ma ei saa OMA asju kätte

Tean, et on süsteemid ja seadused ja formaalsused ja mis kõik veel, aga mind ajab nutma – jep, ilma naljata -, et pakk mu raamatute ja talvemantliga istub postkontoris või tollis või kusagil, ja nad lihtsalt ei anna seda mulle. 
Hääle värisedes pean pooletunniseid kõnesid erinevatel infotelefonidel, kus püütakse mu probleemile lahendust leida: kas sa tõesti ei suuda mitte kuidagi tõestada, et sa Jaapanis oled elanud? 
No ma arvasin, et suudan. Aga tuleb välja, et siiski mitte.
Asi algas sellest, et Jaapanis tuli pakile märkida selle sisu rahaline väärtus ja Sho pani mingi suvaliselt suure summa. Sest raamatud ei ole odav kraam. 
Aga nüüd arvestatakse selle, ütlen uuesti – täiesti suvaliselt märgitud -, summa pealt tollimaks ja see pole enam sugugi suvaline, vaid väga konkreetne 130 eurot. 
30 kg kaaluva paki laevaga Jaapanist Eestisse saatmine maksis sama palju või tegelikult isegi vähem. 
Õnneks on seadus inimsõbralik ja tuleb mulle vastu ümberasuja maksuvabastuse nimelise nähtusega. (Seda lauset võib esimesel korral lugeda siiral ja teisel korral uuesti, sarkasmist nõretaval toonil – mõlemad kehtivad.)
Aga-aga-aga. Selleks, et vabastust saada, tuleb tõendada, et sa oled viimased 12 kuud välismaal elanud ja et sa kolisid Eestisse. Kolimise tõestuseks on lennupiletid. Need mul on.
Aga kuidas tõestada, et ma Jaapanis elasin? 
Sobimatu on dokument, mis tõestab, et sul on olnud võimalus Jaapanis elada. Näiteks viisa või elamisluba. Luba ei pea ju kasutama ja kes teab, võib-olla ma tsillisin siiski Eestis ja lehvitasin Jaapani elamisloaga niisama ringi. 
Okei, ma nibin-nabin suudan tõestada, et ma viimased pool aastat Jaapanis elasin. Sellesama elamiskaardi pärast, mida uuendasin 2013. aasta jõuludel. Küll aga on täiesti võimatu tõestada, et ma ka sellele eelnevad kuus kuud seal olin. Ausõna, ma varsti ise ka ei usu ennast. 
Ma ei tea, kuhu oma eelmise, kehtimatu elamiskaardi jätsin. Prügikastis ehk? Passis on viisa, mis tõestab 2011-2012 perioodi, aga hiljem asendati passiviisa residendikaardiga.
Abielludes üldse mu nimi ja pass vahetus ja… 
Ma ei tea, võib-olla ma siiski pole viimased neli aastat oma elust Jaapanis elanud. Kes kinnitaks, et olen?
Lahked hääled telefonis küsivad mult rendilepinguid või elektriarveid, “kas teil tõesti ei ole neid?” Aga vanapaber ei olnud paraku nelja kohvriga rahvusvahelsel kolimisel prioriteediks ja lendas prügikasti. Lisaks olid lepingud jaapanikeelsed (mhmh, tean, see käib nii, et tõlgin paberi inglise keelde ja siis saan Jaapani Suursaatkonnast 34.50 eest tõlke õigsust kinnitava templi. Tehtud-nähtud) ja tõenäoliselt Sho nimel ja siis peaks hakkama kuidagi tõestama, et ma temaga ühes majapidamises elasin. 
Aa, internetileping oli minu nimel. Aga prügikastis on need asjad siiski. 
Nüüd ei jää mul muud üle, kui võtta ühendust Tokyo Ülikooliga ja paluda neilt tõendit, et ma seal mingi perioodi oma elust töötasin. Aga oi, kuidas ma ei taha seda teha, juba trotsi pärast ei taha.
Nüüd ma lihtsalt hoiustan oma pakki tollis või postkontoris või kus iganes ta on, ja mõtlen, kas kirjutada töökohta või uurida Sho vanematelt, äkki nende pool on midagi, mis mu eksistentsi tõestaks. Või äkki peaks selle 130 eurot ära maksma, sest ausalt öeldes tundub see summa järjest tühisem.
Aga mul on vist mingid tärkavad “põhimõtted”, stiilis “tra, PÕHIMÕTTELISELT ei maksa”. Võimalik, et varsti söön oma sõnu. Nutan ja söön.
Või peaks hakkama tõestama mitte iseenda, vaid Sho kolimist. See on ka üks variant, mida välja pakuti. Selleks oleks vaja esiteks paki saaja nimi ära muuta (väidetavalt võimalik), sest seal peab olema ümberasuja nimi. Seejärel tuleb näidata tema lennupileteid, elamisluba (jee, ta sai kohe 3 aasta pikkuse! Aga residendikaardi saab kätte mingi novembris alles) ja saada ülikoolist tõend, et ta seal õpib. Ma arvasin, et jaapanlasena ei pea ta eelnevat Jaapanis elamist tõendama, aga võta näpust. Tuleb firmasse kirjutada ja tõendit paluda.  
Igatahes seedin seda asja ja siis üks hetk teen mingis suunas mingi liigutuse. Hiljemalt siis, kui pakis ootavat talvemantlit vaja minema hakkab. 
Täitsa Kafka, noh.

