lõhnad & pankrot

Ma tean, olen me vestlusesse piinlikult pika pausi jätnud, aga ma olen lihtsalt niiiiii väsinud kõik see aeg. Esiteks ei ole ma nõus sellega, et kell viis pime on. Teiseks, et ma pean koolis käima liiga mitu päeva nädalas. Koolis, see tähendab ettevõtluskursustel. 
Juba septembri keskpaigast, umbes, käin seal ja ikka väga mitu pikka päeva nädalas. Kolm õpetajat on olnud. Kaks kolmandikku asjast on väga huvitav ja uus, üks kolmandik on kasutu-mõttetu. (Süüdistav näpp osutab õpetajale ja kuigi tegelikult tahaksin sel teemal veel pikalt-pikalt peatuda, ei tee ma seda.)
Aga esimest korda elus tegelen raamatupidamise ja finantsplaneerimise ja muu sellisega. Esmakordselt pärast põhikooli mate tundi läheb mul vaja oskust arvutada välja x ja y, aga viimaks ometi on asi mõtestatud ja seotud elulise situatsiooniga. 
Siis vaatame mingeid rahavoogude ja kasumiaruandeid ja õpetaja küsib: noh, mis selles firmas valesti läks? 
Kuidas tüübid on “kassasse võtnud” hulgaliselt summasid ja pärast ei saa arveid makstud või võtsid liiga palju uusi töötajaid ja ei saa palku makstud. Arvutame läbi, kuidas ettevõtte pealtnäha lihtsa valemiga edu toov kasv – et muudkui teeb jubinaid juurde ja müüb järjest rohkem ja teeb jälle rohkem juurde ja müüb veel rohkem – võib viie kuuga pankrotini viia. 
Ma oma ettevõttes teeks KÕIK need vead, silma pilgutamata. 
Kaks pikka päeva rääkis meiega jurist. Jälle väga huvitav, millal veel saab puhta muidu juristilt ükskõik mida küsida. Tulin pärast koju ja tahtsin Shole rääkida kõikidest suurepärastest asjadest, mis ma sel päeval teada sain, aga meelde tuli ainult see, et isegi, kui sind ähvardatakse pool aastat vahi all hoida, siis 48 tunni jooksul lastakse sind kindlasti vabaks, nii et tšill. 
Tegelikult mitte kõige olulisem tarkusekild neist koolipäevadest, aga kes see kontrolliks mu aju. 
Just praegu tulin koeraga rabajalutuskäigult. Täiesti maagiline oli, eilse vihma järel oli paks udu, samas päike säras hele-heledalt. Võlumaa. 
Ainult üks väga suur üleni must koer tuli Lonnile kallale, aga viskasin end kilbiks koerte vahele ja see lahenes kähku ja vigastusteta. 
Tegelikult ma isegi mõtlesin natuke, et paras Lonnile. Ehk ta täna õppis, et pole maailma boss. Sest nende koertega, kes aia tagant tema peale röögivad, käitub ta küll nagu sitapea.
Ah, mul on nii paha olla. Põhjustel, mida te võite nüüd kõik aimata, aga mida ma ei kavatse veel välja öelda. Sest, vastupidiselt levinud sõnakõlksule, välk võib kas või kolm korda samasse kohta tabada.
Ainsad helged hetked on hommikul voodis. Täna ei julgenud üles tõusta, vaid pikendasin seda momenti, millal veel süda paha ei ole. 
Lõhnad ja haisud. Nagu Süskindi “Parfüüm”, ma ütlen. Üks kursakaaslane kasutas väga huvitavat metsast parfüümi, ma kohe komplimenteerisin teda, esimesel hetkel, kui trammilt maha astudes kohtusime. Pärast ta istus mu kõrval ja avas saialillesalvi purgi, mida ema ka alati ostnud on. Oi, kui nostalgiline lõhn! ütlesin talle. Ta vist tundis end ebamugavalt, et ma temaga seotud lõhnadele pidevalt osutan. 
Mis veel, mis veel. Nädalavahetusel käisin Jõhvis. Mina kui “autor”. Rääkisin raamatukogus Jaapani teemadel, väga mõnus oli. Pärast läksin Rakverest ema juurest läbi. 
Aga päeva domineeriv mõte oli ikkagi: mida ma pean sööma, et see nõme tunne ära läheks. 

