dopamiinivabrik

Ma viimasel ajal süstemaatiliselt varastan juppe teiste inimeste päevadest. Või õigem oleks öelda, kopeerin.
Kõik selle nimel, et kokku panna hästi veedetud päevi. Näiteks ütles K, et ta igal õhtul loeb kaks tundi enne magamaheitmist. Mõtlesin kohe, et selle tegevuse kopeerin oma päeva. Pole veel jõudnud, aga tomorrow and tomorrow and tomorrow… (Ah, ma jälle püüan nii elitaarne olla.)

Muuseas võtsin vastu otsuse, et hakkan dopamiinivabrikuks ja leian endale hobi, mis tekitab sõltuvust ja millega hea füüsiline vorm nii muuseas kaasneb, mitte pole esmaeesmärgiks. Noh, näiteks mõni võitluskunst või midagi.

Aga kui nati aega tagasi käis Ingrid külas ja rääkis vaimustunult seinaronimisest, siis ma mõtlesin, et ma ikka pean ka. Sest ausalt öeldes pole see kaugeltki mitte esimene kord, kui kuulen inimesi ronimisest vaimustumas. Sho käis Jaapanis pidevalt ronimas ja kutsus mind ka, aga ma mõtlesin siis, et pole minu teema. Mul polnud siis veel dopamiini-unistust.

Lisaks promos I üht sellist äppi, mida K ka mulle kunagi näitas. Headspace, mis õpetab mediteerima ja mida I tänu sellele igapäevaselt teeb.
Ja siis veel üht, mis jooksma õpetab. Diivanilt 5 kilomeetrini.
Paar päeva hiljem laenutasin Kerli jooksulinti ja avastasin oma homeeriliseks rõõmuks, et ei ole vajadust diivanit stardipositsiooniks võtta, vaid pean ilusti viis kilti vastu.

Veel paar päeva hiljem ei olnud ma enam nii rõõmus, sest siis jõudis jooksupooltunni tulemus kätte ja raske oli kõndidagi. Tean: hädapätakas.
Nende jalgadega polnud mõtet ronima minna ja see plaan lükkus edasi eilseni.

Ajasin kamba kokku. Kadi oli kohe käpp. Siis Katariina. Siis Katariina ütles, et ta vist ikka ei saa. Siis Kadi ütles, et Karl saab. Siis tuli välja, et Katariina ikka saab, nii et kamp oli koos. Karl on vana ronija, aga me olime esmakordsed. 

Katariina nägi nii tuus välja, et palusin luba jagada

Kui Karli Saabiga Ronimisministeeriumisse sõitsime, siis tekkis mul korra tunne, et appi, millesse te mind seganud olete. Kuigi ma ise ju segasin nemad hoopis.
Algul tehti seletav sissejuhatus ja seejärel öeldi, et hakake otsast proovima. Siis oli küll selline haha-tunne, et mis mõttes ma nüüd niiviisi mööda seina hakkan…

Aga järjest ägedamaks läks.

Vahepeal juhtus küll, et olin enda meelest liiga kõrgel ega osanud enam alla ka minna.
Siis hüppas süda kurku ja mõtlesin, et dopamiin ja adrenaliin on kaks erinevat asja ja seda teist ma küll ei tahtnud ja mina ei tule alla enne, kui siia lift paigaldatakse. 
Muidugi oli see põrandalt vaadates naeruväärselt madal koht. 

Selleks ajaks, kui esimesed ehku-katsetused tehtud ja lõpuks mõistus ka tegevusesse kaasata õnnestus – selleks ajaks olid käed omadega nii läbi, et enam ei saanud lihtsalt füüsiliselt. Nii et tuleb jälle minna.  

