tagasi kooli ja igav blogimine

Eile kutsuti meid Shoga tagasi kooli. Koolil oli keeltepäev, nii et ma rääkisin sellest, mis mulle jaapani keele puhul pinget pakub.
Jäin ettevalmistusega viimasele hetkele, Powerpoint valmis varahommikul bussis (1.5 tundi produktiivset sõitu siiski), aga kokkuvõttes kukkus päris hästi välja ja ettekanne ei kestnudki kauem kui laste keskendumisvõime. Vähemalt nii mulle tundus.

Sho vastas kõiksugu küsimustele Jaapanist ja Eestis elamisest. Ma pidin oma populaarsuse pärast ikka pisut võitlema, aga tema võitis suure poolehoiu puhtalt jaapanlaseks olemisega.

See oli selline saali-üritus. (Seepärast oli vajalik ka visuaalne ettevalmistus, käigupealt tahvlile kritseldada ei saanud.) Pärast oli üks tund natuke väiksemale arvuti eriala grupile, kus Sho rääkis oma õpitust ja kogemusest.
Pühapäeval käisime Sõpruses “Lindmeest” vaatamas. Ah, see oli nii hea. Ma kartsin vahepeal, et äkki see on jälle see, kus näitlejad räägivad näitlejaks olemisest, aga ei, see on see, kus näitleja räägib inimese ihast olla oluline, olla tähenduslik.
Sisuliselt kogu soundtrack oli trummisoolo, hehe, nii hea.  See hoidis pinget ja teine, mis hoidis, oli kaameratöö, mis jättis mulje, nagu kogu film oleks üks katkematu stseen.
H saatis mulle Alt-J loo tüdrukuga video, edasi klikkisin sama loo poisiga videole. Kellele ei meeldiks.
Täna käisin tiibeti massaažis, mis M mulle sünnipäevaks kinkis. Põnev-põnev. Guugeldasin enne “tibet mass…”, aga esimesena pakkus “tibet massacre”. Selline elu. 
Ma kunagi lubasin endale, et ma enam kunagi ei blogi blogimisest, aga mu lubadused on vähe väärt. 
Vanasti lugesin ainult oma sõprade blogisid, aga nüüd nad ei kirjuta enam eriti ja viimasel ajal olen surfanud teiste, mulle võõraste inimeste omades.
Mulle on jäänud mulje, et on mingi blogiseltskond, community nagu, kes omavahel vaidlevad ja asju arutavad ja samu teemasid üles võtavad, päris põnev. Nüüd on üleval küsimus, et miks üldse blogida ja kui, siis kes dikteerib teemad ja kirjakvaliteedi. Kas blogi peaks püüdlema populaarsusele või on isiklik vaba ruum jne. 
Kõik huvitavad küsimused, millel ma küll ei peatu, lihtsalt ma lugesin kellegi blogist (või oli see kommentaariumist), et vaheldumisi igava teksti – või vähemalt igavate esimeste ridade -, kirjutamine on omaette taktika kutsumaks sümpaatsed püsilugejad ja peletamaks eemale niisama-klikkijad.

Ja see jutt tekitas suurepärase äratundmistunde. Ma teen ka nii! Nii tore oli avastada, et blogijatel (või vähemalt ühel veel, peale minu) on oma ühised väiksed nati tobedadki nipid, kuni igava kirjutamise tehnikani välja.
Sest ma muretsen, et muidu tulevad siia inimesed, kelle jaoks minu hubane netipesa ei erine mitte millegi poolest klikiajakirjandusest ja see ei meeldi mulle. Tunne, nagu kirjutaksin sõbrale või vähemalt ühele Väga Sümpaatsele Värskele Tuttavale, on mu kirjutamismootoriks, aga kui see asendub tundega, et kirjutan Anonüümsele Kommentaatorile, on pidur peal.
Kamoon, miks ma peaks. Kes tahaks. Tunde küsimus, aga miljoni dollari erinevus. 
Blogimisest blogimine on nagu näitlemisest näitlemine ehk üks suur enda naba urgitsemine, nii et jätkem see. 
Nabast rääkides, Shol tekkis küsimus, kas Lonnil on. Või õigemini, kus on Lonni naba, sest tal peab olema, ega ta konn ole. 
Jaapanis on lugu sellest, kuidas konn magas naba õieli ja tuli äikesejumal ja röövis naba ära. Oli vist nii. Seepärast pole konnal naba ja seepärast pead sina ilusti teki all magama, mitte naba nelja ilmakaarde.

