seitse aastat tagasi

Täna on J sünna, aga lisaks ka umbes-täpselt see päev, millal Shoga deitima hakkasime. Ma ei tea… See oli tegelikult öösel, mitte päeval ja… Üldse, kas peaks tähistamisel ajavahe Jaapaniga ka sisse arvestama või mis. Igatahes, see oli seitse aastat tagasi. 
Oh ajad. Pool aastat deitisime. Õigemini ma trügisin suht kohe Sho pisikesse korterisse elama ja tema kitsasse voodisse magama. Selline agressiivne naine olen, on tema versioon. 
Mina küsin seepeale, et aga kuhu jõuavad kaks inimest poole aastaga, kui kohtutakse kord nädalas deidil, ah, ah, ah, ja kui üks pärast siis kodumaale tagasi läheb. Aega polnud raisata. See on minu versioon. 
Sellest mitte vähem oluline argument: kuidas muidu õppida kaisus magamise meistriks, kui mitte liiga kitsas voodis.
Siis tuli suvi ja ma lendasin Eestisse ja Sho tuli nädal hiljem ka.  
Uuesti tuli aastavahetusel. 
Kevadel käisin korra Jaapanis.
Sho tuli jälle suvel.
Siis sügisel.
Siis tuli talvel ja siis veel kord.
Siis tuli suvel.
Ja siis, sügisel, läksin ma uuesti Jaapanisse vahetusõpilaseks. See oli kaks aastat hiljem. 
Minu argument: kuidas muidu õppida koos olemise üle tänulik olema, ah, ah, ah.
25ndal, enne kui me Joonase ja Kerliga kelgutama läksime, jõime nende pool glögi. Sho ütles, et ta natuke kühveldab lund ja siis tuleb ka üles. Glögi hakkas valmis saama, vaatasin aknast, et kaugel Sho omadega on. 
Sho tegi ämbriga lumekooke. 
Pärast sättisime end kelgutama, aga trepp nägi välja selline: 
(Kerli pilt)
Nagu näete, Lonni oli täitsa segaduses. 
Kelgutamast tagasi tulles kasutasime lumekoogid ära ja tegime laternaid. 

epiloog aastale

Hommikul kell neli null neli tellisin endale takso, aga seni möllasin tantsida Stella ja teistega Sinilinnus Bollywoodi peol. Mis saaks minna valesti sellise nimega peol, puldis Eplik, Chalice. Kui välja arvata natuke viinakokteili mu juustes ja kellegi teise õlut mu pükstel.

Kuulan praegu Johanna-Adele albumit, Duo Jansen/Jüssi, mis ta mulle eile kinkis, kui kohvikus hommikust tatraputru sõime. Juba teist ringi. Selge see, et mulle meeldisid esimesel ringil valsid kõigem. Kolm on minu number. Nüüd meeldib mulle reinlender juba täiega.

Aga 2014 ehk elu valusad õppetunnid. Sisuliselt õppetunnid, et elu on valus. Ei midagi uut. Aga kordamine on ka sel aastal tarkuse ema, tuleb välja.

Tormiline ja rahulik korraga. Ühelt poolt pikad jalutuskäigud rabas, teisalt kõik see hirmus. 

Pidi tulema uus korter, pangalaen ja pereelu Jaapanis. Aga pakkisime hoopis kompsud kokku, saime lahti kõikidest oma asjadest (ja Sho karjäärist), isegi tuttuue auto ärisime maha – ja tulime Eestisse.

Niiviisi üles kirjutades kõlab see jube julge käiguna.
Lubage, ma võtan momendi, et ennast imetleda.
(“Isegi auto, mõistate, tuttuue auto.” Appi, kuidas ma iseend viimasel ajal surmani tüütan.)

Sho õppis eesti keelt rääkima. See on suur asi. Kuigi paistab, et endiselt peab ta kõige olulisemateks eesti keele käibefraasideks sõnu “Lonni saba supp”, “koera sabalihas” ja – pisut uuema lisandusena -“ninasinep”.

Ma pole küll hea kaaslane keeleõppeks, sest jaapani keeles on praegu veel nii palju lihtsam, aga paar päeva tagasi jõi Sho viina ja siis õhtul voodis hakkas ikka täitsa korralikus eesti keeles patrama. Ma olin päris imestunud, aga ta selgitas:
Kui ma joon viina, siis räägin palju eesti keeles.
Ükspäev, kui ma palusin, et ta mulle magusaid sõnu ütleks, siis ta vastas:
mesi, mee, mett. Šokolaad, šokolaadi, šokolaadi. Suhkur, suhkru, suhkrut. Komm, kommi, kommi. 
Mitte päris see, mida silmas pidasin, aga kolm käänet on ikka kolm käänet.

