvale. 66aastane mees, kohalik onsenilegend. Ta on külastanud nimelt kõiki kohalikke kuumaveeallikaid, mida on 88, viiskümmend viis korda. Jep, 88×55, vanus 66. 
Meile näidati kohe väljalõiget kohalikust ajalehest. Rekord oli 20 kuumaveeallikat päevas. Ütles, et trikk seisneb selles, et mõnuledes kaelani vette ei tohi vajuda. Sellisel juhul viskad juba kolmandas onsenis pildi tasku. Tuleb istuda vööni sees. 


Nüüd, kus ta legendiks sai, on talle kõikjale sissepääs tasuta ja ta käib ikka mitu korda päevas. 


Ta naine on Tokyos, Beppu naisele ei meeldivat. Aga ta ise tuli algul oma ema põetama ja nüüd lihtsalt on seal. Veedab päevi jalutades ja onsenides. 

Kõike seda rääkis ta kohalikus murrakus, nii et eriti alguses pidin ma ikka tõsiselt pingutama, et mingite imelike lausekonstruktsioonide keskelt tuttavad sõnad välja noppida ja mõtestatult ritta panna või “imelikud” sõnavormid oma peas “tavalistega” asendada. 


Mees rääkis, et päevad nii veerevadki, jalutades. Hommikul läheb linna kaugemasse otsa onsenisse ja lõunat sööma, pärast jalutab tagasi ja juba ongi õhtu. 

Ainult, et ta vahel jääb kõndimise pealt magama. Oma sammude rütm tegevat uniseks. Siis võptab jälle ärkvele, et oi mis juhtus. 

“See pole mitte Alzheimer, vaid kõndimis-heimer,” ütles ta, ainult et need sõnad kõlasid jaapani keeles palju paremini: arutsuhaimaa ja arukihaimaa. 

Ma nii naersin, kui ta iseennast kõndimise ajal magamas ja ärkamas etendas. Huumorimees.

Üldse, hullult palju nalja sai. Ja nad olid nii vaimustuses, et minuga saab nalja teha. Mida rohkem ma ploomiveini jõin, seda rohkem muidugi sai.  


Härra, kes oli algul tagasihoidlik ja silmitses eemalt, kuidas proua leti taga sigarette tõmbab ja kätega laialt vehkides laterdab, tuli õhtu edenedes ikka lähemale ja hakkas järjest rohkem naerma ja kaasa rääkima. Teatas, et me võime teda Maikliks kutsuda ja noort poissi Dšonniks. Nad olla millalgi need nimed välja valinud. Naeris selle peale, et mina naersin.
Pakkus, et teeb suppi ja oi see oli kõige imelisem supp. 


Küsisime onsenilegendilt, millised on ta lemmikkohad ja ta nimetas, kus on kõige mõnusam ja kus on kõige parem vesi. Nüüd siis teame. 
Selgelt oli see söömla-joomla linna parim salapaik. Kes teavad, need teavad ja tulevad korduvalt tagasi. Kes ei tea, need kõnnivad mööda, sest lambist vaevalt et keegi just nendest ustest sisse otsustab astuda. 


Noor poiss käib ülikoolis ja ütles, et ta teab mitut eestlast. Selline poiss oli, et kui ta kümme aastat vanemaks saab, kui süütu pilk ja lapsepõsed ära kaovad, siis hoia ja keela. 

Ma algul arvasin, et proua on poisi ema või vanaema. Poiss ütles, et tal pole tüdruksõpru olnud, aga üks tüdruk on küll praegu, kellesse ta salaja kiindunud. Aga emme olla ikka ülekõige, ütles prouale viidates. 

