tagasi kooli ja igav blogimine

Eile kutsuti meid Shoga tagasi kooli. Koolil oli keeltepäev, nii et ma rääkisin sellest, mis mulle jaapani keele puhul pinget pakub.
Jäin ettevalmistusega viimasele hetkele, Powerpoint valmis varahommikul bussis (1.5 tundi produktiivset sõitu siiski), aga kokkuvõttes kukkus päris hästi välja ja ettekanne ei kestnudki kauem kui laste keskendumisvõime. Vähemalt nii mulle tundus.

Sho vastas kõiksugu küsimustele Jaapanist ja Eestis elamisest. Ma pidin oma populaarsuse pärast ikka pisut võitlema, aga tema võitis suure poolehoiu puhtalt jaapanlaseks olemisega.

See oli selline saali-üritus. (Seepärast oli vajalik ka visuaalne ettevalmistus, käigupealt tahvlile kritseldada ei saanud.) Pärast oli üks tund natuke väiksemale arvuti eriala grupile, kus Sho rääkis oma õpitust ja kogemusest.
Pühapäeval käisime Sõpruses “Lindmeest” vaatamas. Ah, see oli nii hea. Ma kartsin vahepeal, et äkki see on jälle see, kus näitlejad räägivad näitlejaks olemisest, aga ei, see on see, kus näitleja räägib inimese ihast olla oluline, olla tähenduslik.
Sisuliselt kogu soundtrack oli trummisoolo, hehe, nii hea.  See hoidis pinget ja teine, mis hoidis, oli kaameratöö, mis jättis mulje, nagu kogu film oleks üks katkematu stseen.
H saatis mulle Alt-J loo tüdrukuga video, edasi klikkisin sama loo poisiga videole. Kellele ei meeldiks.
Täna käisin tiibeti massaažis, mis M mulle sünnipäevaks kinkis. Põnev-põnev. Guugeldasin enne “tibet mass…”, aga esimesena pakkus “tibet massacre”. Selline elu. 
Ma kunagi lubasin endale, et ma enam kunagi ei blogi blogimisest, aga mu lubadused on vähe väärt. 
Vanasti lugesin ainult oma sõprade blogisid, aga nüüd nad ei kirjuta enam eriti ja viimasel ajal olen surfanud teiste, mulle võõraste inimeste omades.
Mulle on jäänud mulje, et on mingi blogiseltskond, community nagu, kes omavahel vaidlevad ja asju arutavad ja samu teemasid üles võtavad, päris põnev. Nüüd on üleval küsimus, et miks üldse blogida ja kui, siis kes dikteerib teemad ja kirjakvaliteedi. Kas blogi peaks püüdlema populaarsusele või on isiklik vaba ruum jne. 
Kõik huvitavad küsimused, millel ma küll ei peatu, lihtsalt ma lugesin kellegi blogist (või oli see kommentaariumist), et vaheldumisi igava teksti – või vähemalt igavate esimeste ridade -, kirjutamine on omaette taktika kutsumaks sümpaatsed püsilugejad ja peletamaks eemale niisama-klikkijad.

Ja see jutt tekitas suurepärase äratundmistunde. Ma teen ka nii! Nii tore oli avastada, et blogijatel (või vähemalt ühel veel, peale minu) on oma ühised väiksed nati tobedadki nipid, kuni igava kirjutamise tehnikani välja.
Sest ma muretsen, et muidu tulevad siia inimesed, kelle jaoks minu hubane netipesa ei erine mitte millegi poolest klikiajakirjandusest ja see ei meeldi mulle. Tunne, nagu kirjutaksin sõbrale või vähemalt ühele Väga Sümpaatsele Värskele Tuttavale, on mu kirjutamismootoriks, aga kui see asendub tundega, et kirjutan Anonüümsele Kommentaatorile, on pidur peal.
Kamoon, miks ma peaks. Kes tahaks. Tunde küsimus, aga miljoni dollari erinevus. 
Blogimisest blogimine on nagu näitlemisest näitlemine ehk üks suur enda naba urgitsemine, nii et jätkem see. 
Nabast rääkides, Shol tekkis küsimus, kas Lonnil on. Või õigemini, kus on Lonni naba, sest tal peab olema, ega ta konn ole. 
Jaapanis on lugu sellest, kuidas konn magas naba õieli ja tuli äikesejumal ja röövis naba ära. Oli vist nii. Seepärast pole konnal naba ja seepärast pead sina ilusti teki all magama, mitte naba nelja ilmakaarde.

Lonni pole kahepaikne. Me nati otsisime ta naba, aga koer läks järjest rohkem seda nägu, nagu ta oleks sekuhara ohvriks langenud, nii et otsustasime oma otsinguid jätkata guugeldades. 
Igatahes oli nabateema aktuaalne ja kui spontaanselt otsustasin Shole näpu nappa pista, siis siis Sho tõmbas kerra ja ütles, ikka eesti keeles: nabapood on suletud.
Jälle üks täiesti kasutu eesti keele fraas juures.
Päev varem püüdsin ma teda õpetada veenvat komplimenti tegema. Aga üldse ei õnnestunud, tee või puust ja punaseks. Nii et edasi pidin seletama, mida eesti keeles tähendab väljend “puust ja punaseks tegema”.

