seitse aastat tagasi

Täna on J sünna, aga lisaks ka umbes-täpselt see päev, millal Shoga deitima hakkasime. Ma ei tea… See oli tegelikult öösel, mitte päeval ja… Üldse, kas peaks tähistamisel ajavahe Jaapaniga ka sisse arvestama või mis. Igatahes, see oli seitse aastat tagasi. 
Oh ajad. Pool aastat deitisime. Õigemini ma trügisin suht kohe Sho pisikesse korterisse elama ja tema kitsasse voodisse magama. Selline agressiivne naine olen, on tema versioon. 
Mina küsin seepeale, et aga kuhu jõuavad kaks inimest poole aastaga, kui kohtutakse kord nädalas deidil, ah, ah, ah, ja kui üks pärast siis kodumaale tagasi läheb. Aega polnud raisata. See on minu versioon. 
Sellest mitte vähem oluline argument: kuidas muidu õppida kaisus magamise meistriks, kui mitte liiga kitsas voodis.
Siis tuli suvi ja ma lendasin Eestisse ja Sho tuli nädal hiljem ka.  
Uuesti tuli aastavahetusel. 
Kevadel käisin korra Jaapanis.
Sho tuli jälle suvel.
Siis sügisel.
Siis tuli talvel ja siis veel kord.
Siis tuli suvel.
Ja siis, sügisel, läksin ma uuesti Jaapanisse vahetusõpilaseks. See oli kaks aastat hiljem. 
Minu argument: kuidas muidu õppida koos olemise üle tänulik olema, ah, ah, ah.
25ndal, enne kui me Joonase ja Kerliga kelgutama läksime, jõime nende pool glögi. Sho ütles, et ta natuke kühveldab lund ja siis tuleb ka üles. Glögi hakkas valmis saama, vaatasin aknast, et kaugel Sho omadega on. 
Sho tegi ämbriga lumekooke. 
Pärast sättisime end kelgutama, aga trepp nägi välja selline: 
(Kerli pilt)
Nagu näete, Lonni oli täitsa segaduses. 
Kelgutamast tagasi tulles kasutasime lumekoogid ära ja tegime laternaid. 

epiloog aastale

Hommikul kell neli null neli tellisin endale takso, aga seni möllasin tantsida Stella ja teistega Sinilinnus Bollywoodi peol. Mis saaks minna valesti sellise nimega peol, puldis Eplik, Chalice. Kui välja arvata natuke viinakokteili mu juustes ja kellegi teise õlut mu pükstel.

Kuulan praegu Johanna-Adele albumit, Duo Jansen/Jüssi, mis ta mulle eile kinkis, kui kohvikus hommikust tatraputru sõime. Juba teist ringi. Selge see, et mulle meeldisid esimesel ringil valsid kõigem. Kolm on minu number. Nüüd meeldib mulle reinlender juba täiega.

Aga 2014 ehk elu valusad õppetunnid. Sisuliselt õppetunnid, et elu on valus. Ei midagi uut. Aga kordamine on ka sel aastal tarkuse ema, tuleb välja.

Tormiline ja rahulik korraga. Ühelt poolt pikad jalutuskäigud rabas, teisalt kõik see hirmus. 

Pidi tulema uus korter, pangalaen ja pereelu Jaapanis. Aga pakkisime hoopis kompsud kokku, saime lahti kõikidest oma asjadest (ja Sho karjäärist), isegi tuttuue auto ärisime maha – ja tulime Eestisse.

Niiviisi üles kirjutades kõlab see jube julge käiguna.
Lubage, ma võtan momendi, et ennast imetleda.
(“Isegi auto, mõistate, tuttuue auto.” Appi, kuidas ma iseend viimasel ajal surmani tüütan.)

Sho õppis eesti keelt rääkima. See on suur asi. Kuigi paistab, et endiselt peab ta kõige olulisemateks eesti keele käibefraasideks sõnu “Lonni saba supp”, “koera sabalihas” ja – pisut uuema lisandusena -“ninasinep”.

