jaapanlane valgevenest

Meil on külas üks jaapani poiss Valgevenest. Jep. Kui ta väike oli, nägi ta dokumentaali Tšetšeenia sõdadest ja leidis, et midagi tuleb muuta. Pärast keskkooli läks vene lingvistikat õppima ja siis otsustas, et hea idee on Valgevenesse vahetusõpilaseks minna. Nüüd kahetseb. No mitte päris, aga suht. Ühikal on 12 korrust, mille peale on 13 pesumasinat, millest töötavad 3. Nende kolme pärast kaklevad valgevenelased pidevalt aserbaidžaanlastega. 
Kolm kuud pole tal dušš üldse töötanud. Asjapulgad käivad kohal ja ütlevad, et teeks korda küll, kui rikas välismaalane raha plekiks. Aga ta ei anna. Nii et käib pesus harva, ühe sõbra juures. 
Septembri algusest alates on juba öökülmad, aga keskkütet pole veel sisse lülitud ja tekk on õhuke.
Ta oli üllatunud, kui Solarises Lido bistrood nägi, sest Valgevenes on ka üks ja jutt liigub, et seltsimees President oli selle restorani spetsiaalselt Valgevene rahva jaoks teinud. Suure südamega nagu ta on. 
Ma ütlesin, et jep, Eesti president on ka suure südamega ja varustas meidki Läti toiduketiga. 
Ma ütlen, Eesti on suurepärane. Võite vinguda selle või teise üle, aga Eesti ON suurepärane. Juba seepärast, et vinguda võib.
Aga see poiss, ta on ikka ülitore. 21aastane natuke hallipäine viisakas ontlik poiss, aga miskipärast tunneb vajadust lihtsalt niisama Iraani minna. Ja teinekord Süüriasse. Ja teinekord Mägi-Karabahhi. 
Isa tööasjus elas ta väikelapsena natuke Inglismaal ja vanemad on seda meelt, et maailma peab nägema. Nii et kui poeg ütleb, et ma lähen nüüd Mägi-Karabahhi või muusse sõjatsooni, siis isa ütleb: mine-mine, kogemusi tuleb koguda. Kui poeg juba välismaale jõudnud on, hakkavad ema ja isa uudiste kaudu rohkem uurima, et kus nende lapsuke siis on ja tagantjärele ehmatavad alati kõvasti ära. Aga siis on juba hilja. 
Ta muide õpib Valgevenes ka natuke soome keelt ka ja tema huvi eesti keele vastu suureneb järjest enam, nii et tõenäoliselt tuleb ta jaanuaris, kui vahetusaasta Valgevenes lõpeb, Tallinna Ülikooli talvekooli eesti keele kursustele. 

te ei kujuta ette, milline riskija ma olen!

Olen viimase nädala jooksul enda kohta saanud teada kolm asja. Esiteks, mu superpower on surnuksrääkimine. Teiseks, ma olen ülimalt riskialdis inimene. Kolmandaks, mul on mehe alakeha. 
Esiteks superpower. Sellega seoses kuulutan välja ka pakisaaga õnneliku lõpu!

Viimane liigutus, mis ma tegin, oli nädala keskpaiku avalduse saatmine. Sisu, et meeltesegaduses sai paki väärtuseks pandud 1600 eurot, samas kui tegelikkuses oli see 45. Sho allkiri oli all. Skännisin ära, saatsin tollile. Sealt tuli telefonikõne. Helistajaks ametnik, kellega olin varemalt kokku juba vähemalt tund aega vestelnud ja kes avalduse saata soovitas.
“Ma ei tea…. Kõik on nii keeruline, nii segaseks aetud! Miks… Issand, ma ei tea! Miks… Miks te….” ja nii edasi, ta hääl oli täitsa nutune. Pärast pikka sõnasegaduse kuulamist sain aru, et skännitud avaldusel polnud allkiri korralikult peale jäänud. Ütlesin, et teen uuesti. Tegin ja saatsin, pärast seda oli vaikus. 

