pöörane!

Nii, nüüd hakkas alateadvus pihta. Nägin täna kaht vastikut unenägu. Nagu ühest ei piisaks.

Esiteks olime Eestisse kolinud ja parasjagu vanaema majas, kui tundsime pisikest maavärinat.
Ma sattusin sellest paanikasse, sest mõistsin: nii hakkabki olema, Eestist on nüüd saanud maavärina-maa. Aga vastupidiselt Jaapani ehitistele, kukuvad vanaema maja ja muud pisutki suurema värina peale kokku. See teadmine suurest vältimatust katastroofist oli õudne. Et mis ma nüüd teen ja kuhu ma nüüd lähen.

Teine uni jutustas sellest, kuidas ma uuel töökohal hakkama ei saa. Tegin katki muna, mida ülemus keeta tahtis. Bossi käsul pidin jalgratta selga hüppama ja selle spets suure kanamuna asendama kümnete kilomeetrite kauguselt Selverist saadud munaga. Lisaks tuli hakkama saada ka mulle selleks päevaks määratud tavaülesannetega.
Ülemus vaatas kõrgi pilguga ja mõnitas: sa näed, ma panin sulle võimatu ülesande õlule. Esiteks vaatan ma mõnuga, kuidas selle kallal piinlikult pusid ja päeva lõpuks vallandan su ikkagi.
Vallandatigi esimesel tööpäeval.
Positiivne oli selles unes ainult fakt, et olin endale Eestis töökoha leidnud.

Tasakaaluks.

M, kes praegu madalseisus, küsis ükspäev, mis on elu mõte, ja ma ütlesin talle ülimalt lihtsa asja, mis hea Stephen Fry mulle samal päeval meelde oli tuletanud. Mhmh, Stephen kõneleb minuga youtube’i kaudu.

Ta ütles: igal inimesel on 2 vanemat, 4 vanavanemat, 8 vanavanavanemat, 16 järgmises põlvkonnas, järgmises 32, siis 64, siis 128, 256, 512, 1024…

Ehk et seitse põlvkonda tagasi minnes on sul 128 esivanemat, kellest igaühest sõltub sinu eksistents täpipealt võrdsel määral. Oleks üks neist teistsugust elu elanud, poleks sind olemas. Kümme põlvkonda tagasi on 1024 inimest, kellest su elu tuleneb ja sellega oleme katnud heal juhul kolmsada aastat põlvnemist. Pöörane!
See on vähemasti osa vastusest, minu jaoks.

Mul käis just uksel mingi ajalehemüügi-poiss, kes ütles, et mu jaapani keel on meccha umai.  Muidugi olin jõudnud vaid paar sõna öelda, aga tänkjuverimats. Elagu komplimendid.
Tahtis, et ma pakuks ta vanust. Ma oletasin, et sellise sõnavaraga müügimees on küll alles lapsuke.
Ta oligi 22, kuigi keegi teine oli talle üle kolmekümne ja keegi isegi 42 pakkunud. Ütlesin, et sorri, ma ei taha lehte, sest kolin kodumaale. Ta küsis: kas lahutad?  Sihuke müügimees.

Ma tahan tegelt rääkida oma õpetajast ja no’st, nende pärast on mul praegu kõige rohkem kahju kolida.
Tahan pilte panna ja video ehk ka, aga see tundub nii palju tööd ja lükkan seda koguaeg edasi. Ehk järgmisel korral.