"talendid" koju

Talent tuli koju!
Palun lugege seda lauset sarkastilisel toonil tähti venitades, jätke hüüumärk ära ja esimest sõna täiendage vajadusel sõrme-jutumärkidega.  
Me H’ga nati aega tagasi poetasime pisaraid, kui õelalt see fraas me konnasilmadele astub. Luuserid nagu ma (ja ta), peavad end kuidagi talendiks maskeerima, et koju lastaks. Lehepoisist presidendiks, luuserist talendiks. 
Igatahes me saabusime ja Joonas & Kerli ja Kristel & Stella olid vastas, K&S’il veel rukkililled peos. 
Nüüd kaks päeva oleme möllanud koristada ja asju soetada ja kohvrist asju välja võtta.  
Esimene tõdemus elust: koristamine teeb õnnelikuks, šoppamine õnnetuks. 
Koristamine hubastab ja kodustab ja kui kohvrist tuleb välja hulk koduseid asju, siis on eriti mõnus. 
Aga õnnetuks teeb, kui istud kurnatult oma saja paki otsas bussipeatuses, vihm niriseb mööda nina, püksid on mööduva auto pori täis pritsitud. Mõtled, kas tegid ikka õiged ostud, kas valisid õiget värvi käterätikud ja hea panni ja nõudepesuresti ja tekid-padjad-püürid-kotid,  kas voodi tellimine tähendab tõesti, et pead kuu-kaks selle saabumist ootama jne. 
Lisaks sõimas üks hirmus poemüüja meid inglise keeles läbi, sest Sho, va laps, võttis magamispoes lambakujulise kaelapadja, mängis sellega natuke ja siis asetas mitte tagasi riiulile, vaid ühele voodile, kus talle vist tundus, et lambal mõnusam on. 
Jep, ilus oleks olnud lammas ikka omale kohale asetada. 
Ütlesin Shole: esimese Eestis elatud päeva õppetund räägib sellest, et eestlased võivad su jaoks üllatavatel momentidel katuse sõitma visata.  Nii et ära käitu imelikult. Näiteks aseta asjad alati tagasi sinna, kust võtsid. 
Eile sai nalja, sest miskipärast ei töötanud me uued mobiilinumbrid. Üleelile olime valinud kaks telefoninumbrit, millest üks lõppes ühega ja teine lõppes kahega, muidu olid samad. 
Eile läksime uuesti esindusse. 
Seal soovitati teha restart, ai me lollakad. Uued kaardid hakkasidki tööle.
Ainult et kui ma püüdsin Shole helistada, siis see ei õnnestunud ja kui Sho püüdis mulle helistada, siis võttis keegi võõras mees vastu. 
Läksime uuesti esindusse ja seal selgus, et võõras mees, kes vastas, oli selle firma töötaja ja olime kogemata saanud mingid võrgutestimise numbrid või… igatahes midagi, mida klientidele kindlasti ei jagata. 
Tuli teha uued numbrid ja poisid küsisid lahkelt, kas me tahame jälle ühesuguseid. 
Me ütlesime, et kui te pakute ja kihistasime. Nad otsisid spetsiaalselt välja kaks sellist numbrit. Minu oma lõppeb nüüd seitsmega, Sho oma kaheksaga. 
Siis läksime kõrvale poodi, kust olime päev enne voodi tellinud. Õhtul pidi voodi tulema, aga olin kontaktandmetesse oma ema numbri pannud, sest minu oma ei toiminud ja ema oma ainus, mida peast tean – ja nüüd tahtsin seda vahetada. 
Läksime sinna ja kui küsisin, kas saan uue numbri anda, algas enneolematu möll. Aga mitte numbri pärast, vaid seepärast, et nad kartsid, et on minu voodi kogemata kellelegi teisele juba ära viinud. 
Seda probleemi lahendati veel natuke, kuni selgus, et kõik on ikka korras. 
Ühesõnaga, hea, et läksime tagasi telefonipoodi ja hea, et läksime tagasi voodipoodi. Mõlemal juhul polnud probleem selles, miks algselt läksime, vaid hoopis suurem. 
Õhtul sain voodi, Sho pani kokku. Ma oleks muidu ka pannud, aga ma ei tea… mingeid teisi asju tuli ka teha. 
Sho ütles: kaks kruvi on puudu. 
Ma ütlesin: EIIIIIIII
Ma ütlesin: äkki saab ilma nendeta?
Sho ütles: no proovi siis panna voodi kokku ilma nendeta. (Sho ütleb harva midagi nii teravat, hehee.)
Ma helistasin poodi, sealt otsiti meile kaks kruvi, aga järele tuli ise minna. Mismõttes-mismõttes. Vaadake ise, kuidas kruvid kätte saate. 
Oleks minu teha olnud, oleks ma kruvid saanud koos ülejäänud voodiga, mille transpordi eest ilusti maksin. 
Aga Jaapanis, aga Jaapanis, aga Jaapanis on asjad hoopis nii ja naa. Miks siin on teisiti. Mäh ja blablabla.
Joonas ja Kerli ja Triinu olid just autoga linna sõitnud ja ma helistasin suure lootusega Joonasele: kuule… kas… Ülemiste keskus jääb teist väga kaugele? 
Joonas: jep, Ülemiste keskusest Ülemiste keskusesse on liiga pikk tee. 
Nupukad lugejad said nüüd aru, et Joonas & Co parajasti seal oligi. 
Rukkililled köögilaual, magamistuba mõnus, Lonni on ülinummi kutsa ja linnud aias laulavad. 
Ahjaa, linnud. Pesin voodilina üle ja panin aeda nöörile kuivama, et õhtul kohe kasutada. No ja linnuke sittus mu uue voodilina täis. Lumivalge sitt veinipunasel linal.
Mina, selgelt negatiivselt meelestatud, tõlgendasin seda kui võõraviha avaldust (kuradi asiaadid tulevad me sinimustvalgest linnumajast sööma!), aga kui Monicale kurtsin, siis ütles ta, et muidugi toob linnusitt voodilinal hoopis lapseõnne. 
Lõpp hea, kõik hea. Shakespeare. 

One thought on “"talendid" koju

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s