Aga kui kesköö paiku lahkusime ja proua isiklikult meid veel uksest õue saatis, siis ütles, et noh, järgmine kord tulge kindlasti ikka lapsega. “Mingit survet muidugi ei ole. Kui lapsi ei tule, no siis ei tule. Peaasi, et kahekesi läbi saate ja õnnelikud olete. Minul ei ole lapsi. Oli katkemine ja katkemine ja katkemine ja katkemine… No ja lõpuks ei saanudki.” 

okinawa II

Arvasin alati, et lõunameresaared pole minu jaoks: liialt palav, päevitada ma ei kannata, turistikad kallid kohad ja turistid, turistid, turistid. Ja miks oma aega rannal lebades niisama raisata.
Aga nüüd tahan ma siia kodu soetada, tõepoolest. Nii ideaalikas idüllikas. Esiteks muidugi on meil vedanud, sest üldiselt peaks olema vihmaperiood ja viimased nädalad ongi siin paksult sadanud. Ainult eile ja täna, kui meie tulime, on ilus ilm. 
Kuna vihmaperiood, siis on ka inimesi ülivähe. Täiuslik, ma ütli.

 Hommikul oli vaade rõdult selline. Merevesi seekord selge ja just täpselt seda värvi.

 Mingi paar tundi hommikust kulus jälle lihtsalt vees olemise peale.

Väidetavalt on Miyakojima meri Okinawa saarestiku kõige ilusam. Saladus olla selles, et saarel pole mägesid (mis toodavad “koledat” kiviklibu ja muud) ega ka mitte jõgesid, mis vett sogastaksid.
Taksojuht, kes meid hotellini sõidutas, ütles, et ta mäletab lapsepõlvest, kuidas õpetaja seletas klassile, misasi on sild. Et on jõgi ja jõe ületamiseks on selline asi. Keegi polnud ju näinud.

Andestage mu lõust. See väljendab korraga kaht mõtet: “ma jään igavesti siia!” ja “ai, kuidas soolavesi silmadele haiget teeb!”
Mis meres ujumisse puutub, siis olen ma radikaalne nudist. Aga kontrollisin ilusti, pildil pole näha rinnanibu – seda ainumast pimestavat punkti naise kehal -, nii et.

Päeval pakkus üks kohalik mees, et viib meid snorgeldama. Ta pidas mingit toidukohta ka lisaks, aga kui me sealt süüa tahtsime, siis ta ütles, et tal pole midagi peale jääsiirupi. “Võta minu motikas laenuks,” ütles ta Shole ja juhatas, kus on lähim toidupood.
Pärast läksime selle (paadikapten) ja teise (sukelduja) mehega ja veel kahe snorgeldajast naisega merele ja muudkui ulpisime, prillid peas ümber paadi, ja vaatasime imeilusaid koralle ja nende vahel siblivaid kalu, a’la Nemo ja sõbrad.

Paar tundi kulus, ma olen siiani täiesti pöördes. Ühtegi pilti näidata sellest pole, aga no kui ikka ulpida merevees, mis on nii selge, et võid vabalt näha viie või kümne meetri sügavusele merepõhja…

Aga märkamatult põlesid jalaseljad nii ära, et nüüd ole napoleon punapart.

Homme läheme lennukiga tagasi peasaarele ja tõenäoliselt siis kohe ööseks laevale, mis maandub Kyushu saarel. 

