lõhnad & pankrot

Ma tean, olen me vestlusesse piinlikult pika pausi jätnud, aga ma olen lihtsalt niiiiii väsinud kõik see aeg. Esiteks ei ole ma nõus sellega, et kell viis pime on. Teiseks, et ma pean koolis käima liiga mitu päeva nädalas. Koolis, see tähendab ettevõtluskursustel. 
Juba septembri keskpaigast, umbes, käin seal ja ikka väga mitu pikka päeva nädalas. Kolm õpetajat on olnud. Kaks kolmandikku asjast on väga huvitav ja uus, üks kolmandik on kasutu-mõttetu. (Süüdistav näpp osutab õpetajale ja kuigi tegelikult tahaksin sel teemal veel pikalt-pikalt peatuda, ei tee ma seda.)
Aga esimest korda elus tegelen raamatupidamise ja finantsplaneerimise ja muu sellisega. Esmakordselt pärast põhikooli mate tundi läheb mul vaja oskust arvutada välja x ja y, aga viimaks ometi on asi mõtestatud ja seotud elulise situatsiooniga. 
Siis vaatame mingeid rahavoogude ja kasumiaruandeid ja õpetaja küsib: noh, mis selles firmas valesti läks? 
Kuidas tüübid on “kassasse võtnud” hulgaliselt summasid ja pärast ei saa arveid makstud või võtsid liiga palju uusi töötajaid ja ei saa palku makstud. Arvutame läbi, kuidas ettevõtte pealtnäha lihtsa valemiga edu toov kasv – et muudkui teeb jubinaid juurde ja müüb järjest rohkem ja teeb jälle rohkem juurde ja müüb veel rohkem – võib viie kuuga pankrotini viia. 
Ma oma ettevõttes teeks KÕIK need vead, silma pilgutamata. 
Kaks pikka päeva rääkis meiega jurist. Jälle väga huvitav, millal veel saab puhta muidu juristilt ükskõik mida küsida. Tulin pärast koju ja tahtsin Shole rääkida kõikidest suurepärastest asjadest, mis ma sel päeval teada sain, aga meelde tuli ainult see, et isegi, kui sind ähvardatakse pool aastat vahi all hoida, siis 48 tunni jooksul lastakse sind kindlasti vabaks, nii et tšill. 
Tegelikult mitte kõige olulisem tarkusekild neist koolipäevadest, aga kes see kontrolliks mu aju. 
Just praegu tulin koeraga rabajalutuskäigult. Täiesti maagiline oli, eilse vihma järel oli paks udu, samas päike säras hele-heledalt. Võlumaa. 
Ainult üks väga suur üleni must koer tuli Lonnile kallale, aga viskasin end kilbiks koerte vahele ja see lahenes kähku ja vigastusteta. 
Tegelikult ma isegi mõtlesin natuke, et paras Lonnile. Ehk ta täna õppis, et pole maailma boss. Sest nende koertega, kes aia tagant tema peale röögivad, käitub ta küll nagu sitapea.
Ah, mul on nii paha olla. Põhjustel, mida te võite nüüd kõik aimata, aga mida ma ei kavatse veel välja öelda. Sest, vastupidiselt levinud sõnakõlksule, välk võib kas või kolm korda samasse kohta tabada.
Ainsad helged hetked on hommikul voodis. Täna ei julgenud üles tõusta, vaid pikendasin seda momenti, millal veel süda paha ei ole. 
Lõhnad ja haisud. Nagu Süskindi “Parfüüm”, ma ütlen. Üks kursakaaslane kasutas väga huvitavat metsast parfüümi, ma kohe komplimenteerisin teda, esimesel hetkel, kui trammilt maha astudes kohtusime. Pärast ta istus mu kõrval ja avas saialillesalvi purgi, mida ema ka alati ostnud on. Oi, kui nostalgiline lõhn! ütlesin talle. Ta vist tundis end ebamugavalt, et ma temaga seotud lõhnadele pidevalt osutan. 
Mis veel, mis veel. Nädalavahetusel käisin Jõhvis. Mina kui “autor”. Rääkisin raamatukogus Jaapani teemadel, väga mõnus oli. Pärast läksin Rakverest ema juurest läbi. 
Aga päeva domineeriv mõte oli ikkagi: mida ma pean sööma, et see nõme tunne ära läheks. 