Vahepeale see Sergei Polunini tants ja Hozieri lugu, mis paar nädalat tagasi FBs ringles. Mulle muidu laul väga meeldib, suurepärane, aga üks asi ei meeldi. See, et refrääni korratakse kaks korda järjest. See on kuidagi labasem kui võiks, ülejäänud looga võrreldes. Võiks vähemalt sõnad olla teisel korral uued. (Hull kriitik ma ikka olen.)
Aga muidu toob see video kaks mõtet. Esimene, et seks ja religioon on tõmbuvad vastandid. Haa! Teine, et kas see oleks propagandana ka karistatav, see tants.

Aga olime hullult rahul kõik ja läksime ronimise järel kõhtu hea ja paremaga täitma ja juttu puhuma ja seejärel läksime Sõltumatu Tantsu Lavva kaht tantsu vaatama.
Kuidagi väga mitmekülgselt põnevaks päevaks kujunes, vaimu-keha-meele-skaalal. Kiidan heaks. 

"vastutulelikkus pole alati hea" ja teisi jutte

Saatsin Sho pühapäeval lennujaama, sest ta läks nädalaks Jaapanisse. Sõime seal ära ühe maitsva pitsa, ta läks turvakontrolli läbima ja ma jäin päikeselaiku peesitama, sest buss nr 2 käib nagu kuuvarjutus. 

Sho pole selline kudrutaja-tüüp, kes enne lendu veel telefonis sõnu vahetaks, pigem tšau-pakaa, nii et tema kõne nii kümpa hiljem oli üllatuseks.
Aga lembesõnad, umbes, et “ma juba igatsen sind!” või “tahtsin lihtsalt su häält kuulda” polnud ka seekord eesmärgiks. Hoopis, kuna ühel seikleval priiuse rüütlil on pistoda alati vööl, konfiskeeriti Sholt taskunuga. 
Tal on selline mahukas pinal, mis sisaldab kirjatarbeid ja siis veel mingeid muid asju, nagu terariistad, tuleb välja. Ma läksin siis turvaväravate juurde ja üks noormees asetas noa mu peopesale. Ta päris silmi ei pööritanud, aga oli väga seda nägu, et tahaks pööritada. 
Muidugi lasen ma vanast harjumusest kuuldavale põlastava naerulagina, kui keegi tuleb jutuga, et ta kaugsuhe läks katki, sest Tallinna ja Tartu vahel on liiga palju kilomeetreid ja kord nädalas on liiga suur intervall. Aga ikkagi.
Sho minek, isegi nädalaks, on mulle nagu väike surm, aga mitte prantsuskeelses mõttes. Eks ma üks neurootiline suhtesõltane ole, aga lisaks sellele, et ma üksi magama jääma pole harjunud, on see lendamise värk mu meelest ikka üks risky business ja kui hommikul ärkasin, siis paratamatult vaatasin kõigepealt CNNist, kas pole uudiseid lennuõnnetusest ja siis vaatasin Narita lennujaama kodukalt, kas vastav lennuk on ikka maandunud.
Kõlab, nagu oleksin mingi paanik, aga see on lihtsalt selline… rutiinne protsess.
Sest ma kujutan ette, mis saab siis, kui Sho ära sureb. Siis ma suren ka ära. (Ei ole neurootiline, üldse ei ole.)

Viimasel ajal olen lausa kaks korda sauna sattunud. Esimene oli eelmisel pühapäeval, kui võtsin Stella kaasa ja siis koos lonkisime Sho sabas Valdeku sauna, et näha, mis diil sellega on. Päris äge oli. Saun nagu muiste. Otsustasime saunaturismiga tegelema hakata. Järgmine kord juba kusagile mujale.

Eile saunatasime Monicaga, see oli nii hea ja mu nahk on nii pehme ja mõnus. Läksin Monica poolt hilisõhtusele bussile. Raadiost mängis Jääääre “Õhk kõnnib tänaval”, mis on nii ilus ja nostalgiline. 

