meil on uksekell ja me oleme noored

Nii on. Joonas hakkas mulle rääkima lugu, mis algas: istun ma kodus, teen omi asju, kui äkki heliseb uksekell… 
Sellest hetkest arvasin, et tegu on science fiction‘iga. Mis uksekell, kus? 
Aga Joonas ütles, et uksekell on ja töötab. 
Ma katsetasin, kas meie oma ka töötab. Ei töötanud, nii et sellega lõpeb ka see lugu.
Aga Joonase loo mõte oli selles, et uksel oli postiljon, kes ütles, et tal on pakisaadetis aadressiga x, aga tema meelest elab “soojanu” hoopis meie aadressil. 
Küsis, kas meil kurja koera enam polegi. Joonas ütles, et koer on olemas, aga harrastab rahulikumat elustiili. 
Ühesõnaga, postiljon on esiteks tuvastanud, et meie majas elab lisaks kurjale koerale ka jaapanlane. Teiseks oli ta nii lahke, et tõi pakiteatise kohale hoolimata valest aadressist.
Paki saime Jaapanist. See oli seekord 11 kg raske, aga õnneks täiesti väärtusetu ja tollile ei pidanud midagi maksma. Sees oli kõiksugu head ja paremat kraami, mille üle sai suurelt rõõmustatud. 
Sho pani pakist saadud jaapanipärased riided selga, et siis lapikuks löödud ja ära kuivatatud kaheksajalga haugata. (Näete seda lahtiste ustega kappi ülal? See on paksult täis Jaapanist pärit toiduaineid.)
Sho ema kinkis mulle sünnipäevaks suurepärase käekoti, mille ta oli Matsuya Ginzast šopanud ja hetkeks ma mõtlesin, et täitsa lõpp, mis jõudeelu ma Jaapanis elasin. Käisin Ginzas šoppamas ja… 
Nüüd käin Järve Keskuses. Muidu ei kurdaks, aga kõige pahem punkt Tallinnas on Risti bussipeatus, sest alati, kui ma seal olen, on ilm koera-, käes ja seljas liiga rasked kotid, poeskäigust peal tüdimus ja väsimus ja viha – ja buss jääb alati hiljaks.
Sünnipäevahooaeg algas igatahes selle pakiga. Saan mõne päeva pärast 29, mis on üldiselt okei, aga rõõmu kinnitusest, et kõik ei ole veel kadunud, tõi Selveri kassapidaja. Mitte täna, aga eelmisel korral, kui Shoga jõulukalendri (mis on nüüd prügikastis) ostsime.  
Lisaks muule kraamile ostis Sho sauna tarvis ühe õlle ja kassast küsiti, kas kumbki meist on 18 täis. 
Ma: muidugi.
(Pikk paus.)
Ma: kas soovite dokumenti näha? 
Kassapidaja: jah, palun.
Kassapidaja töö põhirõhk ei seisne inimeste vanuse ennustamises, aga rõõmustan ikka, sest Jaapanis nägin ma välja suht eakohane ja viimasel ajal kartsin juba, et elu keerdkäigud ongi mu näo vanusele vastavaks voolinud. 
Aga seda muret pole. 32aastase Sho habe ka ei petnud kedagi.
Seitseteist, tuul ja torm! 

5 thoughts on “meil on uksekell ja me oleme noored

  1. Oh esimese maailma probleemid. Järgmine kord, kui šoppama lähed, soovitan enne meelde tuletada, millises kliimavõõtmes elad – koerailma vastu aitab vastavalt riietumine. “käes liiga rasked kotid” – pole vaja korraga tervet poodi tühjaks osta – võtaks iga inimese läbi ja eks sellest ka väsimus, tüdimus ja viha (kaua keskmise šopping-tuuri peale kulub ? 3-4-5 tundi ? 😀 ) buss jääb alati hiljaks ? vanasti (veel reedel) liikusid bussid iga 10 minuti tagant…või mis imeloomadega sa liigud, kui saladus pole ? 😀

    Like

  2. Hehee 😀 Koerailma vastu ei aita m i t t e m i s k i. Kui olid ilusad ilmad, siis käisin rattaga poes. Seepärast käib koerailm mu jaoks ka bussiga kokku. Ega ma Järvelt mingeid guccisid ei šoppa, saan tunnikesega ikka piimad-leivad-pudrud välja valitud ja nende kogukaal on tina ja sule skaalal pigem esimese poole.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s