unenäorong

Homme on isa raamatu “Unenäorong” esitlus. Ma olen kindel, et sellest tuleb hitt. Tiraaž on juba üüratu. 
Keskkoolis olid meil, teatriklassil, lavakõne tunnid legendaarse Tõnis Rätsepaga ja see oli vist 10. klassi kevadsemester, kui pidime leidma ühe pikema jutu, mida siis semestrilõpu lavakaval esitada. Mina võtsin oma isa loo ämblikust, kes püüdis kärbse võrku… ja kuidas see nüüd oligi? Püüdis võrku, aga nende vestlus läks nii põnevaks, et nad lõpetasid koos kohvitassi taga? Oskasin seda päris pikka lugu sõna-sõnalt jutustada, aga nüüd lihtsalt ei mäleta. 
Igatahes, Rätsep oli sellest loost täiesti pööraselt vaimustuses. Ta nägi selle taga mingit jumalikku lõvid-talled kujundit. 
Üks teine asi, mis mul keskkooli ajast meeles on: inglise keele tunnis oli vaja esseekene kirjutada. Isa oli alati valmis minu asemel kodutöid tegema. Ma pidin teda keelama ja ma ei mäleta, et ta oleks mu koolitöid rohkem kui korra teinud. Selle ühe asja ma lasin tal teha, sest ma ise ei saanud hakkama. Oli vist kuhjunud ka teisi koolitöid… Ma ei olnud eriti hea õpilane. 
No ja siis isa kirjutas essee. Ma jälle ei mäleta täpselt, aga ta rääkis Mr. Gillette‘ist ja tualettpaberist ja millestki veel. 
Meie inglise keele õpetajal oli ameeriklasest abikaasa ja õpetaja andis selleks korraks esseed temale parandada. 
Minu oma tuli tagasi kommentaariga, et see lugu on täiesti fantastiline ja et tal on nii kahju, et ta ei oska piisavalt eesti keelt, sest ta tahaks lugeda minu teisi üllitisi ka, mu emakeeles.
Kujutate ette, millised süümekad mul olid ja kujutage ette, kui võluv kirjutaja isa oli. 
Põhikooli ajast on ka üks kord meeles. Nimelt mul käis noorte neiude ajakiri “Stiina” ja seal oli üks esseekonkurss. Ma kirjutasin sinna siis teemal…. no täiesti sürr, et ma ei mäleta enam asju. Pole aimugi, millest kirjutasin. Võimalik, et kilpkonnade seksist, võimalik, et teemal “Kes mõistab kaht keelt on väärt kaht inimest”. Mõlemast olen kusagil kirjutanud, aga ei mäleta kus. 
Igatahes kirjutasin valmis ja andsin isale lugeda. Ta ütles, et väga hea, aga nüüd tuunime asja veidi. Tuunisime. Sain hea koha, mitte küll esimese, aga teise ehk. Selge see, et põhjus oli tuunimises.
Isa oli lege. Ta oli vanalinna koolis poiste klassi õpetaja. Mis, 80ndate lõpul? Vanaema rääkis kunagi, et kui ta Kalevi ujula majas laohoidjana töötas, siis üks töökaaslane osutas näpuga aknast välja, et kuule, kas see on sinu poeg, kes karja poistega pargis ringi jookseb ja plekkpurki taob. 
Oli küll. Neil olla toimunud jalgpalliturniir, mille väljakuks kogu vanalinn. 
Ta jäi muidugi silma ka ilma plekkpurki tagumata, ikkagi 213 sentimeetrit pikk mustade lokkidega ja suure ninaga mees, kes armastas ka talvel paljajalu käia. Nii kaua kui mäletan, olen talle nabani olnud.  
Mu eelmises blogis käis ta lugemas ja alati kirjutas midagi. Kes see oli, kes kirjutas, et Maarja blogi on tore lugemas käia Maarja pärast ka, aga no need Andry kommentaarid on täitsa kuld. 
Way to steal my thunder. 
Lisaks varastas ta mu sõpru. Sõber tuli mulle külla, aga siis isa ütles sõbrale, et kuule, mul on sulle üks jutt. 
Ütlesin pärast, et leppigu sõbraga eraldi aeg kokku. Ah, raske oli see puberteet. 
Talle meeldisid väga mu blogipostituste esimesed laused, aga ta ütles, et ma olen kehv viimaste lausete kirjutaja. 
Lisaks ütles ta kuldsed sõnad, mida järgin siiani: pane palju taandridu!
“Unenäorongis” on üks lugu tüdrukust, kes tahab laes kõndida, aga kelle vanemad ütlevad, et see soov pole ratsionaalne. Ma tean, et vähemalt see lugu on inspireeritud minust, sest laes kõndimisest fantaseerisin aastaid. Põhjus oli küll pigem olmelist kui metafüüsilist laadi: laes tundus olevat nii palju ruumi mängimiseks. Meil oli kodus vähe ruutmeetreid ja palju asju. 
Esitlus toimub 29. novembril kell 18 Kloostri Aidas (vanalinnas, Vene tänaval, teate).
Juttu vestma tuleb näiteks täiesti fenomenaalne jutuvestja Päärike. Raamatule tegi pildid fenomenaalne kunstnik Jarõna Ilo
Sealt saab raamatu soetada ka. Aga niisamuti saab raamatupoodidest. 
Olete kõik kutsutud!