Olime bussijuhiga kahekesi ainult ja ma istusin esimeses pingis ja mõtlesin, milline imeline õhtu ja imeline sõit.
Aga see oli ennatlik hinnang.
Jõudsime linna ja ma ütlesin: palun peatust. Peatuseni oli veel omajagu, aga bussijuht pani jala pidurile: kas siin kohe?
Ma: ei-ei, ikka peatuses.
Ja siis, nagu jutu jätkuks, ütlesin, et pean kolme minutiga jõudma teisele poole teed, sest sealt läheb mu järgmine buss.
Selle asemel, et mind peatuses maha panna, sööstis buss nüüd sisemisele sõidureale, et jalavaeva vähendamiseks mind hoopis keset teed maha lubada – või oli tal plaanis lausa u-pööre teha, ma ei tea.

Aga poolepealt märkas juht tee ääres luuravat politseiautot. Nüüd jäi plaan katki, aga enam ei olnud tal mahti ka üle mitme rea õigesse peatusesse pöörduda.
Ta ütles: ma panen teid järgmises maha.
Ma ütlesin: siis ma ei jõua õigele bussile.
Ta ütles: küll jõuate.
Aga juba tuligi meile vastu mu järgmine buss ja selle asemel, et mind peatuses maha panna, tahtis juht olla jälle abistav ja avas uksed keset teed.
Vastassuunast tuli veel auto, nii et bussijuht hüüdis mulle järele: ettevaatust! Auto tuleb!

Suur segadus, ma jooksin üle tee – ja napilt ei jõudnud bussile. Veel enam, seesama buss oleks minust tõenäoliselt üle sõitnud, kui paar sekundit aeglasem oleksin olnud.

Ma ei tea, miks ma kogu selle asjaga kaasa läksin. Eks esimene üllatus mulle oligi, kui bussijuht arvas, et  avab uksed keset teed, mitte peatuses. Pärast ei osanud ma enam kuidagi käituda. See oli kuidagi nii skiso situatsioon, ülim vastutulelikkus ja vastutustundetus käsikäes.

Head iseseisvuspäeva.
Sho hoolitses selle eest, et tähistamised toimuksid. Juba nädalapäevad tagasi hankis ta kuskilt väikese sinimustvalge, mille otsapidi lillepotti torkas, nii et lipp lehvib me köögis.

Vastlapäeval tahtis ta kukleid hankida, aga me kodupoes olid need otsas. Ta aga ei andnud alla, vaid tõi koju mingeid nostalgilisi vanu küpsiselätakaid ja seda vahukoort, mida purgist lastakse.
Võttis suhkrumagusa küpsiselätaka, sussutas vahukoort peale ja pistis suhu.

Vaatasin viimaks valimisnimekirju ja üllatusin meeldivalt, sest ma ei teadnud, et saan Küllile hääle anda. Nüüd valin Külli. Pean selleks vanamoodsel moel hääletuskasti manu minema, aga miks mitte tutvuda me valimiskultuuriga sel moel.

PS. Mul pole kunagi olnud mahti mainida, aga nüüd seletan paar asja.
– pildid postituste juures on valdavalt täiesti teemavälised klõpsud, aga hea on ju, kui foto ei jää uinuma fotokasse või arvutisse, vaid saab korraks ka nähtavaks.
– blogi ülemises servas on selline link nagu “kust tuleb inspiratsioon” ja sinna kogun igas’t kraami, mis mulle on pikaajalist rõõmu pakkunud. Et oleks hea ammutada.
– alustasin hiljuti postituste sildistamisega, mis pole üldiselt mu lemmik viis asju ajada, aga idee on tekitada mingi sisukorra-laadne asi, mille abil blogis orienteeruda saaks. Kui vaatate paremale, siis seal on selline sildi-pilv, kus võib märksõnadele klikkida. Esmapilgul ehk segane, aga püsilugeja mõistab kindlasti, hihi, millele viitab elu on élu ja millele positiivne pessimism ja muu.  

