ma ei saa OMA asju kätte

Tean, et on süsteemid ja seadused ja formaalsused ja mis kõik veel, aga mind ajab nutma – jep, ilma naljata -, et pakk mu raamatute ja talvemantliga istub postkontoris või tollis või kusagil, ja nad lihtsalt ei anna seda mulle. 
Hääle värisedes pean pooletunniseid kõnesid erinevatel infotelefonidel, kus püütakse mu probleemile lahendust leida: kas sa tõesti ei suuda mitte kuidagi tõestada, et sa Jaapanis oled elanud? 
No ma arvasin, et suudan. Aga tuleb välja, et siiski mitte.
Asi algas sellest, et Jaapanis tuli pakile märkida selle sisu rahaline väärtus ja Sho pani mingi suvaliselt suure summa. Sest raamatud ei ole odav kraam. 
Aga nüüd arvestatakse selle, ütlen uuesti – täiesti suvaliselt märgitud -, summa pealt tollimaks ja see pole enam sugugi suvaline, vaid väga konkreetne 130 eurot. 
30 kg kaaluva paki laevaga Jaapanist Eestisse saatmine maksis sama palju või tegelikult isegi vähem. 
Õnneks on seadus inimsõbralik ja tuleb mulle vastu ümberasuja maksuvabastuse nimelise nähtusega. (Seda lauset võib esimesel korral lugeda siiral ja teisel korral uuesti, sarkasmist nõretaval toonil – mõlemad kehtivad.)
Aga-aga-aga. Selleks, et vabastust saada, tuleb tõendada, et sa oled viimased 12 kuud välismaal elanud ja et sa kolisid Eestisse. Kolimise tõestuseks on lennupiletid. Need mul on.
Aga kuidas tõestada, et ma Jaapanis elasin? 
Sobimatu on dokument, mis tõestab, et sul on olnud võimalus Jaapanis elada. Näiteks viisa või elamisluba. Luba ei pea ju kasutama ja kes teab, võib-olla ma tsillisin siiski Eestis ja lehvitasin Jaapani elamisloaga niisama ringi. 
Okei, ma nibin-nabin suudan tõestada, et ma viimased pool aastat Jaapanis elasin. Sellesama elamiskaardi pärast, mida uuendasin 2013. aasta jõuludel. Küll aga on täiesti võimatu tõestada, et ma ka sellele eelnevad kuus kuud seal olin. Ausõna, ma varsti ise ka ei usu ennast. 
Ma ei tea, kuhu oma eelmise, kehtimatu elamiskaardi jätsin. Prügikastis ehk? Passis on viisa, mis tõestab 2011-2012 perioodi, aga hiljem asendati passiviisa residendikaardiga.
Abielludes üldse mu nimi ja pass vahetus ja… 
Ma ei tea, võib-olla ma siiski pole viimased neli aastat oma elust Jaapanis elanud. Kes kinnitaks, et olen?
Lahked hääled telefonis küsivad mult rendilepinguid või elektriarveid, “kas teil tõesti ei ole neid?” Aga vanapaber ei olnud paraku nelja kohvriga rahvusvahelsel kolimisel prioriteediks ja lendas prügikasti. Lisaks olid lepingud jaapanikeelsed (mhmh, tean, see käib nii, et tõlgin paberi inglise keelde ja siis saan Jaapani Suursaatkonnast 34.50 eest tõlke õigsust kinnitava templi. Tehtud-nähtud) ja tõenäoliselt Sho nimel ja siis peaks hakkama kuidagi tõestama, et ma temaga ühes majapidamises elasin. 
Aa, internetileping oli minu nimel. Aga prügikastis on need asjad siiski. 
Nüüd ei jää mul muud üle, kui võtta ühendust Tokyo Ülikooliga ja paluda neilt tõendit, et ma seal mingi perioodi oma elust töötasin. Aga oi, kuidas ma ei taha seda teha, juba trotsi pärast ei taha.
Nüüd ma lihtsalt hoiustan oma pakki tollis või postkontoris või kus iganes ta on, ja mõtlen, kas kirjutada töökohta või uurida Sho vanematelt, äkki nende pool on midagi, mis mu eksistentsi tõestaks. Või äkki peaks selle 130 eurot ära maksma, sest ausalt öeldes tundub see summa järjest tühisem.
Aga mul on vist mingid tärkavad “põhimõtted”, stiilis “tra, PÕHIMÕTTELISELT ei maksa”. Võimalik, et varsti söön oma sõnu. Nutan ja söön.
Või peaks hakkama tõestama mitte iseenda, vaid Sho kolimist. See on ka üks variant, mida välja pakuti. Selleks oleks vaja esiteks paki saaja nimi ära muuta (väidetavalt võimalik), sest seal peab olema ümberasuja nimi. Seejärel tuleb näidata tema lennupileteid, elamisluba (jee, ta sai kohe 3 aasta pikkuse! Aga residendikaardi saab kätte mingi novembris alles) ja saada ülikoolist tõend, et ta seal õpib. Ma arvasin, et jaapanlasena ei pea ta eelnevat Jaapanis elamist tõendama, aga võta näpust. Tuleb firmasse kirjutada ja tõendit paluda.  
Igatahes seedin seda asja ja siis üks hetk teen mingis suunas mingi liigutuse. Hiljemalt siis, kui pakis ootavat talvemantlit vaja minema hakkab. 
Täitsa Kafka, noh.