Lonni pole kahepaikne. Me nati otsisime ta naba, aga koer läks järjest rohkem seda nägu, nagu ta oleks sekuhara ohvriks langenud, nii et otsustasime oma otsinguid jätkata guugeldades. 
Igatahes oli nabateema aktuaalne ja kui spontaanselt otsustasin Shole näpu nappa pista, siis siis Sho tõmbas kerra ja ütles, ikka eesti keeles: nabapood on suletud.
Jälle üks täiesti kasutu eesti keele fraas juures.
Päev varem püüdsin ma teda õpetada veenvat komplimenti tegema. Aga üldse ei õnnestunud, tee või puust ja punaseks. Nii et edasi pidin seletama, mida eesti keeles tähendab väljend “puust ja punaseks tegema”.

Seletasin ja seletasin. Sho mõtles seepeale uue väljendi, “puust ja pruuniks”, mis tähendab Sho järgi ühe mõtte ketramist, kuigi see juba ammu selge on: miks sa värvid puud pruuniks, ta juba on pruun. 

See on nagu vaese mehe Shakespeare:
To gild refined gold, to paint the lily,
To throw a perfume on the violet…

huumoripolitsei on tüdinud

Me uue pesumasina mootor ei tee üldse häält! Nagu usin päkapikk ajaks tasa trumlit ringi, ainult vee loksumist on kuulda. Mul on aastaid olnud pealtlaetav kinnine, nüüd on aga suur läbipaistev uks ja sedasi saab jälgida, kuidas masin mu pesuga käitub. Põnevam kui Õnne 13. 
Vaatan, kuidas masin pesu väntsutab ja mõtlen oma pesupesu-mõtteid, näiteks, et vahel käib nii pinda, kui tullakse jälle mingi teemaga, nagu… Nagu et je suis Charlie, sest sõnavabadus on esimene vabadus, paiguti eespool elust, printsiibid on olulised ja te ei tule siia meie õuele hüppama jne. Ja siis tuleb keegi, et je ne suis pas Charlie, sest mingid teised printsiibid on olulised ja … kõik on nagu whoaaaaa
Siis kirjutab kender alaka-pornot, politsei on järsku kirjandusest huvitatud (je ne suis pas kender?) ja intellektuaalid on valmis jälle oma vuntse maalriteibiga epileerima (je suis kender, siiski-siiski).
Siis tuleb kättemaksulaine SAPTKilt mingi järjekordse voldiku või postri näol, et need tärnidega poliitikud on homosemud, hoidke valimistel alt. (Oot, olid need homod, kes Rooma impeeriumi kukutasid? See teema on aktuaalne.)
Ja paraku pole välistatud, et Eesti poliitmaastikul edaspidi kõige rasvasem joon tõmmataksegi homo-jaa ja homo-ei vahele, palju õnne, sest kõrgeima võimu kandjaks on need tüübid vorstileti järjekorrast ja miks peaks meid huvitama tulevase valitsuse eelarvepoliitika, kui Rooma impeerium on kaalul. 
Järgmine samm, et tärnid on uhkuse asi oma profiilipildile panna. (Sest Rooma impeeriumi traditsioonilistele väärtustele pani põntsu siiski kristlus? Ärgem unustagem, aktuaalne.) Uus KOOS. Inimesed inimeste eest väljas, järelikult head inimesed, vastupidiselt vorstileti omadele. 
Nutuse huumori nurk.  
Kes produtseeriks uue tragöödia, mis meid veelgi ühendada võiks? (“That cuddly feeling, when…”, eks. Huumoripolitsei argipäev.)
Appi-appi, kuskil keski kirjutas, et 60kilone on paks, ja siis sada teist kirjutasid, et seepärast ongi meil ebaterve minapildiga inimesi, et sellised niiviisi sõna võtavad ja…. ja ketrame ja ketrame veel seda teemat, veeeeeeeeeeeel.
Üks teisele: ma paljastan su! 
Teine vastu: aga ma paljastan hoopis su!
Siis, keegi on jälle paganama nihilist.fm lehte jaganud, artiklit, et seksivad naised on litsid – ja ma-rumal klikin – äkki on tekstis valid point ja/või heureka! sest kunagi ei tea, eks ole, umbes nagu et sinu sündimata laps oleks võib-olla vähiravimi avastanud, – aga vaatan ja imestan: see on lihtsalt püünele tõstetud delfikommentaator. Millest see kära? Miks seda paska paljundama peab.
Siis on keegi kirjutanud vastulause – sest asja ei saa jätta, lüpskem -, kiidulaulu klubitamisele. Miks mitte klikkida?
Lausuja on selgelt parem (intellektuaalselt, elujärjelikult ja kõikides teistes kategooriates), sest lisaks talutavamale maailmavaatele valdab ta ärapanemiskunsti pisut peenemini kui too eelmine.
Aga seal on läbivalt mingi huumor. Mingi spetsiifilist liiki huuuuuuuuuumor, millest mul on surmkõrini, aga mis täidab mu virtuaalset igapäeva.
Mis see on, ma täpselt ei taba, aga tajun, et asja juured on ameerikas ja võrsed paganama twitteris. 
See on nagu siis, kui hipsteriprillid popiks said. Järsku ei osanud enam eristada, kes on tark ja kes mitte, kes on beeta-prillide taha peitunud alfa ja kes päris-beeta. Nüüd on ilge jama, kõik kirjutavad nalju, mis algavad “that feeling when…” ja ma ei orienteeru enam, kes on vaimukas.  
Miks peab olema üks nali iga kirja pandud 140 tähemärgi kohta elueesmärgiks ja pealisülesandeks?  Ja miks see peab olema just see 微妙に üht tüüpi mugav nali, ma ei saa aru. That feeling when-karikas on täis. 
Algul oli see ja teised seesugused päris naljakad tõesti, aga, kasutades Kristeli ema kuldseid sõnu -, ära lüpsa nalja tühjaks.
Hashtag, mis jagab rohkem infot kui see, mida häštäägitud on: unter. Kriminaliseerin vaimukad hashtag‘id ja kogu sildihuumori.
Mitte üks hashtag aastal 2015 ei saa olla vaimukas, sest üle nalja lehkab ponnistushigi. Haikud on ka originaalsemad.  
Üldse, mis ajast sildistamine vooruseks sai? 
Kui veel pannakse eesti keeles asju, mis on selgelt inglise keeles: “See tunne, kui…” Tõesti, hommikupuder (kaerahelbe oma, banaaniga, muide) tuleb suhu tagasi. 
Siis ma ei saa mitte midagi aru. Aga ei peagi, sest see pole eesti keel.
Pole naljakas, ütleb huumoripolitsei ja teeb 40€ trahvi.
Lõpetuseks huumoripolitsei silmis kõrgelt hinnatud tagakaanehuumorit. Mulle meeldivad kaks.
Esimene on Mindy Kalingi raamat, mida ma lugenud pole, aga raamatupoes tagakaant vaadates oli seal pilt kommentaariga: 
The author as child star of the TLC series Androgynous Kids and Puppets, the less-successful predecessor of Toddlers and Tiaras. 
Njahh-ahh-ahh-haa, naersin raamatupoes. Kiidan heaks.
Teine on Coheni luulekogu oma, kus on  muidu klassikaliselt ülistavad tsitaadid arvustustest (dazzlingexceptional, brilliant jm), aga üks ütleb: “A fine book of poems“. 

