blogivang

Kadri: lubage teatada, et kui sul on blogis kirjas, et nüüd iga hommik hakkab tulema tekst ja kui siis ei tule, on tegu pettusega.
Kadri: võidakse kaevata blogikohtusse ja lähed blogivangi. 
Kadri teab üldse, mida pättidega teha. Ütles, et Lonnile külma vanni ja klistiiri, sest just nii tehti simulantidega “Vahva sõdur Švejkis.” 
Külma dušši koer sai, seda küll.
Muide, ma otsustasin täna, et asutan ettevõtte. Sho kutsub mind juba shacho‘ks ehk firma presidendiks. Hea algus, hea algus. 
Sho eesti keele algkursus sai läbi, aga ta ei taha minuga eesti keeles rääkida, sest ma erutuvat seepeale liialt. 
Tal oli täna test ja eile ütles seda mulle FB kaudu, kui veel linnas oli. Et test ja peab õppima. Mina läksin sujuvalt eesti keelele üle ja küsisin, kas tuled kohe koju? Kas õpid kodus? 
Sho: jajaa
Sho: nägemist
Ei no nägemist sulle ka. Kui nii, siis nii. 
Nüüd Shol ongi jajaa-nägemist iga asja peale, mis talle pinget ei paku. Küll aga oli ta sügavalt huvitatud lausest “mulle meeldib kassi sabast sikutada”. 

hommikukohv

Ärkasin täitsa katkisena üles. Silma all on odraiva, punetav ja valus. Ütlesin Shole, et õlad on vist ka pinges. Ta hakkas väikest massaaži tegema ja ma tegin UUUH, AAAAH ja tibutagi tuli nahale. Nii valus oli. 
Tuju ka paha. Terendab oht saada inimeseks, keda ei tasu enne hommikukohvi üldse kõnetada. 
Igal hommikul läbi poolune otsin Sholt kinnitust, et ma ei tõuse asjatult üles – et kohv on ausõna valmimas. Muidu ma üldse ei võtagi ärkamise riski. 
Vahepeal tegi Sho seda ninnu-nännu juttu, et 
(köögist) Maarja, kas kohvi tahad? 
(voodist) JAAAA
(õpetlikul toonil) Aga ainult need lapsed saavad kohvi, kes tublisti üles tõusevad. 
EIIIII
Viimasel ajal on ta sellest trikist loobunud ja lihtsalt kinnitab, et kohv saab kohe valmis.
Aga Lonni vinnas end sujuvalt mu kõrvale diivanile (üldse mitte kõheldes, kas koera koht ikka on diivanil), pani lauba vastu mu puusa ja hakkas põõnama. Kaks parajat.
Selline paralleelelu on olemas, nagu Ingress. Mäng, mille maagiliseks kõrvaltoimeks on huvi ümbritseva maailma vastu ja jalutamiskirg. Ainult et nina telefonis.
Joonas-saatan tutvustas seda Shole ja nüüd käivad igapäevaeluga kaasas mingid paralleeluniversumi reeglid. Näiteks eile läksime “Lonniga jalutama”. Aga me pidime tingimata minema üht kindlat trajektoori pidi.  
Kusjuures Sho tutvus mänguga just siis, kui mööda Jaapanit reisisime, mis on parim viis mänguga algust teha ja ühtlasi veenduda, et ikka sürr hulk rahvast mängib seda – ka Kyushu saarel. 
Mulle tutvustas Joonas South Parki mängu, mis on ülivaimukas, ainult et mul puudub igasugune mänguvilumus. 
Joonas ütleb: nüüd vajuta vasak klikk ja kui välgatab valgus, siis vajuta parem. Ja ma siis vajutan vasaku, aga suurest pingest ei suuda välgatust ära oodata ja lisaks ütlen, et ahah, parem, aga klikin jälle vasakut. 
Tänane pulmadisko on filmist “La Grande Bellezza”, mis oli ülihea.

simulant

Iga hommik võiks alata kohvi ja blogimisega. Töötan selle nimel. Vähemalt seni, kuni töötu olen. (See what I just did there.)
Sho vanemad tulevad septembri algul. Isa kirjutas, et millal täpselt meie graafikusse sobib. Sho vastas, et meil pole mingit selget graafikut veel paigas, nii et ükskõik.
Sho isa kirjutas: hästi, võtame teadmiseks. Muide, mis tähendab, et pole selgeid plaane? Kas kõik on ikka korras?
Ta veel kirjutab eriti rafineeritud viisakas toonis kirju, mis tähendab, et sellised küsimused kõlavad väga karmilt.