pla

Arst ütles, et mu D-vitamiini tase on normist üle kahe korra väiksem, mille peale ma kohe end väga nõrgana tundsin, aga kui Sho suurepäraselt päikesekollaste D3 minikapslitega kohale ilmus ja ma ühe annustasin, mõtlesin: mään, nii hea on olla. 
S soovitas tungivalt tilku, aga mul oli vaja 1000 ühikut ja see oli kapslina. Kartsin ka, et muidu juhtub see, mis juhtus S’iga. 
Ta rääkis: ajasin silmatilgad ja D3 tilgad segamini, tilgutasin endale oliiviõli silma ja siis olid 3D silmad. 
Veel nädal tagasi oli mu seis…. tsiteerides mu lemmik eneseabisarja:  I don’t even have a pla.
Seda pilti vaadates tuli mul ühtlasi meelde päev paar aastat tagasi, kui avastasin, et isegi “Friendsi” teemalaul on mind kõnetama hakanud.
(Kes vajab meeldetuletust: it’s like you’re always stuck in second gear. Well, it hasn’t been your day, your week, your month, or even your year.
Aga siis juhtus midegi suurepärast: mul tuli nii hea äriidee, et kuku pikali. 
See on omakorda tänu omapärasele kohtumisele ühe austaja või huvituja või niisama konsulteerijaga, Tchaikovsky restoranis. Ma pakkusin, et kohtuks Reval Cafes, ta ütles, et Tchaikovsky on vaiksem ja rahulikum pleiss. Tõepoolest, seal ei olnud mitte kedagi.
Aga imemaitsev oli, nii et kui oled gurmaan, kellel pole kahju lõunale mingi 50 või õhtusöögile 100 mahutada, siis soovitan. Ise jätkan argipäeva Reval Cafe 3-eurose tatrapudruga.   
Aga siis, sellest vestlusest inspireerituna, ärkasin järgmisel hommikul geniaalse äriideega. Appi, kui tore plaan see on, maivõi, ja kui rikkaks ma saan.
Täna hommikul läksin jälle töötukassasse, seekord karjäärinõustaja juurde. Nõustaja küsis, kuidas mul vahepeal läinud on. Sattusin küsimusest nati segadusse, sest see kõlas, nagu oleksime varem kohtunud, aga rääkisin talle oma rõõmudest ja hirmudest ja sellest, kuidas mul paar päeva tagasi tekkis geniaalne plaan. 
Ta andis veel häid ideid, kuhu pöörduda ja mida teha ja nii sain konsulteeritud. Aga siis hakkas ta mulle rääkima karjääritestist. Algul arvasin, et ta seletab selle mehhanismi, aga hetk hiljem mõistsin, et ta räägib testitulemustest. Testi, mida ma polnud sooritanud. 
Siis vaatasin, et testil on teise inimese nimi. Siis ütlesin talle. Siis ta küsis mu dokumenti. Siis selgus, et mu nimi on Maarja ja mu aeg on mitte 20. veebruar, vaid 20. märts. Siis naersime pikalt. 20. märtsil lähen tagasi. Enne teen testi ära. 
Aga tore, ma poleks elusees nii kaua jaksanud nõustamist oodata. Piinlik lugu. Õige inimene ootas viisakalt ukse taga diivanil. Aga ainult pool tundi, mitte terve kuu. 