vaesuse valemid ehk seakartulid brändipotis

Valem 1
Käisime Kristeliga teatris, selles uues. Pilet oleks maksnud 12 eurot, aga soodukas oli 6 eurot ja kuna Kristel on teatraal ja mina tema sõber, saime tasuta. Mõlemad vaesed sendilugejad, nii et rõõmustasime. Aga teater sai läbi ja kõht läks tühjaks. Mõtlesime, et üks variant on otse koju minna ja kõht täis süüa. Aga teine variant sobis meile paremini. 
Kristel: “Me saime tasuta teatrisse, nii et hoidsime sisuliselt kokku 6 eurot. Ei, mis hoidsime kokku – me võitsime 6 eurot!” 
Maarja: “Jaa, ja kui päris aus olla, siis täispilet oleks olnu 12, nii et vabalt võib kahepeale 24 eurot ära kulutada. See on meile ju niisama sülle kukkunud summa!” 
See vääramatu loogika viis meid F-hoonesse, kus toidu kõrvale endale ka veini lubasime.
Kui ükspäev me seiklusest Kadrile rääkisin, nentis ta tõsiasja, mida me kõik juba teame: “Meie sõpruskonnast olen mina ainus, kes oma viimase kolme euro eest latet ei osta.” 
Valem 2
Saime tutvuse kaudu 25 kg kartuleid sõbrahinnaga. Läksime keskturule, maksime kartulite eest 5 eurot, taksojuhile 8 eurot. 
Valem 3
Sho ema andis meile eurosid ja ütles, et me ostaks selle eest 150eurose malmpoti. Me polnud kindlad, kas me seda potti vajame. 
Üks meist tudeng, teine töötu ja pealegi meil juba on pott. 
Aga siiski, kui potiraha on antud, siis see on sisuliselt kingitud pott, oli mu pea-aegu vankumatu seisukoht, mida toetas ka Kristel, kellega eelnevalt targu konsulteerisin.
Läksime Tallinna Kaubamajja. Ühel riiulil oli meie Le Creuset malmpott 150 eest, kõrvalriiulil oli välimuse poolest täpselt samasugune, aga poole odavam: inglise firma Denby. 
Kügelesin nende riiulite ees, nagu lollakas. Sho ütles, et miks osta poole kallim, kui saab poole odavama. Päris selge polnud ei mulle ega talle, kas me üldse selle paganama poti ostame. 
Küsisin müügitädilt, kes ütles, et need sama head potid, aga Le Creuset on osati käsitöö ja seepärast kallis, nii et sama hästi võib poole odavama osta.
Ma ei jäänud rahule.
Ütlesin Shole: guugelda! 
Ta leidis artikli, kus kokk oli proovinud erinevaid malmpotte ja rääkis midagi “heat distributionist” ja muudest potidetailidest, millest ma kunagi elus mõelnud pole. Kiitis seda potti, laitis kõiki teisi. 
Sho ütles: aga artiklikokk on niikuinii kinni makstud. 
Ma ütlesin: aga mind ei huvita. Guugel ei valeta!
Ma ütlesin Shole: kui antakse raha, et osta pott, mida meil vaja ei ole, siis, – tõsi -, kõige parem on ostmata jätta ja töötu/tudengina see summa toidule või talvetekile kulutada.
Kuid paremuselt järgmine valik on osta siiski väga hea pott, mida me ei vaja. 
Kõige absurdsem oleks soetada pott, mida me ei vaja ja mis lisaks pole ka nii hea, nagu see pott, mida meil ka vaja poleks olnud. 
Nii me siis tulime koju oma 150eurose brändipotiga, millesse kohe oma 5eurised seakartulid keema panime. 
Nõnda me Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuamegi. 