õppige meistrilt!

Kui meedias terrorirühmitus ISISest rääkima hakati, siis mõtlesin, hmm, see kõlab kuidagi tuttavalt. Läksin vaatasin vannitoa kappi.
Mhmh, ma räägin teile nüüd oma meigisaladustest.

Esiteks, mul on üks suurepärane nipp: ma ei tee mitte midagi.

Viimased kümme aastat ma arvasin, et mu nägu kukub küljest ära, kui ma seda igal õhtul pärast dušši ei kreemita. Lisaks ei sobinud mitte iga kreem, vaid ikka kõige kallimad spets-kreemid. Komplektis näovee ja muuga.
Kosmeetik ütles ka, et näonahk on nii kuiv, et kreem või surm.
Aga ikka olid mul näos mingid punnid ja, kui just äsja polnud kreemitanud, oli nägu kuiv mis kuiv.

Aga kevadel otsustasin, et aitab, ma lihtsalt ei määri enam midagi näkku. Esimene nädal oli õhtul pesust tulles tunne, et keegi kisub mu näonahka kõrvade taha kokku. Mõnda aega oli nahk ülikare ja kuiv. Aga siis läks üle. Ja nüüd ongi nii. Imelikud punnid kadusid.
Okei, näonahk on kuivapoolne edasi ja külmade tulekuga ninaots vähe ketendab, aga olgem ausad, enne oli ju täpselt sama seis, aga suure raha eest.

Muide, Sho kunagi tööga seoses kohtus ühe Jaapani kosmeetikafirma suure bossiga, kes rääkis talle kosmeetika suurepärasusest. Sho, mõjutatav poiss, sai endale mingi “pour homme” komplekti kaasa ja hakkas kasutama.
Ja teate, varsti hakkas ta näonahk pesust tulles imelikult läikima. Ja tekkisid ka mingid punnid.
Õnneks tüdines ta oma “uuest hobist” kähku ja nahk läks normaalseks tagasi.

Ainus asi, mida teen, ma pesen õhtul nägu eriti õrnatoimelise ISISe-nimelise geeliga, sellisega, mis üldse ei kuivata.
Siit ka seos terrorirühmitusega. Ja muidugi Egiptuse jumalannaga, aga tema pole praegu aktuaalne.

Ma ei ütle, et soovitan seda kõikidele. Võimalik, et oma 30. sünnipäeval näen välja nagu 60 ja küll te siis naerate parastavalt. Aga võib-olla mitte. Aasta ja paari kuu pärast selgub.
Aga seni ei pea ma kreemidele raha kulutama ega neid igale poole kaasa vedama.

Minu teine suurepärane meiginipp, muide, on see, et ma kasutan vahel ripsmetušši.

Neiud, õppige meistrilt!