suhtlusketi nõrgim lüli

Uue aasta esimene nädal oli suht vaikne, aga edasi on olnud taas üks paganama katkematu suhtlemise kett.
K ütles, et ta suhtleb vahepeal nii palju, et tal hakkab füüsiliselt halb ja siis peab ta sellest puhkama. Aga siis hakkab mitte-suhtlemisest ka halb ja siis tuleb jälle inimestega kokku saada. Niiviisi äärmusest äärmusesse pendeldab.

Saan täitsa aru, ma olen nüüd taas nii palju suhelnud, et pean ette vaatama, et narrator jälle “sina oled nõrgim lüli!” ei kuulutaks.

Laupäeval oli üldse nii, et olin ammu kokku leppinud teatrisse minna, kui lubasin ka sünnipäevapeole minna, aga unustasin mõlemad lubadused ära ja lubasin hoopis õhtusöögile minna.
Nagu oleks kuupäevad ja nädalapäevad kaks paralleeluniversumit: muidugi saan ma laupäeval õhtusöögile tulla ja samal ajal 17. jaanuaril teatrisse minna.

Õnneks sain laupäeva hommikul aru, et laupäev ongi seitsmeteistkümnes ja õhtusöök õnnestus vabanduste saatel pühapäevale tõsta, teatrikülastuse järel aga sünnipäevale minna.