sirge tee üle lageda välja

Vana hea tuttav ahastuse foon tuli ellu tagasi, kui neljapäeval selgus, et lapse süda ei löö. Reedel läksin ikka Tartusse Jaapani huviliste klubiga juttu puhuma, laupäeval läksin ikka DJks, mängisin neli tundi muusikat. Neljas tund oli liiga palju, kolm oli nauditav. 
Helene ja Joona harmoonilises kodus kaheks ööks külas, H tegi piparkooke ja rääkis muudkui jõuludest. Pühapäeva hommikul pani võileiva, kaks Raffaellot ja kaks mandariini rongile kaasa.
Rongisõidul lugesin Ilf ja Petrovi “12 tooli”. Me Kristeliga nimelt alustasime raamatuklubiga ja valisime selle esimeseks. Mul on juba üle saja loetud.

Esmaspäeval käisin copywriteri tööintervjuul, sest ükspäev juhuslikult leidsin selle pakkumise. Olin suurfavoriidiks 50 kandideerija seas, sest Jaapan on äge ja kirjutasin suurepärase proovitöö. Näiteks reklaamartikli teemal “Suveks saledaks”, aga kuna ma olen selline ajugeenius, siis muutsin pealkirja “Aga miks mitte talveks saledaks?” 
Pärast minuga näost näkku kohtumist valiti tööle siiski keegi teine, aga tore on teada, et hoolimata antipaatiast, mida kohtumisel tekitan, võin siiski lõdva randmega sellist asja produtseerida. Mõni mu linkedini sõber võiks endorse‘ida mind selle peale. “Oskab igas’t paska ajada.”
Esmaspäeval käisin esiteks siis sel hetkel edukana tunduval tööintekal hipis offisis, popis seltskonnas, pärast arstil tabletti saamas, ja veel pärast sain psühhiaatrile aja pandud. Geneetikule tuleb ka aeg panna. Nii et kõik on “kontrolli all.”
Tõenäoliselt on see elu igapäevajulmus, “välk” ja juhus, aga võib-olla näiteks on mul veri “paks” ja toitained ei jõua lapseni, kõik võib olla. (Võib-olla on midagi lauskohutavat.) Igatahes katse-eksituse meetodil jätkamiseks küll jaksu pole.
Nagu Monica vene keeles ütleb: elu ei ole sirge tee üle lageda välja. 
Kui nüüd tekib küsimus, et miks ma, va avalik naine, seda juttu üldse räägin, siis seepärast räägingi. See ongi jutu moraal. 
Näiteks kunagi eeldasin, et inimesed jagunevad nendeks, kes saavad lapsi nagu naksti, ja nendeks, kes lihtsalt mitte kunagi ei saa ja kõik. 
Arvasin, et elu on nii lihtne, aga ei aimanud, et lastetus ei pruugi tähendada – ja küllap ei tähendagi -, et inimene ei jää rasedaks. See tähendab tõenäoliselt pikka ja hirmsat rasestumiste ja katkemiste teekonda, igal lool oma kohutavad detailid. Teisalt võib neljas rasedus siiski õnnelikult lõppeda, viies ja kuues jälle katkeda, seitsmes jälle õnnestuda. Palju õnne neile, kes emakaga sündisid, no tõesti.
Kõige keerulisem, et kuidas selliste sündmuste valguses igapäeva elada või plaane teha. Esiteks muidugi katsu sa elada vaimselt ja füüsiliselt stabiilset igapäeva, kui keegi vähemalt kord kvartalis sind selga pussitamas käib.