Ma pole küll hea kaaslane keeleõppeks, sest jaapani keeles on praegu veel nii palju lihtsam, aga paar päeva tagasi jõi Sho viina ja siis õhtul voodis hakkas ikka täitsa korralikus eesti keeles patrama. Ma olin päris imestunud, aga ta selgitas:
Kui ma joon viina, siis räägin palju eesti keeles.
Ükspäev, kui ma palusin, et ta mulle magusaid sõnu ütleks, siis ta vastas:
mesi, mee, mett. Šokolaad, šokolaadi, šokolaadi. Suhkur, suhkru, suhkrut. Komm, kommi, kommi. 
Mitte päris see, mida silmas pidasin, aga kolm käänet on ikka kolm käänet.

Miks Sho viina jõi?
Sest mul oli sotsiaalpohmell. Ma olen kaks nädalat iga päev sõpradega kokku saanud ja vahepeal tegin vist üledoosi. Aga nüüd võtan juba peaparandust, nii-öelda, uute kohtumiste kujul. Täna on ka pidu. Joonase pool, tähistab sünnipäeva.

Minu sünnipäevareedel ostsin kõiksugu kraami, et korraldada laupäeval das Pidu. Pudeli Smirnoffi (jaa, Absolut oleks parem valik olnud) ostsin ka, aga laupäeva hommikul ma lihtsalt ei suutnud ja kuigi olen muidu ikka stabiilne tüüp, mitte hale allaandja, siis seekord  teatasin, et pidu jääb ära.

Palun andeks.

Aga H&J olid juba Tartust liikuma hakanud ja mõni inimene astus veel läbi, hoolimata sellest, et ma sihuke sitapea olen.

Viin jäi külmkappi, aga Stella ja Mirjam lahendasid selle ja hapukurgipurgi paar päeva hiljem mu elutuppa pagenud köögilaua taga. Nii saingi Mirjamiga tuttavaks.
Sho võttis ka ja õhtul lausa vulises eesti keelt suust. See oli siis vastus küsimusele, miks ta jõi.

2014. Niisiis. Eesti keel, kaks kaotust, suur kolimine…
Kevad-suvel tegin mingi paar kuud tublisti trenni, sain tunda, mida tähendab runner’s high ja see mõjub siiani. Lisaks ütlesin lahti näokreemisõltuvusest. Ka suur asi. Võite arvata, et pole – aga on.
Nüüd sõbrad muretsevad mu näo pärast, nii et Helene kinkis mulle kookosõli ja Stella avokaadoõli. Ülihead kingid, sest talvekülm mõjub ka sõltumatule näole.

Vennaga naabriks saamine rõõmustab ülimalt. 8000 km asemel 8 m või mis see võib olla.
Muuseas, täitsa lõpp, Kerli kudus mulle mütsi ja Kerli ema kudus kindad.

Ma lasin Shol pildistada spetsiaalselt teile näitamise jaoks ja tundsin end korra tõelise blogijana: abistatud enekas (nagu assisted suicide).

Mäletate neid aegu, kui enekas tähendas enesetappu, mitte selfit?



Sellega seoses üks pihtimus 2014. aasta läbikukkumisest. Ma nimelt mõtlesin, et ületaks ennast ja hakkasin Kerli õhutusel endale mütsi kuduma. See oli vist novembri lõpus. Tegin ühe ringi soonikut ja nüüd vardad seisavad niisama. Aga tunnen, et 2015. aasta tuuled puhuvad uuest ilmakaarest!