oi oi oi okinawa

Päriselt ongi sellist värvi meri. Ma ikka kaua lihtsalt ohkisin ja puhkisin seda vaadates: ei usu. Ei usu!
Andestage, ma ei suvatse fotosid ajaliselt õigesse järjekorda panna. Igatahes lühikokkuvõte on selline, et eirasime fakti, et meie kolimine on ikka pooleli ja et meil pole mingit ettevalmistust reisiks ja et ümber-Jaapani-reisist niikuinii midagi välja ei tule. Lihtsalt ostsime pileti Okinawale ja otsustasime edasise käigupealt korraldada. Eile jõudsime Okinawa põhisaarele ja täna läksime edasi veel 
lõunapoolsemale saarele nimega Miyako ehk Miyakojimale.
See täpp keset merd on Sho pea. 
 Jep, sellist värvi. 
 Meil pole aimu, miks meid nii uhkesse hotellituppa pandi. See sein, mis pildistaja selja taha jääb, on kaarjas ja üleni aknane ja akna taga omakorda kaarjas rõdu. Ja oodake, kuni vannituba näete. 
 Kõik eelmised pildid on Miyako saarest. Aga see on hoopis teine rand. Tegelikult esimene, sest täna hommikul olime veel Okinawa põhisaarel. Vihma algul sadas, aga vahet pole, me läksime ja solberdasime vees mingi üle tunni vist. Rand oli täis koralle ja koralliklibu. 
 See on meriviinamari (jaapani keeles) ehk roheline kaaviar (inglise keeles hüütakse väidetavalt vahel nii). Mul pole õigest eestikeelsest sõnast aimu, aga igatahes on see maitsev ja eile õhtul sai söödud kõvasti.
 Õhtune vaade hotellitoa rõdult. Miyako.
 Rõdu, Miyako.
 Kui ujumast tulime, läksime vanni. Kui ma selle postituse üles riputan, panen uuesti vannivee, sest nüüd on pime, aga seal saab valguse hästi sumedaks keerata. Peab. Vannitama. 
Miyakojima vesi polnud täna küll läbipaistev, aga korra nägin mingit kala, kelle koht oleks pidanud olema akvaariumis. Ülemine ja alumine pilt on põhisaare rannalt. Vesi oli ka ilusat värvi, aga seejuures täitsa läbipaistev. Sukeldusin seal oma basseiniprillidega. Muud mul polnud ja eks see meri on üks tõsiselt ülesoolatud supp, mis silma sattudes valu teeb. 
Korallid-korallid. 
No ja viimane pilt on taevast Okinawa saarestiku põhisaare ja Miyakojima vahel.
Oleme mitu tundi tänasest päevast lihtsalt meres veetnud. Täielik mesinädal, rääkisime. 
Kasutan praegu Sho arvutit piltide blogisse laadimiseks ja vaat mis ma just leidsin, kui kogemata valele folderile klikkisin. Me kumbki ei tea, kust see välja ilmus, aga kas pole nummikas. 

pimeda jaapanlase keeletest

Mõni aasta tagasi läbisin edukalt purjus jaapanlasega telefonis vestlemise keeletesti. Rõõmustasin, et mees, kes järgmisel päeval me vestlust ei mäletanudki, pidas mind tol hetkel telefonitsi jaapanlaseks. 
See pole eilsega võrreldes midagi. Eile, nimelt, läbisin the ultimate challenge‘i – pimeda jaapanlase keeletesti. 
Me käisime Sho ja tema vanematega Nikkos, mägedes. Sho vanemad on paarikümne aasta jooksul pea igal aastal seal käinud ja suurema osa ajast sellest ühes hotellis ööbinud. Sho ema tellis endale oma sünnipäeva puhul massööri hotellituppa ja mulle ka. Massöör oli pime mees. Kõigepealt masseeris mind. Rääkisime juttu ja… Ma mõtlesin, et ta nii delikaatne, et ei hakka küsima, kust ma siis pärit olen ja ise ka ei hakanud vägisi seletama. Olen viie Jaapani aasta jooksul oma päritolu juba piisavalt seletanud, nii et see teema on pehmelt öeldes end ammendanud.
Aga siis, kui ta mu jalgu masseeris, ütles: “Teil on pikad jalad. Kas olete pikka kasvu?” Ma pomisesin, et tänks, aga ei ole pikka kasvu ja ega jalad ka pikad ole tegelikult. Sho ema, kes sealsamas meiega vestles, ütles aga seepeale seletuseks, et ma olen eestlane ja eurooplastel on teistsugune kehakuju. 
Ja massöör üllatus! Ütles, et oma teada masseeris ta viimased viisteist minutit ikka jaapanlast. 
Pimeda jaapanlase ultimate challenge edukalt läbitud. Nüüd ongi paras aeg kohvrid pakkida. 
See, et mul pikad jalad, on küll röögatu huumor, mille peale kõik, kes mind teavad, võivad pihku naerda.
Pildid. (Hullult tegin aifööniga ka pilte, aga neid ei viitsi üles rebida praegu.)
Vaatasime kõik kaua, kuidas see rumaluke pika niidiga benjitas ja pärast tükk aega vaeva nägi, et taas puulehele saada.  
Kuumaveeloigud. Mõni tulisem, mõni tavalise allikaveega segunenud, nii et pisut leigem. Naljakas, vaikselt mullitasid, sest kuuma vett tuli järjest rohkem pinnale. 
 Lõhnas imehästi. 
 Matkasime ligi viis tundi mööda mägirada. Kuna olime kõrgel, siis loodus oli natuke Eesti oma moodi. Leidsin jänesekapsast. Temperatuur kõikus reisi jooksul 14 ja 29 vahel, vastavalt kõrgusele.