Teiseks aga, kui naine otsustab rasedaks jääda, siis paraku käib sellega paralleelselt kalkuleerimine: ah, ma ei hakka uusi vastutusrikkaid ülesandeid enda peale võtma, sest niikuinii varsti olen titega. Uuele tööle ei tasu kandideerida, varsti peab inimesi alt vedama. Mingeid pikaajalisi plaane ei hakka üldse tegema, sest olgem ausad, kolm aastat vähemalt on laps elu keskmeks ja eks siis pärast vaatab, millist elu lapse kõrvalt üldse elada annab.

No ja nii edasi, aga siis selgub, et last ei saada ei ühe ega kahe ega nelja viie jooksul, näiteks. Rumal on see, kes hea tööpakkumise ära ütleb, sest on värskelt rase. Paar kuud hiljem ei pruugi tal olla ei rasedust ega tööd. (Jep, just nii rängalt pessimistlik realist olen.)
Aga selliste asjadega seoeses tekib üks tõsine küsimus: mis teha, kui me kunagi lapsi ei saa? Mitte ahastavas, vaid praktilises mõttes. Millist elu ma tahan elada? Kus, kellega, kuidas? Kuidas tahan veeta oma elu piiratud aega, kui ma ei loo endale ülipikaajalist kohustust ja vastutust lapse näol?
Selline sündmus on mingis mõttes restart mõtlemises: miski pole elementaarne, elu on segu juhustest, paratamatustest, aga ka valikutest, mida teha tuleb.

Ma usun, et eks me ikka saame lapsi. Ei tea, muidugi. Aga see oluline küsimus, kuidas siiski peaks/võiks/tahaks elada, jääb ikka ja selliste sündmuste keskel on küsimust raskem ära unustada kui argielukeerises.
Selline hämaras toonis moraalilugu.
Mulle praegu ülimalt meeldib see laul:

homme olen DJ

Homme olen Tartus ja mängin kella seitsmest Feel Good music cafe’s jaapani muusikat, oma lemmikuid eelkõige. Tulge!

Saab tellida ka jaapani toitu ja niisama sõpradega tšillida. 
Pole tingimata tantsumuusika, aga fantaasiarikkad võivad õõtsuda. 
Vaadake seda videot, no vaadake ometi. Laulu nimi on “Selg” ja sõnum on: painuta selga ja pane peopesad kokku.

olen ignorant

Üks hiljutisi tõsiseid äratundmisi, kui sügavalt nõme ma olen – mul need ikka kord kvartalis vähemalt toimuvad -, oli nii paar kuud tagasi, kui FB infovoogu tuli pealkiri: “Kuula, mis häält teeb kosmos”.
Mõtlesin: ah, ei viitsi.

Sul on võimalik fkn kuulata fkn kosmose fkn häält oma kodust arvutist, kui klikid korra või kaks – ja sa oled selline ignorant, ütled: nein, danke.  Kui mu vanaema oleks 29aastaselt tahtnud kosmose häält kuulda, oleks ta pidanud kosmosesse minema.

Muidu pean end teadmiste suhtes entusiastlikuks, aga eks see ole suur enesepettus, ütleb kosmosetest. Mitte Cosmo test! (See nali ehmatas nüüd mind ennastki.)

Kosmose hääl on igav niikuinii. Olgem ausad, see ei saa olla mingi Mozart. Või on? Ma ei tea, sest ma ei klikkinud.

