unenäorong

Homme on isa raamatu “Unenäorong” esitlus. Ma olen kindel, et sellest tuleb hitt. Tiraaž on juba üüratu. 
Keskkoolis olid meil, teatriklassil, lavakõne tunnid legendaarse Tõnis Rätsepaga ja see oli vist 10. klassi kevadsemester, kui pidime leidma ühe pikema jutu, mida siis semestrilõpu lavakaval esitada. Mina võtsin oma isa loo ämblikust, kes püüdis kärbse võrku… ja kuidas see nüüd oligi? Püüdis võrku, aga nende vestlus läks nii põnevaks, et nad lõpetasid koos kohvitassi taga? Oskasin seda päris pikka lugu sõna-sõnalt jutustada, aga nüüd lihtsalt ei mäleta. 
Igatahes, Rätsep oli sellest loost täiesti pööraselt vaimustuses. Ta nägi selle taga mingit jumalikku lõvid-talled kujundit. 
Üks teine asi, mis mul keskkooli ajast meeles on: inglise keele tunnis oli vaja esseekene kirjutada. Isa oli alati valmis minu asemel kodutöid tegema. Ma pidin teda keelama ja ma ei mäleta, et ta oleks mu koolitöid rohkem kui korra teinud. Selle ühe asja ma lasin tal teha, sest ma ise ei saanud hakkama. Oli vist kuhjunud ka teisi koolitöid… Ma ei olnud eriti hea õpilane. 
No ja siis isa kirjutas essee. Ma jälle ei mäleta täpselt, aga ta rääkis Mr. Gillette‘ist ja tualettpaberist ja millestki veel. 
Meie inglise keele õpetajal oli ameeriklasest abikaasa ja õpetaja andis selleks korraks esseed temale parandada. 
Minu oma tuli tagasi kommentaariga, et see lugu on täiesti fantastiline ja et tal on nii kahju, et ta ei oska piisavalt eesti keelt, sest ta tahaks lugeda minu teisi üllitisi ka, mu emakeeles.
Kujutate ette, millised süümekad mul olid ja kujutage ette, kui võluv kirjutaja isa oli. 
Põhikooli ajast on ka üks kord meeles. Nimelt mul käis noorte neiude ajakiri “Stiina” ja seal oli üks esseekonkurss. Ma kirjutasin sinna siis teemal…. no täiesti sürr, et ma ei mäleta enam asju. Pole aimugi, millest kirjutasin. Võimalik, et kilpkonnade seksist, võimalik, et teemal “Kes mõistab kaht keelt on väärt kaht inimest”. Mõlemast olen kusagil kirjutanud, aga ei mäleta kus. 
Igatahes kirjutasin valmis ja andsin isale lugeda. Ta ütles, et väga hea, aga nüüd tuunime asja veidi. Tuunisime. Sain hea koha, mitte küll esimese, aga teise ehk. Selge see, et põhjus oli tuunimises.
Isa oli lege. Ta oli vanalinna koolis poiste klassi õpetaja. Mis, 80ndate lõpul? Vanaema rääkis kunagi, et kui ta Kalevi ujula majas laohoidjana töötas, siis üks töökaaslane osutas näpuga aknast välja, et kuule, kas see on sinu poeg, kes karja poistega pargis ringi jookseb ja plekkpurki taob. 
Oli küll. Neil olla toimunud jalgpalliturniir, mille väljakuks kogu vanalinn. 
Ta jäi muidugi silma ka ilma plekkpurki tagumata, ikkagi 213 sentimeetrit pikk mustade lokkidega ja suure ninaga mees, kes armastas ka talvel paljajalu käia. Nii kaua kui mäletan, olen talle nabani olnud.  
Mu eelmises blogis käis ta lugemas ja alati kirjutas midagi. Kes see oli, kes kirjutas, et Maarja blogi on tore lugemas käia Maarja pärast ka, aga no need Andry kommentaarid on täitsa kuld. 
Way to steal my thunder. 
Lisaks varastas ta mu sõpru. Sõber tuli mulle külla, aga siis isa ütles sõbrale, et kuule, mul on sulle üks jutt. 
Ütlesin pärast, et leppigu sõbraga eraldi aeg kokku. Ah, raske oli see puberteet. 
Talle meeldisid väga mu blogipostituste esimesed laused, aga ta ütles, et ma olen kehv viimaste lausete kirjutaja. 
Lisaks ütles ta kuldsed sõnad, mida järgin siiani: pane palju taandridu!
“Unenäorongis” on üks lugu tüdrukust, kes tahab laes kõndida, aga kelle vanemad ütlevad, et see soov pole ratsionaalne. Ma tean, et vähemalt see lugu on inspireeritud minust, sest laes kõndimisest fantaseerisin aastaid. Põhjus oli küll pigem olmelist kui metafüüsilist laadi: laes tundus olevat nii palju ruumi mängimiseks. Meil oli kodus vähe ruutmeetreid ja palju asju. 
Esitlus toimub 29. novembril kell 18 Kloostri Aidas (vanalinnas, Vene tänaval, teate).
Juttu vestma tuleb näiteks täiesti fenomenaalne jutuvestja Päärike. Raamatule tegi pildid fenomenaalne kunstnik Jarõna Ilo
Sealt saab raamatu soetada ka. Aga niisamuti saab raamatupoodidest. 
Olete kõik kutsutud!

sirge tee üle lageda välja

Vana hea tuttav ahastuse foon tuli ellu tagasi, kui neljapäeval selgus, et lapse süda ei löö. Reedel läksin ikka Tartusse Jaapani huviliste klubiga juttu puhuma, laupäeval läksin ikka DJks, mängisin neli tundi muusikat. Neljas tund oli liiga palju, kolm oli nauditav. 
Helene ja Joona harmoonilises kodus kaheks ööks külas, H tegi piparkooke ja rääkis muudkui jõuludest. Pühapäeva hommikul pani võileiva, kaks Raffaellot ja kaks mandariini rongile kaasa.
Rongisõidul lugesin Ilf ja Petrovi “12 tooli”. Me Kristeliga nimelt alustasime raamatuklubiga ja valisime selle esimeseks. Mul on juba üle saja loetud.