Seletasin ja seletasin. Sho mõtles seepeale uue väljendi, “puust ja pruuniks”, mis tähendab Sho järgi ühe mõtte ketramist, kuigi see juba ammu selge on: miks sa värvid puud pruuniks, ta juba on pruun. 

See on nagu vaese mehe Shakespeare:
To gild refined gold, to paint the lily,
To throw a perfume on the violet…

huumoripolitsei on tüdinud

Me uue pesumasina mootor ei tee üldse häält! Nagu usin päkapikk ajaks tasa trumlit ringi, ainult vee loksumist on kuulda. Mul on aastaid olnud pealtlaetav kinnine, nüüd on aga suur läbipaistev uks ja sedasi saab jälgida, kuidas masin mu pesuga käitub. Põnevam kui Õnne 13. 
Vaatan, kuidas masin pesu väntsutab ja mõtlen oma pesupesu-mõtteid, näiteks, et vahel käib nii pinda, kui tullakse jälle mingi teemaga, nagu… Nagu et je suis Charlie, sest sõnavabadus on esimene vabadus, paiguti eespool elust, printsiibid on olulised ja te ei tule siia meie õuele hüppama jne. Ja siis tuleb keegi, et je ne suis pas Charlie, sest mingid teised printsiibid on olulised ja … kõik on nagu whoaaaaa
Siis kirjutab kender alaka-pornot, politsei on järsku kirjandusest huvitatud (je ne suis pas kender?) ja intellektuaalid on valmis jälle oma vuntse maalriteibiga epileerima (je suis kender, siiski-siiski).
Siis tuleb kättemaksulaine SAPTKilt mingi järjekordse voldiku või postri näol, et need tärnidega poliitikud on homosemud, hoidke valimistel alt. (Oot, olid need homod, kes Rooma impeeriumi kukutasid? See teema on aktuaalne.)
Ja paraku pole välistatud, et Eesti poliitmaastikul edaspidi kõige rasvasem joon tõmmataksegi homo-jaa ja homo-ei vahele, palju õnne, sest kõrgeima võimu kandjaks on need tüübid vorstileti järjekorrast ja miks peaks meid huvitama tulevase valitsuse eelarvepoliitika, kui Rooma impeerium on kaalul. 
Järgmine samm, et tärnid on uhkuse asi oma profiilipildile panna. (Sest Rooma impeeriumi traditsioonilistele väärtustele pani põntsu siiski kristlus? Ärgem unustagem, aktuaalne.) Uus KOOS. Inimesed inimeste eest väljas, järelikult head inimesed, vastupidiselt vorstileti omadele. 
Nutuse huumori nurk.  
Kes produtseeriks uue tragöödia, mis meid veelgi ühendada võiks? (“That cuddly feeling, when…”, eks. Huumoripolitsei argipäev.)
Appi-appi, kuskil keski kirjutas, et 60kilone on paks, ja siis sada teist kirjutasid, et seepärast ongi meil ebaterve minapildiga inimesi, et sellised niiviisi sõna võtavad ja…. ja ketrame ja ketrame veel seda teemat, veeeeeeeeeeeel.
Üks teisele: ma paljastan su! 
Teine vastu: aga ma paljastan hoopis su!
Siis, keegi on jälle paganama nihilist.fm lehte jaganud, artiklit, et seksivad naised on litsid – ja ma-rumal klikin – äkki on tekstis valid point ja/või heureka! sest kunagi ei tea, eks ole, umbes nagu et sinu sündimata laps oleks võib-olla vähiravimi avastanud, – aga vaatan ja imestan: see on lihtsalt püünele tõstetud delfikommentaator. Millest see kära? Miks seda paska paljundama peab.
Siis on keegi kirjutanud vastulause – sest asja ei saa jätta, lüpskem -, kiidulaulu klubitamisele. Miks mitte klikkida?
Lausuja on selgelt parem (intellektuaalselt, elujärjelikult ja kõikides teistes kategooriates), sest lisaks talutavamale maailmavaatele valdab ta ärapanemiskunsti pisut peenemini kui too eelmine.
Aga seal on läbivalt mingi huumor. Mingi spetsiifilist liiki huuuuuuuuuumor, millest mul on surmkõrini, aga mis täidab mu virtuaalset igapäeva.
Mis see on, ma täpselt ei taba, aga tajun, et asja juured on ameerikas ja võrsed paganama twitteris. 
See on nagu siis, kui hipsteriprillid popiks said. Järsku ei osanud enam eristada, kes on tark ja kes mitte, kes on beeta-prillide taha peitunud alfa ja kes päris-beeta. Nüüd on ilge jama, kõik kirjutavad nalju, mis algavad “that feeling when…” ja ma ei orienteeru enam, kes on vaimukas.  
Miks peab olema üks nali iga kirja pandud 140 tähemärgi kohta elueesmärgiks ja pealisülesandeks?  Ja miks see peab olema just see 微妙に üht tüüpi mugav nali, ma ei saa aru. That feeling when-karikas on täis. 
Algul oli see ja teised seesugused päris naljakad tõesti, aga, kasutades Kristeli ema kuldseid sõnu -, ära lüpsa nalja tühjaks.
Hashtag, mis jagab rohkem infot kui see, mida häštäägitud on: unter. Kriminaliseerin vaimukad hashtag‘id ja kogu sildihuumori.
Mitte üks hashtag aastal 2015 ei saa olla vaimukas, sest üle nalja lehkab ponnistushigi. Haikud on ka originaalsemad.  
Üldse, mis ajast sildistamine vooruseks sai? 
Kui veel pannakse eesti keeles asju, mis on selgelt inglise keeles: “See tunne, kui…” Tõesti, hommikupuder (kaerahelbe oma, banaaniga, muide) tuleb suhu tagasi. 
Siis ma ei saa mitte midagi aru. Aga ei peagi, sest see pole eesti keel.
Pole naljakas, ütleb huumoripolitsei ja teeb 40€ trahvi.
Lõpetuseks huumoripolitsei silmis kõrgelt hinnatud tagakaanehuumorit. Mulle meeldivad kaks.
Esimene on Mindy Kalingi raamat, mida ma lugenud pole, aga raamatupoes tagakaant vaadates oli seal pilt kommentaariga: 
The author as child star of the TLC series Androgynous Kids and Puppets, the less-successful predecessor of Toddlers and Tiaras. 
Njahh-ahh-ahh-haa, naersin raamatupoes. Kiidan heaks.
Teine on Coheni luulekogu oma, kus on  muidu klassikaliselt ülistavad tsitaadid arvustustest (dazzlingexceptional, brilliant jm), aga üks ütleb: “A fine book of poems“. 