kolm aastat pulmadest: peiu, pruudikimp ja susi

Vaat selline lugu siis. Pildil Susi, kelle nime Sho hääldab paraku Sushi. Lilled on mu lemmik lillepoest, no vaadake ometi. Pildid Dima, kellega õnnestus üle aastate augustis Kadri ja Tuomase pulmas kohtuda ja juttu puhuda. Nii tore! 
Kus on pruut, küsite? 
Ma ka ei tea. 

lood, mis ajavad nutma

Leonard saab täna 80 ja ma arvan, et kui ma poleks juba abielus, oleksin endiselt nõus tema võtma.  
“Going home”, see on lihtsalt nii hingetarkust täis või… ma ei tea, ma ei oska öelda, aga nutma ajab.
he wants to write a love song
an anthem of forgiving 
a manual for living with defeat
a cry above the suffering
a sacrifice recovering 
but that isn’t what i need him to complete
i want him to be certain 
that he doesn’t have a burden
that he doesn’t need a vision

that he only has permission
to do my instant bidding 
which is to say what i have told him to repeat

Teine lugu, mis nutuseks teeb, on Saint Saviour “Reasons”. Lihtsalt valus hakkab, nii ilus. Ma laikisin täna ta FB lehekülge ja siis tuli meelde jälle kuulata.

Aga FB lehelt leidsin uue loo, mis on ka no nii ilus lihtsalt.


See tuletas meelde teise sama pealkirjaga loo. Ma kunagi alustasin selle sarja vaatamist, aga ei jaksanud kaua. Aga see üks lugu jäi meelde.

Mmm… okei, ma rohkem lugusid ei pane, vahet pole.

Aga nutule tasakaaluks, jess, uus “The Mindy Project”algas, jess-jess-jess.

anger& peatus

Nutan ja kupatan. 
Seenelkäik läks nati aia taha, sest me saime ainult selliseid, mida kupatada tuleb. Netis öeldi, et enne hoia veel vees ka. Siis ma hoidsin mitu päeva vees ja lootsin, et lõpetuseks saab nad lihtsalt ära visata. Aga tutkit, nüüd kupatan ja siis teen kastet või midagi. 
Täna hommikul käisin Koplis. Sõitsin trammiga mööda Angerja peatusest, aga üks naljahammas oli “ja” ära kustutanud ja alles oli Anger nagu Viha. Andis hommikule tooni. 
Sho vanemad läksid lõunal lennukile, ma vaikselt katsun vanasse rütmi tagasi loksuda. 
Nagu juba kiitlesin, meil on suure kapi täis head ja paremat jaapani kraami. Kõrgklassi vetikaid ja asju. Aga Sho ütleb, et ta tahab kartulit ja sibulat ja liha süüa. 
Sellega seoses jälle probleem. Pärast seda, kui Sho ostis ÜHE kartuli, mis FBs muudkui laike kogus, otsustas M meid varustada 25 kg kartulitega. Ikka vähem kui 50 kg, aga me peame keskturule neile järele minema ja ma ei tea… taksoga? Parem oleks, et Sho oma kartulidieediga läbi talve jätkaks. Igatahes relvastas ta end TTÜ raamatukogu kokaraamatuga “Kartuliroad”. 
Sho ema korjab seeni, muhahaa.
Väga sümpaatne muide, Sho ema ostis endale kleidi Tiina by Tiina Talumees. Sobis täiesti valatult. Ja siis ostis veel mitu Eesti disainirõivast. Õige! 
Lonni sõitis meiega nädalavahetusel seenele. Kui korra mereranda läksime, läks Lonni peast hulluks. Ta jooksis merre, pistis nina ja silmad kõik vette, puristas, pistis uuesti vette ja siis jooksis järjest suuri ringe, millest pool oli liival, pool vees. Pole elusees teda nii pööraselt õnnelikuna näinud. 
Me viimase kuu toitsime Lonnit vanurkoerte toiduga, sest ta mingi kümnene juba. Esiteks see ei maitsenud talle üldse ja teiseks, ta käitub nagu lapsuke. Nii et nüüd ostsime tavalise energiasisaldusega toidu ja ta matsutab mõnuga. Loodetavasti võtab varsti palju juurde, sest vahepeal oli päris kondine juba. 
Vanas vanglas käisime ka. Shol on paar pilti veel üles riputatud. Aga Rummu on sürr kant tõepoolest.  Ainult et mingi kari kodu- ja välismaiseid hipstereid paistab seal igapäevaselt (noh, vabalt laiendan oma tunnipikkuse külastuse vaatlusi kõikidele päevadele, ma olen nii ennast täis lihtsalt) ringi saalivat. 
Laupäeval oli väljasõit, pühapäeval oli kodune värk. Lõke, grill. (Kellele ei meeldiks see suurepäraste valguskiirtega pilt, mis Sho tegi.)
Koer oli eemal rihmas, sest ta ähvardas oma ninakese grillil ära põletada. (Jaa, meil on vihaste lindude saunalina. Sho ema ostis endale nendega vihiku ka. Ja enne lennujaamast ostis veel pisikesi pehmeid ka ja andis ühe Shole.)

