tellimustöö

Ma ei tea, kuidas vabaneda piiblitest. Meil on nii mitu. Ära viskamine, veel vähem põletamine, eks ole. Aga kui mõni neist on nii narts, et lehed väljas ja vana ja … 
Kõige ilusam piibel on mulle kingitud Mooni poolt. Kaaned tegi ümber. Selle just leidsin praegu nende raamatute seast, mis ema Rakverest saatis. 
See maja nagu kasvataks raamatuid. Nigu seened, mis kusagil nurgas niite ajavad. Kogu oma teadliku elu olen siin raamatuid sorteerinud, riiuleerinud ja kasteerinud. 
Miks nii raamatuvaenulik? 
Oleks need lihtsalt raamatud, aga need on igitahmased ja tolmused, halvasti hoitud raamatud. Ma arvan, et siin võis olla kümme tuhat või rohkem raamatut, kunagi. Aastaid oleme neid püüdnud vähendada. Seda siis pärast paarkümmend aastat tagasi toimunud tulekahjut, mis need kõik ära lörtsis. 
Kastide kaupa – aga iga raamat on ju Väärtus ja selle sees on ju Tarkus. Siis nutad ja põletad. Vanaema või isa või mõlemad nimetasid seda “hitlerit tegema”. 
Igatahes mäletan Suurt Sorteerimist, kui keskkooli siia majja kolisin. Siis ma teadsin kõike – kes mis raamatu autor on ja nii, võisin bluffida end sodiks, kui vestluses intelligentne välja tahtsin paista, sest kolm laia seinatäit klassikuid ja haruldusi segamini – ja kasti omad lisaks, kulusid vägisi pähe. Lugenud polnud muidugi midagi. 
Onu pani hiljuti viimased raamatud kastidesse. Sellised, mida annab lugeda, aga endale jätta ei taha. Mõtlesin, et nüüd on viimane, nüüd on kõik. Aga siis, kui üht kappi liigutama hakkasin, üllatusin, kui raske üks tühi mööbliese olla võib. No ja siis leidsin kaks alumist kahtlast kapiust ja nende avades PAKSULT raamatuid. 
Siis mõtlesin, et see oli nüüd viimane. 
Neil olid vähemalt kapinupud, aga natukese aja pärast, kui hiiresitakappi jõllitasin, avastasin, et ka seal on kolm madalat ust, mis olid kinni kiilunud ja millel puudusid nupud. 
Välja tulid…. raamatud. Õigemini kirvega peksin välja. 
Lisaks, keskkooli ajal olin hull teatrihuviline, aga nüüd vaatan õnnetult oma poolt riiulitäit teatrikirjandust ja mõtlen, kuidas sellest lahti saada. No vähemalt Mati Undi “Theatrum mundi” võiks ära anda, sest seda on kaks. Aga kui keegi tahab laenata mult mingit muud kraami, pansosid, hermakülasid, normeteid, kromanoveid ja igasugu näidendeid, siis palun. 
No ja siis need piiblid. Maitea.
Igatahes üle paarikümne aasta on see kodu jõudmas seisukorda, kus iga nurk on funktsionaalne ja elamisväärne. Kus ei ole kappidesse ära peidetud tonnide kaupa träni, mida puutuda ei tohi. Kodu, mis on inimesele elamiseks, mitte asjade hoidmiseks. 
Aplaus, Maarja, aplaus.
PS. See blogipostitus on tellimustöö kannatliku meeleta lugejale, mille vahendas mulle Kerli. (Mhahaha!)

2 thoughts on “tellimustöö

  1. Kas siis Usuraamatus endas pole kirjas, kuidas sellest vabaneda, kui liiga palju haiget saab ? Või kui sa ise usklik pole, siis lihtsalt tikud ? Kui raamatud on kapsaks loetud/mõnel muul põhjusel loetamatuks muutunud, pole neid mõtet ju lihtsalt niisama, ruumi täitmiseks ja tolmu kogumiseks hoida. Ja korralike raamatute, mida mingil seletamatul põhjusel mitu tükki, või mida lihtsalt enam ei loe, jaoks on osta.ee 😀

    Like

  2. Tõsi-tõsi, olen nõus. Aga maitea, kas see on mingi Kinderstube või mis, et piiblit põletada ei tihka. Isegi ateistina. Aga eks ma vaata. Lükkan asja veel natuke edasi, siis unustan ära ja olengi probleemist lahti.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s