Kuni eilseni, kui Joonas ulatas mulle ukse vahelt pakiteate. Vaatasin, paki väärtus endiselt 1600 eurot. Mingit maksunõuet aga ei kaasne.
Ma lihtsalt naersin tükk aega. Algul üllatusest, pärast võidukalt.

Riskimise kohta. Töötukassas (kunagi ehk räägin sellest töötukassa värgist pikemalt) saadeti mind ühele karjäärinõustamise seminarile. Seal oli terve seltskond inimesi ja valdavalt tegime asju grupis. Et millised on me tugevad iseloomujooned ja millised nõrgad ja nii edasi. Ja siis seal oli riskimise kohta, et kas ma olen riskija. Ma mõtlesin: muidugi mitte! Ma ei riski voodistki välja tulla, kui ma pole kindel, et kohv ootab.
Grupikaaslased ja kõik rääkisid, kuidas riski võtmise julgus on see, millest neil kõige enam puudu jääb.
Aga ma siis hakkasin mõtlema, et oot-oot. Kes läks aastaks Jaapanisse ilma, et tal ära-elamiseks raha oleks? Kes maandus mingi netist kohatud võõra mehe kodus? Kes hakkas kinnisvaramaakleriks Tokyos, kuigi ta oli seal ainult ühe päeva enne käinud?
Kes jättis just oma ilusa stabiilse elu Jaapanis ja kolis lambist Eestisse?
Ma olen niisugune riskija, et hoidke alt!

Õhtul otsustasin oma avastusest Shole rääkida.
“Tead, ma olen alati arvanud, et ma olen arg inimene, kes ei julge riski võtta…” alustasin.
“Misasja! Sa oled haigelt riskialdis,” hakkas Sho mu jutu peale naerma, “vaata ennast ometi!”

Aga ma ei teadnud enne!
Nüüd olen paar päeva täiesti uue identiteediga elanud. Riskija identiteediga. Päris hea tunne.

Eelmise nädalavahetuse veetsime sõpradega Soomes, Kadri pool. Hommikul kaheksase laevaga läksime, kõik olid väsinud, aga Kristel eriti, nii et ta komplimendid ei tulnud eriti hästi välja.
Mul olid mu uued ruudulised püksid Montonist. Ütlesin, et mulle Montoni pükste lõige väga meeldib, aga sõbrad üksmeelselt leidsid, et see lõige neile üldse ei sobi.
“See ei sobi laiade puusadega üldse!” ütles keegi ja kõik naiseliku puusaga sõbrannad noogutasid.
Enter Kristel:
Maarja, sul on mehe alakeha….. heas mõttes!

Mhmh, sest kellele ei meeldiks mehe alakeha, eksole. Sellest sai nädalavahetuse hitt. Näiteks kui ma oma mehe alakehaga sauna hakkasin minema või.

Need on minu uued ruudulised püksid ja nii veetsime me praktiliselt kogu nädalavahetuse. Tegelikult Kristel nägi pükse mõni päev varem ka ja pean ütlema, et selle valguses ei saa tema ebaõnnestunud komplimente alati väsimuse süüks ajada.
Ütles: nii head püksid! Sa näed välja nagu kloun. Ausõna, kõige paremas mõttes!

Nii et lösutasime. Olen näost nati punane, sest jalad selles asendis lösutada pole lapsemäng. Ja kui päris aus olla, siis Stella mitte ei lösuta, nagu luuser Maarja, vaid puhkab loorberitel.

Nimelt oli ta päev varem Eesti Disainiauhindadel totaalselt võidukas. “Kaamos: Eesti mood täna” on siin.

Kolmas lösutaja pildil on paljas naine, kelle Kristel aastaid tagasi tegi ja Kadrile kinkis.

Igatahes, algul lösutasin ma jalgadega diivani suunas ja kui Stella sinna istus, siis ta silmitses tükk aega mu peput, enne kui tunnistas: ei, sul on täitsa naiselik alakeha.