Lonni-koeraga elamine on üle prahi, ta on nii nunnu, et tahaks katki teha. Kõik vist ei tea, aga Lonni on päranduseks vanaemalt. Mulle kuulub temast mõtteline neljandik, Joonasele teine ja onule lausa pool koera.
Sho tudengielu on värskendav talle ja mulle.
Sõbrad ja pere on lähedal.
See on kõik Eestis elamise vooruseks, meie puhul. Aga kui sa pole piisavalt süüdimatu suvatseja, siis omas kodus me elustiili järele proovida ei soovita.

Mu lubadus uude aastasse: rohkem ajutoitu. Lausa nii, et luban Mervi eeskujul lugeda läbi 24 raamatut. 6 vähem kui Mervi möödunud aastaks lubas ja luges, aga umbes kahe nädala kohta üks on mu jaoks piisavalt tõsine ülesanne.
Okei, luban 12 lugeda ja ülejäänu jätan õlalepatsutamisboonuseks. Sest mõni on nii paks. Kurramuse telliskivi “Plekktrumm” näiteks, mille raamatuklubiga järgmiseks võtsime.

Raamatukogu sulgemiseni oli 15 minutit, riiulis oli ainult üks “1984”, nii et sellest loobusime, ja ülejäänu, mis silma jäi, oli kõik vähemalt kuussada lehekülge.

Kõndisime Kristeliga riiulite vahel ja vingusime, et miks kõik raamatud nii paksud on. Mis on umbes sama mõistlik, nagu imestada, miks vesi märg on ja kuidas näitleja ikka nii palju teksti meelde suudab jätta.
Lõpuks sulguva raamatukogu pärast paanitsedes võtsime 700 lehekülge plekktrummi. 

käisime kelgutamas

Teist jõulupäeva järjest juba kelgutamas. Eile käisime Shoga kahekesi. Pimedas, taskulambi valgel tegelikult. Äge oli, sest kedagi teist polnud ja nii võis Lonni vabalt joosta kelguga mäest alla kaasa ja siis jälle üles. Kusagil viieteistkümnendaks korraks sai ta aru, et patuoinas on kelk ja siis haaras  ta sellest kinni ja tuuseldas pikalt. Siis rahunes maha ja järgmised viisteist korda jooksis niisama üles-alla.
Tänane käik oli aga üli.
Kerli tegi nii head pildid:

 

 (Selle pildi tegi Joonas, muidugi, sest Kerli ise on pildil.)

 