Samas just praegu rääkis Sho mulle midagi Eesti jalgpallist, mispeale läks jutt sujuvalt sellele, kas koerad on võimelised jalgpalli mängma, mispeale ma arvasin, et mis siin pikalt arutada, guugeldame vidjosid.

Kirjutan kahe käega alla, et maailm on imeline.  Selleks, et mitte nõustuda, peaks olema a) sügavas depressioonis, b) sügavalt ignorantne.

Aga võib-olla ei ole mul kõik ikka nii paigas nagu võiks.

Olen nii palju “Sõpru” vaadanud, et kui S või keegi küsib nõu, siis oskan vastata ainult moraalijutukeste ja mõistulugudega erinevatest episoodidest.

Mäletad, kui Monica tahtis Jean-Claude Van Damme deidile kutsuda, aga ei julgenud, ja siis Rachel läks tema eest kutset esitama, aga Jean-Claude Van Damme tahtis hoopis Racheliga deitida?
Kas mäletad, kui Phoebe ütles, et vähipaarid käivad vanaduses käsikäes?
Kas mäletad, kui Joeyl oli tüdruk, kes teda valusalt togis, aga kõik naersid, sest nii väike tüdruk ei saa ometi haiget teha?

M ütles kunagi, et tema turvasari on “The Golden Girls”. Minu oma on “Friends”. Kui mul on halb, siis ma vaatan “Sõpru” ja kuna mul on üpriski palju halb olnud, olen ma üpriski palju “Sõpru” vaadanud.

Aga teate, mul õnnestus end vahepeal lunastada. Kui aus olla, siis alustasin oma ignorantsusest blogimist juba reede õhtul, aga ei viitsinud eriti, nii et jätsin selle nädalavahetuseks kus see ja teine.

Pühapäeval avanes aga võimaluse aken. Lugesin: kuula, mis häält teeb see komeet, millele Philae just maandus. Klikkisin ja see oli päris põnev. Mitte nii hea kui Mozart, aga ka sugugi mitte jama hääl. Suht hea hääl suht jama komeedi kohta, olin isegi pisut impressed.

Ma ütlen veel kaks asja. Esiteks, et eile paistis päike, käisime rabas jalutamas. Täna paistab ka enam-vähem. Viimati paistis 1. novembril ja suuresti seepärast olengi jälle palju “Sõpru” vaadanud.

Selle helkuri leidsin ma maast. Tal oli pael ja haaknõel kohe küljes, vastupidiselt mu oma helkurile, millel on ainult lühike kett. Loogiline, et ennem korjan maast kellegi oma kui hakkan enda omale nööri ja haaknõela jebima.

Ei, kolm asja. Teiseks, et olin reedel tubli ja kaitsesin äriplaani. Seejärel laupäeval ärkasin üles, sõin Sho tehtud hommikusööki ja jõin Sho tehtud teed ja siis läksin uuesti magama. Siis ärkasin üles, sõin Sho tehtud lõunasööki ja siis läksin uuesti magama.

Ei, neli asja. Kolmandaks, et täitsa lõpp, nii Chakra kui Elevant on fantast head India restoranid. Ma arvasin, et pean üht teisele eelistama, aga tuleb välja, et sugugi mitte. Või suudan ma menüüst lihtsalt alati parima valida, ei tea.

Neljandaks, et ma ei kavatse iga kord koerapilte üles riputada, aga no andestage see üks kord veel.
Nimelt, Lonnil on endiselt raskusi meie uue diivanisituatsiooniga harjumisel. Kui õhtu kätte jõuab, muutub ta järjest jõulisemaks oma nõudmisega tugitooli osas.
Ükspäev lõppes asi nii, et ta lihtsalt ronis Sho kõrvale ja peale. Ise ägises, sest ta oli nii kõveras, et ei saanud korralikult hingata.
Pildilt võib jääda mulje, et Lonni kudrutab, aga tegelikult on see passive-agressive viis ja viimane abinõu, kuidas Sho tugitoolist välja suruda, ausõna, seda näeb koera ilmest: ma ei saa hingata, aga eesmärk pühitseb abinõu!

asjad, millest tuleb lihtsalt aru saada

Minu lemmik Britney Spearsi lugu on “Toxic”. See on niii haigelt ilus lugu, nii haigelt. Kuulsin seda jälle üle tüki aja, Tallinna raadiost tuli. Okei, ma ei mõtle küll Britney enda esitust, aga kui ma Yael Naimi oma kuulan, siis mõtlen, et kuidas ma selline idioot olin ja varem aru ei saanud, kui hea see on, milline imeline meloodia ja kõik.

