dopamiinivabrik

Ma viimasel ajal süstemaatiliselt varastan juppe teiste inimeste päevadest. Või õigem oleks öelda, kopeerin.
Kõik selle nimel, et kokku panna hästi veedetud päevi. Näiteks ütles K, et ta igal õhtul loeb kaks tundi enne magamaheitmist. Mõtlesin kohe, et selle tegevuse kopeerin oma päeva. Pole veel jõudnud, aga tomorrow and tomorrow and tomorrow… (Ah, ma jälle püüan nii elitaarne olla.)

Muuseas võtsin vastu otsuse, et hakkan dopamiinivabrikuks ja leian endale hobi, mis tekitab sõltuvust ja millega hea füüsiline vorm nii muuseas kaasneb, mitte pole esmaeesmärgiks. Noh, näiteks mõni võitluskunst või midagi.

Aga kui nati aega tagasi käis Ingrid külas ja rääkis vaimustunult seinaronimisest, siis ma mõtlesin, et ma ikka pean ka. Sest ausalt öeldes pole see kaugeltki mitte esimene kord, kui kuulen inimesi ronimisest vaimustumas. Sho käis Jaapanis pidevalt ronimas ja kutsus mind ka, aga ma mõtlesin siis, et pole minu teema. Mul polnud siis veel dopamiini-unistust.

Lisaks promos I üht sellist äppi, mida K ka mulle kunagi näitas. Headspace, mis õpetab mediteerima ja mida I tänu sellele igapäevaselt teeb.
Ja siis veel üht, mis jooksma õpetab. Diivanilt 5 kilomeetrini.
Paar päeva hiljem laenutasin Kerli jooksulinti ja avastasin oma homeeriliseks rõõmuks, et ei ole vajadust diivanit stardipositsiooniks võtta, vaid pean ilusti viis kilti vastu.

Veel paar päeva hiljem ei olnud ma enam nii rõõmus, sest siis jõudis jooksupooltunni tulemus kätte ja raske oli kõndidagi. Tean: hädapätakas.
Nende jalgadega polnud mõtet ronima minna ja see plaan lükkus edasi eilseni.

Ajasin kamba kokku. Kadi oli kohe käpp. Siis Katariina. Siis Katariina ütles, et ta vist ikka ei saa. Siis Kadi ütles, et Karl saab. Siis tuli välja, et Katariina ikka saab, nii et kamp oli koos. Karl on vana ronija, aga me olime esmakordsed. 

Katariina nägi nii tuus välja, et palusin luba jagada

Kui Karli Saabiga Ronimisministeeriumisse sõitsime, siis tekkis mul korra tunne, et appi, millesse te mind seganud olete. Kuigi ma ise ju segasin nemad hoopis.
Algul tehti seletav sissejuhatus ja seejärel öeldi, et hakake otsast proovima. Siis oli küll selline haha-tunne, et mis mõttes ma nüüd niiviisi mööda seina hakkan…

Aga järjest ägedamaks läks.

Vahepeal juhtus küll, et olin enda meelest liiga kõrgel ega osanud enam alla ka minna.
Siis hüppas süda kurku ja mõtlesin, et dopamiin ja adrenaliin on kaks erinevat asja ja seda teist ma küll ei tahtnud ja mina ei tule alla enne, kui siia lift paigaldatakse. 
Muidugi oli see põrandalt vaadates naeruväärselt madal koht. 

Selleks ajaks, kui esimesed ehku-katsetused tehtud ja lõpuks mõistus ka tegevusesse kaasata õnnestus – selleks ajaks olid käed omadega nii läbi, et enam ei saanud lihtsalt füüsiliselt. Nii et tuleb jälle minna.  

Vahepeale see Sergei Polunini tants ja Hozieri lugu, mis paar nädalat tagasi FBs ringles. Mulle muidu laul väga meeldib, suurepärane, aga üks asi ei meeldi. See, et refrääni korratakse kaks korda järjest. See on kuidagi labasem kui võiks, ülejäänud looga võrreldes. Võiks vähemalt sõnad olla teisel korral uued. (Hull kriitik ma ikka olen.)
Aga muidu toob see video kaks mõtet. Esimene, et seks ja religioon on tõmbuvad vastandid. Haa! Teine, et kas see oleks propagandana ka karistatav, see tants.

Aga olime hullult rahul kõik ja läksime ronimise järel kõhtu hea ja paremaga täitma ja juttu puhuma ja seejärel läksime Sõltumatu Tantsu Lavva kaht tantsu vaatama.
Kuidagi väga mitmekülgselt põnevaks päevaks kujunes, vaimu-keha-meele-skaalal. Kiidan heaks. 

"vastutulelikkus pole alati hea" ja teisi jutte

Saatsin Sho pühapäeval lennujaama, sest ta läks nädalaks Jaapanisse. Sõime seal ära ühe maitsva pitsa, ta läks turvakontrolli läbima ja ma jäin päikeselaiku peesitama, sest buss nr 2 käib nagu kuuvarjutus. 