Miks Sho viina jõi?
Sest mul oli sotsiaalpohmell. Ma olen kaks nädalat iga päev sõpradega kokku saanud ja vahepeal tegin vist üledoosi. Aga nüüd võtan juba peaparandust, nii-öelda, uute kohtumiste kujul. Täna on ka pidu. Joonase pool, tähistab sünnipäeva.

Minu sünnipäevareedel ostsin kõiksugu kraami, et korraldada laupäeval das Pidu. Pudeli Smirnoffi (jaa, Absolut oleks parem valik olnud) ostsin ka, aga laupäeva hommikul ma lihtsalt ei suutnud ja kuigi olen muidu ikka stabiilne tüüp, mitte hale allaandja, siis seekord  teatasin, et pidu jääb ära.

Palun andeks.

Aga H&J olid juba Tartust liikuma hakanud ja mõni inimene astus veel läbi, hoolimata sellest, et ma sihuke sitapea olen.

Viin jäi külmkappi, aga Stella ja Mirjam lahendasid selle ja hapukurgipurgi paar päeva hiljem mu elutuppa pagenud köögilaua taga. Nii saingi Mirjamiga tuttavaks.
Sho võttis ka ja õhtul lausa vulises eesti keelt suust. See oli siis vastus küsimusele, miks ta jõi.

2014. Niisiis. Eesti keel, kaks kaotust, suur kolimine…
Kevad-suvel tegin mingi paar kuud tublisti trenni, sain tunda, mida tähendab runner’s high ja see mõjub siiani. Lisaks ütlesin lahti näokreemisõltuvusest. Ka suur asi. Võite arvata, et pole – aga on.
Nüüd sõbrad muretsevad mu näo pärast, nii et Helene kinkis mulle kookosõli ja Stella avokaadoõli. Ülihead kingid, sest talvekülm mõjub ka sõltumatule näole.

Vennaga naabriks saamine rõõmustab ülimalt. 8000 km asemel 8 m või mis see võib olla.
Muuseas, täitsa lõpp, Kerli kudus mulle mütsi ja Kerli ema kudus kindad.

Ma lasin Shol pildistada spetsiaalselt teile näitamise jaoks ja tundsin end korra tõelise blogijana: abistatud enekas (nagu assisted suicide).

Mäletate neid aegu, kui enekas tähendas enesetappu, mitte selfit?



Sellega seoses üks pihtimus 2014. aasta läbikukkumisest. Ma nimelt mõtlesin, et ületaks ennast ja hakkasin Kerli õhutusel endale mütsi kuduma. See oli vist novembri lõpus. Tegin ühe ringi soonikut ja nüüd vardad seisavad niisama. Aga tunnen, et 2015. aasta tuuled puhuvad uuest ilmakaarest!

Lonni-koeraga elamine on üle prahi, ta on nii nunnu, et tahaks katki teha. Kõik vist ei tea, aga Lonni on päranduseks vanaemalt. Mulle kuulub temast mõtteline neljandik, Joonasele teine ja onule lausa pool koera.
Sho tudengielu on värskendav talle ja mulle.
Sõbrad ja pere on lähedal.
See on kõik Eestis elamise vooruseks, meie puhul. Aga kui sa pole piisavalt süüdimatu suvatseja, siis omas kodus me elustiili järele proovida ei soovita.

Mu lubadus uude aastasse: rohkem ajutoitu. Lausa nii, et luban Mervi eeskujul lugeda läbi 24 raamatut. 6 vähem kui Mervi möödunud aastaks lubas ja luges, aga umbes kahe nädala kohta üks on mu jaoks piisavalt tõsine ülesanne.
Okei, luban 12 lugeda ja ülejäänu jätan õlalepatsutamisboonuseks. Sest mõni on nii paks. Kurramuse telliskivi “Plekktrumm” näiteks, mille raamatuklubiga järgmiseks võtsime.

Raamatukogu sulgemiseni oli 15 minutit, riiulis oli ainult üks “1984”, nii et sellest loobusime, ja ülejäänu, mis silma jäi, oli kõik vähemalt kuussada lehekülge.

