laulupidu & purjutamine

Me käisime ju ka laulupeol. Kahel päeval lausa. Esimesel oli nii, et potsatasime end ühele minimuruplatsile maha ja… ja ma mõtlesin, et tore küll, aga millal see tunne hakkab. Aga siis lõpuks hakkaski, kui tulid püstiseismislaulud. Pärast läksime koos kõikide teistega kesklinna tagasi, otse keset teed jalutades. Siis püüdsime taksot saada, lõpuks saime ka. 
Huvitav oli vaadata, kuidas on nii palju naisi, kes oma välismaa mehed laulupeole kaasa on toonud. Otse Eestisse kastmine.
Aga teisel päeval oli nii, et läksime jälle ja oli rahvamass ja mingit tunnet polnud. Kadi, kes oli Võrtsu peal terve nädala olnud, ütles aga, et kutid kutsusid teda Tallinna lahele purjetama ja kas me tuleme Shoga ka. 
Läksime laulupeolt varem ära, et Lennusadama taga tüüpidega kokku saada. Poisid olid aga puhta purjus. Kadi ütles, et ta oleks pidanud aimama, arvestades, millises konditsioonis oli ta neist paar päeva tagasi lahkunud, aga ta kujutas ette, et nad vahepeal said kaineks, mitte ei võtnud veel peale. 
Igatahes oli häguse pilguga kapten ja veel hägusemaga paar madrust ja üks tsikk ja me kolm. Kadi, kes on kogend purjetaja, oli rahuliku ilmega, nii et oletasin, et me pole surmasuus, kui lahele seilasime. Aga tundus, et keegi pudeneb nüüd küll üle parda. 
Poistel plaan, et mis teeme, noh, kas Naissaarele. Kadi, et poisid-poisid, teeme enne ühe sildumise. See tuletas mulle meelde, kui me mitu aastat tagasi Kadi ja Katariinaga joomarite autole hääletasime ja siis mina ütlesin, et poisid-poisid, enne kui kiirendusvõistlust tegema hakkate, pange meid maha. Samasuguse võlts-kerge häälega. 
Kadi küll kinnitas pärast üle, et sellist purjekat ümber ajada küll ei õnnestu, ükskõik kui purjus tüübid on.
Igatahes, see oli selline pool-tore asi, aga Shole vist meeldis. Ta lapsepõlves tegeles purjetamisega.
Aga siis läksime maha ja Kadi helistas Karlile ja läksime tema poole. Tsillisime niisama, kui uksest tuli üks eesti neiu ja üks USA kutt Karlile madratsit tagastama. Me ei näinud nende nägugi veel koridorist, kui kuulsin, et ta tervitas jaapani keeles. Mõtlesin, et kuulsin valesti.
Aga siis ta astus sisse, küsis Sholt, kas ta on jaapanlane ja siis läks meil vestlus Sho ja Kadi ja kutiga sujuvalt jaapanikeelseks. Ta nimelt olla Tokyos elanud mõned aastad lapsepõlvest. 
Ta oli selline kaabuga sarmikas kutt, Hawaiil sündinud. Tuli Helsingist, Eestis mingi nädala oli olnud, pidi Londonisse ja kusagile minema. 
Siis tuli Karli ema, tõi maasikaid. Rääkisime juttu, pärast sõitsime koju. Lihtne. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s