Sho vastas midagi, et Eestis on kõigil suvepuhkus ja nii. Tsillääns. 
Murelapsed.

Kadri tüdrukutepidu oli. Käisime Altjal meres. Mmmmmmeres. Öösel oli disko. Katsetasin pulmadisko valikuid. Töötasid. Muide, Joonase panus diskosse on see hästi funkava bassikäiguga lugu: 
Õhtul, kui peol juba olin, kirjutas Sho, et Lonni on imelikult loiu olekuga. Arst küll rääkis, et koer igati tervise juures, aga just oli jooksuaeg lõppenud ja emastel kutsika-kogemuseta koertel olla pärast iga jooksuaega oht mädaemakale (jep, just nii rõve) ja seda peab nüüd tähelepanelikult silmas pidama. 
No ja see väljendub loius olekus, palavikus, rõvedas haisus, misiganes. 
Hommikul lugesin Sho sõnumit, et Lonnil on vist palavik. Vahetasime Shoga sõnumeid ja kõnesid. Et nina kuum ja ei söö ja…Üks hetk ütles Sho, et asjad ikka väga halvasti. Koer tõmbleb ja… 
Ma olin selleks hetkeks just tüdrukutepeolt tagasi Tallinna jõudnud. Helistasin loomakiirabisse ja nad kutsusid üle vaatama. Helistasin takso, et minna koju, võtta poolsurnud koer ja siis otse kiirabisse. Endal süda nii raske. Mõtlesin, et koer pole terve kuugi minu hoole all olnud ja juba surnud. Milline läbikukkumine.
Aga kui koju jõudsin, kimas vastu ülienergiline Lonni. Sho oli nagu et MISMÕTTES! Kurramuse simulant! Kohe, kui Maarja kodus, terveneb imelisel väel. Ma mõtli, et ei tea, kumb neist rohkem tahtis, et ma kiiresti koju jõuaks. Kokkumäng, ma ütli!
Saatsin takso minema.
Kui me koera veel voolikuga tõeliselt märjaks kastsime ja maha jahutasime, oli ta uut energiat nii tulvil, et kimas ringiratast mööda aeda ja mängis käbidega nagu kutsikas. 

argiteemad

Täiega mõnus, valin Kadri ja Tuomase pulmapeole mussi, vana DJ nagu olen. Üle saja loo on nimekirjas praegu, aga mõned kindlasti võtan välja ja asendan parematega. Jalalaba on lakmus. Kui tatsuma hakkab, on hea tantsukas, kui jalg ei tatsu, koristan listist välja. 
Üks, millest pole mitu päeva üle saanud, on see:

Talendijutu jätkuks. Ma enam ei põegi suurt oma väärtuse üle, sest paistab, et sain talendi mõistest algul nati valesti aru.
Üks restoran otsib teenindustalenti näiteks. 
Särasilmset ja kolme keelt rääkivat. Maksab nii vähe. Pigem tuleb peale maksta oma teenindustalendi rakendamise võimaluse eest.
Mis nali meil siin käib, ah? Keegi naerab nagu pihku koguaeg.

Teine lugu, mis kindlasti tuleb, on see, mis rokkis juba Kristeli sünnadiskol:
Kristeli sünna oli igati vahva. Lisaks andis see mulle aimu, et ma tegelt olen semi-kuulus. Kunagi ammu olla keegi kuulnud, kuidas kohviku kõrvallauas minu eraelu arutati. 
Lonniga käisime ülevaatusel. Kontrollisime, kuidas pidurid töötavad ja nii. Sai kirburohtu. Arst ennustas Lonnile pikka eluiga. Ennustas käpa pealt, hihi.

 Ülemine pilt: kas te naerate minu üle?
Alumine: Aaaaa, te naerate minuga koos!