õppige meistrilt!

Kui meedias terrorirühmitus ISISest rääkima hakati, siis mõtlesin, hmm, see kõlab kuidagi tuttavalt. Läksin vaatasin vannitoa kappi.
Mhmh, ma räägin teile nüüd oma meigisaladustest.

Esiteks, mul on üks suurepärane nipp: ma ei tee mitte midagi.

Viimased kümme aastat ma arvasin, et mu nägu kukub küljest ära, kui ma seda igal õhtul pärast dušši ei kreemita. Lisaks ei sobinud mitte iga kreem, vaid ikka kõige kallimad spets-kreemid. Komplektis näovee ja muuga.
Kosmeetik ütles ka, et näonahk on nii kuiv, et kreem või surm.
Aga ikka olid mul näos mingid punnid ja, kui just äsja polnud kreemitanud, oli nägu kuiv mis kuiv.

Aga kevadel otsustasin, et aitab, ma lihtsalt ei määri enam midagi näkku. Esimene nädal oli õhtul pesust tulles tunne, et keegi kisub mu näonahka kõrvade taha kokku. Mõnda aega oli nahk ülikare ja kuiv. Aga siis läks üle. Ja nüüd ongi nii. Imelikud punnid kadusid.
Okei, näonahk on kuivapoolne edasi ja külmade tulekuga ninaots vähe ketendab, aga olgem ausad, enne oli ju täpselt sama seis, aga suure raha eest.

Muide, Sho kunagi tööga seoses kohtus ühe Jaapani kosmeetikafirma suure bossiga, kes rääkis talle kosmeetika suurepärasusest. Sho, mõjutatav poiss, sai endale mingi “pour homme” komplekti kaasa ja hakkas kasutama.
Ja teate, varsti hakkas ta näonahk pesust tulles imelikult läikima. Ja tekkisid ka mingid punnid.
Õnneks tüdines ta oma “uuest hobist” kähku ja nahk läks normaalseks tagasi.

Ainus asi, mida teen, ma pesen õhtul nägu eriti õrnatoimelise ISISe-nimelise geeliga, sellisega, mis üldse ei kuivata.
Siit ka seos terrorirühmitusega. Ja muidugi Egiptuse jumalannaga, aga tema pole praegu aktuaalne.

Ma ei ütle, et soovitan seda kõikidele. Võimalik, et oma 30. sünnipäeval näen välja nagu 60 ja küll te siis naerate parastavalt. Aga võib-olla mitte. Aasta ja paari kuu pärast selgub.
Aga seni ei pea ma kreemidele raha kulutama ega neid igale poole kaasa vedama.

Minu teine suurepärane meiginipp, muide, on see, et ma kasutan vahel ripsmetušši.

Neiud, õppige meistrilt!