Sho pole selline kudrutaja-tüüp, kes enne lendu veel telefonis sõnu vahetaks, pigem tšau-pakaa, nii et tema kõne nii kümpa hiljem oli üllatuseks.
Aga lembesõnad, umbes, et “ma juba igatsen sind!” või “tahtsin lihtsalt su häält kuulda” polnud ka seekord eesmärgiks. Hoopis, kuna ühel seikleval priiuse rüütlil on pistoda alati vööl, konfiskeeriti Sholt taskunuga. 
Tal on selline mahukas pinal, mis sisaldab kirjatarbeid ja siis veel mingeid muid asju, nagu terariistad, tuleb välja. Ma läksin siis turvaväravate juurde ja üks noormees asetas noa mu peopesale. Ta päris silmi ei pööritanud, aga oli väga seda nägu, et tahaks pööritada. 
Muidugi lasen ma vanast harjumusest kuuldavale põlastava naerulagina, kui keegi tuleb jutuga, et ta kaugsuhe läks katki, sest Tallinna ja Tartu vahel on liiga palju kilomeetreid ja kord nädalas on liiga suur intervall. Aga ikkagi.
Sho minek, isegi nädalaks, on mulle nagu väike surm, aga mitte prantsuskeelses mõttes. Eks ma üks neurootiline suhtesõltane ole, aga lisaks sellele, et ma üksi magama jääma pole harjunud, on see lendamise värk mu meelest ikka üks risky business ja kui hommikul ärkasin, siis paratamatult vaatasin kõigepealt CNNist, kas pole uudiseid lennuõnnetusest ja siis vaatasin Narita lennujaama kodukalt, kas vastav lennuk on ikka maandunud.
Kõlab, nagu oleksin mingi paanik, aga see on lihtsalt selline… rutiinne protsess.
Sest ma kujutan ette, mis saab siis, kui Sho ära sureb. Siis ma suren ka ära. (Ei ole neurootiline, üldse ei ole.)

Viimasel ajal olen lausa kaks korda sauna sattunud. Esimene oli eelmisel pühapäeval, kui võtsin Stella kaasa ja siis koos lonkisime Sho sabas Valdeku sauna, et näha, mis diil sellega on. Päris äge oli. Saun nagu muiste. Otsustasime saunaturismiga tegelema hakata. Järgmine kord juba kusagile mujale.

Eile saunatasime Monicaga, see oli nii hea ja mu nahk on nii pehme ja mõnus. Läksin Monica poolt hilisõhtusele bussile. Raadiost mängis Jääääre “Õhk kõnnib tänaval”, mis on nii ilus ja nostalgiline. 

Olime bussijuhiga kahekesi ainult ja ma istusin esimeses pingis ja mõtlesin, milline imeline õhtu ja imeline sõit.
Aga see oli ennatlik hinnang.
Jõudsime linna ja ma ütlesin: palun peatust. Peatuseni oli veel omajagu, aga bussijuht pani jala pidurile: kas siin kohe?
Ma: ei-ei, ikka peatuses.
Ja siis, nagu jutu jätkuks, ütlesin, et pean kolme minutiga jõudma teisele poole teed, sest sealt läheb mu järgmine buss.
Selle asemel, et mind peatuses maha panna, sööstis buss nüüd sisemisele sõidureale, et jalavaeva vähendamiseks mind hoopis keset teed maha lubada – või oli tal plaanis lausa u-pööre teha, ma ei tea.

Aga poolepealt märkas juht tee ääres luuravat politseiautot. Nüüd jäi plaan katki, aga enam ei olnud tal mahti ka üle mitme rea õigesse peatusesse pöörduda.
Ta ütles: ma panen teid järgmises maha.
Ma ütlesin: siis ma ei jõua õigele bussile.
Ta ütles: küll jõuate.
Aga juba tuligi meile vastu mu järgmine buss ja selle asemel, et mind peatuses maha panna, tahtis juht olla jälle abistav ja avas uksed keset teed.
Vastassuunast tuli veel auto, nii et bussijuht hüüdis mulle järele: ettevaatust! Auto tuleb!

Suur segadus, ma jooksin üle tee – ja napilt ei jõudnud bussile. Veel enam, seesama buss oleks minust tõenäoliselt üle sõitnud, kui paar sekundit aeglasem oleksin olnud.

Ma ei tea, miks ma kogu selle asjaga kaasa läksin. Eks esimene üllatus mulle oligi, kui bussijuht arvas, et  avab uksed keset teed, mitte peatuses. Pärast ei osanud ma enam kuidagi käituda. See oli kuidagi nii skiso situatsioon, ülim vastutulelikkus ja vastutustundetus käsikäes.

Head iseseisvuspäeva.
Sho hoolitses selle eest, et tähistamised toimuksid. Juba nädalapäevad tagasi hankis ta kuskilt väikese sinimustvalge, mille otsapidi lillepotti torkas, nii et lipp lehvib me köögis.

