paneb ohkama

Inimese näo alumine pool on sisustatud nina ja suuga, aga ülemine pool tundub olevat, eriti minu puhul, lihtsalt ruutmeetrite kaupa vaba pinda. Seepärast oli mul viimased kümme aastat tukk, aga nii aasta tagasi võtsin julguse kokku, otsustasin, et aitab naljast ja kasvatasin välja. 

Nüüd aga paistab, et juuksed mässavad mu vastu: ei, sa vajad tukka ja kui ühe välja kasvatad, siis teeme teise asemele. Mu laubale on lambist tekkinud rida sentimeetripikkuseid minijuukseid. Olen nagu mingi noorpiilur.

Toimetan viimasel ajal Murakami uut ja mediteerin tema perverssetel fantaasiatel.
Hästi, lugejal kulub ehk minut-paar detailsele kirjeldusele, kuidas kangelane unes kahe neiuga seksib, aga mingil põhjusel neiud kaovad ja asenduvad tema sõbraga ja kuidas see kõik puhtaks lakub. Siis ta ärkab üles ja mõtiskleb veel pikalt ja detailselt selle üle, et ta oli ju unes orgasmi saanud, aga linad pole seemnevedelikuga koos.
Kõik see jääb loodetavasti ühe suurepärase süžeega romaani proportsionaalselt mõõdukaks detailiks.

Aga vaene tõlkija (ja vaene tõlke toimetaja), tema peab mõtisklema veel pikalt ja laialt selle üle, mõistatades, kas see on suguorgan või peenis, mis parasjagu justkui vaakumisse neiu vagiinasse või tuppe või suguorganisse tõmmatakse või imetakse, misjärel neiu või tütarlapse või tüdruku alakeha või puusad hakkavad ennekuulmatuid või enneolematuid kujundeid või mustreid või ringe õhku joonistama, nii et  tema pikad mustad või mustjad juuksed või kiharad õhus lehvivad.

Eriti hea, et ma olen nii algaja toimetaja ja seega nende paari lehekülje peale kulus mul tookord mitu tundi ja järgmisel päeval veel tunnike. Mis teeb sisuliselt kaks päevatäit perverssusi ja Murakami märg unenägu saab kogu romaani raskuskeskmeks.
Lause-lauselt hakkab autor järjest vähem mulle tunduma tervisejooksualdis kahekordse Nobeli nominendina ja järjest enam ühe räpase-räpase Gollumina.
Tagatipuks olen mina ka Gollum valmis ja õhtul enne magamajäämist katsetan vaese Sho peal uusi õpitud sõnu nagu “erekteeruma” või “purskuma” või “märg unenägu”. Ja Sho ohkab raskelt.

3 thoughts on “paneb ohkama

  1. Ma lugejana (mitte konkreetse teksti), et mõni eriti perversne või võigas stseen võib-olla mõned aastad hiljem ka paraku ainus mällu sööbinud kujutluspilt muidu huvitavast raamatust. Nii et ma ei teagi, võib-olla on hea, et need on?

    Like

  2. Hmm, verb jäi puudu. Ma lugejana “kommenteeriks” pidi olema. Võib-olla pole väga teemakohane näide, aga minu ainus mälestus Luule Viilma ühest esimestest raamatutest, mida õrnas neiueas lugesin, on lause stiilis “suur junn rebib katki päraku”. See lause ilmselt jääb minuga lõpuni 🙂

    Like

  3. Hahaha, päris asjakohane mälestus Viilmast. Võib-olla tõesti on sellised pikantsed mälestused raamatust mingis mõttes paremad kui mitte midagi. Näiteks ma mäletan mingist lastele suunatud looduse-teemalisest piltidega teadusraamatust ainult pilti sellest, kuidas lõvid paarituvad. Raamat mulle muidu väga meeldis, aga mitte üht sealt saadud teadmist ei mäleta.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s