õigem eestlane

Praktiliselt kohe, kui Eestisse kolisime, sai minus alguse näriv mure – olen ma ikka õige eestlane? Või õigemini, ma pole päris õige eestlane. Või veel õigemini: Sho on parem eestlane kui mina. 
Esiteks, mul ei tulnud Eestisse jõudes mitu nädalat meelde, et poelettidel on selline imeline asi, nagu kohuke. Eestluse sümbol, mida ma oleks pidanud kohe Lennu jaamas endale veeni süstima. 
Kui meelde tuli, ostsin. Nätske värk, maitea.
Must leib tuli küll meelde ja ostsin, aga see läks varsti hallitama. Ostsin uue. Läks hallitama.  Ostsin uue. See läks ka. Appi, miks ma musta leiba ei söö?! Olen ma ikka tõeline eestlane?
Samal ajal hakkas Sho regulaarselt Valdeku saunas käima. Tuli sealt alati särasilmiselt: terves kehas terve vaim!
Õhtul pakkusin vahel, et teeks seekord midagi kerget süüa. Sho ütles: ei! Ma tahan kartulit ja sibulat ja liha!
Tõsimeeli räägib sellist juttu.
Ükspäev tulin koju, vaatan, Sho on teinud frikadellisuppi. Täiesti täiuslikku.
“Kuidas sa selle peale tulid, et frikadellisuppi teha?!”
“Ma lihtsalt panin potti asjad, mis kodust leidsin.”
See ongi Eesti köögi saladus: mis olemas, see potti.
Siis tuli sügis kätte, õunaaeg. Sho läks igal hommikul aeda, seisis õunapuu all ja järas õuna. Tõi sületäie tuppa ka.
Mis me teeme nende õuntega? küsisin. “Õunamoosi teeme,” vastas.
Ma ütlesin, et lähen sõbranna juurde Helsingisse. Ta ütles, et okei, ma jään siis koju õunamoosi tegema. 
Helsingist tagasi tulles helistasin talle, et kuidas elu. Ta ütles: “Just praegu alustan õunamoosiga” – ja siis  – “Lonnni!!!!!!”
“Mis juhtus?”
“Lonni varastas õuna ära!”
Mhahahaa nagu koer oleks ta ainsama moosiõuna ära varastanud.
Veensin teda, et pühapäeva hilisõhtul pole mõtet moosiga alustada ja nii tegime seda koos pool järgnevat esmaspäeva. 
Ta võtab õunu kooli ka kaasa ja võidab endale nii uusi sõpru. Mitte eestlasi, muidugi.
Ükspäev oli Kerli ema õunaämbriga ukse taga. Ütles, palun-palun, võta-võta. Ma ütlesin: ei-ei, meil pole nii paljuga midagi teha ja endal ka õunu ja. Tema: palun-palun. Ma: oh ei, oh ei. 
Etlesime seal niiviiisi juba tubli minuti või rohkem, kui lõpuks Sho tuli uksele. 
Kerli ema ulatas ämbri: palun-palun.
Sho lahkelt: suur aitäh! 
Ja võttis õunaämbri vastu.
Küll ta pärast sai pragada. 
Õppis: eestlased ei võta sügisel õunu vastu ja teevad kõik, et enda omadest lahti saada.
Sho eesti keele õpingud on jätkuvalt lambakesksed.
Ükspäev ütles: lambapealinn.
Teinekord ütles: lambavuntsid. 
Lonni on ka tihti esinev tegelane: Lonnisabasupp.
Või Lonnikarvasokid.
Või Lonni täpiline jope.
Ja siis! Ta tõsimeeli vaatab “Eesti mängu”! Juba kolimisest alates otsis netist ETV üles ja silmitses süvenenult “Eesti mängu” või Aktuaalset Kaamerat. Eile ütles: pole ammu “Eesti mängu” vaadanud. Siis vaatasime koos. 
Seal on küsimuse kategooriad, nagu varia ja ajalugu ja kultuur ja sport. 
Sho küsib: miks mängus on kartuli kategooria? 
Ta ajas segi sõnad kartul ja kultuur. 
Ise ütles: no vabalt võib olla Eesti mängus kartuli kategooria.

Õnneks, kui see jaapanlane Valgevenest külas oli, siis hakkasin tegema ülieestlaslikke toite ja harjusin ise ka praekapsa ja keedukartuli ja staffiga ära. 

Eile küsisin Sho käest igaks juhuks, et kas õnn on endiselt õue peal. Sho ütles, et on. Nii et märgin selle siia üles: 2014. aasta 15. oktoobri seisuga oleme me endiselt õnnelikud.

