ettekanne paremast päevast

Hommikul tõusin mina voodist esimesena ja koer rõõmustas minu üle ja kui Sho tõusis, polnud koer enam nii entusiastlik, vot. 
Esimese asjana läksin töötukassasse aru andma. Palusin, kas oleks võimalik karjäärinõustaja juurde minna. Sellise, kes ei teata, et tööelu ongi raske, kandideeri puhastusteenindajaks, vaid kes julgustab mind äriplaani ellu viima või siis laidab selle idee veenvate argumentidega maha. 
Sain aja ja nüüd on mul kogu lootus selle peal. Nagu kaardimoori juurde läheks: ütle mulle, mis tulevik toob!
Minu konsultandiks oli uus inimene, kes vahepeal pidi omakorda vanemate olijatega konsulteerima. Sain noomida, et kaks korda pole kohale ilmunud. Kui kolmanda veel puudun, võetakse mind arvelt maha ja siis mul pole enam ravikindlustust. Korra magasin sisse ja veel korra ajasin kuupäevad segi, täielik luuserivabandus. Rääkisin, milliseid töösid ma vahepeal ei saanud ja miks ma endiselt oma äriplaani pole esitanud jne. 
Asjad said aetud, ma kohmitsesin veel oma koti kallal, kui konsultant ütles: mulle väga meeldis sinu raamat.
Ma pole ammu end ühekorraga nõnda luuseri ja viinerina tundnud.
Oleks ma seda oodata osanud, oleks eelmisel õhtul juuksed ära pesnud, ripsmed värvinud ja võib-olla  ennetavalt töögi hankinud.
See kompliment oli muidugi osaliselt puhtalt lahkusest, umbes, et ära kaota lootust. Aga ta pidi olema siiras, sest ta ütles, et oli raamatust inspireeritult suurejoonelise sünnipäevapeo korraldanud. Mis, ma oletan, tähendas Jaapani-teemalist pidu, mitte et kõik külalised pidid riietuma Maarjaks või Shoks või mõneks muuks raamatukangelaseks.
Igatahes läks mul nägu totakat naeru täis, komplimendid on mu kütus. Ütlesin midagi, et uhkuseriismeid päästa. Ütlesin: noh, hah, vot, töötukassas siis… selline algus päevale, hah, hoh, siin ma nüüd olen … huh, aga püüan erialaselt midagi leida või… heh. 
Ja nõnda langes kangelane. 
Aga siis läksin edasi Stella poole kohvile. Päike säras, nagu võiks veebruari alguses juba kevadet ootama hakata. Kõik oli tore ja Selveris oli mingi Durexi kinkekomplekti sooduskampaania, mida otse sissepääsu ees reklaamiti. Ma leidsin, et just seda on mul praegu vaja ja viskasin korvi.
Hommikul kell kümme poelindil võis see koos kohupiimataskute ja Nopri talu jõhvikajogurtiga omapärase komplektina mõjuda, aga millal olen ma hoolinud.  
Helistas Tele2-inimene, kes veenis mind ikka jääma neile, sest ma enne olin rääkinud EMT-inimesega, kes veenis mind üle minema. Ma hakkasin muretsema juba, et nad ei helistagi. Ütlesin mõlemale oma jah-sõna, hehe. 
Vaatasin üle ja kiitsin heaks Stella uue voodi, mida ma  nati aega tagasi soetama inspireerisin. Ta mõtles: ostaks uue madratsi. Ma ütlesin: mõtle suurelt! 
Meil tuli kohvi ja taskute kõrvale üks väga hea idee, millest ma muidugi ei räägi. 
Siis tulin koju, aga päike paistis nii ilusti, nii et tegin kõik aknad lahti ja lasin värske külma õhu sisse. Käisin koeraga pikema tiiru, tegin kella kahe paiku trenni ja tagatipuks helistas vahepeal Siiri ja kutsus mu õhtul teatrisse vaatama etendust “Harakale haigus…”, mis on niikuinii hea.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s