korteripeod

Ootan Shod peolt koju. Neil algas kool ja nüüd tähistavad. Natuke ärevil, sest esimesel korral, kui ta üksinda peol käis – see oli siis nädalake tagasi ja seltskond samuti lõdvalt kooliga seotud -,  oli mingite 20aastaste korteripidu Tondil, kus joodi viina ja plastpudelist tekiilat ja üks naaber ähvardas politsei kutsuda ja teine naaber viskas peoseltskonda tühja viinapudeliga. 
Mina olin samal ajal 30aastaste kahe korteri peol (naabrid midagi ei loopinud, nende juures sai hoopis käia suitsu ja asju tegemas) Tatari tänava kõige suurepärasemas majas. 
See oli selles mõttes sürr, et kohal olid inimesed, keda ma poleks kuidagi samalt peolt leida oodanud. Lisaks tavasõpradele oli Monica vend pruudiga, Mihkel – makakursavend Tartust, Riinu keskaparalleelist… 
Eks see üllatuslik peokooslus oleks mu jaoks varem ilmsiks tulnud, kui ma neli aastat eksiilis poleks olnud. 
No ja siis kella kahe paiku tellisin Tatarisse takso ja sõitsin Tondile Shole järele. Shod ei paistnud, nii et helistasin maja eest. 
Sho ütles: peoperemeest ei ole, kõik kadusid kusagile, kaks tüüpi magavad või on koomas, korter on segipekstud…. kas võin lambist ära tulla? 
Mina ütlesin: jaaaaa, sa võid lambist ära tulla. 
Sho istus taksosse, ise jummala elevil ja ütles: täna õppisin, et tühja viinapudeliga viskamine on hea taktika. Muidugi mitte pihta, aga meelega mööda sihtida, nii nagu naaber tegi. 
Lisaks kuulsin, et Sho, kes suitsu ei tee, oli poiste ringis ikka tõmmanud. Teistega koos maja ees, kuni pudel alla sadas.
Noomisin, et isegi poppide poistega sõbrunemiseks ei ole hea suitsu teha ja seletasin, et tühja viinapudeliga loopimine ei ole legitiimne suhtlustaktika. 
Jutu moraal: kunagi pole hilja muretsema hakata mehe (poja?) uute sõprade halva mõju pärast. 

tellimustöö

Ma ei tea, kuidas vabaneda piiblitest. Meil on nii mitu. Ära viskamine, veel vähem põletamine, eks ole. Aga kui mõni neist on nii narts, et lehed väljas ja vana ja … 
Kõige ilusam piibel on mulle kingitud Mooni poolt. Kaaned tegi ümber. Selle just leidsin praegu nende raamatute seast, mis ema Rakverest saatis. 
See maja nagu kasvataks raamatuid. Nigu seened, mis kusagil nurgas niite ajavad. Kogu oma teadliku elu olen siin raamatuid sorteerinud, riiuleerinud ja kasteerinud. 
Miks nii raamatuvaenulik? 
Oleks need lihtsalt raamatud, aga need on igitahmased ja tolmused, halvasti hoitud raamatud. Ma arvan, et siin võis olla kümme tuhat või rohkem raamatut, kunagi. Aastaid oleme neid püüdnud vähendada. Seda siis pärast paarkümmend aastat tagasi toimunud tulekahjut, mis need kõik ära lörtsis. 
Kastide kaupa – aga iga raamat on ju Väärtus ja selle sees on ju Tarkus. Siis nutad ja põletad. Vanaema või isa või mõlemad nimetasid seda “hitlerit tegema”. 
Igatahes mäletan Suurt Sorteerimist, kui keskkooli siia majja kolisin. Siis ma teadsin kõike – kes mis raamatu autor on ja nii, võisin bluffida end sodiks, kui vestluses intelligentne välja tahtsin paista, sest kolm laia seinatäit klassikuid ja haruldusi segamini – ja kasti omad lisaks, kulusid vägisi pähe. Lugenud polnud muidugi midagi. 
Onu pani hiljuti viimased raamatud kastidesse. Sellised, mida annab lugeda, aga endale jätta ei taha. Mõtlesin, et nüüd on viimane, nüüd on kõik. Aga siis, kui üht kappi liigutama hakkasin, üllatusin, kui raske üks tühi mööbliese olla võib. No ja siis leidsin kaks alumist kahtlast kapiust ja nende avades PAKSULT raamatuid. 
Siis mõtlesin, et see oli nüüd viimane. 
Neil olid vähemalt kapinupud, aga natukese aja pärast, kui hiiresitakappi jõllitasin, avastasin, et ka seal on kolm madalat ust, mis olid kinni kiilunud ja millel puudusid nupud. 
Välja tulid…. raamatud. Õigemini kirvega peksin välja. 
Lisaks, keskkooli ajal olin hull teatrihuviline, aga nüüd vaatan õnnetult oma poolt riiulitäit teatrikirjandust ja mõtlen, kuidas sellest lahti saada. No vähemalt Mati Undi “Theatrum mundi” võiks ära anda, sest seda on kaks. Aga kui keegi tahab laenata mult mingit muud kraami, pansosid, hermakülasid, normeteid, kromanoveid ja igasugu näidendeid, siis palun. 
No ja siis need piiblid. Maitea.
Igatahes üle paarikümne aasta on see kodu jõudmas seisukorda, kus iga nurk on funktsionaalne ja elamisväärne. Kus ei ole kappidesse ära peidetud tonnide kaupa träni, mida puutuda ei tohi. Kodu, mis on inimesele elamiseks, mitte asjade hoidmiseks. 
Aplaus, Maarja, aplaus.
PS. See blogipostitus on tellimustöö kannatliku meeleta lugejale, mille vahendas mulle Kerli. (Mhahaha!)