jaapanlane valgevenest

Meil on külas üks jaapani poiss Valgevenest. Jep. Kui ta väike oli, nägi ta dokumentaali Tšetšeenia sõdadest ja leidis, et midagi tuleb muuta. Pärast keskkooli läks vene lingvistikat õppima ja siis otsustas, et hea idee on Valgevenesse vahetusõpilaseks minna. Nüüd kahetseb. No mitte päris, aga suht. Ühikal on 12 korrust, mille peale on 13 pesumasinat, millest töötavad 3. Nende kolme pärast kaklevad valgevenelased pidevalt aserbaidžaanlastega. 
Kolm kuud pole tal dušš üldse töötanud. Asjapulgad käivad kohal ja ütlevad, et teeks korda küll, kui rikas välismaalane raha plekiks. Aga ta ei anna. Nii et käib pesus harva, ühe sõbra juures. 
Septembri algusest alates on juba öökülmad, aga keskkütet pole veel sisse lülitud ja tekk on õhuke.
Ta oli üllatunud, kui Solarises Lido bistrood nägi, sest Valgevenes on ka üks ja jutt liigub, et seltsimees President oli selle restorani spetsiaalselt Valgevene rahva jaoks teinud. Suure südamega nagu ta on. 
Ma ütlesin, et jep, Eesti president on ka suure südamega ja varustas meidki Läti toiduketiga. 
Ma ütlen, Eesti on suurepärane. Võite vinguda selle või teise üle, aga Eesti ON suurepärane. Juba seepärast, et vinguda võib.
Aga see poiss, ta on ikka ülitore. 21aastane natuke hallipäine viisakas ontlik poiss, aga miskipärast tunneb vajadust lihtsalt niisama Iraani minna. Ja teinekord Süüriasse. Ja teinekord Mägi-Karabahhi. 
Isa tööasjus elas ta väikelapsena natuke Inglismaal ja vanemad on seda meelt, et maailma peab nägema. Nii et kui poeg ütleb, et ma lähen nüüd Mägi-Karabahhi või muusse sõjatsooni, siis isa ütleb: mine-mine, kogemusi tuleb koguda. Kui poeg juba välismaale jõudnud on, hakkavad ema ja isa uudiste kaudu rohkem uurima, et kus nende lapsuke siis on ja tagantjärele ehmatavad alati kõvasti ära. Aga siis on juba hilja. 
Ta muide õpib Valgevenes ka natuke soome keelt ka ja tema huvi eesti keele vastu suureneb järjest enam, nii et tõenäoliselt tuleb ta jaanuaris, kui vahetusaasta Valgevenes lõpeb, Tallinna Ülikooli talvekooli eesti keele kursustele. 

te ei kujuta ette, milline riskija ma olen!

Olen viimase nädala jooksul enda kohta saanud teada kolm asja. Esiteks, mu superpower on surnuksrääkimine. Teiseks, ma olen ülimalt riskialdis inimene. Kolmandaks, mul on mehe alakeha. 
Esiteks superpower. Sellega seoses kuulutan välja ka pakisaaga õnneliku lõpu!

Viimane liigutus, mis ma tegin, oli nädala keskpaiku avalduse saatmine. Sisu, et meeltesegaduses sai paki väärtuseks pandud 1600 eurot, samas kui tegelikkuses oli see 45. Sho allkiri oli all. Skännisin ära, saatsin tollile. Sealt tuli telefonikõne. Helistajaks ametnik, kellega olin varemalt kokku juba vähemalt tund aega vestelnud ja kes avalduse saata soovitas.
“Ma ei tea…. Kõik on nii keeruline, nii segaseks aetud! Miks… Issand, ma ei tea! Miks… Miks te….” ja nii edasi, ta hääl oli täitsa nutune. Pärast pikka sõnasegaduse kuulamist sain aru, et skännitud avaldusel polnud allkiri korralikult peale jäänud. Ütlesin, et teen uuesti. Tegin ja saatsin, pärast seda oli vaikus. 

Kuni eilseni, kui Joonas ulatas mulle ukse vahelt pakiteate. Vaatasin, paki väärtus endiselt 1600 eurot. Mingit maksunõuet aga ei kaasne.
Ma lihtsalt naersin tükk aega. Algul üllatusest, pärast võidukalt.

Riskimise kohta. Töötukassas (kunagi ehk räägin sellest töötukassa värgist pikemalt) saadeti mind ühele karjäärinõustamise seminarile. Seal oli terve seltskond inimesi ja valdavalt tegime asju grupis. Et millised on me tugevad iseloomujooned ja millised nõrgad ja nii edasi. Ja siis seal oli riskimise kohta, et kas ma olen riskija. Ma mõtlesin: muidugi mitte! Ma ei riski voodistki välja tulla, kui ma pole kindel, et kohv ootab.
Grupikaaslased ja kõik rääkisid, kuidas riski võtmise julgus on see, millest neil kõige enam puudu jääb.
Aga ma siis hakkasin mõtlema, et oot-oot. Kes läks aastaks Jaapanisse ilma, et tal ära-elamiseks raha oleks? Kes maandus mingi netist kohatud võõra mehe kodus? Kes hakkas kinnisvaramaakleriks Tokyos, kuigi ta oli seal ainult ühe päeva enne käinud?
Kes jättis just oma ilusa stabiilse elu Jaapanis ja kolis lambist Eestisse?
Ma olen niisugune riskija, et hoidke alt!