Sho paneb pilte üles SIIN. Seni peamiselt Lonnist ja asjadest, mida ta majast leidnud on. Aga ka sellest, kuidas me prügikonteineri täitsime, kuidas ahjupuud tulid, korstnapühkija käis (minu tehtud pilt, mulle meeldib), kuidas laulukal käisime ja kõik.

ma lihtsalt olen väga kultuurne

Ma panin maki köögi aknalauale ja kuulasin Marianne Faithfulli (I walk along the street of sorrow…), kui järjekordsest “leiukohast” nezu-fun‘i koristasin.

Joonas jutustas, kuidas hiiresitt kappi sai, nagu vana muinasjuttu. Et oli onuke, onul oli kõrvitsaseemneke, kasvas suur kõrvits. Kõrvits pandi kappi ja kui siis märgati, oli kõrvitsa sees hiirekodu ehk nezu-uchi ja kõrvalriiulis oli hiirevets ehk nezu-toire.

Maki antenn on kadunud, aga Sho ühendas mingi suvalise juhtmejupi seda rolli täitma ja siis kuulasin Klassikaraadiost Verdi reekviemi ja muud, mida eetris mängiti.
Reekviemid lähevad mulle peale. Suur üldistus, tegelikult mõtlen Verdi ja Mozarti omi. Fantastilised. Mozarti reekviemi puhul tuleb alati mingi valu kurku, see on lihtsalt nii hea. 

Aga mis ma siin keerutan – ma lihtsalt olen väga kultuurne. Tellisin endale Sirbi ka. 
Sirp paneb uue numbri pealkirjad Facebooki üles ja need on viimasel ajal nii huvitavad olnud, et juba Jaapanis kügelesin tellima. Lisaks olen veendunud kaane järgi hindaja ja Sirbi omad on viimasel ajal väga ilusad. 
Eile pesin Lonni ära. Lonni oli pesust nii morjendatud, et peitis end pärast diivani taha ja ei tahtnud välja tulla. Aga ma kutsusin ta, et tule diivani peale hoopis. Vana koer, äkki külmetab veel. Ja siis panin talle teki peale ja ta põõnas oma paar tundi niiviisi. 
 Hiljem kuulas ta Klassikaraadiot ja vaatas, kuidas ma nõusid pesen, niiviisi:
Ta oli muidu selline, et kui pai tegid, tuli suur tahtmine hoobilt käed ära pesta. Nüüd on ta selline pehmo-pehmeke. Näeb nati paksem välja, sest karv on kohev. 
Eile oli filmielamus ka. Kristeli ja Shoga. Uus Jarmuschi film, mõtlesin, et peab nägema ja see oli lihtsalt nii cool. Maitea. Absurdne. Absurdse rütmiga cool film. Lisaks oli muusika, nagu Jarmuschi puhul ikka, ülioluline ja ülihea. Aga mu meelest pole Jarmusch midagi nii sürri varem teinud. 
Tilda Swintoni puhul on see, et ma ei vaja filmi isegi mingeid sündmusi ega midagi, mul on vaja lihtsalt, et ta kaadris oleks. Pärast filmi veetsin, nagu alati pärast Tilda filme, pikalt aega netis tema pilte imetledes.
Siis tulime bussiga koju, aga mõni peatus enne juhtus selline lugu, et järsku läks buss valget tossu täis ja kõik tormasid välja. Ma ehmatasin ka täitsa ära. Mõtlesin, et äkki tahetakse mürgitada või mis kõik veel. Äkki on Eesti uus terroristimaa, kes teab.
Aga keegi loll lapshuligaan lihtsalt pani tossupommi bussi.
Ma ütlesin Shole: pliis, usu, see ei ole midagi, mille järgi Eestit defineerida.
Üks noor kutt rääkis telefoniga: türrraa keegi vant pani bussi tossupommi, PUTTTTTSI.
Sho kuulas poissi tähelepanelikult ja kordas siis mulle: PUI!! Pui-pui! (p-tähte tulistades)
Nüüd ta enda meelest ropendabki eesti keeles, pui-pui-pui. 