Mu uus lemmikinimene on S. Olen alati ta sala-austaja olnud, aga kui küsida, miks, siis päris täpselt ei osanuks vastatagi. Aga nüüd võin kohe öelda ja ütlengi.
Pärast laupäeva, kui me temaga M sünnipäeval kohtusime, olen temast rääkinud emale, Shole, Kristelile, L&J’le ja tõenäoliselt veel kellelegi. Homme räägin temast niikuinii  H’le ka. No me saame temaga kokku ja miks ma ei peaks. 
S nüüd kahetseb, et ta laupäeval üldse veini jõi ja minuga rääkima hakkas, aga tal ei jää muud üle kui võtta vastu massidele eeskujuks olemise koorem. 
Me käisime keskkoolis koos paduboheemklassis, mina teatri-, tema muusikaharus. Ma jätkasin kohe paduboheem-ülikoolis, aga S läks aastaks Hispaaniasse veinitama ja… siis millalgi õppis ka ülikoolis kultuuri või antropoloogiat või… vahel kohtasin teda juhuslikult raamatupoes, kus ta töötas… siis millalgi kuulsin, et ta võib-olla hakkab juuksuriks õppima… siis nägin FB piltidelt, et ta oli Austraalias õel külas (8 kuud, täpsustas ta laupäeval) ja nii möödus peaaegu kümme aastat… 
Aga nüüd rääkis S, et tal tuli hiljuti pähe mõte farmaatsiat õppida. Õppis natuke, aga see polnud päris see.
Siis mõtles, et tahab hoopis arstiks õppida. Tegi akadeemilise testi Tartus nii hästi, et sai kohe kooli sisse ja nüüd on pool aastat arstiteaduskonnas klassi oivik olnud. Kursakaaslased on lapsukesed, aga nii põnev on.
Kõik ei ole veel kadunud, ei ole. 
Lisaks on tal äge perekond. Ma ei ütle rohkem, aga see link ja see link
Andesta, S, ma pidin.

eesti keele õppija huumorinurk

Sho, segaduses: garderoobitädi ütles mulle “tubli poiss”.

Sho joob peaaegu igapäevaselt kalja, vähemalt koolipäevadel. Eile vaatas silti kaljapudelil.
Sho: kas “Klassikaline kali” on kalambuur? 
Ma: mis mõttes kalambuur? Ei ole ju.
Sho: klassiKALIne
Laupäeval, sel ajal, kui ma raamatupoes Leonard Coheni luulekogu soetasin, võttis Sho sirvimiseks ette maja renoveerimise raamatu.  
Pärast ütles, et kõige enam jäid talle meelde erinevad putukad, kes majja sigineda võivad. 
Sho: sadajalg ja kaka-mushi. (mushi – jp k putukas). 
Tutvustasin talle seepeale Runnelit: keldrikakand, kena kakand, keldris söönd ja keldris kakand. 
Eile voodis: 
Sho: kaheksajalg. Sadajalg. Kümmejalg. Miljonitjalg. Kaka-mushi.
Ükskord ammu õhtul voodis: 
Sho (jaapani keeles): kuidas eesti keeles sõna rind on?
Ma: on kaks sõna, tiss ja rind, esimene vastab jaapani keeles sõnale oppai, teine mune. Palun-palun kasuta viimast. 
Järgmisel hommikul lesin veel voodis, kui kuulen, kuidas Sho köögis koera tervitab: 
Lonni, mitu tissi sul on? 

kuidas end aidata

Mõtisklen siin neil küsimustel, kuni Patrick Watson oma uneleva häälega mu meelt uinutada püüab:  
take a little break from thinking all the time

Ma ei tea, miks ma üldse hakkasin selle eneseabi-asjaga pihta. Tegelikult tean küll: ma arvasin, et ma flipin ära oma üleelamistega ja arvasin, et nii profülaktika mõttes peaks. Sest mul on olnud depressioon ja sellesse seisu kohe kindlasti tagasi kukkuda ei tahaks, see oli kohutav.
Aga ma ei flippinudki ja kuna mul praegu depressiooni ei ole (selles olime psühhiaatriga ühel meelel), siis paistab mulle, et edaspidise peen-abi eelduseks on ratsionaalse meele väljalülimise kunst.

Kes veel ei tea, ma olen see tüüp, kes hakkab hambaid kiristama, kui talle väidetakse, et ta probleemid rasedusega võivad seotud olla mingi sõjas surnud vanaonuga, kes on nüüd kurb.
EI. EI USU. ÄRA HAKKA.

Aga kas sa siis ei tahagi abi saada? 
Miks mitte lasta eesmärgil abinõu pühitseda?
Miks mitte proovida? Või on sul paremaid variante probleemi lahendamiseks välja pakkuda?
Neid küsimusi endale esitasin, aga jõudsin järeldusele, selline mõttekäik on slippery slope fooliummütsi voltimiseni aka hüppelaud puhtalollustesse.

