kes on lugenud orwelli?

Käisin eile tühikäigul Rakveres, sest psühhiaatrit ei olnud ja neil polnud ei minu nime ega kontakti, et teatada. Aga naine registratuuris küsis, kas tahan hoopis temaga rääkida. Mõtlesin, et see pole ikka päris see, mis ette kujutasin, ja ütlesin, et mu jutt kannatab oodata.

Tallinna jõudes kirjutasin bussis parasjagu sõpradele, et käisin asjata Rakveres ja tädi mu kõrval võtab jälle poolteist istet, kui mu kõrval röögatas mees: kuramus!
Ta nii vihastas, et buss valgusfoori taha seisma jäi. Ma tean, see on nii nõme tunne.

Kusjuures tean seda meest ka, tal on kitsehabe ja hullumeelsed juuksed ja ta töötab me kodupoe taaraautomaadi juures spetsialistina.
Kord viisime Shoga pudeleid ära, aga see mees ütles, et ta parasjagu parandab masinat ja ei saa lubada, et see korda läheb.
Automaat oli lahti, nii et kogu süsteem oli näha: kuhu need pudelid sorteeritakse, kuidas. Shole meeldivad taaraautomaadid sellest alates väga. Ta viib tihti pudeleid ära ja teeb need saunaõllerahaks.

Aga see röögatus mõjus labiilsena ja lisaks sellele, et ma hullude juustega meest kartma hakkasin, ehmatasin iseenda peale: ma olen ju nagu tema.
Alles ma tulin töötukassa viiendalt korruselt mööda treppi alla, igal sammul: türa-türa-türa-türa-türa.
Mitte, et midagi oleks seal halvasti läinud, aga see lihtsalt väljendas mu meeleolu kõige täpsemini.

Ma tean, see ei ole ilus sõna. Seepärast ma seda kunagi kasutama hakkasingi, “irooniliselt”, et oma näo ja sõnade vahel suuremat kontrasti luua. Ainult, et harjumus jäi ja kui sa elad pikalt riigis, kus keegi aru ei saa…
Sama lugu on sõnaga “raisk”.
Need kaks lõhuvad alati mu vestluskaaslaste mugavustsooni, aga mul on ikka natuke vaja neid välja öelda.

“12 tooli” ei suju hästi, olen umbes poolepeal, kuigi järgmisel nädalal juba on meil Kristeliga kohting Mauruse pubis kokku lepitud.

Me hakkasime seda raamatuklubi kahekesi tegema osati mõttega, et loeks kõiki neid raamatuid, mida “kõik on muidugi lugenud”, aga me nagu mingil põhjusel ei ole.

Üks, mis mul eheda näitena meeles mõlgub ja mida ma toon näiteks kõikidele sõpradele, kellele ma ükshaaval raamatuklubist räägin, on Orwelli “1984”.
Ehe “kõik on seda ju lugenud, aga no ei ole” . Samas, see ühiskonnakriitika, eks ole, ja see, noh… mis iganes, aga tahaks selle me klubis järgmiseks võtta.

Ainult, et mingil määral sain 1984-alakast üle, sest just vaatasin QI osa, see oli uue hooaja kolmas, mis algas küsimusega publikule: kes on lugenud Orwelli “1984”? Peaaegu kõik tõstsid käe.
Aga see oli vale vastus! Sest väidetavalt valetab neljandik inimestest, kellele see küsimus “1984” kohta esitatakse.

Raamatutest rääkides, siis Shol on idee. Teda nimelt tõsiselt morjendab, et Eesti lapsed ei vaimustu rongidest. Kõik väiksed jaapanlased armastavad ronge palavalt ja nii on olemas näiteks lugematu hulk pildiraamatuid pealkirjaga “Rongike” või midagi.

Sho mõtles, et okei, Eestis on vähe ronge, esiteks, teiseks pole need mingi riigiuhkus, vaid väljamaal tehtud. Eesti lastel peaks olema midagi muud.

Mõtles välja pildiraamatu pealkirjaga “Arvutike”. Õigemini, tema hääldas seda “Arvutikke”. Ütles, et stoori on vaja veel välja mõelda, sest see ei saa olla liiga elementaarne, nagu et laps saab uue arvuti ja viskab vana nurka kurvastama, aga siis avastab, et uues on midagi vanast, või siis, et teeb ükskord vana lahti ja leiab sealt kadunud vanaisa kirja ja mõistab, et oluline pole mitte hardware, vaid software.

See on siis see liiga elementaarne lugu. Sho mõtleb praegu paremat. Kuigi moraal jääb küllap samaks.

