fotosüüdistused

Blogi jäi natukeseks soiku, sest kiire on, nii kiire. Töötu inimese tegus elu. Vahepeal oli suurepärane öine seenelkäik taskulambi valgel, sellele järgnev Sho vanemate külaskäik Jaapanist (mis endiselt kestab) ja… siis veel midagi. Aa, uue pliidi saime kööki.
Me läksime üks õhtu koeraga jalutama ja vaatasime, no nii palju seeni. Ja hakkasime korjama, järjest pimedamaks läks, lõpuks ainult seened pimedas metsas helendasidki. Helendasid? Igatahes olime  nagu kaks lollakat, keset pimedat metsa telefoni-taskulambi valguses seeni püüdmas. 
Mind üllatas esiteks, kui vähe ma seeni tunnen ja teiseks, et ka ema ei tunne seeni eriti hästi. Konsulteerin emaga telefonis:
Nati tagasi käisime Tartus külas Helene ja Joona uues võrratus kodus. Pildikvaliteet kahjuks kehv, sest liiga hämar oli vist. Aga kõrged laed ja uksed ja mõnusad põrandad ja kõik oli olemas. 

Viimaks saime suurepärase pliidinökatsi kööginurka. Kõik küsivad, et miks see. Meistrid küsisid ka miks, ma seletasin. Ma küsisin, et “aga aga aga see ju kütab ära, onju” ja nemad ütlesid, ei tea, sest pole kunagi sellist ühendanud. (Aga kütab ilusti, katsetasin.)

 Rääkisime igasuguseid jutte, ühele meistrile meeldisid koerad palavalt ja Lonni sai oma. 
 Sho vanemad tõid kaasa ka selle rohelise poti, kus me hakkame kõige maitsvamaid talvetoite tegema. Nad tõid kolm kohvritäit kraami, suur osa toit, mille kavatsen varsti uhkustamiseks üles pildistada. 
 Lonni saba ka pildil. Sho vist katsetab neil piltidel vana Zenit fotoka objektiivi. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s