korteripeod

Ootan Shod peolt koju. Neil algas kool ja nüüd tähistavad. Natuke ärevil, sest esimesel korral, kui ta üksinda peol käis – see oli siis nädalake tagasi ja seltskond samuti lõdvalt kooliga seotud -,  oli mingite 20aastaste korteripidu Tondil, kus joodi viina ja plastpudelist tekiilat ja üks naaber ähvardas politsei kutsuda ja teine naaber viskas peoseltskonda tühja viinapudeliga. 
Mina olin samal ajal 30aastaste kahe korteri peol (naabrid midagi ei loopinud, nende juures sai hoopis käia suitsu ja asju tegemas) Tatari tänava kõige suurepärasemas majas. 
See oli selles mõttes sürr, et kohal olid inimesed, keda ma poleks kuidagi samalt peolt leida oodanud. Lisaks tavasõpradele oli Monica vend pruudiga, Mihkel – makakursavend Tartust, Riinu keskaparalleelist… 
Eks see üllatuslik peokooslus oleks mu jaoks varem ilmsiks tulnud, kui ma neli aastat eksiilis poleks olnud. 
No ja siis kella kahe paiku tellisin Tatarisse takso ja sõitsin Tondile Shole järele. Shod ei paistnud, nii et helistasin maja eest. 
Sho ütles: peoperemeest ei ole, kõik kadusid kusagile, kaks tüüpi magavad või on koomas, korter on segipekstud…. kas võin lambist ära tulla? 
Mina ütlesin: jaaaaa, sa võid lambist ära tulla. 
Sho istus taksosse, ise jummala elevil ja ütles: täna õppisin, et tühja viinapudeliga viskamine on hea taktika. Muidugi mitte pihta, aga meelega mööda sihtida, nii nagu naaber tegi. 
Lisaks kuulsin, et Sho, kes suitsu ei tee, oli poiste ringis ikka tõmmanud. Teistega koos maja ees, kuni pudel alla sadas.
Noomisin, et isegi poppide poistega sõbrunemiseks ei ole hea suitsu teha ja seletasin, et tühja viinapudeliga loopimine ei ole legitiimne suhtlustaktika. 
Jutu moraal: kunagi pole hilja muretsema hakata mehe (poja?) uute sõprade halva mõju pärast. 

tellimustöö

Ma ei tea, kuidas vabaneda piiblitest. Meil on nii mitu. Ära viskamine, veel vähem põletamine, eks ole. Aga kui mõni neist on nii narts, et lehed väljas ja vana ja … 
Kõige ilusam piibel on mulle kingitud Mooni poolt. Kaaned tegi ümber. Selle just leidsin praegu nende raamatute seast, mis ema Rakverest saatis. 
See maja nagu kasvataks raamatuid. Nigu seened, mis kusagil nurgas niite ajavad. Kogu oma teadliku elu olen siin raamatuid sorteerinud, riiuleerinud ja kasteerinud. 
Miks nii raamatuvaenulik? 
Oleks need lihtsalt raamatud, aga need on igitahmased ja tolmused, halvasti hoitud raamatud. Ma arvan, et siin võis olla kümme tuhat või rohkem raamatut, kunagi. Aastaid oleme neid püüdnud vähendada. Seda siis pärast paarkümmend aastat tagasi toimunud tulekahjut, mis need kõik ära lörtsis. 
Kastide kaupa – aga iga raamat on ju Väärtus ja selle sees on ju Tarkus. Siis nutad ja põletad. Vanaema või isa või mõlemad nimetasid seda “hitlerit tegema”. 
Igatahes mäletan Suurt Sorteerimist, kui keskkooli siia majja kolisin. Siis ma teadsin kõike – kes mis raamatu autor on ja nii, võisin bluffida end sodiks, kui vestluses intelligentne välja tahtsin paista, sest kolm laia seinatäit klassikuid ja haruldusi segamini – ja kasti omad lisaks, kulusid vägisi pähe. Lugenud polnud muidugi midagi. 
Onu pani hiljuti viimased raamatud kastidesse. Sellised, mida annab lugeda, aga endale jätta ei taha. Mõtlesin, et nüüd on viimane, nüüd on kõik. Aga siis, kui üht kappi liigutama hakkasin, üllatusin, kui raske üks tühi mööbliese olla võib. No ja siis leidsin kaks alumist kahtlast kapiust ja nende avades PAKSULT raamatuid. 
Siis mõtlesin, et see oli nüüd viimane. 
Neil olid vähemalt kapinupud, aga natukese aja pärast, kui hiiresitakappi jõllitasin, avastasin, et ka seal on kolm madalat ust, mis olid kinni kiilunud ja millel puudusid nupud. 
Välja tulid…. raamatud. Õigemini kirvega peksin välja. 
Lisaks, keskkooli ajal olin hull teatrihuviline, aga nüüd vaatan õnnetult oma poolt riiulitäit teatrikirjandust ja mõtlen, kuidas sellest lahti saada. No vähemalt Mati Undi “Theatrum mundi” võiks ära anda, sest seda on kaks. Aga kui keegi tahab laenata mult mingit muud kraami, pansosid, hermakülasid, normeteid, kromanoveid ja igasugu näidendeid, siis palun. 
No ja siis need piiblid. Maitea.
Igatahes üle paarikümne aasta on see kodu jõudmas seisukorda, kus iga nurk on funktsionaalne ja elamisväärne. Kus ei ole kappidesse ära peidetud tonnide kaupa träni, mida puutuda ei tohi. Kodu, mis on inimesele elamiseks, mitte asjade hoidmiseks. 
Aplaus, Maarja, aplaus.
PS. See blogipostitus on tellimustöö kannatliku meeleta lugejale, mille vahendas mulle Kerli. (Mhahaha!)