õigem eestlane

Praktiliselt kohe, kui Eestisse kolisime, sai minus alguse näriv mure – olen ma ikka õige eestlane? Või õigemini, ma pole päris õige eestlane. Või veel õigemini: Sho on parem eestlane kui mina. 
Esiteks, mul ei tulnud Eestisse jõudes mitu nädalat meelde, et poelettidel on selline imeline asi, nagu kohuke. Eestluse sümbol, mida ma oleks pidanud kohe Lennu jaamas endale veeni süstima. 
Kui meelde tuli, ostsin. Nätske värk, maitea.
Must leib tuli küll meelde ja ostsin, aga see läks varsti hallitama. Ostsin uue. Läks hallitama.  Ostsin uue. See läks ka. Appi, miks ma musta leiba ei söö?! Olen ma ikka tõeline eestlane?
Samal ajal hakkas Sho regulaarselt Valdeku saunas käima. Tuli sealt alati särasilmiselt: terves kehas terve vaim!
Õhtul pakkusin vahel, et teeks seekord midagi kerget süüa. Sho ütles: ei! Ma tahan kartulit ja sibulat ja liha!
Tõsimeeli räägib sellist juttu.
Ükspäev tulin koju, vaatan, Sho on teinud frikadellisuppi. Täiesti täiuslikku.
“Kuidas sa selle peale tulid, et frikadellisuppi teha?!”
“Ma lihtsalt panin potti asjad, mis kodust leidsin.”
See ongi Eesti köögi saladus: mis olemas, see potti.
Siis tuli sügis kätte, õunaaeg. Sho läks igal hommikul aeda, seisis õunapuu all ja järas õuna. Tõi sületäie tuppa ka.
Mis me teeme nende õuntega? küsisin. “Õunamoosi teeme,” vastas.
Ma ütlesin, et lähen sõbranna juurde Helsingisse. Ta ütles, et okei, ma jään siis koju õunamoosi tegema. 
Helsingist tagasi tulles helistasin talle, et kuidas elu. Ta ütles: “Just praegu alustan õunamoosiga” – ja siis  – “Lonnni!!!!!!”
“Mis juhtus?”
“Lonni varastas õuna ära!”
Mhahahaa nagu koer oleks ta ainsama moosiõuna ära varastanud.
Veensin teda, et pühapäeva hilisõhtul pole mõtet moosiga alustada ja nii tegime seda koos pool järgnevat esmaspäeva. 
Ta võtab õunu kooli ka kaasa ja võidab endale nii uusi sõpru. Mitte eestlasi, muidugi.
Ükspäev oli Kerli ema õunaämbriga ukse taga. Ütles, palun-palun, võta-võta. Ma ütlesin: ei-ei, meil pole nii paljuga midagi teha ja endal ka õunu ja. Tema: palun-palun. Ma: oh ei, oh ei. 
Etlesime seal niiviiisi juba tubli minuti või rohkem, kui lõpuks Sho tuli uksele. 
Kerli ema ulatas ämbri: palun-palun.
Sho lahkelt: suur aitäh! 
Ja võttis õunaämbri vastu.
Küll ta pärast sai pragada. 
Õppis: eestlased ei võta sügisel õunu vastu ja teevad kõik, et enda omadest lahti saada.
Sho eesti keele õpingud on jätkuvalt lambakesksed.
Ükspäev ütles: lambapealinn.
Teinekord ütles: lambavuntsid. 
Lonni on ka tihti esinev tegelane: Lonnisabasupp.
Või Lonnikarvasokid.
Või Lonni täpiline jope.
Ja siis! Ta tõsimeeli vaatab “Eesti mängu”! Juba kolimisest alates otsis netist ETV üles ja silmitses süvenenult “Eesti mängu” või Aktuaalset Kaamerat. Eile ütles: pole ammu “Eesti mängu” vaadanud. Siis vaatasime koos. 
Seal on küsimuse kategooriad, nagu varia ja ajalugu ja kultuur ja sport. 
Sho küsib: miks mängus on kartuli kategooria? 
Ta ajas segi sõnad kartul ja kultuur. 
Ise ütles: no vabalt võib olla Eesti mängus kartuli kategooria.

Õnneks, kui see jaapanlane Valgevenest külas oli, siis hakkasin tegema ülieestlaslikke toite ja harjusin ise ka praekapsa ja keedukartuli ja staffiga ära. 

Eile küsisin Sho käest igaks juhuks, et kas õnn on endiselt õue peal. Sho ütles, et on. Nii et märgin selle siia üles: 2014. aasta 15. oktoobri seisuga oleme me endiselt õnnelikud.