laulupidu & purjutamine

Me käisime ju ka laulupeol. Kahel päeval lausa. Esimesel oli nii, et potsatasime end ühele minimuruplatsile maha ja… ja ma mõtlesin, et tore küll, aga millal see tunne hakkab. Aga siis lõpuks hakkaski, kui tulid püstiseismislaulud. Pärast läksime koos kõikide teistega kesklinna tagasi, otse keset teed jalutades. Siis püüdsime taksot saada, lõpuks saime ka. 
Huvitav oli vaadata, kuidas on nii palju naisi, kes oma välismaa mehed laulupeole kaasa on toonud. Otse Eestisse kastmine.
Aga teisel päeval oli nii, et läksime jälle ja oli rahvamass ja mingit tunnet polnud. Kadi, kes oli Võrtsu peal terve nädala olnud, ütles aga, et kutid kutsusid teda Tallinna lahele purjetama ja kas me tuleme Shoga ka. 
Läksime laulupeolt varem ära, et Lennusadama taga tüüpidega kokku saada. Poisid olid aga puhta purjus. Kadi ütles, et ta oleks pidanud aimama, arvestades, millises konditsioonis oli ta neist paar päeva tagasi lahkunud, aga ta kujutas ette, et nad vahepeal said kaineks, mitte ei võtnud veel peale. 
Igatahes oli häguse pilguga kapten ja veel hägusemaga paar madrust ja üks tsikk ja me kolm. Kadi, kes on kogend purjetaja, oli rahuliku ilmega, nii et oletasin, et me pole surmasuus, kui lahele seilasime. Aga tundus, et keegi pudeneb nüüd küll üle parda. 
Poistel plaan, et mis teeme, noh, kas Naissaarele. Kadi, et poisid-poisid, teeme enne ühe sildumise. See tuletas mulle meelde, kui me mitu aastat tagasi Kadi ja Katariinaga joomarite autole hääletasime ja siis mina ütlesin, et poisid-poisid, enne kui kiirendusvõistlust tegema hakkate, pange meid maha. Samasuguse võlts-kerge häälega. 
Kadi küll kinnitas pärast üle, et sellist purjekat ümber ajada küll ei õnnestu, ükskõik kui purjus tüübid on.
Igatahes, see oli selline pool-tore asi, aga Shole vist meeldis. Ta lapsepõlves tegeles purjetamisega.
Aga siis läksime maha ja Kadi helistas Karlile ja läksime tema poole. Tsillisime niisama, kui uksest tuli üks eesti neiu ja üks USA kutt Karlile madratsit tagastama. Me ei näinud nende nägugi veel koridorist, kui kuulsin, et ta tervitas jaapani keeles. Mõtlesin, et kuulsin valesti.
Aga siis ta astus sisse, küsis Sholt, kas ta on jaapanlane ja siis läks meil vestlus Sho ja Kadi ja kutiga sujuvalt jaapanikeelseks. Ta nimelt olla Tokyos elanud mõned aastad lapsepõlvest. 
Ta oli selline kaabuga sarmikas kutt, Hawaiil sündinud. Tuli Helsingist, Eestis mingi nädala oli olnud, pidi Londonisse ja kusagile minema. 
Siis tuli Karli ema, tõi maasikaid. Rääkisime juttu, pärast sõitsime koju. Lihtne. 