vaesuse valemid ehk seakartulid brändipotis

Valem 1
Käisime Kristeliga teatris, selles uues. Pilet oleks maksnud 12 eurot, aga soodukas oli 6 eurot ja kuna Kristel on teatraal ja mina tema sõber, saime tasuta. Mõlemad vaesed sendilugejad, nii et rõõmustasime. Aga teater sai läbi ja kõht läks tühjaks. Mõtlesime, et üks variant on otse koju minna ja kõht täis süüa. Aga teine variant sobis meile paremini. 
Kristel: “Me saime tasuta teatrisse, nii et hoidsime sisuliselt kokku 6 eurot. Ei, mis hoidsime kokku – me võitsime 6 eurot!” 
Maarja: “Jaa, ja kui päris aus olla, siis täispilet oleks olnu 12, nii et vabalt võib kahepeale 24 eurot ära kulutada. See on meile ju niisama sülle kukkunud summa!” 
See vääramatu loogika viis meid F-hoonesse, kus toidu kõrvale endale ka veini lubasime.
Kui ükspäev me seiklusest Kadrile rääkisin, nentis ta tõsiasja, mida me kõik juba teame: “Meie sõpruskonnast olen mina ainus, kes oma viimase kolme euro eest latet ei osta.” 
Valem 2
Saime tutvuse kaudu 25 kg kartuleid sõbrahinnaga. Läksime keskturule, maksime kartulite eest 5 eurot, taksojuhile 8 eurot. 
Valem 3
Sho ema andis meile eurosid ja ütles, et me ostaks selle eest 150eurose malmpoti. Me polnud kindlad, kas me seda potti vajame. 
Üks meist tudeng, teine töötu ja pealegi meil juba on pott. 
Aga siiski, kui potiraha on antud, siis see on sisuliselt kingitud pott, oli mu pea-aegu vankumatu seisukoht, mida toetas ka Kristel, kellega eelnevalt targu konsulteerisin.
Läksime Tallinna Kaubamajja. Ühel riiulil oli meie Le Creuset malmpott 150 eest, kõrvalriiulil oli välimuse poolest täpselt samasugune, aga poole odavam: inglise firma Denby. 
Kügelesin nende riiulite ees, nagu lollakas. Sho ütles, et miks osta poole kallim, kui saab poole odavama. Päris selge polnud ei mulle ega talle, kas me üldse selle paganama poti ostame. 
Küsisin müügitädilt, kes ütles, et need sama head potid, aga Le Creuset on osati käsitöö ja seepärast kallis, nii et sama hästi võib poole odavama osta.
Ma ei jäänud rahule.
Ütlesin Shole: guugelda! 
Ta leidis artikli, kus kokk oli proovinud erinevaid malmpotte ja rääkis midagi “heat distributionist” ja muudest potidetailidest, millest ma kunagi elus mõelnud pole. Kiitis seda potti, laitis kõiki teisi. 
Sho ütles: aga artiklikokk on niikuinii kinni makstud. 
Ma ütlesin: aga mind ei huvita. Guugel ei valeta!
Ma ütlesin Shole: kui antakse raha, et osta pott, mida meil vaja ei ole, siis, – tõsi -, kõige parem on ostmata jätta ja töötu/tudengina see summa toidule või talvetekile kulutada.
Kuid paremuselt järgmine valik on osta siiski väga hea pott, mida me ei vaja. 
Kõige absurdsem oleks soetada pott, mida me ei vaja ja mis lisaks pole ka nii hea, nagu see pott, mida meil ka vaja poleks olnud. 
Nii me siis tulime koju oma 150eurose brändipotiga, millesse kohe oma 5eurised seakartulid keema panime. 
Nõnda me Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuamegi. 

kolm aastat pulmadest: peiu, pruudikimp ja susi

Vaat selline lugu siis. Pildil Susi, kelle nime Sho hääldab paraku Sushi. Lilled on mu lemmik lillepoest, no vaadake ometi. Pildid Dima, kellega õnnestus üle aastate augustis Kadri ja Tuomase pulmas kohtuda ja juttu puhuda. Nii tore! 
Kus on pruut, küsite? 
Ma ka ei tea.