Lasin seda Joonasele, kes lasi mulle vastu Chet Fakeri lugu, mida olin kuulnud, aga ei teadnud, et see on hoopis selle loo  päris hea cover

Nii raske on, kodu on pidevalt segamini, põrand on räpane (koerakarvad, küttepuusodi, muld (?)) ja nüüd, kus meie täiesti ebadiskreetsel emasel koeral on päevad, on hele parkett lisaks kõigele täis punaseid plekke. Just nii rõve on me igapäevaelu.

Peale selle on me kodust, millel soojal ajal on kolm tuba ja köök, saanud nüüdseks pea-aegu et kööktuba. Tegelikult siis magamistuba ja köök/elutuba/töötuba. Sest suure toa ja teise kaugema toa kütmiseks läheb liiga palju küttematerjali, energiat ja aega. 

Aga kuidas sa kirjutad äriplaani või teed koolitööd, kui pole kohta, kus. Diivanil lösutades see igatahes ei õnnestu.
Nii tuli mul eile äkk-impulss, et kõik tuleb taas ümber tõsta. Sho oli impulsi momendil just kodust lahkumas, nii et helistasin Joonasele, ütlesin, et tal on neli minutit. (See on inside joke.) 
Joonas tuli lahkesti alla ja siis tassisime diivani ja madala laua köögist tagasi suurde tuppa ja diivani kohale tõime hoopis töölaua ja laua asemele panime tugitooli. 
Aga koer on nüüd täiesti endast väljas, käib sihitult ringi ja vahepeal püüab pool-vägisi end suruda tugitooli, kus selgelt juba inimene istub. Praegu ka toetab lõuga mu jalale, jõllitab mind oma uinutava pilguga ja pomiseb sugestiivselt: see on Lonni tugitool, LONNI tugitool. Ma kõigest väest püüan tema pilku vältida, aga oma südames tean, et tal on õigus.

Igatahes, Sho ei saa veel aru, et ma räägin tõsiselt, kui ütlen, et ainus õige lahendus me probleemile on kord nädalas koristaja palkamine. Sest ma tahan elada korrastatud keskkonnas, aga ma tõsimeeli ei taha oma keskkonda korrastada, õigemini nii suure protsendi oma ajast ja jõust ja tähelepanust sellele kulutada.

Näiteks tahaks ma, et igal nädalal “toimuks” vannitoa puhastus. Aga ma ei tee seda, elusees ei tee kord nädalas, sest ma teen teisi asju. Kusjuures ma ei väida, et olen nii tiheda graafikuga inimene, et mul aega pole, ei-ei, aga ma lihtsalt tahan tegeleda ükskõik mille muuga ja vahepeal külastada puhtusest kiiskavat vetsu.

Lehti riisuma ei taha ma kedagi palgata. See on hea, kui ilm on enam-vähem või hea ja tekib tahtmine värskes õhus ringi vehkida. Pealegi, seda tuleb teha aasta lõikes vaid natuke. Lume rookimisega on samad lood, samas põrandapesuga on hoopis teisiti, selle tegevuse eest on lihtsalt aus raha saada. Eriti meie kodus, kus pesemise esimeses etapis muutub põrand lihtsalt poriseks.

Otsustasin, et lepin selle mõttega, et vajan koristajat. Mitte ei piina end, et oi kuidas üleöö jälle põrand poriseks läks ja miks ma selline räpane inimene olen, et ma iga päev ei taha natuke oma ajast kulutada põrandalapiga tuuseldamise peale.