okinawa II

Arvasin alati, et lõunameresaared pole minu jaoks: liialt palav, päevitada ma ei kannata, turistikad kallid kohad ja turistid, turistid, turistid. Ja miks oma aega rannal lebades niisama raisata.
Aga nüüd tahan ma siia kodu soetada, tõepoolest. Nii ideaalikas idüllikas. Esiteks muidugi on meil vedanud, sest üldiselt peaks olema vihmaperiood ja viimased nädalad ongi siin paksult sadanud. Ainult eile ja täna, kui meie tulime, on ilus ilm. 
Kuna vihmaperiood, siis on ka inimesi ülivähe. Täiuslik, ma ütli.

 Hommikul oli vaade rõdult selline. Merevesi seekord selge ja just täpselt seda värvi.

 Mingi paar tundi hommikust kulus jälle lihtsalt vees olemise peale.

Väidetavalt on Miyakojima meri Okinawa saarestiku kõige ilusam. Saladus olla selles, et saarel pole mägesid (mis toodavad “koledat” kiviklibu ja muud) ega ka mitte jõgesid, mis vett sogastaksid.
Taksojuht, kes meid hotellini sõidutas, ütles, et ta mäletab lapsepõlvest, kuidas õpetaja seletas klassile, misasi on sild. Et on jõgi ja jõe ületamiseks on selline asi. Keegi polnud ju näinud.

Andestage mu lõust. See väljendab korraga kaht mõtet: “ma jään igavesti siia!” ja “ai, kuidas soolavesi silmadele haiget teeb!”
Mis meres ujumisse puutub, siis olen ma radikaalne nudist. Aga kontrollisin ilusti, pildil pole näha rinnanibu – seda ainumast pimestavat punkti naise kehal -, nii et.

Päeval pakkus üks kohalik mees, et viib meid snorgeldama. Ta pidas mingit toidukohta ka lisaks, aga kui me sealt süüa tahtsime, siis ta ütles, et tal pole midagi peale jääsiirupi. “Võta minu motikas laenuks,” ütles ta Shole ja juhatas, kus on lähim toidupood.
Pärast läksime selle (paadikapten) ja teise (sukelduja) mehega ja veel kahe snorgeldajast naisega merele ja muudkui ulpisime, prillid peas ümber paadi, ja vaatasime imeilusaid koralle ja nende vahel siblivaid kalu, a’la Nemo ja sõbrad.

Paar tundi kulus, ma olen siiani täiesti pöördes. Ühtegi pilti näidata sellest pole, aga no kui ikka ulpida merevees, mis on nii selge, et võid vabalt näha viie või kümne meetri sügavusele merepõhja…

Aga märkamatult põlesid jalaseljad nii ära, et nüüd ole napoleon punapart.

Homme läheme lennukiga tagasi peasaarele ja tõenäoliselt siis kohe ööseks laevale, mis maandub Kyushu saarel.