Vastlapäeval tahtis ta kukleid hankida, aga me kodupoes olid need otsas. Ta aga ei andnud alla, vaid tõi koju mingeid nostalgilisi vanu küpsiselätakaid ja seda vahukoort, mida purgist lastakse.
Võttis suhkrumagusa küpsiselätaka, sussutas vahukoort peale ja pistis suhu.

Vaatasin viimaks valimisnimekirju ja üllatusin meeldivalt, sest ma ei teadnud, et saan Küllile hääle anda. Nüüd valin Külli. Pean selleks vanamoodsel moel hääletuskasti manu minema, aga miks mitte tutvuda me valimiskultuuriga sel moel.

PS. Mul pole kunagi olnud mahti mainida, aga nüüd seletan paar asja.
– pildid postituste juures on valdavalt täiesti teemavälised klõpsud, aga hea on ju, kui foto ei jää uinuma fotokasse või arvutisse, vaid saab korraks ka nähtavaks.
– blogi ülemises servas on selline link nagu “kust tuleb inspiratsioon” ja sinna kogun igas’t kraami, mis mulle on pikaajalist rõõmu pakkunud. Et oleks hea ammutada.
– alustasin hiljuti postituste sildistamisega, mis pole üldiselt mu lemmik viis asju ajada, aga idee on tekitada mingi sisukorra-laadne asi, mille abil blogis orienteeruda saaks. Kui vaatate paremale, siis seal on selline sildi-pilv, kus võib märksõnadele klikkida. Esmapilgul ehk segane, aga püsilugeja mõistab kindlasti, hihi, millele viitab elu on élu ja millele positiivne pessimism ja muu.  

pla

Arst ütles, et mu D-vitamiini tase on normist üle kahe korra väiksem, mille peale ma kohe end väga nõrgana tundsin, aga kui Sho suurepäraselt päikesekollaste D3 minikapslitega kohale ilmus ja ma ühe annustasin, mõtlesin: mään, nii hea on olla. 
S soovitas tungivalt tilku, aga mul oli vaja 1000 ühikut ja see oli kapslina. Kartsin ka, et muidu juhtub see, mis juhtus S’iga. 
Ta rääkis: ajasin silmatilgad ja D3 tilgad segamini, tilgutasin endale oliiviõli silma ja siis olid 3D silmad. 
Veel nädal tagasi oli mu seis…. tsiteerides mu lemmik eneseabisarja:  I don’t even have a pla.
Seda pilti vaadates tuli mul ühtlasi meelde päev paar aastat tagasi, kui avastasin, et isegi “Friendsi” teemalaul on mind kõnetama hakanud.
(Kes vajab meeldetuletust: it’s like you’re always stuck in second gear. Well, it hasn’t been your day, your week, your month, or even your year.
Aga siis juhtus midegi suurepärast: mul tuli nii hea äriidee, et kuku pikali. 
See on omakorda tänu omapärasele kohtumisele ühe austaja või huvituja või niisama konsulteerijaga, Tchaikovsky restoranis. Ma pakkusin, et kohtuks Reval Cafes, ta ütles, et Tchaikovsky on vaiksem ja rahulikum pleiss. Tõepoolest, seal ei olnud mitte kedagi.
Aga imemaitsev oli, nii et kui oled gurmaan, kellel pole kahju lõunale mingi 50 või õhtusöögile 100 mahutada, siis soovitan. Ise jätkan argipäeva Reval Cafe 3-eurose tatrapudruga.   
Aga siis, sellest vestlusest inspireerituna, ärkasin järgmisel hommikul geniaalse äriideega. Appi, kui tore plaan see on, maivõi, ja kui rikkaks ma saan.
Täna hommikul läksin jälle töötukassasse, seekord karjäärinõustaja juurde. Nõustaja küsis, kuidas mul vahepeal läinud on. Sattusin küsimusest nati segadusse, sest see kõlas, nagu oleksime varem kohtunud, aga rääkisin talle oma rõõmudest ja hirmudest ja sellest, kuidas mul paar päeva tagasi tekkis geniaalne plaan. 
Ta andis veel häid ideid, kuhu pöörduda ja mida teha ja nii sain konsulteeritud. Aga siis hakkas ta mulle rääkima karjääritestist. Algul arvasin, et ta seletab selle mehhanismi, aga hetk hiljem mõistsin, et ta räägib testitulemustest. Testi, mida ma polnud sooritanud. 
Siis vaatasin, et testil on teise inimese nimi. Siis ütlesin talle. Siis ta küsis mu dokumenti. Siis selgus, et mu nimi on Maarja ja mu aeg on mitte 20. veebruar, vaid 20. märts. Siis naersime pikalt. 20. märtsil lähen tagasi. Enne teen testi ära. 
Aga tore, ma poleks elusees nii kaua jaksanud nõustamist oodata. Piinlik lugu. Õige inimene ootas viisakalt ukse taga diivanil. Aga ainult pool tundi, mitte terve kuu.