ettekanne paremast päevast

Hommikul tõusin mina voodist esimesena ja koer rõõmustas minu üle ja kui Sho tõusis, polnud koer enam nii entusiastlik, vot. 
Esimese asjana läksin töötukassasse aru andma. Palusin, kas oleks võimalik karjäärinõustaja juurde minna. Sellise, kes ei teata, et tööelu ongi raske, kandideeri puhastusteenindajaks, vaid kes julgustab mind äriplaani ellu viima või siis laidab selle idee veenvate argumentidega maha. 
Sain aja ja nüüd on mul kogu lootus selle peal. Nagu kaardimoori juurde läheks: ütle mulle, mis tulevik toob!
Minu konsultandiks oli uus inimene, kes vahepeal pidi omakorda vanemate olijatega konsulteerima. Sain noomida, et kaks korda pole kohale ilmunud. Kui kolmanda veel puudun, võetakse mind arvelt maha ja siis mul pole enam ravikindlustust. Korra magasin sisse ja veel korra ajasin kuupäevad segi, täielik luuserivabandus. Rääkisin, milliseid töösid ma vahepeal ei saanud ja miks ma endiselt oma äriplaani pole esitanud jne. 
Asjad said aetud, ma kohmitsesin veel oma koti kallal, kui konsultant ütles: mulle väga meeldis sinu raamat.
Ma pole ammu end ühekorraga nõnda luuseri ja viinerina tundnud.
Oleks ma seda oodata osanud, oleks eelmisel õhtul juuksed ära pesnud, ripsmed värvinud ja võib-olla  ennetavalt töögi hankinud.
See kompliment oli muidugi osaliselt puhtalt lahkusest, umbes, et ära kaota lootust. Aga ta pidi olema siiras, sest ta ütles, et oli raamatust inspireeritult suurejoonelise sünnipäevapeo korraldanud. Mis, ma oletan, tähendas Jaapani-teemalist pidu, mitte et kõik külalised pidid riietuma Maarjaks või Shoks või mõneks muuks raamatukangelaseks.
Igatahes läks mul nägu totakat naeru täis, komplimendid on mu kütus. Ütlesin midagi, et uhkuseriismeid päästa. Ütlesin: noh, hah, vot, töötukassas siis… selline algus päevale, hah, hoh, siin ma nüüd olen … huh, aga püüan erialaselt midagi leida või… heh. 
Ja nõnda langes kangelane. 
Aga siis läksin edasi Stella poole kohvile. Päike säras, nagu võiks veebruari alguses juba kevadet ootama hakata. Kõik oli tore ja Selveris oli mingi Durexi kinkekomplekti sooduskampaania, mida otse sissepääsu ees reklaamiti. Ma leidsin, et just seda on mul praegu vaja ja viskasin korvi.
Hommikul kell kümme poelindil võis see koos kohupiimataskute ja Nopri talu jõhvikajogurtiga omapärase komplektina mõjuda, aga millal olen ma hoolinud.  
Helistas Tele2-inimene, kes veenis mind ikka jääma neile, sest ma enne olin rääkinud EMT-inimesega, kes veenis mind üle minema. Ma hakkasin muretsema juba, et nad ei helistagi. Ütlesin mõlemale oma jah-sõna, hehe. 
Vaatasin üle ja kiitsin heaks Stella uue voodi, mida ma  nati aega tagasi soetama inspireerisin. Ta mõtles: ostaks uue madratsi. Ma ütlesin: mõtle suurelt! 
Meil tuli kohvi ja taskute kõrvale üks väga hea idee, millest ma muidugi ei räägi. 
Siis tulin koju, aga päike paistis nii ilusti, nii et tegin kõik aknad lahti ja lasin värske külma õhu sisse. Käisin koeraga pikema tiiru, tegin kella kahe paiku trenni ja tagatipuks helistas vahepeal Siiri ja kutsus mu õhtul teatrisse vaatama etendust “Harakale haigus…”, mis on niikuinii hea.