vahet pole ehk see kõik ei loe

Kuulan “Only Lovers Left Alivesoundtrack‘i ja mõtlen, mis tunne oleks, kui ma oleks surematu. Või vähemasti kui ma oleks Tilda Swinton. 
Surematus tekitaks nii palju muret. Teistsuguseid muresid kui surelikkus – mis on ka problemaatiline.  
Sisuliselt keelab mu surelikkus praegu mind tööd otsimast. Ehe päevavarga jutt, aga päriselt. 
Praegu varastan päevi. Heh, kellelt, eks ole. 
Ma olen nagu mingi Robin Hood, varastan päevi ja jagan neid inimestele, kellel puudu on. Iseendale, paraku. Mis teeb mind ikka tavavargaks, nii et jäägu see jutt. 
(Siiski-siiski, kellelt?)
Aga ma lihtsalt mõtlen, et vaid päevad, need on loetud
Mu parasiitväljendiks on viimasel ajal kujunenud “aga vahet pole”,  poeetiliselt sõnastatult see kõik ei loe.
Teebki kokku Viidingu. 
Nimekiri sõnadest, mida ma kunagi ei kasuta: 
davai
pilkama
Need kaks tulid meelde. Üks, kui nägin bussis ajakirja Pilkaja reklaami, mis näitas, et see on teistpidi lugedes “aja pilk”. Pole sugugi paha.  
Teine, sest kuulsin kohvikus hüvastijättu: “Fain, davai, tšau!” Päris hea eesti keel, mõtlesin: fineдавай, ciao!
Paar hetke hiljem lõpetas keegi telefonivestluse ka davai-tšauga ja ma mõtlesin, et davai on võõras mu sõnavaras. 
Kadi käis eile külas, ma muudkui pudistasin iga jutu lõpuks, et “aga vahet pole”. 
Täiega tahaks seda üht tööd, mida pakutakse, aga niikuinii ei saa, aga tahaks ju, aga… vahet pole. Huvitav, kas geneetik leiab vea või ei leia või mis ma peaks tegema või… ah vahet pole. Neil teemadel rääkimise mõttetus tuleb ilmsiks. Või üldse rääkimise mõttetus. 
Kadi küsis, kas ma ikka tean väljendit vse ravno. Ta oli seda hiljuti kuulnud ja rõõmustanud, et mis uus ja eksootiline heli, aga küsides sai vastuseks: mis mõttes sa ei tea, kus sa elanud oled. 
Saage aru: me oleme see põlvkond, kes ei tea. “12 tooli” huumor läks mul kõrgelt üle pea. Oskasin enam-vähem tuvastada nalja koordinaadid leheküljel, aga ma lihtsalt ei saanud aru. Aru sain, et  oleks ma natuke varem sündinud, rulliks end naerdes mööda põrandat. 
Aga Kadile ütlesin, et seda ma tean! Ainult ühel põhjusel, milleks on Juri Nikulini laulu refrään. 
Lõpetuseks minu uus hea nali. 
Lonni-koer oli vahepeal paksuke, nii et hakkasin teda hellitavalt vorstikeseks kutsuma. Nüüd on ta aga natuke saledam, nii et ütlesin eile Shole, et koer on sale. 
“Slim dog. Nagu Slimdog Millionaire.” 
Ma tean, see ei ole haha-naljakas, aga päris kaval, nii et hoolimata Sho tugevast vastuseisust andsin endale maksimumpunktid.  
Tema enda viimase aja huumor on hüüda “kõrvad!” ja koeral kõrvadest haarata. 

shazam

Shazam on hea. Ainult, et ma tavaliselt huvitun, siis shazamin, siis unustan. Eelmise telefoni otsitud lood ongi kadunukesed, aga täna otsustasin praeguse telefoni lood üle vaadata.

Need lood olen korjanud kohvikutest ja kusagilt veel:

