ideaalne tarbija

Mulle meeldivad need päikesetriibud ja läigatavad lehed
Lonnit jälitab pidevalt mingi varikoer

 Sho tegi laupäeval kodukalja. Ise nii õnnelik, säde silmis kohe. Pühapäeval võttis oma viha ja läks jälle sauna. Saatis mulle sealt e-kirja, pealkirjaga “suur probleem”. Kirjaga oli kaasas foto sildist saunauksel, mis ütles, et aprilli alguses on see mõned päevad suletud. 

Sho ütles õhtul voodis, et ta ei tea, mida nüüd tegema peaks. Et võib-olla peaks kasutama seda pausi, et tutvuda teiste saunadega. Lasnamäe saunaga, näiteks. Ma ütlesin: kuidas oleks Nõmme ujulaga. Ta ütles, et see pole õige. 
Väsimatu saunaskäik on viimaks kandnud vilja ja ta saab pidada alasti vestlusi tuttavate nägudega. Eile küsis üks mees talt, mitu kraadi saunas on ja ta vastas 80.
(Seletas mulle, et temperatuur oli seepärast madal, et väga palju inimesi oli.)
Siis küsis ta uus alasti sõber, mida ta õpib ja mis keeles ta oma Eesti naisega räägib jne. 
Ükspäev tahtis Sho mulle öelda, et on avaliku sauna kaudu omaks võtnud vanamehekultuuri. Aga ütles vanamehekartuli. 
Ta ajab need kaks sõna – kartul ja kultuur -, endiselt segamini, Mikita vaimus. 
Sauna võtab ta alati kaasa saunaõlle. Õllest rääkides, siis Sho hollandlasest grupikaaslane õpetas talle sõna sakumuskel. 
Shol Saku ohtu pole, ta on truu A. Le Coqile.

Ta on täielik reklaamiohver. Ideaalne tarbija. Ma ütlesin talle, et ta toidab sellega stereotüüpi jaapanlasest, kes iga uue moega innukalt kaasa läheb, aga ta ei hoolinud, vaid vaatas õrnal pilgul A. Le Coqi Facebook’i lehelt õllepilte.
Mõtled, et mis need süütud õllepildid siis teha võivad, aga asi eskaleerus kiiresti ja väljus kontrolli alt.

Algul proovis ta Weizenit ja ütles, et see eriti ei maitse talle. Aga siis jõi veel ja ütles, et nüüd ta mõistab, et see ongi õige maitse.
 Siis üks hetk avastasin, et ta mängib Weizeni valamise mängu
“Milline on õige klaas?” kordab ta küsimust. 
“Braavo, tegid õige valiku!”
“Vali serveerimise alustamiseks õige valamisnurk.” 
Ja nii edasi. 
Siis läheb paar nädalat mööda ja Sho on ostnud endale Weizeni ja õlleklaasi komplekti ja demonstreerib mulle valamiskunsti juba me oma köögis.
Vaat sellised lood.

Ükspäev, kui aega leian, kirjutan, mis ma karjäärinõustaja käest teada sain. Aga seniks: ma arvan, et see on üks netiajaloo sürrimaid videoid. Kunagi Alo sheeris, nüüd Joonas. Ma ütleks, et seda peab mitu korda vaatama. Kindlasti tekib igaühel sealt oma lemmikfraas. Minu oma on but you can do jiu jitsu. See tuletab mingit lapsepõlve mänguloogikat meelde. 

minu meiginipid 2 ehk rõõmust, erootikast ja enesekesksusest

Viimasel ajal on nii hea, selline elus olemise tunne. 
Seda pole nii ammu sellisel määral olnud ja loodan, et see ei lähe kunagi ära. Palju ideid. Märkmik on täis märkmeid. Sihid ja plaanid ja tegevuskava, mille järgi tegutsen. 
Käisime notaris ja nüüd olen ärinaine. Kuulan Eminemi ja Massive Attacki.
Kunagi kirjutasin, et võõrutasin end näokreemidest. See asi suvel-sügisel toimis ilusti, aga talvel hakkas nahk trikitama ja pea-aegu andsin alla. Proovisin õlivariante, aga need ei toiminud nii nagu tahtsin.
Appi, meiginipid on endiselt maailma kõige igavam teema. Aga veame end sellest ikka läbi. Kohustuslik kirjandus.
Tahtsin asjale ikka seespidist lahenduskäiku, mitte välispidist. Siis S mainis kuningakepiõli. Soetasin kapslid ja mulle tõesti tundub, et see teeb väikest viisi imesid. (Ja kui tellid kohe, siis anname kaasa tasuta neck slimmeri ja weight shakeri, eks ole.)
Okei, ilmad läksid soojemaks ka. Okei, tänu igikestvale nohule ja nuuskamisele on mu nina endiselt kuiv ja valus. Aga ikka, midagi on täitsa teisiti.

