dopamiinivabrik

Ma viimasel ajal süstemaatiliselt varastan juppe teiste inimeste päevadest. Või õigem oleks öelda, kopeerin.
Kõik selle nimel, et kokku panna hästi veedetud päevi. Näiteks ütles K, et ta igal õhtul loeb kaks tundi enne magamaheitmist. Mõtlesin kohe, et selle tegevuse kopeerin oma päeva. Pole veel jõudnud, aga tomorrow and tomorrow and tomorrow… (Ah, ma jälle püüan nii elitaarne olla.)

Muuseas võtsin vastu otsuse, et hakkan dopamiinivabrikuks ja leian endale hobi, mis tekitab sõltuvust ja millega hea füüsiline vorm nii muuseas kaasneb, mitte pole esmaeesmärgiks. Noh, näiteks mõni võitluskunst või midagi.

Aga kui nati aega tagasi käis Ingrid külas ja rääkis vaimustunult seinaronimisest, siis ma mõtlesin, et ma ikka pean ka. Sest ausalt öeldes pole see kaugeltki mitte esimene kord, kui kuulen inimesi ronimisest vaimustumas. Sho käis Jaapanis pidevalt ronimas ja kutsus mind ka, aga ma mõtlesin siis, et pole minu teema. Mul polnud siis veel dopamiini-unistust.

Lisaks promos I üht sellist äppi, mida K ka mulle kunagi näitas. Headspace, mis õpetab mediteerima ja mida I tänu sellele igapäevaselt teeb.
Ja siis veel üht, mis jooksma õpetab. Diivanilt 5 kilomeetrini.
Paar päeva hiljem laenutasin Kerli jooksulinti ja avastasin oma homeeriliseks rõõmuks, et ei ole vajadust diivanit stardipositsiooniks võtta, vaid pean ilusti viis kilti vastu.

Veel paar päeva hiljem ei olnud ma enam nii rõõmus, sest siis jõudis jooksupooltunni tulemus kätte ja raske oli kõndidagi. Tean: hädapätakas.
Nende jalgadega polnud mõtet ronima minna ja see plaan lükkus edasi eilseni.

Ajasin kamba kokku. Kadi oli kohe käpp. Siis Katariina. Siis Katariina ütles, et ta vist ikka ei saa. Siis Kadi ütles, et Karl saab. Siis tuli välja, et Katariina ikka saab, nii et kamp oli koos. Karl on vana ronija, aga me olime esmakordsed. 

Katariina nägi nii tuus välja, et palusin luba jagada

Kui Karli Saabiga Ronimisministeeriumisse sõitsime, siis tekkis mul korra tunne, et appi, millesse te mind seganud olete. Kuigi ma ise ju segasin nemad hoopis.
Algul tehti seletav sissejuhatus ja seejärel öeldi, et hakake otsast proovima. Siis oli küll selline haha-tunne, et mis mõttes ma nüüd niiviisi mööda seina hakkan…

Aga järjest ägedamaks läks.

Vahepeal juhtus küll, et olin enda meelest liiga kõrgel ega osanud enam alla ka minna.
Siis hüppas süda kurku ja mõtlesin, et dopamiin ja adrenaliin on kaks erinevat asja ja seda teist ma küll ei tahtnud ja mina ei tule alla enne, kui siia lift paigaldatakse. 
Muidugi oli see põrandalt vaadates naeruväärselt madal koht. 

Selleks ajaks, kui esimesed ehku-katsetused tehtud ja lõpuks mõistus ka tegevusesse kaasata õnnestus – selleks ajaks olid käed omadega nii läbi, et enam ei saanud lihtsalt füüsiliselt. Nii et tuleb jälle minna.  

Vahepeale see Sergei Polunini tants ja Hozieri lugu, mis paar nädalat tagasi FBs ringles. Mulle muidu laul väga meeldib, suurepärane, aga üks asi ei meeldi. See, et refrääni korratakse kaks korda järjest. See on kuidagi labasem kui võiks, ülejäänud looga võrreldes. Võiks vähemalt sõnad olla teisel korral uued. (Hull kriitik ma ikka olen.)
Aga muidu toob see video kaks mõtet. Esimene, et seks ja religioon on tõmbuvad vastandid. Haa! Teine, et kas see oleks propagandana ka karistatav, see tants.

Aga olime hullult rahul kõik ja läksime ronimise järel kõhtu hea ja paremaga täitma ja juttu puhuma ja seejärel läksime Sõltumatu Tantsu Lavva kaht tantsu vaatama.
Kuidagi väga mitmekülgselt põnevaks päevaks kujunes, vaimu-keha-meele-skaalal. Kiidan heaks.