Aga oma geniaalsuses leidsin vastuse: probleemi pole.
Pole probleemi, pole vaja lahendust.

Kindlasti leiaks asju, mille kallal urgitseda, aga minu valik on praegu hoida need uksed ilusti lukus. Cause I just want the simple things.
Nii et kavatsen katkestada järgmisele nädalale planeeritud kohtumise.

Aga eneseabist rääkides, siis Kristel kinkis mulle sünnipäevaks suurepärase mokakannu ja piimavahustaja, nii et alates detsembri keskpaigast olen valdava osa oma päevadest veetnud kohvivines.
Lisaks käivad kohvizombid aeg-ajalt mu uksi kraapimas: veeeeeeeeel, tahame veeeeeel.


Küsimus, mis on mokakannu ja espressokannu vahe, on keerulisem kui ühe käe plaks. Ärge küsige minult ja ärge andke mulle teada, et seda guugeldama hakkasite või et te vist/kindlasti teate vastust.

Üleeile hommikul võttis Kadi ühendust, et teeme karrit. Tuli lõunaks, kaasas kõik vajalik, isegi üks puljongikuubik ja tükike ingverit. Tegime ja sõime. Õhtupoolikul läksin linna, et Monicaga kohvikus kokku saada.

Eile hommikust hilise pärastlõunani veetsin Stellaga. Algul minu pool, aga siis läksime Järve Keskusesse, sest oma kiire graafiku tõttu ei õnnestunud mul päev varem täitsa tühja külmkappi toiduga täita.

Vaatasime Stellale voodi, sest kui voodi on mõnus, on juba vähemalt kolmandik kuni pool ööpäevast kvaliteetselt veedetud.
Edasi võib hakata ülejäänud päeva kvaliteedi kallal töötama. Voodist väljapoole, nii-öelda. See on minu eduteooria.

Soetasime mulle ülisoodsalt köögikardinad ja laualina. Lõpetuseks hankisime martsipani ja järasime seda ostukeskuse pingil. Välismaa martsipan on nii palju parem.
Tarisin suure poekoti koju, ladusin kraami külmikusse ja seejärel panin köögiaknale kardinad. Nüüd on nii õdus olla.

Pange tähele, kirjeldasin just oma esmaspäeva ja teisipäeva. Mida teie neil päevil tegite? Tööd, jah?

tehnilised probleemid

Tehnilisi apsakaid ikka juhtub.
Suvel saime telefonifirmast endale numbrid, mis paraku olid juba kasutuses. Nüüd paistab, et mul õnnestus rongipilet Tartusse soetada kellegi teise sõidukaardile. 
Kes tahab proovida, see käib nii: 
Soetasin netist piletid sõidukaardile,  tippides kaardinumbri vajalikule reale. 
Otsustasin eirata kirja, et mu kaardile olevat mingi 60 eurot laetud. Pole ma miskit laadinud. Tasusin pangaülekandega.
Rongis näitasin kaarti, piletimüüja ütles, et ta ei näe piletit. Me ei hakanud ülestõusu korraldama, vaid soetasime uued piletid. 
Kirjutasin eile rongi-infosse, et probleem selline. Tahan piletiraha tagasi. 
Sealt tuli küsimus vastu: miks tellisite piletid kaardile numbriga see, aga müüjale näitasite kaarti numbriga too?
Aga mul ei ole kaarti numbriga too, vaid on ainult see üks kaart. Kontrollisin numbreid kolm korda, edaspidi ja tagurpidi. 
Ot-ot-ot-oooooooot. Sherlock ringutab. 
Kas on võimalik, et mu sõidukaardil on kaks numbrit, üks on peal kirjas, aga teine on see, mida piletimüüja näeb?
Kirjutasin esialgu müstilisena näiva juhtumi virtuoosse lahenduskäigu rongi-infosse. Nüüd ootan, mis edasi saab. 
Pinget pakub küsimus, kas saan tagasi piletiraha, ja kui, siis kas netis tasutud 17 kopikatega või rongis makstud 23 kopikatega? 
Eelkõige tahaks aga teada, kuidas mu ebamugavus korvatakse: kas saan Elroni logoga tassi või mitte. 

nimekiri asjadest, mis mulle täna pinget pakuvad

1. Täiesti uus kassivideo tase: kassikontsert. 
2. Sister Nancy “Bam Bam”.
Kuulsin seda mingi 15-20 aastat tagasi, keegi mängis kassetilt. Ma polnud kunagi naishäälset reggae-muusikat kuulnud.