suhtlusketi nõrgim lüli

Uue aasta esimene nädal oli suht vaikne, aga edasi on olnud taas üks paganama katkematu suhtlemise kett.
K ütles, et ta suhtleb vahepeal nii palju, et tal hakkab füüsiliselt halb ja siis peab ta sellest puhkama. Aga siis hakkab mitte-suhtlemisest ka halb ja siis tuleb jälle inimestega kokku saada. Niiviisi äärmusest äärmusesse pendeldab.

Saan täitsa aru, ma olen nüüd taas nii palju suhelnud, et pean ette vaatama, et narrator jälle “sina oled nõrgim lüli!” ei kuulutaks.

Laupäeval oli üldse nii, et olin ammu kokku leppinud teatrisse minna, kui lubasin ka sünnipäevapeole minna, aga unustasin mõlemad lubadused ära ja lubasin hoopis õhtusöögile minna.
Nagu oleks kuupäevad ja nädalapäevad kaks paralleeluniversumit: muidugi saan ma laupäeval õhtusöögile tulla ja samal ajal 17. jaanuaril teatrisse minna.

Õnneks sain laupäeva hommikul aru, et laupäev ongi seitsmeteistkümnes ja õhtusöök õnnestus vabanduste saatel pühapäevale tõsta, teatrikülastuse järel aga sünnipäevale minna.

Mu uus lemmikinimene on S. Olen alati ta sala-austaja olnud, aga kui küsida, miks, siis päris täpselt ei osanuks vastatagi. Aga nüüd võin kohe öelda ja ütlengi.
Pärast laupäeva, kui me temaga M sünnipäeval kohtusime, olen temast rääkinud emale, Shole, Kristelile, L&J’le ja tõenäoliselt veel kellelegi. Homme räägin temast niikuinii  H’le ka. No me saame temaga kokku ja miks ma ei peaks. 
S nüüd kahetseb, et ta laupäeval üldse veini jõi ja minuga rääkima hakkas, aga tal ei jää muud üle kui võtta vastu massidele eeskujuks olemise koorem. 
Me käisime keskkoolis koos paduboheemklassis, mina teatri-, tema muusikaharus. Ma jätkasin kohe paduboheem-ülikoolis, aga S läks aastaks Hispaaniasse veinitama ja… siis millalgi õppis ka ülikoolis kultuuri või antropoloogiat või… vahel kohtasin teda juhuslikult raamatupoes, kus ta töötas… siis millalgi kuulsin, et ta võib-olla hakkab juuksuriks õppima… siis nägin FB piltidelt, et ta oli Austraalias õel külas (8 kuud, täpsustas ta laupäeval) ja nii möödus peaaegu kümme aastat… 
Aga nüüd rääkis S, et tal tuli hiljuti pähe mõte farmaatsiat õppida. Õppis natuke, aga see polnud päris see.
Siis mõtles, et tahab hoopis arstiks õppida. Tegi akadeemilise testi Tartus nii hästi, et sai kohe kooli sisse ja nüüd on pool aastat arstiteaduskonnas klassi oivik olnud. Kursakaaslased on lapsukesed, aga nii põnev on.
Kõik ei ole veel kadunud, ei ole. 
Lisaks on tal äge perekond. Ma ei ütle rohkem, aga see link ja see link
Andesta, S, ma pidin.