Laupäeval käisime kirjandusauhindade jagamisel. See algas esimehe kõnega, kus ta teatas, et eesti keel on salakeel (tõsi-tõsi, muhelesin) tarkadele (hmm?) ja selle tõestuseks on need lollid, kes siin mitu põlve elades eesti keelt ära pole õppinud (ahaa) ja inglise keel on lihtne üleilmne keel labasteks väljaütlemisteks (ah nii), millest iga neandertallane aru saab. 
Okei, ta ei kasutanud sõna neandertallane. Ta vihjas ikka meie oma liigi jõmmidele, kes ainult mühatuste abil suhtlevad.
See kõne, mis mingis mõttes ikka humoorikas ka oli, lõi mu jaoks kogu asjale hoopis mõru tooni.
Eestil on keeruline ajalugu (jah), eesti keelt ja kultuuri tuleb hoida (jah), armastan eesti keelt (jah), teised keeled ja kultuurid on vähem väärtuslikud kui meie oma (ei).
Ma olen tundlik rahvusliku enesekesksuse suhtes. Inimene peaks ikka oskama end teise rahva kingades ette kujutada ka. Lisaks oli E mu kõrval hiljuti saanud suurema doosi Kenderi mõttemaailmast, mille taustal kogu üritus vähe groteskne tundus.

Minugi poolest võib iga välismaalast, kes meile paar eestikeelset sõna ütleb, tervitada klassikalise ikka-paremini-kui-mõni-kes-viiskend-aastat-siin-elab-komplimendiga, see on selline mahlakalt kuiv, et mitte öelda eht-eestlaslik sarkasm. Ja eestlased me oleme, nii et miks mitte.
Aga pidulikul vastuvõtul emakeelepäeval võiks ametliku kõne sisu vähe kõrgemast latist üle hüpata. Nii tundus mulle. 
Mulle meeldivad “Fifty Shades of Grey” filmi peategelased.
Näete, ma ei püüagi postituse erinevaid teemasid omavahel siduda.
Näitlejad, ma mõtlen. Sellised sümpaatsed ja veidervaimukad tüübid (flufferinali, no tõesti; või kõndima õppimise jutt), kes vist tõesti omavahel läbi ei saa.
Osa sümpaatiast on vist kaastunne. Paistab, et neil on nii piinlik.

See Graham Norton Show, mis enne sõbrapäeva ilmus, oli mu meelest nii meelelahutuslik, et otsustasin filmi vaadata. Okei, teine põhjus oli see, et lootsin kvaliteet-erootikaaega veeta. Kohutavalt pettusin.
Tekkis kohe selline fundamentaalne identiteedikriis: kas see on tõesti see, mida “me, naised” näha tahame?
Haha! 

Kui film on nii sündmustevaene, siis tekib õigustatud ootus, et vähemalt on need sisutühjad minutid täidetud seksistseenidega. Aga uskuge või mitte, ei ole. Ma ei saa siiani päriselt aru, millega see aeg siis täideti, aga selleks tarbeks filmi üle vaatama küll ei hakka. Igatahes dialooge sisaldavates stseenides tundus, et näitlejate piinlikkustunne kumab läbi ja siis oli endal ka piinlik vaadata.
Ülejäänu oli aga nagu muusikavideo: sõidame lennukiga, sõidame helikopteriga, sõidame autoga ja rõõmustame… Umbes, et look at my horse, my horse is amazing.
Deem, ma oleks ise sellest palju parema filmi teinud, mõtlesin. Sest, nagu juba alustuseks mainisin, mul voolab viimasel ajal ideid lausa üle ääre.

Lõpetuseks, leidsin ühest blogist sellise laulu nagu “Think“. Õudselt meeldib. 

