elu on élu

Lösutan aias tekil, Kadi ja Katariina ja Ruudi läksid just ära. Saatsime Lonni-koeraga jaamani. Hommikul tegime pannkooke ja kohvi.  Pannkooki panime mahetäisteratatrajahu, mis ema tõi.

Joonas ja Kerli tulid ülalt korruselt alla, kodujuust ja kahed moosid kaasas. Joonas keerutas kohviveskit.

Siis mängisime lauamängu. Ma kaotasin räigelt. 
Elu on élu. See on nagu miski elämä on laiffii teema, aga mu arvuti lihtsalt tahab e-le automaatselt kriipsu peale tõmmata. Eriti tsättides tuleb tihti küsimus: kuis  élu?
Vaatasin praegu, et see tähendavat prantsuse keeli “valitud”. Eriti diip. 
Ehk et me ülemistega vahetame häid-paremaid sööke-jooke ja mängime koos lauamänge, hommikuti ja/või õhtuti. Peamiselt ikka nädalavahetusel. Ma katsun olla mitte liiga pealetükkiv naaber, aga see ei tule hästi välja.
Töö pärast ma üldse ei muretse. Mul on nii palju valikuid ja värke, aga ma lihtsalt lösutan praegu ja mõtlen, et võib-olla homme võtan selle või teisega ühendust. Aga võib-olla ülehomme. 
Realiseerin oma võimalused ära. 
Eks see nati niipidi ka, et realiseerimata võimalus on parem kui võimatuks osutunud võimalus.
Shol on ka praegu lootus, et saab Eriti Ägeda Töö. Eks see selgub varsti, aga kui ta ei saa, siis läheb septembrist igatahes küberkaitset õppima. 
Linna meil üldse asja ei ole. Pole vist paar nädalat käinud. Ise käime heal juhul Järve Keskuses. Sinna läheme jalgrattaga, sinka-vonka, sest vahepeal peame häkkima portaalidesse. Rabas käime ka sinka-vonka. Meie Shoga oleme sinine tiim, kes võitleb rohelise vastu, aga Lonni on iseseisev kusekollane tiim. Ta on aastaid Ingressi mänginud ja leiab igalt nurgalt portaale, kuhu häkkida.  
Ma alles hakkasin mängima ja pole korralikult vaeva näinud, nii et olen hullult nõrk. Aga ükspäev võtame ülemistega ette pikema käigu ja teeme mu kiiresti tugevaks. Siis on palju põnevam. Praegu pole ausalt öeldes üldse põnev. 
Sõbrad tulevad kõik heal meelel me aiamurule lösutama. Vahel mõni grillimine.
Lösutama on eesti keele üks olulisemaid sõnu, selgus. 
Ema käis vahepeal külas ja ütles Shole, et ta peaks emale iga päev helistama ja rääkima, eesti keeles, mida Maarja teeb ja mida Lonni-koer teeb. Lonni parasjagu lösutas maas ja mina diivanil, nii et õpetasime Shole, et ta ütleks: Maarja lösutab. Täna ka Maarja lösutab. Maarja jälle lösutab.
Siis läksime kõik koos Muhumaale. Tuli selline äkk-kutse ja võtsime sellest kinni. Mida tegime? Lösutasime ja molutasime. Shol jälle uut sõna vaja.
(Ma ütlen üht: kui Muhku lähete, siis võtke pealinna pagariärist endale sooja seemneleiba. See. On. Paradiis. Ninas, keelel, hamba all, kurgus ja maos.)
Nüüd Sho räägib: Lonni lösutab. Maarja molutab. 
Kirjeldab niiviisi me argiélu.

Ülal: semmin kaameraga. Mulle üldse ei meeldi see pilt, aga teised on puhta koledad. Samas, Muhu triibulised uksed, noh.
All: Muhu kass poseeris Shole.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s