Kõndisime Kristeliga riiulite vahel ja vingusime, et miks kõik raamatud nii paksud on. Mis on umbes sama mõistlik, nagu imestada, miks vesi märg on ja kuidas näitleja ikka nii palju teksti meelde suudab jätta.
Lõpuks sulguva raamatukogu pärast paanitsedes võtsime 700 lehekülge plekktrummi. 

käisime kelgutamas

Teist jõulupäeva järjest juba kelgutamas. Eile käisime Shoga kahekesi. Pimedas, taskulambi valgel tegelikult. Äge oli, sest kedagi teist polnud ja nii võis Lonni vabalt joosta kelguga mäest alla kaasa ja siis jälle üles. Kusagil viieteistkümnendaks korraks sai ta aru, et patuoinas on kelk ja siis haaras  ta sellest kinni ja tuuseldas pikalt. Siis rahunes maha ja järgmised viisteist korda jooksis niisama üles-alla.
Tänane käik oli aga üli.
Kerli tegi nii head pildid:

 

 (Selle pildi tegi Joonas, muidugi, sest Kerli ise on pildil.)

 

vahet pole ehk see kõik ei loe

Kuulan “Only Lovers Left Alivesoundtrack‘i ja mõtlen, mis tunne oleks, kui ma oleks surematu. Või vähemasti kui ma oleks Tilda Swinton. 
Surematus tekitaks nii palju muret. Teistsuguseid muresid kui surelikkus – mis on ka problemaatiline.  
Sisuliselt keelab mu surelikkus praegu mind tööd otsimast. Ehe päevavarga jutt, aga päriselt. 
Praegu varastan päevi. Heh, kellelt, eks ole. 
Ma olen nagu mingi Robin Hood, varastan päevi ja jagan neid inimestele, kellel puudu on. Iseendale, paraku. Mis teeb mind ikka tavavargaks, nii et jäägu see jutt. 
(Siiski-siiski, kellelt?)
Aga ma lihtsalt mõtlen, et vaid päevad, need on loetud
Mu parasiitväljendiks on viimasel ajal kujunenud “aga vahet pole”,  poeetiliselt sõnastatult see kõik ei loe.
Teebki kokku Viidingu. 
Nimekiri sõnadest, mida ma kunagi ei kasuta: 
davai
pilkama
Need kaks tulid meelde. Üks, kui nägin bussis ajakirja Pilkaja reklaami, mis näitas, et see on teistpidi lugedes “aja pilk”. Pole sugugi paha.  
Teine, sest kuulsin kohvikus hüvastijättu: “Fain, davai, tšau!” Päris hea eesti keel, mõtlesin: fineдавай, ciao!
Paar hetke hiljem lõpetas keegi telefonivestluse ka davai-tšauga ja ma mõtlesin, et davai on võõras mu sõnavaras. 
Kadi käis eile külas, ma muudkui pudistasin iga jutu lõpuks, et “aga vahet pole”. 
Täiega tahaks seda üht tööd, mida pakutakse, aga niikuinii ei saa, aga tahaks ju, aga… vahet pole. Huvitav, kas geneetik leiab vea või ei leia või mis ma peaks tegema või… ah vahet pole. Neil teemadel rääkimise mõttetus tuleb ilmsiks. Või üldse rääkimise mõttetus. 
Kadi küsis, kas ma ikka tean väljendit vse ravno. Ta oli seda hiljuti kuulnud ja rõõmustanud, et mis uus ja eksootiline heli, aga küsides sai vastuseks: mis mõttes sa ei tea, kus sa elanud oled. 
Saage aru: me oleme see põlvkond, kes ei tea. “12 tooli” huumor läks mul kõrgelt üle pea. Oskasin enam-vähem tuvastada nalja koordinaadid leheküljel, aga ma lihtsalt ei saanud aru. Aru sain, et  oleks ma natuke varem sündinud, rulliks end naerdes mööda põrandat. 
Aga Kadile ütlesin, et seda ma tean! Ainult ühel põhjusel, milleks on Juri Nikulini laulu refrään. 
Lõpetuseks minu uus hea nali. 
Lonni-koer oli vahepeal paksuke, nii et hakkasin teda hellitavalt vorstikeseks kutsuma. Nüüd on ta aga natuke saledam, nii et ütlesin eile Shole, et koer on sale. 
“Slim dog. Nagu Slimdog Millionaire.” 
Ma tean, see ei ole haha-naljakas, aga päris kaval, nii et hoolimata Sho tugevast vastuseisust andsin endale maksimumpunktid.  
Tema enda viimase aja huumor on hüüda “kõrvad!” ja koeral kõrvadest haarata.