eesmärgile jõudmisest

M kirjutas oma blogis, kuidas eesmärgile jõudes – olgu see kui tahes imeline -, harjub inimene uue situatsiooniga kohe ära ja hoobilt tekivad jälle uued, kõrgemad eesmärgid. Saavutatu üle õnnelik olemine ununeb aga ära. 
Ma olen ka mõelnud, et mis värk sellega on ja M’i blogipostitus kombineerituna tassi kohviga tõi mind siia.
Tean hästi, et väga palju asju mu elus, mis lapsepõlves oli kauge ja võimatu unistus, on praegu igapäevategelikkus. 
Näiteks on mul väga selge mälestus ajast (mitte lapsepõlv küll, vaid 18aastaselt) kui otsutasin jaapani keelt ja kultuuri õppima minna. 
Otsus oli tehtud, aga samal ajal mõtlesin, et kuidas paganama moodi ma kunagi peaksin jaapani keelt rääkima. See tundus võimatult keeruline ja võõras ja lisaks polnud mul keeleannet. Aga veel olulisem, Jaapan ja jaapani keel olid midagi, mis asetsesid minu igapäevatõelusest kaugel eemal ega omanud sellega pisimatki ühendust.
Läks mõni aasta mööda – tagantjärele mõeldes, silmapilk -, ja mu tegelikkus oli täiesti teine.  
Aga mitte kunagi ei õnnestunud mul kogeda seda vinget eksootilist tunnet, et vau, mis ma teen. Vahel, kui keegi kõrvalt viitsib imestust avaldada, siis mulle tuleb korraks meelde, et jaa, jaapani keel eestlase koduse keelena võib eksootiliselt kõlada tõesti. Aga see on mu argielu ja argielu ei saa kunagi päriselt eksootiline olla.  
Ühest küljest on nadi, et inimene eesmärgi saavutades sellest mõnu tundmise asemel juba uuest ja paremast unistab. Teisalt, kui sa teatad, et oledki siin praegu õnnelik, mis sellest, et jageled koeraga köögis diivani pärast, majanduslik seis on pehmelt öeldes kaootiline ja tegutsemisstrateegia puudub, siis keegi ei usu sind. 
Kas sa päriselt ka arvad nii või lihtsalt õigustad ennast? Kas sul polegi ambitsioone, uusi eesmärke, suuri eesmärke?
(Kuskil pean nüüd leidma ruumi seletamaks, et selline oli mu seis näiteks mõni kuu tagasi, aga  vahepeal oli natuke teisiti ja praegu on juba kolmandat moodi.)
Pead ütlema hästi veenvalt: päriselt, päriselt-päriselt olen õnnelik praegu, siin, niisama. Ausõna.
Arvan, et võin endale õlale patsutada, et tubli Maarja, jõudsid sellesse küpsesse ikka, kus hakkad jagama, mida tuleb hoida ja millest lahti lasta.  
Aega pole raisata, man. Aga trikk vist ongi selles, et igaüks peab ikka ise otsustama, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ka sõbraliku suunamiseta on seda parem teha.
Ambitsioonid, mjaa. Mul on olemas eneseuhkus ja päris kõrge ego ja võib-olla sobiks veel mõni seda liiki sõna, aga ambitsiooni jääb koguaeg järjest vähemaks.  
“Mõtteaineses” oli üks moment, kus tuli lõpetada lause. Lause algas vist umbes nii: mina kangelasena ei teeks kangelastegusid, sest… 
Ma vastasin: … sest ma ei tea, mida see endaga veel kaasa tuua võib. 
“Mõtteaines” käskis üldse kangelastest mõelda ja ma kohe täitsin käsu.
Mõtlesin, et kangelane tuleb sõnast kange ehk paindumatu (murdumatu oleks küll hea sõna, aga paindumatu kõlab mu jaoks paraku täpsemalt) ja kohe tuli Ilmar Trulli luuletus meelde. 
sirge selg ja kange kael 
seisab lauas püsti nael
Teate seda? Järgmised read on mu mäletamist mööda 
pea on tal valus
ta vaprasti talus
kuid iial tal meelest ei lähe
et töömees lõi haamriga pähe
See oli sisuliselt minu esimene seos sõnaga “kangelane”. 
Need paar mõtet võib kaude siduda põhjustega, miks ma end eriti ambitsioonikaks ei pea. Ideed, plaanid, kordaminemiserõõm… sellised asjad on minu jaoks. Ambitsioon, mäkää.
Aga muidu, täna tõi eksootikat mu õuele formaalses toonis e-kiri, kus küsiti, kas võtan enda peale töö tõlkida lause per aspera ad astra jaapani keelde ja kui palju ma selle eest tasu soovin. Ma guugeldasin natuke, saatsin vastuse ja ütlesin, et tasu ei taha. Siis on küll nadi, kui nemad kliendilt sellegipoolest raha võtavad. 
Motodest rääkides, vahel mõtlen, et see copywriteri teema tuleb mul ikka nii kergelt, et peaksin hoopis seda tegema. Mõtlesin oma firmale mingi ühe minuti jooksul lihtsa jaapanikeelse slogani välja ja kui Shole ütlesin, siis ta vastas, et see on nii hea, et täitsa lõpp kui hea. Ma tean, ta on mu abikaasa, aga ikkagi, kiidusõnadega ta hooletult ringi ei käi, nii et. 
Muidugi ei ütle ma, mis see slogan on. Guugeldades sain teada, et hoolimata geniaalsusest keegi seda veel ei kasuta. Võin vihjeks öelda, et erand on üks naistele suunatud homo-pornograafiline koomiks. Ha!