blogivang

Kadri: lubage teatada, et kui sul on blogis kirjas, et nüüd iga hommik hakkab tulema tekst ja kui siis ei tule, on tegu pettusega.
Kadri: võidakse kaevata blogikohtusse ja lähed blogivangi. 
Kadri teab üldse, mida pättidega teha. Ütles, et Lonnile külma vanni ja klistiiri, sest just nii tehti simulantidega “Vahva sõdur Švejkis.” 
Külma dušši koer sai, seda küll.
Muide, ma otsustasin täna, et asutan ettevõtte. Sho kutsub mind juba shacho‘ks ehk firma presidendiks. Hea algus, hea algus. 
Sho eesti keele algkursus sai läbi, aga ta ei taha minuga eesti keeles rääkida, sest ma erutuvat seepeale liialt. 
Tal oli täna test ja eile ütles seda mulle FB kaudu, kui veel linnas oli. Et test ja peab õppima. Mina läksin sujuvalt eesti keelele üle ja küsisin, kas tuled kohe koju? Kas õpid kodus? 
Sho: jajaa
Sho: nägemist
Ei no nägemist sulle ka. Kui nii, siis nii. 
Nüüd Shol ongi jajaa-nägemist iga asja peale, mis talle pinget ei paku. Küll aga oli ta sügavalt huvitatud lausest “mulle meeldib kassi sabast sikutada”. 

hommikukohv

Ärkasin täitsa katkisena üles. Silma all on odraiva, punetav ja valus. Ütlesin Shole, et õlad on vist ka pinges. Ta hakkas väikest massaaži tegema ja ma tegin UUUH, AAAAH ja tibutagi tuli nahale. Nii valus oli. 
Tuju ka paha. Terendab oht saada inimeseks, keda ei tasu enne hommikukohvi üldse kõnetada. 
Igal hommikul läbi poolune otsin Sholt kinnitust, et ma ei tõuse asjatult üles – et kohv on ausõna valmimas. Muidu ma üldse ei võtagi ärkamise riski. 
Vahepeal tegi Sho seda ninnu-nännu juttu, et 
(köögist) Maarja, kas kohvi tahad? 
(voodist) JAAAA
(õpetlikul toonil) Aga ainult need lapsed saavad kohvi, kes tublisti üles tõusevad. 
EIIIII
Viimasel ajal on ta sellest trikist loobunud ja lihtsalt kinnitab, et kohv saab kohe valmis.
Aga Lonni vinnas end sujuvalt mu kõrvale diivanile (üldse mitte kõheldes, kas koera koht ikka on diivanil), pani lauba vastu mu puusa ja hakkas põõnama. Kaks parajat.
Selline paralleelelu on olemas, nagu Ingress. Mäng, mille maagiliseks kõrvaltoimeks on huvi ümbritseva maailma vastu ja jalutamiskirg. Ainult et nina telefonis.
Joonas-saatan tutvustas seda Shole ja nüüd käivad igapäevaeluga kaasas mingid paralleeluniversumi reeglid. Näiteks eile läksime “Lonniga jalutama”. Aga me pidime tingimata minema üht kindlat trajektoori pidi.  
Kusjuures Sho tutvus mänguga just siis, kui mööda Jaapanit reisisime, mis on parim viis mänguga algust teha ja ühtlasi veenduda, et ikka sürr hulk rahvast mängib seda – ka Kyushu saarel. 
Mulle tutvustas Joonas South Parki mängu, mis on ülivaimukas, ainult et mul puudub igasugune mänguvilumus. 
Joonas ütleb: nüüd vajuta vasak klikk ja kui välgatab valgus, siis vajuta parem. Ja ma siis vajutan vasaku, aga suurest pingest ei suuda välgatust ära oodata ja lisaks ütlen, et ahah, parem, aga klikin jälle vasakut. 
Tänane pulmadisko on filmist “La Grande Bellezza”, mis oli ülihea.

simulant

Iga hommik võiks alata kohvi ja blogimisega. Töötan selle nimel. Vähemalt seni, kuni töötu olen. (See what I just did there.)
Sho vanemad tulevad septembri algul. Isa kirjutas, et millal täpselt meie graafikusse sobib. Sho vastas, et meil pole mingit selget graafikut veel paigas, nii et ükskõik.
Sho isa kirjutas: hästi, võtame teadmiseks. Muide, mis tähendab, et pole selgeid plaane? Kas kõik on ikka korras?
Ta veel kirjutab eriti rafineeritud viisakas toonis kirju, mis tähendab, et sellised küsimused kõlavad väga karmilt.

Sho vastas midagi, et Eestis on kõigil suvepuhkus ja nii. Tsillääns. 
Murelapsed.

Kadri tüdrukutepidu oli. Käisime Altjal meres. Mmmmmmeres. Öösel oli disko. Katsetasin pulmadisko valikuid. Töötasid. Muide, Joonase panus diskosse on see hästi funkava bassikäiguga lugu: 
Õhtul, kui peol juba olin, kirjutas Sho, et Lonni on imelikult loiu olekuga. Arst küll rääkis, et koer igati tervise juures, aga just oli jooksuaeg lõppenud ja emastel kutsika-kogemuseta koertel olla pärast iga jooksuaega oht mädaemakale (jep, just nii rõve) ja seda peab nüüd tähelepanelikult silmas pidama. 
No ja see väljendub loius olekus, palavikus, rõvedas haisus, misiganes. 
Hommikul lugesin Sho sõnumit, et Lonnil on vist palavik. Vahetasime Shoga sõnumeid ja kõnesid. Et nina kuum ja ei söö ja…Üks hetk ütles Sho, et asjad ikka väga halvasti. Koer tõmbleb ja… 
Ma olin selleks hetkeks just tüdrukutepeolt tagasi Tallinna jõudnud. Helistasin loomakiirabisse ja nad kutsusid üle vaatama. Helistasin takso, et minna koju, võtta poolsurnud koer ja siis otse kiirabisse. Endal süda nii raske. Mõtlesin, et koer pole terve kuugi minu hoole all olnud ja juba surnud. Milline läbikukkumine.
Aga kui koju jõudsin, kimas vastu ülienergiline Lonni. Sho oli nagu et MISMÕTTES! Kurramuse simulant! Kohe, kui Maarja kodus, terveneb imelisel väel. Ma mõtli, et ei tea, kumb neist rohkem tahtis, et ma kiiresti koju jõuaks. Kokkumäng, ma ütli!
Saatsin takso minema.
Kui me koera veel voolikuga tõeliselt märjaks kastsime ja maha jahutasime, oli ta uut energiat nii tulvil, et kimas ringiratast mööda aeda ja mängis käbidega nagu kutsikas.