pöörane!

Nii, nüüd hakkas alateadvus pihta. Nägin täna kaht vastikut unenägu. Nagu ühest ei piisaks.

Esiteks olime Eestisse kolinud ja parasjagu vanaema majas, kui tundsime pisikest maavärinat.
Ma sattusin sellest paanikasse, sest mõistsin: nii hakkabki olema, Eestist on nüüd saanud maavärina-maa. Aga vastupidiselt Jaapani ehitistele, kukuvad vanaema maja ja muud pisutki suurema värina peale kokku. See teadmine suurest vältimatust katastroofist oli õudne. Et mis ma nüüd teen ja kuhu ma nüüd lähen.

Teine uni jutustas sellest, kuidas ma uuel töökohal hakkama ei saa. Tegin katki muna, mida ülemus keeta tahtis. Bossi käsul pidin jalgratta selga hüppama ja selle spets suure kanamuna asendama kümnete kilomeetrite kauguselt Selverist saadud munaga. Lisaks tuli hakkama saada ka mulle selleks päevaks määratud tavaülesannetega.
Ülemus vaatas kõrgi pilguga ja mõnitas: sa näed, ma panin sulle võimatu ülesande õlule. Esiteks vaatan ma mõnuga, kuidas selle kallal piinlikult pusid ja päeva lõpuks vallandan su ikkagi.
Vallandatigi esimesel tööpäeval.
Positiivne oli selles unes ainult fakt, et olin endale Eestis töökoha leidnud.

Tasakaaluks.

M, kes praegu madalseisus, küsis ükspäev, mis on elu mõte, ja ma ütlesin talle ülimalt lihtsa asja, mis hea Stephen Fry mulle samal päeval meelde oli tuletanud. Mhmh, Stephen kõneleb minuga youtube’i kaudu.

Ta ütles: igal inimesel on 2 vanemat, 4 vanavanemat, 8 vanavanavanemat, 16 järgmises põlvkonnas, järgmises 32, siis 64, siis 128, 256, 512, 1024…

Ehk et seitse põlvkonda tagasi minnes on sul 128 esivanemat, kellest igaühest sõltub sinu eksistents täpipealt võrdsel määral. Oleks üks neist teistsugust elu elanud, poleks sind olemas. Kümme põlvkonda tagasi on 1024 inimest, kellest su elu tuleneb ja sellega oleme katnud heal juhul kolmsada aastat põlvnemist. Pöörane!
See on vähemasti osa vastusest, minu jaoks.

Mul käis just uksel mingi ajalehemüügi-poiss, kes ütles, et mu jaapani keel on meccha umai.  Muidugi olin jõudnud vaid paar sõna öelda, aga tänkjuverimats. Elagu komplimendid.
Tahtis, et ma pakuks ta vanust. Ma oletasin, et sellise sõnavaraga müügimees on küll alles lapsuke.
Ta oligi 22, kuigi keegi teine oli talle üle kolmekümne ja keegi isegi 42 pakkunud. Ütlesin, et sorri, ma ei taha lehte, sest kolin kodumaale. Ta küsis: kas lahutad?  Sihuke müügimees.