fomo on uus FOMO ja uus yolo

Satun vahel ikka heade mõtete masinasse. Esiteks fomo. 
Käisime Karlil Väänas külas ja Kadi rääkis, et tänapäeva noortel on psüühika pekkis ja päriselt on olemas selline asi, nagu FOMO ehk fear of missing out
Karl ütles: FUN of missing out.
Mitte, et täna lähen jälle pidutsema – yolo! See on vana pask. Proto-hipsterid ütlevad: täna on pidu, aga ma ei lähe – fomo!
Nii et fomo on uus FOMO ja uus yolo. 
Sho luusis ringi seal. Tegi ühe kohaliku portaali siniseks. Ehmatas ära, kui viie minuti jooksul tuli mingi mees autoga, rääkis sõbralikult juttu temaga nati ja siis tegi portaali roheliseks tagasi. 
Siis viskas Sho partidele õunu tiiki. Pardid tulid vaatama iga kord, kui uue õuna viskas. Sho järeldas kaht asja: esiteks, pardid õuna ei söö. Teiseks, pardid on rumalad. 
Maitea mul jäi nii palju kirjutamata vahepeal. Aga kokkuvõttes tahtsin öelda, et kurb, et Robin Williams läks, pask, kuidas seda meedias kajastatakse ja respekt, et mees 63 aastat ilma enekat tegemata vastu pidas. 
Inimesed ikka ei tea, mida kurbus või valu tähendavad, RAISK.
Seda tahtsin öelda. 
Siis tahtsin rääkida neid kvantnalju, mida me Väänas tegime… no aga ma ei viitsi, nii et ütlen ainult: kvantkondoomid. 
Siis tahtsin öelda, et Shol on palju ägedamad Muhu pildid blogis, kui mina panin. Sest ma ei leidnud teisi pilte mälukaardilt.
Vaadake. Aga need tuleb tagantpoolt otsida. Uuemad juba ees. Ühtlasi on mõned pildid Karli pool. 
Ja jäi ütlemata, et külgkorviga rattaga sõitsime Muhus. Ratas muhumustriline ja peal kirjas Muhu Memm. 
Siis tahtsin öelda, et Sho ostis eile poest ühe kartuli. Ma tegin sellest pilti ja kartulil on nüüd FBs üle viiekümne laigi. Õhtu jooksul seletasin Shole korduvalt, miks see kartul FBs nii populaarne on. 
Eile oli pargis Vaiko Eplik kitarriga, aga pärast ühes hoovis jämmis tüdruk, kellel oli kahtlaselt Iiris Vesiku hääl ja kes osutuski Iiriseks. 
Lohakas olen, ma ütli, lohakas selle kirjutamisasjaga. Seepärast praegu kimangi kõik üles märkima, pärast jälle meelest läinud või pole tuju. 
Aga kõige parem, Sho ema hakkas ka pildiblogi pidama. Siis saame vastastikku üksteise elust vaadata.  

elu on élu

Lösutan aias tekil, Kadi ja Katariina ja Ruudi läksid just ära. Saatsime Lonni-koeraga jaamani. Hommikul tegime pannkooke ja kohvi.  Pannkooki panime mahetäisteratatrajahu, mis ema tõi.

Joonas ja Kerli tulid ülalt korruselt alla, kodujuust ja kahed moosid kaasas. Joonas keerutas kohviveskit.

