huumoripolitsei on tüdinud

Me uue pesumasina mootor ei tee üldse häält! Nagu usin päkapikk ajaks tasa trumlit ringi, ainult vee loksumist on kuulda. Mul on aastaid olnud pealtlaetav kinnine, nüüd on aga suur läbipaistev uks ja sedasi saab jälgida, kuidas masin mu pesuga käitub. Põnevam kui Õnne 13. 
Vaatan, kuidas masin pesu väntsutab ja mõtlen oma pesupesu-mõtteid, näiteks, et vahel käib nii pinda, kui tullakse jälle mingi teemaga, nagu… Nagu et je suis Charlie, sest sõnavabadus on esimene vabadus, paiguti eespool elust, printsiibid on olulised ja te ei tule siia meie õuele hüppama jne. Ja siis tuleb keegi, et je ne suis pas Charlie, sest mingid teised printsiibid on olulised ja … kõik on nagu whoaaaaa
Siis kirjutab kender alaka-pornot, politsei on järsku kirjandusest huvitatud (je ne suis pas kender?) ja intellektuaalid on valmis jälle oma vuntse maalriteibiga epileerima (je suis kender, siiski-siiski).
Siis tuleb kättemaksulaine SAPTKilt mingi järjekordse voldiku või postri näol, et need tärnidega poliitikud on homosemud, hoidke valimistel alt. (Oot, olid need homod, kes Rooma impeeriumi kukutasid? See teema on aktuaalne.)
Ja paraku pole välistatud, et Eesti poliitmaastikul edaspidi kõige rasvasem joon tõmmataksegi homo-jaa ja homo-ei vahele, palju õnne, sest kõrgeima võimu kandjaks on need tüübid vorstileti järjekorrast ja miks peaks meid huvitama tulevase valitsuse eelarvepoliitika, kui Rooma impeerium on kaalul. 
Järgmine samm, et tärnid on uhkuse asi oma profiilipildile panna. (Sest Rooma impeeriumi traditsioonilistele väärtustele pani põntsu siiski kristlus? Ärgem unustagem, aktuaalne.) Uus KOOS. Inimesed inimeste eest väljas, järelikult head inimesed, vastupidiselt vorstileti omadele. 
Nutuse huumori nurk.  
Kes produtseeriks uue tragöödia, mis meid veelgi ühendada võiks? (“That cuddly feeling, when…”, eks. Huumoripolitsei argipäev.)
Appi-appi, kuskil keski kirjutas, et 60kilone on paks, ja siis sada teist kirjutasid, et seepärast ongi meil ebaterve minapildiga inimesi, et sellised niiviisi sõna võtavad ja…. ja ketrame ja ketrame veel seda teemat, veeeeeeeeeeeel.
Üks teisele: ma paljastan su! 
Teine vastu: aga ma paljastan hoopis su!
Siis, keegi on jälle paganama nihilist.fm lehte jaganud, artiklit, et seksivad naised on litsid – ja ma-rumal klikin – äkki on tekstis valid point ja/või heureka! sest kunagi ei tea, eks ole, umbes nagu et sinu sündimata laps oleks võib-olla vähiravimi avastanud, – aga vaatan ja imestan: see on lihtsalt püünele tõstetud delfikommentaator. Millest see kära? Miks seda paska paljundama peab.
Siis on keegi kirjutanud vastulause – sest asja ei saa jätta, lüpskem -, kiidulaulu klubitamisele. Miks mitte klikkida?
Lausuja on selgelt parem (intellektuaalselt, elujärjelikult ja kõikides teistes kategooriates), sest lisaks talutavamale maailmavaatele valdab ta ärapanemiskunsti pisut peenemini kui too eelmine.
Aga seal on läbivalt mingi huumor. Mingi spetsiifilist liiki huuuuuuuuuumor, millest mul on surmkõrini, aga mis täidab mu virtuaalset igapäeva.
Mis see on, ma täpselt ei taba, aga tajun, et asja juured on ameerikas ja võrsed paganama twitteris. 
See on nagu siis, kui hipsteriprillid popiks said. Järsku ei osanud enam eristada, kes on tark ja kes mitte, kes on beeta-prillide taha peitunud alfa ja kes päris-beeta. Nüüd on ilge jama, kõik kirjutavad nalju, mis algavad “that feeling when…” ja ma ei orienteeru enam, kes on vaimukas.  
Miks peab olema üks nali iga kirja pandud 140 tähemärgi kohta elueesmärgiks ja pealisülesandeks?  Ja miks see peab olema just see 微妙に üht tüüpi mugav nali, ma ei saa aru. That feeling when-karikas on täis. 
Algul oli see ja teised seesugused päris naljakad tõesti, aga, kasutades Kristeli ema kuldseid sõnu -, ära lüpsa nalja tühjaks.
Hashtag, mis jagab rohkem infot kui see, mida häštäägitud on: unter. Kriminaliseerin vaimukad hashtag‘id ja kogu sildihuumori.
Mitte üks hashtag aastal 2015 ei saa olla vaimukas, sest üle nalja lehkab ponnistushigi. Haikud on ka originaalsemad.  
Üldse, mis ajast sildistamine vooruseks sai? 
Kui veel pannakse eesti keeles asju, mis on selgelt inglise keeles: “See tunne, kui…” Tõesti, hommikupuder (kaerahelbe oma, banaaniga, muide) tuleb suhu tagasi. 
Siis ma ei saa mitte midagi aru. Aga ei peagi, sest see pole eesti keel.
Pole naljakas, ütleb huumoripolitsei ja teeb 40€ trahvi.
Lõpetuseks huumoripolitsei silmis kõrgelt hinnatud tagakaanehuumorit. Mulle meeldivad kaks.
Esimene on Mindy Kalingi raamat, mida ma lugenud pole, aga raamatupoes tagakaant vaadates oli seal pilt kommentaariga: 
The author as child star of the TLC series Androgynous Kids and Puppets, the less-successful predecessor of Toddlers and Tiaras. 
Njahh-ahh-ahh-haa, naersin raamatupoes. Kiidan heaks.
Teine on Coheni luulekogu oma, kus on  muidu klassikaliselt ülistavad tsitaadid arvustustest (dazzlingexceptional, brilliant jm), aga üks ütleb: “A fine book of poems“.