Aga õnneks on olemas muidu kesine, aga hiidlaineid löönud film “Intervjuu”, kust loo uuesti avastasin. 
Okei, ma tegelikult naersin filmi vaadates paar pisarat silmast selle koha peal, kus tüüp roomab ja tiiger tuleb.
3. Leonard Coheni luulekogu “Book of Longing“, mis ma eile endale soetasin, just because I can.

Seal on segamini igasugust, kritseldusi, pildikesi. Palju on ajast, kui ta zen-mungaks oli. Palju ajab itsitama.
See on selline sirvimise raamat, et võtad avad siit ja avad sealt ja rõõmustad. Üks oli selline:
still looking 
at the girls 
but there are
no girls
none at all
there is only
(this’ll kill ya)
inner peace
& harmony
Kõrvale on ta kritseldanud järjekordse autoportree.
4. 
Jätan neljanda punkti võimalustele avatuks. Õhtu on alles poisike.

kes, kuidas ja miks mind mõjutab

Eeskujud on olulised, nagu ütleb mu eeskuju Stephen Fry.
Mõned inimesed on mu jaoks püünel olnud terve või pool elu ja ma ei oska põhjust päris täpselt sõnastadagi.

Bobby McFerrin, absoluutselt ja alati. Ükskõik, kas ma olen või ei ole tema viimast albumit kuulnud.

Robin Williams, huvitaval kombel. See tuli pähe, kui leidsin selle video. Nad on McFerriniga semud.
Williams on nagu inimversioon sõnadest coffee makes you dream faster ja ta mõjubki mulle kui kohv: hästi.

John Irving, viimased viis või kaheksa aastat, mitte lapsepõlvest, nagu eelmised kaks. Ma arvan, seepärast, kui armastav ta oma tegelaskujude suhtes on, ise samas nendega nii julmalt ümber käies. 

Eeskuju ei tähenda muidugi, et kriitikavalgus kustunud oleks. Williamsi stand up pole tegelikult minu teema, Irvingi viimase romaani moraal oli lihtlabasem kui lootnud oleks. McFerrini puhul mõni album ei paku pinget. Aga see ei tähenda ega vähenda.

No ja  siis on veel Leonard Cohen.
Ausalt öeldes, mis tema muusikasse puutub, siis arvestatav osa sellest pole minu maitse. 80ndatele on üldse raske andestada.
Aga see pole määrav, sest ta on imeline poeet.
Vanasti polnud kerge fänn olla. Põhikooli aegu lasin Rakvere raamatukogul endale Tartu raamatukogust Coheni luulekogu tellida ja siis kulutasin kümnete lehekülgede kaupa koopiamasinat.

Naljakas, kuidas mingi kasutu mentaliteet jääb muutumatuks. Praegu alles tuli pähe, et nüüd võiksin luulekogu ju endale soetada – see oleks nii lihtne! – ja alles hiljuti tulin selle peale, et otsida youtube’ist intervjuusid. Põhikooli ajal nimelt ei olnud youtube’i olemas.

Nüüd on ta 80aastane mees, kes terve elu otsis jumalat – seda näeb igast tema luuletusest -, aga enam ei otsi. Mitte seepärast, et ta jumala leidis või ei leidnud, vaid seepärast, et vajadus otsida lihtsalt lahtus.
Nii ütleb ta ühes võrdlemisi hiljutises intervjuus, aga ma ei mäleta enam, millises. Kusjuures ta veetis enne seda isegi viis aastat zen-kloosris, nii et teda ei saa pealiskaudsuses süüdistada. Aga ütles, et kukkus ka budistina läbi.
Inimene, kes julgeb muutuda, on üliinimene.