destilleeritud hala

Täna on see päev, noh, see. Et teed silma lahti, siis paned kinni, siis teed lahti ja vahid lage ja mõtled, ah ma üldse ei hakka ärkama. Nagu S ütleb, Debora on külas. 
Mu kõige lemmikum koht maailmas on mu voodi, sõnastasin paar päeva tagasi. Seal on soe, lõbus ja mõnus. See peab lihtsalt olema lemmik. Aga isegi, kui enne magama jäämist olen palju naernud või niisama rõõmustanud, et jess, õhtu käes ja jälle voodis, siis vahetult enne uinumist jooksevad silme-eest läbi kõige kurvemad mälestused ja neid kõige kurvemaid on kogunenud nii palju.  
Sho ajab end hommikul tavaliselt enne mind voodist välja ja siis on neil koeraga hommikurituaal. Koer niutsub rõõmust, et Sho ka täna üles ärkas ja Sho sügab teda ja teeb talle sabalihasemassaaži. Siis, tavaliselt, vean mina end voodist välja ja koer läheb uuesti rõõmust segaseks. Aga täna ta enam ei viitsinud ja ma nii solvusin. 
Pärast kohvi võtsin end kokku ja mõtlesin, okei, ma võtan selle ühe asja, millele juba pikalt mõelnud olen ja hakkan selle nimel ülimalt intensiivselt töötama ja üldse ei muretse, kas ma hakkama saan. Töötan kaks kuud niiviisi, lülitades välja enesekriitlise sisemonoloogi, siis vaatan, kas jõudsin hästi kiiresti eesmärgile lähemale. 
See tundus hea idee ja ma tundusin endale üpriski sihikindlana, aga kella kaheks andsin alla ja hakkasin hoopis tööotsinguportaalides surfama ja enesekriitilist sisemonoloogi pidama.
Kell kaks on üldse selline kellaaeg, kust asjad allamäge hakkavad minema. Kas on vaja teha süüa, aga ei viitsi. Siis nälgid või lükkad toidutegu edasi, süües võileibu ja kahetsedes, sest kõht ei rõõmusta. Või siis oled juba söönud, aga täis kõht teeb uniseks. Või siis saab lihtsalt hommikune energia otsa ja siis on oht looderdama hakata. Üks ennetusmeetod on kell kaks teha üks trenn ja siis peaks, teoreetiliselt, mõnda aega jälle hästi minema. 
Aga täna ei võtnud ma kella kahe suhtes midagi ette ja siin ma olen. Stellaga vahetasime sõnumeid, ma ütlesin, et totaalne masendus on. Ta kirjutas mulle vastu ja see tegi juba tuju nati paremaks, sest sõnum sisaldas fraasi “ajalooliskultuuriliste ja klimaatiliste tingimuste tõttu aktsepteeritav” ja sõna diginormaliseerumine, mis on selgelt pessimistlikum realistlikum versioon sõnast digimuutuma
Ma hakkasin tööd otsima. Kui kellelgi on pakkuda…
Viimase poole aasta jooksul olen kandideerinud kolme kohta, vist, aga ei loe seda tööotsinguks, sest need pakkumised on minuni poolkogemata jõudnud. Nüüd, tegelikult jaanuarist juba, hakkasin aga  vaikselt päriselt otsima.
Iial ei tea, mis elu toob, aga ma koguaeg võitlen kahe üksteisele vastanduva mõttekäiguga. Üks on see, et ära ole sihuke vuss, hangi endale asjalik töö, too leib lauale. Kõik elavad nii, nii elataksegi ja ainult päevavargad arvutavad, mis nende eluminutid väärt on.
Teine on see,  et kamoon, sa võid rabeleda ühtpidi ja teistpidi oma illusioonis, et leiad “normaalse” töö, aga kokkuvõttes läheb asi ikka loomulikku rada ja see loomulik rada on… No ma täpselt ei tea, aga igatahes ei ole see liiga kaugel mu mugavustsoonist ja kompetentsist ja see lihtsalt peab mulle rahuldust ja rõõmu ka pakkuma ja tõenäoliselt pole ma kunagi võimeline oma peret päriselt ära toitma ja lõpuks veedan kogu oma aja sahtliromaane kirjutades või midagi sinna kanti ja lähedased kannatavad.
Ma tegelikult suvel Eestisse jõudes esimese hooga mõtlesin, et ei hakka siin ärahellitatud siidinäpu nalja tegema ja kandideerin klienditeenindajaks ühte poodi. Nelisada eurot kuus on parem kui null eurot kuus, oli minu sisekampaania slogan. Lisaks on klienditeenindaja kogemus CVs ka ju väärtuslik. Ma pole varem olnud.
Kandideerisin, järgmisel päeval helistati, ülejärgmisel toimus vestlus, kus öeldi, et nad muidu võtavad ikka mõtlemisaega, aga mulle ütlevad kohe, et võtavad mu tööle. Sest ma olen nii sümpaatne. 
Mina: sümpaatne, jess, skoor!
Kuigi ma mängisin avatud kaartidega ja ütlesin, et ma alles hakkasin töid vaatama ja võib-olla tahan paari nädala pärast juba ära minna. Nad ütlesid, et nad ikka tahavad mind.
Ma võtsin päeva mõtlemisaega. Kuigi kõik tundus hästi klappivat. Aga siis, enne jah-sõna, küsisin täpsustavalt graafiku kohta ja tuli välja, et niisugune töögraafik võtaks mult igasuguse võimaluse millegi muuga (nt keeletundide andmine) regulaarselt tegeleda. See pani mind tõsiselt mõtlema, et kas nii ikka peaks tegema või peaks teisiti. Ja siis tulid juba uued plaanid, siidinäpu-plaanid.
Üks hea asi: isa raamat on Kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna nominent