Lisaks hakkas ta vaatama sarja “Õnne 13”, sest see on õpetaja sõnul hea keeleõppeks. Tõepoolest, netis saab valida subtriitritega (eestikeelsetega, muidugi) versiooni ja lisaks on dialoogid ülilihtsad ja otse elust võetud:
“Kas veel kohvi tahad?”
“Ei, mul on.”

Selles osas, mida me vaatasime, oli üks tegevusliin nii, et ema ja isa muretsesid, et poeg on vist võlgades ja saab naisega ka halvasti läbi. Nad rääkisid sellest omavahel ja otsustasid, et räägivad poja naisega.
Aga seda, mis edasi saab, näeb juba järgmises episoodis. Geniaalne.

Teine tegevusliin oli nii, et maamees ütles naisele, et uued naabrid on nõmedad, tõstsid sissesõiduteele kivid ette, kuigi vana naaber lasi seda teed ilusti sõita. Siis nad otsustasid naisega midagi selles osas ette võtta, aga mida täpsemalt, selgub järgmises – või pigem üleüleülejärgmises – osas.
Lisaks oli veel kaks tegevusliini, aga ma ei hakka neid kirjeldama. 


Isa raamatu esitlusõhtu oli ülimalt suurepärane. Kohale tuli terve ruumitäis (ja Kloostri Ait on suur ruum täita) rahvast ja Päärike rääkis isa jutte mu meelest imeliselt. 

Inga ja Taavi kinkisid mulle ülituusad kindad. Istun praegu kohvikus, nii et pilti ei saa veel näidata, aga uskuge mind, ma näitasin juba kõikidele sõpradele ja tuttavatele, kellega seni ühte ruumi olen sattunud. 


Sain endale üldse mitu vahvat kingitust, natuke sellised “palju õnne isa raamatu puhul”, aga samas  natuke ka “vaene väike Maarjake” tüüpi kingid. 
Tagatipuks leidsin esmaspäeval postkastist suure Linda šokolaaditahvli, adressaadita. Võimalik, et šoks oli hoopis Kerlile & Joonasele, aga nad ei tunnistanud seda omaks ega tahtnud ka jagada.

Kellelt see oli, ah-ah-ah? Praegusel ajal ei tea kindel olla, kas päkapikk või poliitik, aga kugistasin selle igatahes alla.

Kui Sho koju tuli ja ma pool olin juba ära söönud, siis ta ütles, et tema küll ei riski postišoksi süüa, äkki on mürgitatud. Ma poleks sellise asja peale tulnudki. Mind oleks nii lihtne mürgitada.

7 thoughts on “kes on lugenud orwelli?

  1. Mis orwellis erilist on ? Olen 13 aastat koolipinki nühkinud, ning kuulen sellest tegelasest esmakordselt. Lähtudes vanast heast rahvatarkusest, et kvaliteet reklaamib ennast ise, kahtlen sügavalt, et selle mitte lugemine mind millestki ilma jätaks. Mis kahtlaste inimestega sa suhtled, kelle mugavustsoon katki läheb, kui tavalisi eestikeelseid sidesõnu kasutada ? (ja mismoodi see täpsemalt välja näeb ?)

    Like

  2. Haa, ma ei usu, et sa Orwellist esimest korda kuuled. “Loomade farmi” ikka tead?Su teisele küsimusele on juba päris raske vastata, ni et ma üldse ei hakka 😀

    Like

  3. Orwell on osa (lääne) kultuuriruumist. “Orwellian” on üsna kasutatav omadussõna; google pakub poolteist miljonit leidu. Viiteid nii 1984 kui loomade farmi pihta leiab kasvõi ajakirjandusest kogu aeg. Nagu pesapall – kui seda ei jaga, jäävad Põhja-Ameerikas kirjutatud tekstid osaliselt mõistmata. Lisaks on mõlemad raamatud geniaalsed. Aga lugemisest. Ma EI ole 1984 läbi lugenud, sest viimane kolmandik oli selline jauramine, et no ei suutnud või ei viitsinud. 1984 põhiline väärtus on minu arust maailm, mille ta loob, ja see lugu selle taustal on lihtsalt… võimendamiseks.

    Like

  4. Millalgi hakkas meil peale perestroika ja glasnost, eks. Ma olin siis keska alguses. Mäletan, kuidas üks mu vanemate haritud sõber ütles, et tore on, aga tema ei usu sellesse enne, kui “1984” on eesti keeles välja antud. Ja ennäe, 1990, neli aastat ajast ees, antigi!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s