Seda enam on ta mu lemmikmees, just niiviisi, seitsmekümne-kaheksakümnesena. Kui ta esitab süntesaatoril oma legendaarselt koba soolot, publik huilgab ja ta naerab, nagu kilpkonn muinasjutust, ja ütleb: te olete väga lahked.
Ah, mu kirjatükk jääb nüüd toppama, sest hakkasin Cohenit kuulama.
William Dalrymple on tänu Mervile jälle kuidagi päevakorda tõusnud. Tegelikult mõni kuu tagasi Kadi rääkis, et ta loeb sellist autorit ja ma ütlesin: jaaaa! William! 
Väiksena oli mu lemmikraamatuks ENE kaardid ja pisut hiljem oli “In Xanadu“, sest see poiss, 21aastane, võttis ette hullumeelse reisi ja kirjutas sellest nii vaimukalt. Olen temalt ainult seda üht lugenud, aga see oli mu jaoks oluline. 
Aga siis näiteks on Ingrid mulle läbi aegade suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks olnud. Lihtsalt nii on. Seepärast vist, et ta on alati võtnud kätte ja teinud kõiki neid asju, mida mina tahaks teha: reisinud ja õppinud ja käinud ja mõtelnud.
Ma tean teda ajast, kui olin mingi neljane, sest ta oli isa õpilane.
Lisaks veel võttis mu ükskord kaasa Marianne Faithfulli kontserdile Strasbourgis. Ütles, et kui ma tema juurde Luksemburgi lähen, siis teeb kontserdipileti välja. Aga me eksisime Luksemburgist sinna sõites ära ja jõudsime viimaseks lauluks kohale. 
Viiuliõpetaja, sest tänu temale tean: millessegi tõeliselt põhjalikult süüvides õpid elu ja maailma kohta, mikro on makro jne.
Mu meelest sama printsiip, mis jaapani traditsioonis palju ette tuleb.
Tema õpetas, et meistriks saab vaid pühendudes ja õpetas, mida sõna “pühenduma” tähendab. Kui perfektne on perfektne, sai selgeks.  

Viiulimäng ei ole mitte, et noh, proovi veel kümme korda huupi, äkki hakkab välja tulema. Õppimise protsess koosneb tibatillukestest, aga maailmaolulistest nüanssidest, millele ainult tõeline õpetaja osutada suudab.
Teate küll, kui tuleb hästi kiiresti vuristada üksteist nooti ja sõrmed lähevad puntrasse ka kahekümnendal proovimiskorral, aga õpetaja ütleb: pane mõttes kerge rõhk neljandale noodile.
Seepeale proovid korra ja kohe tuleb välja.
Mitu korda oleks ma seda noodirida edutult korranud, kui õpetaja neljandale poleks osutanud.

Sisuliselt seisneb meistriks õppimine üleliigsete liigutuste eemaldamises. Ma tean, see on ammuleierdatud mõte, mis kuulub kellelegi teisele. Aga liigse kadudes joonistub välja meisterlikkus: siis leiad kõige kiirema tee, kõige täpsema viisi.

Olen seda enda peal kogenud. Eelkõige viiulimängus, aga ka siis, kui ma no teatrit õppisin. Võtad esimest korda elus viiuli kätte või võtad no-näitleja kehahoiaku ja mõtled: see on nii ebaloomulik. Mis mõttes ma pean poognat kolme sõrme vahel hoidma, kui võiks selle niisama rusikasse võtta, eks ole. Mis mõttes pean käima ringi kõverdatud jalgadega, pepu uppis ja raskus päkkadel.

Aga õppimise käigus avastad, et ei. Kõik see on loomulik, tegelikult kõige loomulikum viis saavutamaks seda, mida taotled.

Kõik meisterlikud teod maailmas on sooritatud täpselt. Näiteks kirjutamine. Sisuliselt ütleb sama Leonard Cohen, ta ütleb: the poem is nothing but information. It is the Constitution of the inner country. 
Maivõi, “How To Speak Poetry” on kuld. 
Olen aia taha läinud vasikas muidugi selles mõttes, et ma pole üliammu viiulit mänginud ja nüüd on valus seda kätte võtta, sest, nagu õpetaja ütles: pole olemas paigalseisu. On vaid edasiminek või mandumine. 
Oi, kuidas ma ei salli mõttelohakust ega poolhästi tegemist.

Lihtne on öelda: olen perfektsionist. Aga olla perfektsionist pole seda mitte. See on kas rõõm või ahastus või mõlemad vaheldumisi ja korraga, sest näed, kui hästi tuleks midagi teha ja tead, kui palju tööd see nõuab, et sinnamaani jõuda, aga tunned pidevat süümepiina. Sa tead, aga ei suuda päris nii.

Tagatipuks ei pääse ka muremõttest: mis siis, kui ma pole piisavalt perfektne perfektsionist, et end perfektsionistiks nimetada?
Olen oma sõprade tugevas mõjusfääris.
Näiteks Kristel ja Kadi on nüüdseks juba pikki aastaid ülimalt tugevalt mõjutanud mu ilumeelt, sõna laias mõttes. Naljakas mõelda, aga nii on.
Kristel veel eriti.
Kadi puhul on märksõnaks eelkõige muusika. Kuni sinnamaani välja, et kui tema teatab mulle, et Drake on diip, öeldes I want to take it deeper than money, pussy, vacation, siis ma isegi natinatinatikene näen, mida ta silmas peab.
Just nii pimesi usaldan teda selles valdkonnas.

