Homme on isa raamatu “Unenäorong” esitlus. Ma olen kindel, et sellest tuleb hitt. Tiraaž on juba üüratu. 

Keskkoolis olid meil, teatriklassil, lavakõne tunnid legendaarse Tõnis Rätsepaga ja see oli vist 10. klassi kevadsemester, kui pidime leidma ühe pikema jutu, mida siis semestrilõpu lavakaval esitada. Mina võtsin oma isa loo ämblikust, kes püüdis kärbse võrku… ja kuidas see nüüd oligi? Püüdis võrku, aga nende vestlus läks nii põnevaks, et nad lõpetasid koos kohvitassi taga? Oskasin seda päris pikka lugu sõna-sõnalt jutustada, aga nüüd lihtsalt ei mäleta. 

Igatahes, Rätsep oli sellest loost täiesti pööraselt vaimustuses. Ta nägi selle taga mingit jumalikku lõvid-talled kujundit. 

Üks teine asi, mis mul keskkooli ajast meeles on: inglise keele tunnis oli vaja esseekene kirjutada. Isa oli alati valmis minu asemel kodutöid tegema. Ma pidin teda keelama ja ma ei mäleta, et ta oleks mu koolitöid rohkem kui korra teinud. Selle ühe asja ma lasin tal teha, sest ma ise ei saanud hakkama. Oli vist kuhjunud ka teisi koolitöid… Ma ei olnud eriti hea õpilane. 

No ja siis isa kirjutas essee. Ma jälle ei mäleta täpselt, aga ta rääkis Mr. Gillette‘ist ja tualettpaberist ja millestki veel. 

Meie inglise keele õpetajal oli ameeriklasest abikaasa ja õpetaja andis selleks korraks esseed temale parandada. 

Minu oma tuli tagasi kommentaariga, et see lugu on täiesti fantastiline ja et tal on nii kahju, et ta ei oska piisavalt eesti keelt, sest ta tahaks lugeda minu teisi üllitisi ka, mu emakeeles.

Kujutate ette, millised süümekad mul olid ja kujutage ette, kui võluv kirjutaja isa oli. 

Põhikooli ajast on ka üks kord meeles. Nimelt mul käis noorte neiude ajakiri “Stiina” ja seal oli üks esseekonkurss. Ma kirjutasin sinna siis teemal…. no täiesti sürr, et ma ei mäleta enam asju. Pole aimugi, millest kirjutasin. Võimalik, et kilpkonnade seksist, võimalik, et teemal “Kes mõistab kaht keelt on väärt kaht inimest”. Mõlemast olen kusagil kirjutanud, aga ei mäleta kus. 

Igatahes kirjutasin valmis ja andsin isale lugeda. Ta ütles, et väga hea, aga nüüd tuunime asja veidi. Tuunisime. Sain hea koha, mitte küll esimese, aga teise ehk. Selge see, et põhjus oli tuunimises.

Isa oli lege. Ta oli vanalinna koolis poiste klassi õpetaja. Mis, 80ndate lõpul? Vanaema rääkis kunagi, et kui ta Kalevi ujula majas laohoidjana töötas, siis üks töökaaslane osutas näpuga aknast välja, et kuule, kas see on sinu poeg, kes karja poistega pargis ringi jookseb ja plekkpurki taob. 

Oli küll. Neil olla toimunud jalgpalliturniir, mille väljakuks kogu vanalinn. 

Ta jäi muidugi silma ka ilma plekkpurki tagumata, ikkagi 213 sentimeetrit pikk mustade lokkidega ja suure ninaga mees, kes armastas ka talvel paljajalu käia. Nii kaua kui mäletan, olen talle nabani olnud.  

Mu eelmises blogis käis ta lugemas ja alati kirjutas midagi. Kes see oli, kes kirjutas, et Maarja blogi on tore lugemas käia Maarja pärast ka, aga no need Andry kommentaarid on täitsa kuld. 

Lisaks varastas ta mu sõpru. Sõber tuli mulle külla, aga siis isa ütles sõbrale, et kuule, mul on sulle üks jutt. 

Ütlesin pärast, et leppigu sõbraga eraldi aeg kokku. Ah, raske oli see puberteet. 

Talle meeldisid väga mu blogipostituste esimesed laused, aga ta ütles, et ma olen kehv viimaste lausete kirjutaja. 

Lisaks ütles ta kuldsed sõnad, mida järgin siiani: pane palju taandridu!

“Unenäorongis” on üks lugu tüdrukust, kes tahab laes kõndida, aga kelle vanemad ütlevad, et see soov pole ratsionaalne. Ma tean, et vähemalt see lugu on inspireeritud minust, sest laes kõndimisest fantaseerisin aastaid. Põhjus oli küll pigem olmelist kui metafüüsilist laadi: laes tundus olevat nii palju ruumi mängimiseks. Meil oli kodus vähe ruutmeetreid ja palju asju. 

Esitlus toimub 29. novembril kell 18 Kloostri Aidas (vanalinnas, Vene tänaval, teate).

Juttu vestma tuleb näiteks täiesti fenomenaalne jutuvestja Päärike. Raamatule tegi pildid fenomenaalne kunstnik Jarõna Ilo. 

Sealt saab raamatu soetada ka. Aga niisamuti saab raamatupoodidest. 

Olete kõik kutsutud!