Õhtul otsustasin oma avastusest Shole rääkida.
“Tead, ma olen alati arvanud, et ma olen arg inimene, kes ei julge riski võtta…” alustasin.
“Misasja! Sa oled haigelt riskialdis,” hakkas Sho mu jutu peale naerma, “vaata ennast ometi!”

Aga ma ei teadnud enne!
Nüüd olen paar päeva täiesti uue identiteediga elanud. Riskija identiteediga. Päris hea tunne.

Eelmise nädalavahetuse veetsime sõpradega Soomes, Kadri pool. Hommikul kaheksase laevaga läksime, kõik olid väsinud, aga Kristel eriti, nii et ta komplimendid ei tulnud eriti hästi välja.
Mul olid mu uued ruudulised püksid Montonist. Ütlesin, et mulle Montoni pükste lõige väga meeldib, aga sõbrad üksmeelselt leidsid, et see lõige neile üldse ei sobi.
“See ei sobi laiade puusadega üldse!” ütles keegi ja kõik naiseliku puusaga sõbrannad noogutasid.
Enter Kristel:
Maarja, sul on mehe alakeha….. heas mõttes!

Mhmh, sest kellele ei meeldiks mehe alakeha, eksole. Sellest sai nädalavahetuse hitt. Näiteks kui ma oma mehe alakehaga sauna hakkasin minema või.

Need on minu uued ruudulised püksid ja nii veetsime me praktiliselt kogu nädalavahetuse. Tegelikult Kristel nägi pükse mõni päev varem ka ja pean ütlema, et selle valguses ei saa tema ebaõnnestunud komplimente alati väsimuse süüks ajada.
Ütles: nii head püksid! Sa näed välja nagu kloun. Ausõna, kõige paremas mõttes!

Nii et lösutasime. Olen näost nati punane, sest jalad selles asendis lösutada pole lapsemäng. Ja kui päris aus olla, siis Stella mitte ei lösuta, nagu luuser Maarja, vaid puhkab loorberitel.

Nimelt oli ta päev varem Eesti Disainiauhindadel totaalselt võidukas. “Kaamos: Eesti mood täna” on siin.

Kolmas lösutaja pildil on paljas naine, kelle Kristel aastaid tagasi tegi ja Kadrile kinkis.

Igatahes, algul lösutasin ma jalgadega diivani suunas ja kui Stella sinna istus, siis ta silmitses tükk aega mu peput, enne kui tunnistas: ei, sul on täitsa naiselik alakeha.

Aga ainult tagurpidi vaadates, eksole. 

elu sigatsejaga

Eile voodis:
Sho: lambatekk
Mina: lambavillatekk
Sho: lambavillatekk. Lambapadi
Mina: lambavillapadi
Sho: lammas Maarja
Kui Prismast talvetekki otsisime, leidsime sealt lamba-kujulise kaelapadja. Polnud üldse nii kallis, kui see, millega Sho ühes teises poes mängis ja mispeale me Eestisse kolimise esimesel päeval poemüüjalt sõimata saime.

Nii nunnu lammas, nii nunnu, ütlesin ja ostsime kaelapadja. Ma tean, see on imelik, aga ma otsustasin seda oma ööpadjana kasutada. Eelmine padi ajas õlad hommikuks krampi.