Samas Kadri (tihtipeale etteheitev) nägu püsib mul alati meeles, kui pean eristama olulist ebaolulisest, mõttekat mõttetust, funktsionaalset düsfunktsionaalsest, praktilist ebapraktilisest.
See ei ole nüüd mingi ülistus sõpradele. Noppige endale komplimendid välja, kui tahate, mul suvv. Ma lihtsalt räägin.

Sho on mingis mõttes eeskuju. Kuigi ma ei tea, kas on aus teda nimestikku lisada. Eeskujuks olemine käib kaaslaseks olemise töökohustuste hulka ja nii on liiga elementaarne, et eraldi välja tuua. 
E ütles hiljuti, et blogi järgi armu temasse või ära ja K ütles kunagi, et noh, kas sul on häbi ka, et sul nii hea mees on. Või midagi sellist. 
Ma tean, ma tean, saan vihjest aru. 
Aga kes muidu Shole PRi teeb, kui mitte mina. Ta ise on eesti keeles veel sõnaaher ja inglise keel pole ka päris õige vahend säramiseks. Kui ma ei räägiks, mihuke ta mu meelest on, oleks ta teile lihtsalt “mingi jaapanlane”. 
Nii et andestage mu naiivne kiidulaul ja arvestage, et ta on “päriselus” sama nõme kui mina või iga inimene. Blogi kaudu on ta paraku armutav, sest armunud inimene kirjutab. 
Aga mis siin salata, ta on ikka nii äge, just täpselt piisavalt nunnu ja rõve. Ma kõõksusin naerda, nii et silmist lendas vett, kui ta üleeile kuulis esmakordselt sõna spooning ja leidis, et talle jaapanlasena on tuttavam chopsticking.

paneb ohkama

Inimese näo alumine pool on sisustatud nina ja suuga, aga ülemine pool tundub olevat, eriti minu puhul, lihtsalt ruutmeetrite kaupa vaba pinda. Seepärast oli mul viimased kümme aastat tukk, aga nii aasta tagasi võtsin julguse kokku, otsustasin, et aitab naljast ja kasvatasin välja. 

Nüüd aga paistab, et juuksed mässavad mu vastu: ei, sa vajad tukka ja kui ühe välja kasvatad, siis teeme teise asemele. Mu laubale on lambist tekkinud rida sentimeetripikkuseid minijuukseid. Olen nagu mingi noorpiilur.

Toimetan viimasel ajal Murakami uut ja mediteerin tema perverssetel fantaasiatel.
Hästi, lugejal kulub ehk minut-paar detailsele kirjeldusele, kuidas kangelane unes kahe neiuga seksib, aga mingil põhjusel neiud kaovad ja asenduvad tema sõbraga ja kuidas see kõik puhtaks lakub. Siis ta ärkab üles ja mõtiskleb veel pikalt ja detailselt selle üle, et ta oli ju unes orgasmi saanud, aga linad pole seemnevedelikuga koos.
Kõik see jääb loodetavasti ühe suurepärase süžeega romaani proportsionaalselt mõõdukaks detailiks.

Aga vaene tõlkija (ja vaene tõlke toimetaja), tema peab mõtisklema veel pikalt ja laialt selle üle, mõistatades, kas see on suguorgan või peenis, mis parasjagu justkui vaakumisse neiu vagiinasse või tuppe või suguorganisse tõmmatakse või imetakse, misjärel neiu või tütarlapse või tüdruku alakeha või puusad hakkavad ennekuulmatuid või enneolematuid kujundeid või mustreid või ringe õhku joonistama, nii et  tema pikad mustad või mustjad juuksed või kiharad õhus lehvivad.

Eriti hea, et ma olen nii algaja toimetaja ja seega nende paari lehekülje peale kulus mul tookord mitu tundi ja järgmisel päeval veel tunnike. Mis teeb sisuliselt kaks päevatäit perverssusi ja Murakami märg unenägu saab kogu romaani raskuskeskmeks.
Lause-lauselt hakkab autor järjest vähem mulle tunduma tervisejooksualdis kahekordse Nobeli nominendina ja järjest enam ühe räpase-räpase Gollumina.
Tagatipuks olen mina ka Gollum valmis ja õhtul enne magamajäämist katsetan vaese Sho peal uusi õpitud sõnu nagu “erekteeruma” või “purskuma” või “märg unenägu”. Ja Sho ohkab raskelt.