Kuulan praegu Johanna-Adele albumit, Duo Jansen/Jüssi, mis ta mulle eile kinkis, kui kohvikus hommikust tatraputru sõime. Juba teist ringi. Selge see, et mulle meeldisid esimesel ringil valsid kõigem. Kolm on minu number. Nüüd meeldib mulle reinlender juba täiega.
Aga 2014 ehk elu valusad õppetunnid. Sisuliselt õppetunnid, et elu on valus. Ei midagi uut. Aga kordamine on ka sel aastal tarkuse ema, tuleb välja.
Tormiline ja rahulik korraga. Ühelt poolt pikad jalutuskäigud rabas, teisalt kõik see hirmus.
Niiviisi üles kirjutades kõlab see jube julge käiguna.
Lubage, ma võtan momendi, et ennast imetleda.
(“Isegi auto, mõistate, tuttuue auto.” Appi, kuidas ma iseend viimasel ajal surmani tüütan.)
Minu sünnipäevareedel ostsin kõiksugu kraami, et korraldada laupäeval das Pidu. Pudeli Smirnoffi (jaa, Absolut oleks parem valik olnud) ostsin ka, aga laupäeva hommikul ma lihtsalt ei suutnud ja kuigi olen muidu ikka stabiilne tüüp, mitte hale allaandja, siis seekord teatasin, et pidu jääb ära.
Palun andeks.
Aga H&J olid juba Tartust liikuma hakanud ja mõni inimene astus veel läbi, hoolimata sellest, et ma sihuke sitapea olen.
Sho võttis ka ja õhtul lausa vulises eesti keelt suust. See oli siis vastus küsimusele, miks ta jõi.
2014. Niisiis. Eesti keel, kaks kaotust, suur kolimine…
Kevad-suvel tegin mingi paar kuud tublisti trenni, sain tunda, mida tähendab runner’s high ja see mõjub siiani. Lisaks ütlesin lahti näokreemisõltuvusest. Ka suur asi. Võite arvata, et pole – aga on.
Nüüd sõbrad muretsevad mu näo pärast, nii et Helene kinkis mulle kookosõli ja Stella avokaadoõli. Ülihead kingid, sest talvekülm mõjub ka sõltumatule näole.
Vennaga naabriks saamine rõõmustab ülimalt. 8000 km asemel 8 m või mis see võib olla.
Muuseas, täitsa lõpp, Kerli kudus mulle mütsi ja Kerli ema kudus kindad.
Ma lasin Shol pildistada spetsiaalselt teile näitamise jaoks ja tundsin end korra tõelise blogijana: abistatud enekas (nagu assisted suicide).
Mäletate neid aegu, kui enekas tähendas enesetappu, mitte selfit?
Sellega seoses üks pihtimus 2014. aasta läbikukkumisest. Ma nimelt mõtlesin, et ületaks ennast ja hakkasin Kerli õhutusel endale mütsi kuduma. See oli vist novembri lõpus. Tegin ühe ringi soonikut ja nüüd vardad seisavad niisama. Aga tunnen, et 2015. aasta tuuled puhuvad uuest ilmakaarest!
Lonni-koeraga elamine on üle prahi, ta on nii nunnu, et tahaks katki teha. Kõik vist ei tea, aga Lonni on päranduseks vanaemalt. Mulle kuulub temast mõtteline neljandik, Joonasele teine ja onule lausa pool koera.
Sho tudengielu on värskendav talle ja mulle.
Sõbrad ja pere on lähedal.
See on kõik Eestis elamise vooruseks, meie puhul. Aga kui sa pole piisavalt süüdimatu suvatseja, siis omas kodus me elustiili järele proovida ei soovita.
Okei, luban 12 lugeda ja ülejäänu jätan õlalepatsutamisboonuseks. Sest mõni on nii paks. Kurramuse telliskivi “Plekktrumm” näiteks, mille raamatuklubiga järgmiseks võtsime.