fotosüüdistused

Blogi jäi natukeseks soiku, sest kiire on, nii kiire. Töötu inimese tegus elu. Vahepeal oli suurepärane öine seenelkäik taskulambi valgel, sellele järgnev Sho vanemate külaskäik Jaapanist (mis endiselt kestab) ja… siis veel midagi. Aa, uue pliidi saime kööki.
Me läksime üks õhtu koeraga jalutama ja vaatasime, no nii palju seeni. Ja hakkasime korjama, järjest pimedamaks läks, lõpuks ainult seened pimedas metsas helendasidki. Helendasid? Igatahes olime  nagu kaks lollakat, keset pimedat metsa telefoni-taskulambi valguses seeni püüdmas. 
Mind üllatas esiteks, kui vähe ma seeni tunnen ja teiseks, et ka ema ei tunne seeni eriti hästi. Konsulteerin emaga telefonis:
Nati tagasi käisime Tartus külas Helene ja Joona uues võrratus kodus. Pildikvaliteet kahjuks kehv, sest liiga hämar oli vist. Aga kõrged laed ja uksed ja mõnusad põrandad ja kõik oli olemas. 

Viimaks saime suurepärase pliidinökatsi kööginurka. Kõik küsivad, et miks see. Meistrid küsisid ka miks, ma seletasin. Ma küsisin, et “aga aga aga see ju kütab ära, onju” ja nemad ütlesid, ei tea, sest pole kunagi sellist ühendanud. (Aga kütab ilusti, katsetasin.)

 Rääkisime igasuguseid jutte, ühele meistrile meeldisid koerad palavalt ja Lonni sai oma. 
 Sho vanemad tõid kaasa ka selle rohelise poti, kus me hakkame kõige maitsvamaid talvetoite tegema. Nad tõid kolm kohvritäit kraami, suur osa toit, mille kavatsen varsti uhkustamiseks üles pildistada. 
 Lonni saba ka pildil. Sho vist katsetab neil piltidel vana Zenit fotoka objektiivi. 

maarja peab nüüd ühe loengu!

Pean loengu jaapani kultuurist, täpsemalt, traditsioonilistest kunstidest, veel täpsemalt, ikebanast, kalligraafiast, teetseremooniast. 
Mmmmmmmmmm zen-budismmmm, ütlesin Shole. 
Sho ütles, et võib-olla tahavad kuulajad ikka teada lilleseadest ja kalligraafiast ja teetseremooniast. 
Ma ütlesin: aga mis on nende asjade ühisosa, tõeline ühine taustsüsteem? Ah, ah?! Zen-esteetika! Ja see on suht kõige ägedam asi (millest rääkida) üldse! 
Sho: aga vaata, et sa räägid inimestele ikka natuke seda ka, mida nad kuulda tahavad.
Ma: okei.  