1. Ray Lamontagne “You Can Bring Me Flowers

2. Milky Chance “Sadnecessary

3. Amy LaVere

4. Bitter:Sweet

meil on uksekell ja me oleme noored

Nii on. Joonas hakkas mulle rääkima lugu, mis algas: istun ma kodus, teen omi asju, kui äkki heliseb uksekell… 
Sellest hetkest arvasin, et tegu on science fiction‘iga. Mis uksekell, kus? 
Aga Joonas ütles, et uksekell on ja töötab. 
Ma katsetasin, kas meie oma ka töötab. Ei töötanud, nii et sellega lõpeb ka see lugu.
Aga Joonase loo mõte oli selles, et uksel oli postiljon, kes ütles, et tal on pakisaadetis aadressiga x, aga tema meelest elab “soojanu” hoopis meie aadressil. 
Küsis, kas meil kurja koera enam polegi. Joonas ütles, et koer on olemas, aga harrastab rahulikumat elustiili. 
Ühesõnaga, postiljon on esiteks tuvastanud, et meie majas elab lisaks kurjale koerale ka jaapanlane. Teiseks oli ta nii lahke, et tõi pakiteatise kohale hoolimata valest aadressist.
Paki saime Jaapanist. See oli seekord 11 kg raske, aga õnneks täiesti väärtusetu ja tollile ei pidanud midagi maksma. Sees oli kõiksugu head ja paremat kraami, mille üle sai suurelt rõõmustatud. 
Sho pani pakist saadud jaapanipärased riided selga, et siis lapikuks löödud ja ära kuivatatud kaheksajalga haugata. (Näete seda lahtiste ustega kappi ülal? See on paksult täis Jaapanist pärit toiduaineid.)
Sho ema kinkis mulle sünnipäevaks suurepärase käekoti, mille ta oli Matsuya Ginzast šopanud ja hetkeks ma mõtlesin, et täitsa lõpp, mis jõudeelu ma Jaapanis elasin. Käisin Ginzas šoppamas ja… 
Nüüd käin Järve Keskuses. Muidu ei kurdaks, aga kõige pahem punkt Tallinnas on Risti bussipeatus, sest alati, kui ma seal olen, on ilm koera-, käes ja seljas liiga rasked kotid, poeskäigust peal tüdimus ja väsimus ja viha – ja buss jääb alati hiljaks.
Sünnipäevahooaeg algas igatahes selle pakiga. Saan mõne päeva pärast 29, mis on üldiselt okei, aga rõõmu kinnitusest, et kõik ei ole veel kadunud, tõi Selveri kassapidaja. Mitte täna, aga eelmisel korral, kui Shoga jõulukalendri (mis on nüüd prügikastis) ostsime.  
Lisaks muule kraamile ostis Sho sauna tarvis ühe õlle ja kassast küsiti, kas kumbki meist on 18 täis. 
Ma: muidugi.
(Pikk paus.)
Ma: kas soovite dokumenti näha? 
Kassapidaja: jah, palun.
Kassapidaja töö põhirõhk ei seisne inimeste vanuse ennustamises, aga rõõmustan ikka, sest Jaapanis nägin ma välja suht eakohane ja viimasel ajal kartsin juba, et elu keerdkäigud ongi mu näo vanusele vastavaks voolinud. 
Aga seda muret pole. 32aastase Sho habe ka ei petnud kedagi.
Seitseteist, tuul ja torm! 

petukaup, inspiratsioon ja mõni pilt

Suur tass kohvi on suur inspiratsiooniallikas. Veel inspireerib see suurepärane loengusari, mida Kadi, kes mu intellekti rehitsemise eest hoolitseb, soovitas. See on kuidagi nii meisterlik, et kõik keeruline tundub lihtne, aga tundub keeruline, aga lihtne, aga keeruline, aga.
Täielik võit oli viimase Sirbi, mille Tartu rongist pätsasin, leheküljel 23. Pealkiri “Kriitiku kättemaks“. See tegi mind nii õnnelikuks, aitäh! Pool teksti kirjeldas üht episoodi sarjast “Friends” ja teine pool jutustas selle moraali ümber. 
Mõtlesin: Sirp on minu inimesed. (Vt “Olen ignorant“)
Aga Laima šokolaadikalender vedas alt. Kujutage ette, et avate õige kuupäevanumbriga akna ja see on täiesti tühi. Siis avate paanikas järgmise kuupäevaga akna ja see on ka tühi. Siis olete juba valmis Läti valitsusele pommiähvardust vormistama, kui tuleb välja, et kogu šokolaad on kogunenud number 12 taha. 
Ma ei tea, kuidas nüüd edasi toimida – ja mida üldse mõelda.
Sho valis selle kalendri pühapäeval Selveris välja. Ma tahtsin võtta linnumaja, mis maksis kuus eurot kopikatega ja mis oleks asendanud mulgustatud Pepsi pudelit (arhitekt S. Yano).
Ta ütles, et linnumaja on nii kallis ja pole prioriteet. Järgmisel hetkel oli ostukorvis Laima kalender. Selle eest oleks peaaegu pool linnumaja saanud. 
Ostsime ka hästi suure rasvapalli, millest sai konkureeriv restoran Pepsile, aga kliendid ei tule ei ühte ega teise, raisk. 
Nõutuks teeb. 
Tunnen, et ei oska enam head kurjast eristada. Võbelev elu.
Kõik on sassis, ka jõulupidu toimus enne sünnipäevapidu ja süda ütleb, et see ei ole õige. 
Kõik tegid kingitused. Kuidas sa oled selliste sõpradega, kui nad kõik sellised sõbrad on. Ma ostsin kaupsist martsipanikujukesi.  