Siis mängisime lauamängu. Ma kaotasin räigelt. 
Elu on élu. See on nagu miski elämä on laiffii teema, aga mu arvuti lihtsalt tahab e-le automaatselt kriipsu peale tõmmata. Eriti tsättides tuleb tihti küsimus: kuis  élu?
Vaatasin praegu, et see tähendavat prantsuse keeli “valitud”. Eriti diip. 
Ehk et me ülemistega vahetame häid-paremaid sööke-jooke ja mängime koos lauamänge, hommikuti ja/või õhtuti. Peamiselt ikka nädalavahetusel. Ma katsun olla mitte liiga pealetükkiv naaber, aga see ei tule hästi välja.
Töö pärast ma üldse ei muretse. Mul on nii palju valikuid ja värke, aga ma lihtsalt lösutan praegu ja mõtlen, et võib-olla homme võtan selle või teisega ühendust. Aga võib-olla ülehomme. 
Realiseerin oma võimalused ära. 
Eks see nati niipidi ka, et realiseerimata võimalus on parem kui võimatuks osutunud võimalus.
Shol on ka praegu lootus, et saab Eriti Ägeda Töö. Eks see selgub varsti, aga kui ta ei saa, siis läheb septembrist igatahes küberkaitset õppima. 
Linna meil üldse asja ei ole. Pole vist paar nädalat käinud. Ise käime heal juhul Järve Keskuses. Sinna läheme jalgrattaga, sinka-vonka, sest vahepeal peame häkkima portaalidesse. Rabas käime ka sinka-vonka. Meie Shoga oleme sinine tiim, kes võitleb rohelise vastu, aga Lonni on iseseisev kusekollane tiim. Ta on aastaid Ingressi mänginud ja leiab igalt nurgalt portaale, kuhu häkkida.  
Ma alles hakkasin mängima ja pole korralikult vaeva näinud, nii et olen hullult nõrk. Aga ükspäev võtame ülemistega ette pikema käigu ja teeme mu kiiresti tugevaks. Siis on palju põnevam. Praegu pole ausalt öeldes üldse põnev. 
Sõbrad tulevad kõik heal meelel me aiamurule lösutama. Vahel mõni grillimine.
Lösutama on eesti keele üks olulisemaid sõnu, selgus. 
Ema käis vahepeal külas ja ütles Shole, et ta peaks emale iga päev helistama ja rääkima, eesti keeles, mida Maarja teeb ja mida Lonni-koer teeb. Lonni parasjagu lösutas maas ja mina diivanil, nii et õpetasime Shole, et ta ütleks: Maarja lösutab. Täna ka Maarja lösutab. Maarja jälle lösutab.
Siis läksime kõik koos Muhumaale. Tuli selline äkk-kutse ja võtsime sellest kinni. Mida tegime? Lösutasime ja molutasime. Shol jälle uut sõna vaja.
(Ma ütlen üht: kui Muhku lähete, siis võtke pealinna pagariärist endale sooja seemneleiba. See. On. Paradiis. Ninas, keelel, hamba all, kurgus ja maos.)
Nüüd Sho räägib: Lonni lösutab. Maarja molutab. 
Kirjeldab niiviisi me argiélu.

Ülal: semmin kaameraga. Mulle üldse ei meeldi see pilt, aga teised on puhta koledad. Samas, Muhu triibulised uksed, noh.
All: Muhu kass poseeris Shole.

hallelujah

Keegi jagas FBs videot, kuidas preester laulatas paari nii, et laulis Leonard Coheni “Hallelujah” viisil oma sõnu.  Kuulasin ja mõtlesin, et mismõttes sa laulad sellist asja kirikus.
Mõtlesin, kas hallelujah on tõesti ainus sõna, mida inimesed selles laulus kuulevad.

Aga aga aga agagagagagagaaaa:

I remember when I moved in you
and the holy dove, she was moving too
and every single breath that we drew was hallelujah.
Mu poolest võiks see lugu olla mu igapäeva soundtrackiks, vabalt iga päeva, sest see on võimas laul. Aga mitte mu kirikulaulatuse.

now maybe there’s a god above
all I ever learned from love
is how to shoot at someone who outdrew you
but it’s not a cry that you hear tonight 
it’s not some pilgrim who claims to have seen the light
no, it’s a cold and it’s a very broken hallelujah
Igatahes see FB preester tuletas mulle meelde Cohenit kuulata. Võtsin loo stuudioversiooni ette ja ehmatasin, et äkki ma mingi isepervo, kes laulule mõne erootilise lisarea oma peas välja mõtles. 
Aga edasi uurides tuli välja, et ma tean lapsepõlvest alates pigem mingit live versiooni, mis on stuudio omast kõvasti erinev. Guugeldades tuli välja, et laulul oli vähemalt alguses üldse väga-väga palju salme.
Leidsin artikli, 25 things you might not know about “Hallelujah” ja pidin istuli kukkuma, kui lugesin, et laulu ei teatud üldse enne, kui ta Shreki soundtrackile sattus. Ja veel hullem, tõeliselt kuulsaks sai see alles 2008, algul tänu American Idolile ja pärast tänu X faktorile. 
Maailm on hukas. 
Ainult mina – üksik õieke sitameres – teadsin seda lugu sünnist saati ja kui ma õigesti mäletan, siis mu esimesed sõnad olid: baby, I’ve been here before