Aga veel parem, suurepärane Kadi peab ka loengu, täpsemalt, teatrist ja filmist, veel täpsemalt, annab ajaloolise ülevaate. 

Lisaks on veel kolm õpetajat. Teemad on köök, popkultuur ja poliitika. Ehk et Tallinna Rahvaülikoolil on loengusari koondnimega “Jaapan linnulennult II”. 9. oktoober kuni 4. detsember. Mina olen 4. detsember. Rohkem infot ja regamine SIIT.

See pilt on Maarja-peab-nüüd-ühe-loengu reklaampilt. 

valge inimesena/plaatimiskunstnikud

Jaapani keele õpetamise postituse kommentaariumis tekkis diskussioon keeltekooli hinnakirja teemal, nii et kordan siin kohe üle: tunnihind ei ole mitte nina pealt, vaid jaguneb õpilaste vahel ära. Ka individuaaltundi saab sõbraga kahekesi tulla. 
Ainult et minu kulm kerkis selle peale, kui kommenteerija ütles, et ta valge inimesena luges hinnakirjast midagi välja. 
Sirvisin nati hiljem FB voogusid ja silm jäi peale lastejalatsite reklaamile: valgele lapsele õiged jalanõud! 
Lugesin uuesti – “valige”, mitte “valgele”. 
Nagu need reklaamid, et valge laps soovitab mustale lapsele mingit pesuvahendit – pese sellega, saad ka puhtaks. Kuldsed viiekümnendad või mis need võisid olla. 

Sho käis eile kollase inimesena Valdeku saunas. 
Juba teist nädalavahetust järjest. Kohe, kui Eestisse kolisime, hakkas ta rääkima seda juttu, et tahab avalikku sauna minna. 
Sõpradega plaanisimegi Kalamaja omasse minna, aga see plaan kuidagi ei teostunud. Võib-olla 30kraadiste juulipäevade pärast. Igatahes nüüd käib ta paljaste vene meestega tõtt vahtimas ja õlut libistamas, ise on hullult rahul. 
Ütles, et muidu niisama lösutava piletimüüja selg läheb sirgu ja pilk selgeks, kui näeb, et kollane mees tuleb. 
Sho ütleb ilusti eesti keeles:  palun üks saunapilet. 
Hahaa, ma nii naersin. “Palun üks saunapilet.” Aga täpselt nii tulebki ju öelda, kuidas muidu. 

Just praegu panime tulevase pliidi nurka plaate põrandale. Pliit tuleb viimaks neljapäeval. 
See oli ka juba ikka ammu (30kraadine juuli ehk), kui rääkisin Siirile, et oi, tuleb põrandat plaatida ja ma pean nüüd youtube’ist vaatama, kuidas seda tehakse, sest ma pole kunagi teinud. 
Siiri ütles: oled küll. 
Ma ei saanud aru, aga siis ta seletas, et ta mäletab selgelt, kuidas ma kas keskkooli ajal või millalgi rääkisin, et olin youtube’i järgi seinu plaatinud ja Siiri oli mõelnud, respect, man. Ma ise üldse ei mäleta, aga võib-olla siis. 

Videos oli plaatijamehel alustuseks täiesti sile põrand. Meil mitte nii väga. Aga ma arvan, et tulemus otseselt kole olema ei saa. 


Sho tegi ka tööd, aga ma ei jäädvustanud tema töötegu lihtsalt pildile. 

Tõeline plaatimiskunstnik oli aga mu isa. See on me koridor. Näete tassikilde, -kõrvu.
Mis tuletab meelde, et kui ma väiksena hea laps olin, siis võeti kapi otsast mu jaoks alla spets põnevate asjade karp. Valdavalt olid seal tassikillud, tuleb meelde. Seesama dalmaatsia koeraga tass, näiteks. 
Mitmel viisil imelik – esiteks, et mulle kunagi killud nii palju pinget võisid pakkuda (ja mu isale?), et ma neid mitu korda veel näha tahtsin. Teiseks… ohutus? Kuigi ega need pole nagu klaasikillud, hirmus teravad. Ikka tassi omad. Nüüd on nad juba ammust aega seinas igatahes.