fomo on uus FOMO ja uus yolo

Satun vahel ikka heade mõtete masinasse. Esiteks fomo. 
Käisime Karlil Väänas külas ja Kadi rääkis, et tänapäeva noortel on psüühika pekkis ja päriselt on olemas selline asi, nagu FOMO ehk fear of missing out
Karl ütles: FUN of missing out.
Mitte, et täna lähen jälle pidutsema – yolo! See on vana pask. Proto-hipsterid ütlevad: täna on pidu, aga ma ei lähe – fomo!
Nii et fomo on uus FOMO ja uus yolo. 
Sho luusis ringi seal. Tegi ühe kohaliku portaali siniseks. Ehmatas ära, kui viie minuti jooksul tuli mingi mees autoga, rääkis sõbralikult juttu temaga nati ja siis tegi portaali roheliseks tagasi. 
Siis viskas Sho partidele õunu tiiki. Pardid tulid vaatama iga kord, kui uue õuna viskas. Sho järeldas kaht asja: esiteks, pardid õuna ei söö. Teiseks, pardid on rumalad. 
Maitea mul jäi nii palju kirjutamata vahepeal. Aga kokkuvõttes tahtsin öelda, et kurb, et Robin Williams läks, pask, kuidas seda meedias kajastatakse ja respekt, et mees 63 aastat ilma enekat tegemata vastu pidas. 
Inimesed ikka ei tea, mida kurbus või valu tähendavad, RAISK.
Seda tahtsin öelda. 
Siis tahtsin rääkida neid kvantnalju, mida me Väänas tegime… no aga ma ei viitsi, nii et ütlen ainult: kvantkondoomid. 
Siis tahtsin öelda, et Shol on palju ägedamad Muhu pildid blogis, kui mina panin. Sest ma ei leidnud teisi pilte mälukaardilt.
Vaadake. Aga need tuleb tagantpoolt otsida. Uuemad juba ees. Ühtlasi on mõned pildid Karli pool. 
Ja jäi ütlemata, et külgkorviga rattaga sõitsime Muhus. Ratas muhumustriline ja peal kirjas Muhu Memm. 
Siis tahtsin öelda, et Sho ostis eile poest ühe kartuli. Ma tegin sellest pilti ja kartulil on nüüd FBs üle viiekümne laigi. Õhtu jooksul seletasin Shole korduvalt, miks see kartul FBs nii populaarne on. 
Eile oli pargis Vaiko Eplik kitarriga, aga pärast ühes hoovis jämmis tüdruk, kellel oli kahtlaselt Iiris Vesiku hääl ja kes osutuski Iiriseks. 
Lohakas olen, ma ütli, lohakas selle kirjutamisasjaga. Seepärast praegu kimangi kõik üles märkima, pärast jälle meelest läinud või pole tuju. 
Aga kõige parem, Sho ema hakkas ka pildiblogi pidama. Siis saame vastastikku üksteise elust vaadata.