Aga ainult tagurpidi vaadates, eksole. 

elu sigatsejaga

Eile voodis:
Sho: lambatekk
Mina: lambavillatekk
Sho: lambavillatekk. Lambapadi
Mina: lambavillapadi
Sho: lammas Maarja
Kui Prismast talvetekki otsisime, leidsime sealt lamba-kujulise kaelapadja. Polnud üldse nii kallis, kui see, millega Sho ühes teises poes mängis ja mispeale me Eestisse kolimise esimesel päeval poemüüjalt sõimata saime.

Nii nunnu lammas, nii nunnu, ütlesin ja ostsime kaelapadja. Ma tean, see on imelik, aga ma otsustasin seda oma ööpadjana kasutada. Eelmine padi ajas õlad hommikuks krampi.

Nii kolis lammas me voodisse. Aga õhtul magama jäädes avastasime, et lambal pole silmi ja et ilma silmadeta lammas pole sugugi nunnu, vaid hoopis õõvastav. Kui Sho hauataguse häälega mmmmmmmmöööö tegi – nii, nagu ilma silmadeta lambad teevad -, siis läks mul uni päris ära. 
Nüüd peab Sho lambale silmad külge õmblema. 
Sellest ka igasugused lambajutud. 
Mina (jaapani keeles): Sho, ära mind lambaks kutsu, see on sama, kui lolliks kutsuda.
Sho: Miks?
Mina (igaks juhuks kõik jaapani keeles, muidu jääb paha väljend talle veel külge): Eestis öeldakse “loll nagu lammas” ja “lambapea”. 
Sho: Ahaa. (Mõttepaus.)
Sho: Lambavillatekk. Lambapadi. (Paus. Edasi väga vaikselt) Lambapea.
Mina: Hahahaa! Sa ikka pidid proovima. Vaata, et sa seda oma eesti keele õpetajale ei ütle.
Sho: Ma võin kõike öelda.  Seapea. Koerapea. Kassipea. Hobusepea. Kanapea.
Mina: Oot! “Kanapea” on ka problemaatiline. See on sama kui lambapea.
Sho: Karapea
Mina: KaLapea!!!
Praegu tuli meelde, oleks pidanud seletama “kukepea” kohta.
Aga loomadest rääkides, siis Lonni on tõeline sigatseja. Hommikul just hüppas üle aia naabrikoeraga hullama. Läks aia äärde, vaatas Sho poole. Nende pilgud kohtusid.
Sho ütles: ei!
Lonni ütles: just watch me

Sho tassis suurt koera süles koju, nagu mingi vihane Herkules. Pärast oli Lonni pikalt häbipostis, nägu kahetsust täis, aga just praegu otsustas, et aitab nüüd sellest ja tungis mu kõrvale diivanile kerra. 
Tal on vist jooksuaeg, aga naabri koer on nii noor ja süütu, et ei teadnud, mida see vanem naisterahvas naaberaiast temast tahab. Cougar Lonni.

Ühtlasi, me oleme tõesti korduvalt püüdnud koerale selgeks teha, et kuna tema määrib põrandat kõige rohkem, peaks ta võtma põranda puhastamise selles majapidamises enda kanda. Sho isegi püüab teda vahel mopina kasutada, aga see ei toimi.
Me kõik panustame koduellu, miks peaks Lonni erand olema, ah? Aga ta ei võta vedu. Lisaks põrandareostusele vastutab ta õhureostuse eest: sööb õunu ja peeretab rõlgelt.

Pildil on mingi paari päeva kogus köögi ja koridori pealt kokku pühitud koerakarvu. Kui tal augustis KÕIK karvad ära tulid, oli poole päeva noos selline.
Nagu Lonni keha on sellest vaatenurgast peaga võrreldes pisike, on ka karvakuhi tegelikkuses kõvasti suurem. 
Aga tegelikult on ta ikka nii nummi koer, tark kaunitar ja vahva jalutuskaaslane ja armas kudrutaja ja kõik. Isegi, kui ta kaht inimest mahutavale diivanile kolmandaks trügib.