Raamatukogu sulgemiseni oli 15 minutit, riiulis oli ainult üks “1984”, nii et sellest loobusime, ja ülejäänu, mis silma jäi, oli kõik vähemalt kuussada lehekülge.
Kõndisime Kristeliga riiulite vahel ja vingusime, et miks kõik raamatud nii paksud on. Mis on umbes sama mõistlik, nagu imestada, miks vesi märg on ja kuidas näitleja ikka nii palju teksti meelde suudab jätta.
Lõpuks sulguva raamatukogu pärast paanitsedes võtsime 700 lehekülge plekktrummi.
maarjablogi.com 
Elu eestis eesti moodi.. aga minult ääremärkus …Maarjal polnud Jaapanis virisemise kommet, eestisse saabumise järel on hakanud need siin seal silma paistma… Mul tekkis filosoofiline küsimus – millal Sho sinna maani jõuab, et seda tegema hakkab? Ja kas ta teeb seda siis eesti või jaapani keeles?Aga ilusat aasta lõppu Teile sinna 🙂
LikeLike
Ma pole tähele pannud, et ma Eesits rohkem viriseks kui Jaapanis. Aga ehk on see lihtsalt vanusegaga korreleeruv järkjärguline kibestumus, mis mu 70ndaks eluaastaks väljakannatamatuks vanamutiks muudab?
LikeLike
PALUN veel (suures koguses) Sho eesti keele stiilinäiteid :)enekas tähendab siiamaani suitsiidi, lihtsalt kuskilt on lahti lastud suur kamp idioote, kes arvavad, et selfie (ilus sõnavärdjas, eksju) nimetamine eesti keeles enekaks, on lahe. mu pisikese pea sisse ei jõua endiselt kohale, mis valemiga on võimalik visata ideaalne elu jaapanis prügikasti, et siin, s!*a suusailmaga pommiaugus nullist alustada – どうして ? (minu mõtted liiguvad esimese asjana karjääri suunas – eesti elu võib päris ruttu kopa ette visata, aga jaapani mastaabiga karjääri siin…suure tõenäosusega ei tee)
LikeLike
LikeLike
Peaksin tõesti Sho kilde rohkem üles märkima. Kuigi nati tekib tibuemme tunne juba. Ah, oh, mis mu kullakallike nüüd ütles!Aga see su küsimus… Esiteks, ideaalset elu Jaapan ei garanteeri, selle peab endale ikka ise korraldama. Sama lugu Eestiga. Karjäär on ka suur küsimärk. Oled mingi suurkorporatsiooni tähtis nina lõpuks. No ja siis? Elu lõpeb ikka surmaga.No ja nii edasi, lihtlabaselt öeldes: asi pole must ja valge. Neist asjust, mis meie elu siin praegu rõõmsaks teevad, ma kirjutasin. Tulevikku ei tea ega peaegi teadma 🙂 Kui mul kunagi peaks Eesti kiitmise tuju peale tulema, siis ehk kirjutan täpsemalt, mis siin mu meelest head on, Jaapaniga võrreldes, näiteks. Täna seda tuju pole, hilja ka juba. (Sho ütleb praegu mu kõrvalt, et vastus kõikidele su küsimustele on Sõõrikukohvik. Krüptiline poiss ta mul.)
LikeLike
Tead, Maarja, ma saingi oma 30 raamatut läbi. 🙂 Ma praegu tegelen intensiivselt sellega, et tekitan oma peas edetabelit. Kui selle valmis saan, siis panen oma bloogi eelmise aasta parimad üles ka.Aga siis William Dalrymple! Ma väga tahaks sulle mõnda laenata/soovitada, lõpetan praegu just tema järgmist 500-lehelist book beast'i. 19. sajandi Afganistani ajaloost…
LikeLike
Nii tubli, respektaabel värk! Kindlasti laena mulle Dalrymple'it. Niisama soovitus sobib ka.
LikeLike