Nii kolis lammas me voodisse. Aga õhtul magama jäädes avastasime, et lambal pole silmi ja et ilma silmadeta lammas pole sugugi nunnu, vaid hoopis õõvastav. Kui Sho hauataguse häälega mmmmmmmmöööö tegi – nii, nagu ilma silmadeta lambad teevad -, siis läks mul uni päris ära. 
Nüüd peab Sho lambale silmad külge õmblema. 
Sellest ka igasugused lambajutud. 
Mina (jaapani keeles): Sho, ära mind lambaks kutsu, see on sama, kui lolliks kutsuda.
Sho: Miks?
Mina (igaks juhuks kõik jaapani keeles, muidu jääb paha väljend talle veel külge): Eestis öeldakse “loll nagu lammas” ja “lambapea”. 
Sho: Ahaa. (Mõttepaus.)
Sho: Lambavillatekk. Lambapadi. (Paus. Edasi väga vaikselt) Lambapea.
Mina: Hahahaa! Sa ikka pidid proovima. Vaata, et sa seda oma eesti keele õpetajale ei ütle.
Sho: Ma võin kõike öelda.  Seapea. Koerapea. Kassipea. Hobusepea. Kanapea.
Mina: Oot! “Kanapea” on ka problemaatiline. See on sama kui lambapea.
Sho: Karapea
Mina: KaLapea!!!
Praegu tuli meelde, oleks pidanud seletama “kukepea” kohta.
Aga loomadest rääkides, siis Lonni on tõeline sigatseja. Hommikul just hüppas üle aia naabrikoeraga hullama. Läks aia äärde, vaatas Sho poole. Nende pilgud kohtusid.
Sho ütles: ei!
Lonni ütles: just watch me

Sho tassis suurt koera süles koju, nagu mingi vihane Herkules. Pärast oli Lonni pikalt häbipostis, nägu kahetsust täis, aga just praegu otsustas, et aitab nüüd sellest ja tungis mu kõrvale diivanile kerra. 
Tal on vist jooksuaeg, aga naabri koer on nii noor ja süütu, et ei teadnud, mida see vanem naisterahvas naaberaiast temast tahab. Cougar Lonni.

Ühtlasi, me oleme tõesti korduvalt püüdnud koerale selgeks teha, et kuna tema määrib põrandat kõige rohkem, peaks ta võtma põranda puhastamise selles majapidamises enda kanda. Sho isegi püüab teda vahel mopina kasutada, aga see ei toimi.
Me kõik panustame koduellu, miks peaks Lonni erand olema, ah? Aga ta ei võta vedu. Lisaks põrandareostusele vastutab ta õhureostuse eest: sööb õunu ja peeretab rõlgelt.

Pildil on mingi paari päeva kogus köögi ja koridori pealt kokku pühitud koerakarvu. Kui tal augustis KÕIK karvad ära tulid, oli poole päeva noos selline.
Nagu Lonni keha on sellest vaatenurgast peaga võrreldes pisike, on ka karvakuhi tegelikkuses kõvasti suurem. 
Aga tegelikult on ta ikka nii nummi koer, tark kaunitar ja vahva jalutuskaaslane ja armas kudrutaja ja kõik. Isegi, kui ta kaht inimest mahutavale diivanile kolmandaks trügib. 

pakisaaga 2

Mina: Aga kui me, ütleme, võtame paki lahti ja näitame, et vähemalt pooled sealsetest raamatutest on eestikeelsed ja järelikult maksud nende pealt Eestile makstud?
Toll: No siis tuleb hakata tõestama, et need tõesti Eestist ostetud raamatud on.
Mina: Sest äkki avaldatakse Jaapanis eestikeelseid raamatuid? Hahahaa!
Toll: Hahaha!
Täna olen terve ennelõuna telefoni otsas rippunud ja, nagu tädipoeg Erki ütles, kui mu tunnel just Savisaare tunnel pole, siis valgust selle lõpust ei paista. 
Igatahes on pea kõik tolli- ja maksuameti töötajad ja omniva omad pealekauba juba kuulnud “Jaapani paki saagast”. Olen kokku juba varsti kümnel erineval telefoninumbril helistanud, osadel mitu korda. 
Annan teada, kui pakisaaga lõpeb. 
Lisaks tuli mulle täna inkassolt rahanõue seoses autoga, mida mul juba aastaid pole. Aga see on juba teine lõbus lugu, mille otsustan siinkohal jutustamata jätta.