Ma tahan tegelt rääkida oma õpetajast ja no’st, nende pärast on mul praegu kõige rohkem kahju kolida.
Tahan pilte panna ja video ehk ka, aga see tundub nii palju tööd ja lükkan seda koguaeg edasi. Ehk järgmisel korral. 

abi

Üks saksa-jaapani perekond kolis Ameerikast siia, meie kodu lähedale. Siin on nimelt Saksa kool ja seetõttu elab siin palju sakslasi. Tunnen end topelt-autsaiderina, sest valmistan mittesakslusega pettumusi nii jaapanlastele kui kohalikele välismaalastele. 
Reklaamisin netis enda kraami ja sakslane võttis ühendust. Neil pole midagi ja nad tahavad enam-vähem kõike. Mitte päris kõike, aga igatahes on nad meid nüüdseks vabastanud asjadest, mida pisutki kaugemal elavatele inimestele küll pähe määrida ei õnnestuks. 
Lisaks on lootust, et saame neilt vastu paar närust aga suurt kohvrit kolimiseks.

Vastastikku abistada on hea. Muidugi on väiksed rahad mängus ka.
Aga mulle ikka meeldib anda, nii et toppisin sakslasele muude asjade sekka konserviavaja ja eile peksid omad vitsad. Lõunasöögiks pidi olema oaroog, aga oad jäidki konservi.

Viimased kuud, pärast Eestist tagasi tulemist, oleme lõunastanud enamasti Shoga koos. Sho tuleb töölt koju, mina valmistan. Algul oli see seepärast, et ma ei suutnud üksinda olla ja vajasin tegevust.  Töölt tulin niikuinii ära.
Nüüd sööme koos lihtsalt seepärast, et tore on.

Mu jalgrattale tuli pühapäeval kell kaheksa hommikul järele kolm filipiinlast. Eelmisel õhtul võttis tegelikult veel neljas filipiinlane ühendust. Ütles, et ta sõber tahaks ratast oma abikaasale.

Tulid need kolm filipiinlast autoga ja nad olid nii ilusad, sarmikad ja sõbralikud. Ma mõtlesin, et see on nii tore. Vähemalt neli inimest pühendatud ühe aitamisele.
Pool pühapäeva mõtlesin sellele.

Meil on mõnus sõna, talgud. Seletasin Shole, mida talgud tähendavad.
Vaatasin, kas Google Translate annab ingliskeelse vaste. Tuleb välja, et inglise keeles eksisteerivad vaid tapatalgud. 

Abistamine on väärtus igatahes.

Nüüd on meil väga vähe asju koju jäänud. Proovisin, kui palju Sho riideid suudan ühte kohvrisse mahutada. Päris palju suutsin. Sho tuli koju ja avastas, et tal pole sahtlis enam riideid. Ütlesin, et nüüd tuleb kohvrist võtta. Aga need paar t-särki ja aluspüksi, mis just pesust tulid, panin lahkesti sahtlisse tagasi. Nüüd tal on sahtlipõhjas need neli riideeset. Ta oli nii meeldivalt üllatunud, kui duši alt tuli ja sahtel polnudki päris tühi.
Ma olen ikka nii hea abikaasa, sõnastasin valjult mõtte, mida ta kindlasti sel hetkel isekeskis mõtles.

Abi-kaasa, kellel on jalgpallurireied.

Mul tuli ükspäev jälle meelde, et Eesti on nii väike ja mu sõbrad, vastupidiselt minule, on nii pagana tuusad. Kui ma veebruaris haiglapalatis istusin ja üle aastate ETVd vaatasin, tuli seal uudis ühe projekti edust, milles S osales ja ma saatsin S’ile sõnumi, et nägin uudistes. Aga järgmiseks uudiseks oli üks teine edukas projekt, milles K osales. Siis ma mõtlesin küll, et kamoon. Üks juhuslik uudisesaade ja kaks sõpsi järjest. Ma vist K’le sõnumit ei saatnudki, sest kartsin, et ülejärgmine uudis on veel kellestki, kellele siis sõnumi saatma pean. Viitsin ma jee.