Esmaspäeval käisin copywriteri tööintervjuul, sest ükspäev juhuslikult leidsin selle pakkumise. Olin suurfavoriidiks 50 kandideerija seas, sest Jaapan on äge ja kirjutasin suurepärase proovitöö. Näiteks reklaamartikli teemal “Suveks saledaks”, aga kuna ma olen selline ajugeenius, siis muutsin pealkirja “Aga miks mitte talveks saledaks?” 
Pärast minuga näost näkku kohtumist valiti tööle siiski keegi teine, aga tore on teada, et hoolimata antipaatiast, mida kohtumisel tekitan, võin siiski lõdva randmega sellist asja produtseerida. Mõni mu linkedini sõber võiks endorse‘ida mind selle peale. “Oskab igas’t paska ajada.”
Esmaspäeval käisin esiteks siis sel hetkel edukana tunduval tööintekal hipis offisis, popis seltskonnas, pärast arstil tabletti saamas, ja veel pärast sain psühhiaatrile aja pandud. Geneetikule tuleb ka aeg panna. Nii et kõik on “kontrolli all.”
Tõenäoliselt on see elu igapäevajulmus, “välk” ja juhus, aga võib-olla näiteks on mul veri “paks” ja toitained ei jõua lapseni, kõik võib olla. (Võib-olla on midagi lauskohutavat.) Igatahes katse-eksituse meetodil jätkamiseks küll jaksu pole.
Nagu Monica vene keeles ütleb: elu ei ole sirge tee üle lageda välja. 
Kui nüüd tekib küsimus, et miks ma, va avalik naine, seda juttu üldse räägin, siis seepärast räägingi. See ongi jutu moraal. 
Näiteks kunagi eeldasin, et inimesed jagunevad nendeks, kes saavad lapsi nagu naksti, ja nendeks, kes lihtsalt mitte kunagi ei saa ja kõik. 
Arvasin, et elu on nii lihtne, aga ei aimanud, et lastetus ei pruugi tähendada – ja küllap ei tähendagi -, et inimene ei jää rasedaks. See tähendab tõenäoliselt pikka ja hirmsat rasestumiste ja katkemiste teekonda, igal lool oma kohutavad detailid. Teisalt võib neljas rasedus siiski õnnelikult lõppeda, viies ja kuues jälle katkeda, seitsmes jälle õnnestuda. Palju õnne neile, kes emakaga sündisid, no tõesti.
Kõige keerulisem, et kuidas selliste sündmuste valguses igapäeva elada või plaane teha. Esiteks muidugi katsu sa elada vaimselt ja füüsiliselt stabiilset igapäeva, kui keegi vähemalt kord kvartalis sind selga pussitamas käib.

Teiseks aga, kui naine otsustab rasedaks jääda, siis paraku käib sellega paralleelselt kalkuleerimine: ah, ma ei hakka uusi vastutusrikkaid ülesandeid enda peale võtma, sest niikuinii varsti olen titega. Uuele tööle ei tasu kandideerida, varsti peab inimesi alt vedama. Mingeid pikaajalisi plaane ei hakka üldse tegema, sest olgem ausad, kolm aastat vähemalt on laps elu keskmeks ja eks siis pärast vaatab, millist elu lapse kõrvalt üldse elada annab.

No ja nii edasi, aga siis selgub, et last ei saada ei ühe ega kahe ega nelja viie jooksul, näiteks. Rumal on see, kes hea tööpakkumise ära ütleb, sest on värskelt rase. Paar kuud hiljem ei pruugi tal olla ei rasedust ega tööd. (Jep, just nii rängalt pessimistlik realist olen.)
Aga selliste asjadega seoeses tekib üks tõsine küsimus: mis teha, kui me kunagi lapsi ei saa? Mitte ahastavas, vaid praktilises mõttes. Millist elu ma tahan elada? Kus, kellega, kuidas? Kuidas tahan veeta oma elu piiratud aega, kui ma ei loo endale ülipikaajalist kohustust ja vastutust lapse näol?
Selline sündmus on mingis mõttes restart mõtlemises: miski pole elementaarne, elu on segu juhustest, paratamatustest, aga ka valikutest, mida teha tuleb.

Ma usun, et eks me ikka saame lapsi. Ei tea, muidugi. Aga see oluline küsimus, kuidas siiski peaks/võiks/tahaks elada, jääb ikka ja selliste sündmuste keskel on küsimust raskem ära unustada kui argielukeerises.
Selline hämaras toonis moraalilugu.
Mulle praegu ülimalt meeldib see laul:

homme olen DJ

Homme olen Tartus ja mängin kella seitsmest Feel Good music cafe’s jaapani muusikat, oma lemmikuid eelkõige. Tulge!

Saab tellida ka jaapani toitu ja niisama sõpradega tšillida. 
Pole tingimata tantsumuusika, aga fantaasiarikkad võivad õõtsuda. 
Vaadake seda videot, no vaadake ometi. Laulu nimi on “Selg” ja sõnum on: painuta selga ja pane peopesad kokku.