valge inimesena/plaatimiskunstnikud

Jaapani keele õpetamise postituse kommentaariumis tekkis diskussioon keeltekooli hinnakirja teemal, nii et kordan siin kohe üle: tunnihind ei ole mitte nina pealt, vaid jaguneb õpilaste vahel ära. Ka individuaaltundi saab sõbraga kahekesi tulla. 
Ainult et minu kulm kerkis selle peale, kui kommenteerija ütles, et ta valge inimesena luges hinnakirjast midagi välja. 
Sirvisin nati hiljem FB voogusid ja silm jäi peale lastejalatsite reklaamile: valgele lapsele õiged jalanõud! 
Lugesin uuesti – “valige”, mitte “valgele”. 
Nagu need reklaamid, et valge laps soovitab mustale lapsele mingit pesuvahendit – pese sellega, saad ka puhtaks. Kuldsed viiekümnendad või mis need võisid olla. 

Sho käis eile kollase inimesena Valdeku saunas. 
Juba teist nädalavahetust järjest. Kohe, kui Eestisse kolisime, hakkas ta rääkima seda juttu, et tahab avalikku sauna minna. 
Sõpradega plaanisimegi Kalamaja omasse minna, aga see plaan kuidagi ei teostunud. Võib-olla 30kraadiste juulipäevade pärast. Igatahes nüüd käib ta paljaste vene meestega tõtt vahtimas ja õlut libistamas, ise on hullult rahul. 
Ütles, et muidu niisama lösutava piletimüüja selg läheb sirgu ja pilk selgeks, kui näeb, et kollane mees tuleb. 
Sho ütleb ilusti eesti keeles:  palun üks saunapilet. 
Hahaa, ma nii naersin. “Palun üks saunapilet.” Aga täpselt nii tulebki ju öelda, kuidas muidu. 

Just praegu panime tulevase pliidi nurka plaate põrandale. Pliit tuleb viimaks neljapäeval. 
See oli ka juba ikka ammu (30kraadine juuli ehk), kui rääkisin Siirile, et oi, tuleb põrandat plaatida ja ma pean nüüd youtube’ist vaatama, kuidas seda tehakse, sest ma pole kunagi teinud. 
Siiri ütles: oled küll. 
Ma ei saanud aru, aga siis ta seletas, et ta mäletab selgelt, kuidas ma kas keskkooli ajal või millalgi rääkisin, et olin youtube’i järgi seinu plaatinud ja Siiri oli mõelnud, respect, man. Ma ise üldse ei mäleta, aga võib-olla siis. 

Videos oli plaatijamehel alustuseks täiesti sile põrand. Meil mitte nii väga. Aga ma arvan, et tulemus otseselt kole olema ei saa. 


Sho tegi ka tööd, aga ma ei jäädvustanud tema töötegu lihtsalt pildile. 

Tõeline plaatimiskunstnik oli aga mu isa. See on me koridor. Näete tassikilde, -kõrvu.
Mis tuletab meelde, et kui ma väiksena hea laps olin, siis võeti kapi otsast mu jaoks alla spets põnevate asjade karp. Valdavalt olid seal tassikillud, tuleb meelde. Seesama dalmaatsia koeraga tass, näiteks. 
Mitmel viisil imelik – esiteks, et mulle kunagi killud nii palju pinget võisid pakkuda (ja mu isale?), et ma neid mitu korda veel näha tahtsin. Teiseks… ohutus? Kuigi ega need pole nagu klaasikillud, hirmus teravad. Ikka tassi omad. Nüüd on nad juba ammust aega seinas igatahes.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s