siil & hiiresitt & lõke & lühis

Kui küsitakse, siis ma kirjeldan me igapäeva sõnaga “möll”. See on parasiidiks kujunenud. Panime aga nüüd väikese diivani kööki, istusime selle peale maha ja hakkasime netis surfama. 
Eile võttis Sho pliidi maha. Kõik sai tahma täis. Kõik, eriti Sho. 
Nüüd tuleb uus pliit hankida ja oht on, et enne tuleb soojamüür ka maha lõhkuda ja uuega asendada. Kas ma tookord Eesti-elu nimekirja ikka “lõputu remondi” lisasin? Kui, siis selle taha võib linnukese joonistada. 
Lisaks tegi Sho aias jälle lõket. Üleeile tegi ka, õndsas teadmatuses kõiksugu seadustest, kuidas tohib ja kuidas mitte. Aga eilne lõke vastas juba seadusele. Lugesime meetreid majast ja panime veeämbri lõkke kõrvale ja nii. Sest Nõmme on karm.
Aga siis läks Lonni-me-koer kompostihunniku taha ja hakkas julmalt klähvima, nagu mingi kiusupunn. Ma mõtli, et rott. Aga kui vaatama läksin, siis värises seal üks siil. Sho polnud kunagi siili näinud. Viisime talle piima ja ta jõigi, nagu piltpostkaardi-siil. 
Köögis mööbeldame. Ebafunktsionaalsest köögist vaja funktsionaalne saada. Joonas-mu-vend rääkis, kuidas ta vanasti tegi endale teed nii, et võttis ühest köögi nurgast vett, pani teise kohta keema, võttis kolmandast nurgast teepaki ja neljandast tassi ja isa olla alati vihastanud, kui ta siis teepaki võttis ja tilk-tilk-tilk üle köögi seda prügikasti viskama lippas. 
Niisiis tõstsime külmkapi ja pliidi ühest seinast teise. Esiteks tuli nende alt hullult hiiresitta, mida Sho hakkas nimetama nezu-fun‘iks. See siis lühend nezumi no fun‘ist ehk rätšitist. Nüüd ütlen kõige räpa kohta nezu-fun.
Pliidi kaabel oli veetud mööda pooli toaseinu, nii et Sho võttis selle lahti ja kinnitas siis uuesti teisiti. 
Külmkapiga oli see jama, et pistik nägi kärssand välja ja kui Sho selle uues kohas pistikupesasse ühendas, käis pauk ja elekter läks ära. 
Siis tuli Joonas alla, endal selline mõistev-lahke nägu peas, et noh, kas lasite elektri läbi. 
Siis koos panime selle tööle ja nati aja pärast käis jälle pauk. Ärge küsige, miks me esimesest korrast ei õppinud. Ma ei mäleta. 
No ja siis saime aimu, et asi pole pesas, vaid kärssand pistikus ja Joonas otsis kusagilt pistiku, mis mingi vana katkise asja küljes oli ja Sho-mu-händimän-mees lõikas külmiku juhtme jupi ära ja ühendas uuega. Nüüd töötab kõik, ainult, et kui Sho midagi pistikupesasse paneb, on ta hirmul, et käib uus pauk. 
Seal, kus enne külmik ja pliit olid, on sein ainult osaliselt värvitud, kodumasinate ja kardina tagune on vanaviisi. Nii et oleme homseks varunud värvi ja vahendid, et seinad korda teha, hiireaugud kinni müürida (pahteldada), külmiku ja pliidi vahele tööpind teha ja… Ah jutt läheb liiga pikaks. 