kuidas eesti keelele üle minna?

Sho eesti keele õpetaja peab annustama talle regulaarselt mingit keelerohtu otse vereringesse, sest ma  lihtsalt ei saa aru, kuidas Shol järsku sõnad nii kiiresti meelde jäävad ja üldse, kuidas ta neid lauseid ikka nii hästi moodustada oskab. Varem tal keeleõpe küll nii lihtsalt ei käinud. Mingi võlur-õpetaja on tal.
Eile kutsusid ülemised meid enda poole pitsat sööma. Joonas õpetas Shole meie keele raudvara, “ei viitsi” ja Sho moodustas sellest kohe “hakkan viitsima” ja “pean viitsima”. Kogu õhtu oli see fraas tal meeles  (ja kasutuses sisuliselt iga minu lause vastulausena) ja hommikul ka. 
Üleeile käis S külas ja Sho natuke vestles temaga eesti keeles ja S küsis midagi mingite plaanide kohta ja Sho ütles: vaatame. 
Ma ei teadnud, et ta teab öelda “vaatame” asjade peale. Ma üldse ei tea, mida kõike ta öelda oskab, ta hoiab seda minu eest salajas.
Shole ei meeldi minuga eriti eesti keeles rääkida, sest jaapani keeles saab ka. 
Siiski, me peaks nüüd igapäevaselt järjest rohkem eesti keelele üle minema. Mulle tundub, et on õige aeg. 
Aga kuidas täpselt seda tegema peaks? 
Mu meelest võib ju segamini, et mina eesti ja tema jaapani keeles vastu, aga ta ütleb, et see on imelik ja mul pole püsivust vägisi eesti keeles jätkata. 
Aga mina oskan jaapani keelt valdavalt tänu sellele, et Sho minuga jaapani keeles rääkis ka siis, kui ma paljust veel aru ei saanud. Aga tookord ma ise palusin teda: pliiiiis räägi jaapani keeles. Ta oli skeptiline, aga mina olin veel skeptilisem idee osas, et meie suhtlus peaks valdavalt ingliskeelseks jääma. Kamoon, ma ei taha veeta ülejäänud elu suheldes oma kaaslasega keeles, mida rääkides meist kumbki end vabalt ei tunne.
Ma ei mäleta, kuidas see täpselt toimis, aga üks hetk sain ma Sho kõnest täiel määral aru ja veel järgmine hetk oskasin ka mõistlikult vastata. 
Koba-keelt rääkisin ma muidugi varem ka ja keeletunnis olin aega veetnud ka kauem kui Sho, aga et kõrvad ja keel harjuks, peab igapäevaselt lihtsalt kuulama ja rääkima. On ju nii?