järveturva/ranna maksukoguja

Ma tean, ma pidin iga päev…
Aga eile käisime Männiku karjääris ujumas. Jõudsime kohale, vaatasime, üks luik tsillib koos rannainimestega plaažil. Mida me aga ei teadnud, oli see, et luik viskas ka meile silma peale. 
Läksime vähe eemale, järgmisele rannaribale, kus polnud inimesi ega luike. Seal oli ainult üks väike riba, kust vette minna sai, ülejäänu oli võsane. Paneme ujuriided selga ja mis me näeme, seesama luik sõuab mööda järve otsusekindlal sammul meie poole. Jääb veepiirile seisma, vaatab, nagu mingi järveturva.

Minu kogemus luikedega on kogemus laamendavate luikedega, nii et kerge hirm tuli nahavahele. 
Tatsas meie poole vaikselt, aga siis tuli üks vene seltskond, kellest julge läks luigele ligi ja luik omakorda tema poole. Poiss andis talle miskit süüa ja filmis telefoniga ja luik jäi rahule.

Vahepeal vaatas luik veel lootusrikkalt meie poole, aga siis võttis julguse kokku üks naine, kes eemalt asja oli jälginud. Luik vaatas, kas temalt saab midagi, ei saanud. Naine filmis tabletiga. 
Sel ajal oli luik meil teelt eest tulnud ja julgesime end vette kasta. Nüüd tatsus luik jälle meie poole, laisalt pani kõhu meeter eemal vette, ise ignos meid põlglikult. Ja sõudis minema, otse üle järve. Kell sai viis ja tal ranna maksukoguja tööpäev läbi. 

keelepaelad valla

Shol läksid eile õhtul eesti keele paelad valla. Geniaalne tüüp ikka, te oleks pidanud seda kuulma, sest intonatsioon ja oskus eestlast imiteerida oli üle mõistuse. 
Neil oli suvekooli lõpupidu ja ta tuli koju pärast keskööd ja mitmeid õllesid ja veine. Rääkis siis mulle, et palun üks kohv, suhkruga ja piimaga. Palju-palju-palju piima. 
Ütles: joon õlut. Palju-palju-palju õlut. 
Aga see oli lihtsalt suusoojaks. Siis aga küsib mu käest tõsisel häälel (ikka ilusas eesti keeles): 
Kas sina räägid jaapani keelt? 
Mina: jah, ma räägin jaapani keelt.
Sho (ehtsas üllatust täis eesti keeles): Oioioi. Kus sa jaapani keelt oled õppinud, kas Tallinna või Tartu ülikoolis? 
Mina: Tallinna ülikoolis. 
Sho (täiuslikult eestlast imiteerides): Ahhaaa. 
Mina naerust kõveras. 
Sho (veel täiuslikuma eestlasena): Nii. Räägi-räägi. 
Aga ma olin unine ja Sho muudkui pildus eestikeelseid kilde. Oioioi ja ahhaa ja ohhoo ja nii ja jajaa.  Ja siis peamine sõna on: “AGA!”, millele järgneb pikk-pikk paus. (AGA MIS, SHO, ÜTLE, MIS!) Ja endiselt rokib: “EI OLE!”
Vahepeal lausetervikuid kokku ei tulnud, ainult “kas sa oled…” ja “mis värvi on….” ja siis mingid sulamid nagu “kus sa räägid jook õlut.”
See hakkab ärritama, eriti need poolikud küsimused, mis on ju ometi küsimused, aga mõistetamatud. 
Mina: mis värvi on MIS? 
Sho: mis värvi on?
Ma: Mis värvi on armastus? (ja hakkan laulma)
Sho: jajaa, nägemist!
Hakkan pakkuma värve. Kollane, sinine, valge.
Sho: ei-ei. Sini-must-valge!
Ma jälle naerust kõveras. Djuud, sa pead ütlema küsimuse lõpuni: mis värvi on Eesti lipp!
Sho küsib edasi: mis on sinu värv? 
Ma ei saa küsimusest aru. Lemmikvärv?
Sho: ei-ei. Mis on sinu värv?
Pakun valge. Ütlen, et Sho on kollane ja ma valge. Teate küll.
Sho ütleb: ei ole! Sinu värv on punane ja kollane. 
Mismõttes, ma olen nii segaduses. Unine ja segaduses.
Ühesõnaga, kogu see asi muutus lõpuks siiski ärritavaks ja Sho jutt liiga krüptiliseks, nii et ma ütlesin Shole, et kamoooon lõpetame nüüd ära, ma tahan magada. 
Sho (jätkuvalt täiusliku eestlase intonatsiooniga): Ahaa. Suur probleem.