"talendid" koju

Talent tuli koju!
Palun lugege seda lauset sarkastilisel toonil tähti venitades, jätke hüüumärk ära ja esimest sõna täiendage vajadusel sõrme-jutumärkidega.  
Me H’ga nati aega tagasi poetasime pisaraid, kui õelalt see fraas me konnasilmadele astub. Luuserid nagu ma (ja ta), peavad end kuidagi talendiks maskeerima, et koju lastaks. Lehepoisist presidendiks, luuserist talendiks. 
Igatahes me saabusime ja Joonas & Kerli ja Kristel & Stella olid vastas, K&S’il veel rukkililled peos. 
Nüüd kaks päeva oleme möllanud koristada ja asju soetada ja kohvrist asju välja võtta.  
Esimene tõdemus elust: koristamine teeb õnnelikuks, šoppamine õnnetuks. 
Koristamine hubastab ja kodustab ja kui kohvrist tuleb välja hulk koduseid asju, siis on eriti mõnus. 
Aga õnnetuks teeb, kui istud kurnatult oma saja paki otsas bussipeatuses, vihm niriseb mööda nina, püksid on mööduva auto pori täis pritsitud. Mõtled, kas tegid ikka õiged ostud, kas valisid õiget värvi käterätikud ja hea panni ja nõudepesuresti ja tekid-padjad-püürid-kotid,  kas voodi tellimine tähendab tõesti, et pead kuu-kaks selle saabumist ootama jne. 
Lisaks sõimas üks hirmus poemüüja meid inglise keeles läbi, sest Sho, va laps, võttis magamispoes lambakujulise kaelapadja, mängis sellega natuke ja siis asetas mitte tagasi riiulile, vaid ühele voodile, kus talle vist tundus, et lambal mõnusam on. 
Jep, ilus oleks olnud lammas ikka omale kohale asetada. 
Ütlesin Shole: esimese Eestis elatud päeva õppetund räägib sellest, et eestlased võivad su jaoks üllatavatel momentidel katuse sõitma visata.  Nii et ära käitu imelikult. Näiteks aseta asjad alati tagasi sinna, kust võtsid. 
Eile sai nalja, sest miskipärast ei töötanud me uued mobiilinumbrid. Üleelile olime valinud kaks telefoninumbrit, millest üks lõppes ühega ja teine lõppes kahega, muidu olid samad. 
Eile läksime uuesti esindusse. 
Seal soovitati teha restart, ai me lollakad. Uued kaardid hakkasidki tööle.
Ainult et kui ma püüdsin Shole helistada, siis see ei õnnestunud ja kui Sho püüdis mulle helistada, siis võttis keegi võõras mees vastu. 
Läksime uuesti esindusse ja seal selgus, et võõras mees, kes vastas, oli selle firma töötaja ja olime kogemata saanud mingid võrgutestimise numbrid või… igatahes midagi, mida klientidele kindlasti ei jagata. 
Tuli teha uued numbrid ja poisid küsisid lahkelt, kas me tahame jälle ühesuguseid. 
Me ütlesime, et kui te pakute ja kihistasime. Nad otsisid spetsiaalselt välja kaks sellist numbrit. Minu oma lõppeb nüüd seitsmega, Sho oma kaheksaga. 
Siis läksime kõrvale poodi, kust olime päev enne voodi tellinud. Õhtul pidi voodi tulema, aga olin kontaktandmetesse oma ema numbri pannud, sest minu oma ei toiminud ja ema oma ainus, mida peast tean – ja nüüd tahtsin seda vahetada. 
Läksime sinna ja kui küsisin, kas saan uue numbri anda, algas enneolematu möll. Aga mitte numbri pärast, vaid seepärast, et nad kartsid, et on minu voodi kogemata kellelegi teisele juba ära viinud. 
Seda probleemi lahendati veel natuke, kuni selgus, et kõik on ikka korras. 
Ühesõnaga, hea, et läksime tagasi telefonipoodi ja hea, et läksime tagasi voodipoodi. Mõlemal juhul polnud probleem selles, miks algselt läksime, vaid hoopis suurem. 
Õhtul sain voodi, Sho pani kokku. Ma oleks muidu ka pannud, aga ma ei tea… mingeid teisi asju tuli ka teha. 
Sho ütles: kaks kruvi on puudu. 
Ma ütlesin: EIIIIIIII
Ma ütlesin: äkki saab ilma nendeta?
Sho ütles: no proovi siis panna voodi kokku ilma nendeta. (Sho ütleb harva midagi nii teravat, hehee.)
Ma helistasin poodi, sealt otsiti meile kaks kruvi, aga järele tuli ise minna. Mismõttes-mismõttes. Vaadake ise, kuidas kruvid kätte saate. 
Oleks minu teha olnud, oleks ma kruvid saanud koos ülejäänud voodiga, mille transpordi eest ilusti maksin. 
Aga Jaapanis, aga Jaapanis, aga Jaapanis on asjad hoopis nii ja naa. Miks siin on teisiti. Mäh ja blablabla.
Joonas ja Kerli ja Triinu olid just autoga linna sõitnud ja ma helistasin suure lootusega Joonasele: kuule… kas… Ülemiste keskus jääb teist väga kaugele? 
Joonas: jep, Ülemiste keskusest Ülemiste keskusesse on liiga pikk tee. 
Nupukad lugejad said nüüd aru, et Joonas & Co parajasti seal oligi. 
Rukkililled köögilaual, magamistuba mõnus, Lonni on ülinummi kutsa ja linnud aias laulavad. 
Ahjaa, linnud. Pesin voodilina üle ja panin aeda nöörile kuivama, et õhtul kohe kasutada. No ja linnuke sittus mu uue voodilina täis. Lumivalge sitt veinipunasel linal.
Mina, selgelt negatiivselt meelestatud, tõlgendasin seda kui võõraviha avaldust (kuradi asiaadid tulevad me sinimustvalgest linnumajast sööma!), aga kui Monicale kurtsin, siis ütles ta, et muidugi toob linnusitt voodilinal hoopis lapseõnne. 
Lõpp hea, kõik hea. Shakespeare.