 Kadri kingitus realiseerus nii:

Stella kaalub karjääri mänguasjakoti disainerina (täiskasvanutele). Kristel pakib kingitusi vaimustavalt.

“Unenäorongi” esitluselt ka natuke. 

 Ülemine pilt: Kerli-Helen Oissar

Järgnevad pildid tegi Aron Urb. Laenutasin need galeriist tema kodulehel
Nii harva oleme Shoga ühel pildil. See on pärast esitlust kohvikus ja selle tegi ka Kerli-Helen.

kes on lugenud orwelli?

Käisin eile tühikäigul Rakveres, sest psühhiaatrit ei olnud ja neil polnud ei minu nime ega kontakti, et teatada. Aga naine registratuuris küsis, kas tahan hoopis temaga rääkida. Mõtlesin, et see pole ikka päris see, mis ette kujutasin, ja ütlesin, et mu jutt kannatab oodata.

Tallinna jõudes kirjutasin bussis parasjagu sõpradele, et käisin asjata Rakveres ja tädi mu kõrval võtab jälle poolteist istet, kui mu kõrval röögatas mees: kuramus!
Ta nii vihastas, et buss valgusfoori taha seisma jäi. Ma tean, see on nii nõme tunne.

Kusjuures tean seda meest ka, tal on kitsehabe ja hullumeelsed juuksed ja ta töötab me kodupoe taaraautomaadi juures spetsialistina.
Kord viisime Shoga pudeleid ära, aga see mees ütles, et ta parasjagu parandab masinat ja ei saa lubada, et see korda läheb.
Automaat oli lahti, nii et kogu süsteem oli näha: kuhu need pudelid sorteeritakse, kuidas. Shole meeldivad taaraautomaadid sellest alates väga. Ta viib tihti pudeleid ära ja teeb need saunaõllerahaks.

Aga see röögatus mõjus labiilsena ja lisaks sellele, et ma hullude juustega meest kartma hakkasin, ehmatasin iseenda peale: ma olen ju nagu tema.
Alles ma tulin töötukassa viiendalt korruselt mööda treppi alla, igal sammul: türa-türa-türa-türa-türa.
Mitte, et midagi oleks seal halvasti läinud, aga see lihtsalt väljendas mu meeleolu kõige täpsemini.

Ma tean, see ei ole ilus sõna. Seepärast ma seda kunagi kasutama hakkasingi, “irooniliselt”, et oma näo ja sõnade vahel suuremat kontrasti luua. Ainult, et harjumus jäi ja kui sa elad pikalt riigis, kus keegi aru ei saa…
Sama lugu on sõnaga “raisk”.
Need kaks lõhuvad alati mu vestluskaaslaste mugavustsooni, aga mul on ikka natuke vaja neid välja öelda.

“12 tooli” ei suju hästi, olen umbes poolepeal, kuigi järgmisel nädalal juba on meil Kristeliga kohting Mauruse pubis kokku lepitud.

Me hakkasime seda raamatuklubi kahekesi tegema osati mõttega, et loeks kõiki neid raamatuid, mida “kõik on muidugi lugenud”, aga me nagu mingil põhjusel ei ole.

Üks, mis mul eheda näitena meeles mõlgub ja mida ma toon näiteks kõikidele sõpradele, kellele ma ükshaaval raamatuklubist räägin, on Orwelli “1984”.
Ehe “kõik on seda ju lugenud, aga no ei ole” . Samas, see ühiskonnakriitika, eks ole, ja see, noh… mis iganes, aga tahaks selle me klubis järgmiseks võtta.

Ainult, et mingil määral sain 1984-alakast üle, sest just vaatasin QI osa, see oli uue hooaja kolmas, mis algas küsimusega publikule: kes on lugenud Orwelli “1984”? Peaaegu kõik tõstsid käe.
Aga see oli vale vastus! Sest väidetavalt valetab neljandik inimestest, kellele see küsimus “1984” kohta esitatakse.

Raamatutest rääkides, siis Shol on idee. Teda nimelt tõsiselt morjendab, et Eesti lapsed ei vaimustu rongidest. Kõik väiksed jaapanlased armastavad ronge palavalt ja nii on olemas näiteks lugematu hulk pildiraamatuid pealkirjaga “Rongike” või midagi.

Sho mõtles, et okei, Eestis on vähe ronge, esiteks, teiseks pole need mingi riigiuhkus, vaid väljamaal tehtud. Eesti lastel peaks olema midagi muud.

Mõtles välja pildiraamatu pealkirjaga “Arvutike”. Õigemini, tema hääldas seda “Arvutikke”. Ütles, et stoori on vaja veel välja mõelda, sest see ei saa olla liiga elementaarne, nagu et laps saab uue arvuti ja viskab vana nurka kurvastama, aga siis avastab, et uues on midagi vanast, või siis, et teeb ükskord vana lahti ja leiab sealt kadunud vanaisa kirja ja mõistab, et oluline pole mitte hardware, vaid software.

See on siis see liiga elementaarne lugu. Sho mõtleb praegu paremat. Kuigi moraal jääb küllap samaks.

Lisaks hakkas ta vaatama sarja “Õnne 13”, sest see on õpetaja sõnul hea keeleõppeks. Tõepoolest, netis saab valida subtriitritega (eestikeelsetega, muidugi) versiooni ja lisaks on dialoogid ülilihtsad ja otse elust võetud:
“Kas veel kohvi tahad?”
“Ei, mul on.”

Selles osas, mida me vaatasime, oli üks tegevusliin nii, et ema ja isa muretsesid, et poeg on vist võlgades ja saab naisega ka halvasti läbi. Nad rääkisid sellest omavahel ja otsustasid, et räägivad poja naisega.
Aga seda, mis edasi saab, näeb juba järgmises episoodis. Geniaalne.

Teine tegevusliin oli nii, et maamees ütles naisele, et uued naabrid on nõmedad, tõstsid sissesõiduteele kivid ette, kuigi vana naaber lasi seda teed ilusti sõita. Siis nad otsustasid naisega midagi selles osas ette võtta, aga mida täpsemalt, selgub järgmises – või pigem üleüleülejärgmises – osas.
Lisaks oli veel kaks tegevusliini, aga ma ei hakka neid kirjeldama. 


Isa raamatu esitlusõhtu oli ülimalt suurepärane. Kohale tuli terve ruumitäis (ja Kloostri Ait on suur ruum täita) rahvast ja Päärike rääkis isa jutte mu meelest imeliselt. 

Inga ja Taavi kinkisid mulle ülituusad kindad. Istun praegu kohvikus, nii et pilti ei saa veel näidata, aga uskuge mind, ma näitasin juba kõikidele sõpradele ja tuttavatele, kellega seni ühte ruumi olen sattunud. 


Sain endale üldse mitu vahvat kingitust, natuke sellised “palju õnne isa raamatu puhul”, aga samas  natuke ka “vaene väike Maarjake” tüüpi kingid. 
Tagatipuks leidsin esmaspäeval postkastist suure Linda šokolaaditahvli, adressaadita. Võimalik, et šoks oli hoopis Kerlile & Joonasele, aga nad ei tunnistanud seda omaks ega tahtnud ka jagada.

Kellelt see oli, ah-ah-ah? Praegusel ajal ei tea kindel olla, kas päkapikk või poliitik, aga kugistasin selle igatahes alla.

Kui Sho koju tuli ja ma pool olin juba ära söönud, siis ta ütles, et tema küll ei riski postišoksi süüa, äkki on mürgitatud. Ma poleks sellise asja peale tulnudki. Mind oleks nii lihtne mürgitada.