ideaalne tarbija

Mulle meeldivad need päikesetriibud ja läigatavad lehed
Lonnit jälitab pidevalt mingi varikoer

 Sho tegi laupäeval kodukalja. Ise nii õnnelik, säde silmis kohe. Pühapäeval võttis oma viha ja läks jälle sauna. Saatis mulle sealt e-kirja, pealkirjaga “suur probleem”. Kirjaga oli kaasas foto sildist saunauksel, mis ütles, et aprilli alguses on see mõned päevad suletud. 

Sho ütles õhtul voodis, et ta ei tea, mida nüüd tegema peaks. Et võib-olla peaks kasutama seda pausi, et tutvuda teiste saunadega. Lasnamäe saunaga, näiteks. Ma ütlesin: kuidas oleks Nõmme ujulaga. Ta ütles, et see pole õige. 
Väsimatu saunaskäik on viimaks kandnud vilja ja ta saab pidada alasti vestlusi tuttavate nägudega. Eile küsis üks mees talt, mitu kraadi saunas on ja ta vastas 80.
(Seletas mulle, et temperatuur oli seepärast madal, et väga palju inimesi oli.)
Siis küsis ta uus alasti sõber, mida ta õpib ja mis keeles ta oma Eesti naisega räägib jne. 
Ükspäev tahtis Sho mulle öelda, et on avaliku sauna kaudu omaks võtnud vanamehekultuuri. Aga ütles vanamehekartuli. 
Ta ajab need kaks sõna – kartul ja kultuur -, endiselt segamini, Mikita vaimus. 
Sauna võtab ta alati kaasa saunaõlle. Õllest rääkides, siis Sho hollandlasest grupikaaslane õpetas talle sõna sakumuskel. 
Shol Saku ohtu pole, ta on truu A. Le Coqile.

Ta on täielik reklaamiohver. Ideaalne tarbija. Ma ütlesin talle, et ta toidab sellega stereotüüpi jaapanlasest, kes iga uue moega innukalt kaasa läheb, aga ta ei hoolinud, vaid vaatas õrnal pilgul A. Le Coqi Facebook’i lehelt õllepilte.
Mõtled, et mis need süütud õllepildid siis teha võivad, aga asi eskaleerus kiiresti ja väljus kontrolli alt.

Algul proovis ta Weizenit ja ütles, et see eriti ei maitse talle. Aga siis jõi veel ja ütles, et nüüd ta mõistab, et see ongi õige maitse.
 Siis üks hetk avastasin, et ta mängib Weizeni valamise mängu
“Milline on õige klaas?” kordab ta küsimust. 
“Braavo, tegid õige valiku!”
“Vali serveerimise alustamiseks õige valamisnurk.” 
Ja nii edasi. 
Siis läheb paar nädalat mööda ja Sho on ostnud endale Weizeni ja õlleklaasi komplekti ja demonstreerib mulle valamiskunsti juba me oma köögis.
Vaat sellised lood.

Ükspäev, kui aega leian, kirjutan, mis ma karjäärinõustaja käest teada sain. Aga seniks: ma arvan, et see on üks netiajaloo sürrimaid videoid. Kunagi Alo sheeris, nüüd Joonas. Ma ütleks, et seda peab mitu korda vaatama. Kindlasti tekib igaühel sealt oma lemmikfraas. Minu oma on but you can do jiu jitsu. See tuletab mingit lapsepõlve mänguloogikat meelde. 

minu meiginipid 2 ehk rõõmust, erootikast ja enesekesksusest

Viimasel ajal on nii hea, selline elus olemise tunne. 
Seda pole nii ammu sellisel määral olnud ja loodan, et see ei lähe kunagi ära. Palju ideid. Märkmik on täis märkmeid. Sihid ja plaanid ja tegevuskava, mille järgi tegutsen. 
Käisime notaris ja nüüd olen ärinaine. Kuulan Eminemi ja Massive Attacki.
Kunagi kirjutasin, et võõrutasin end näokreemidest. See asi suvel-sügisel toimis ilusti, aga talvel hakkas nahk trikitama ja pea-aegu andsin alla. Proovisin õlivariante, aga need ei toiminud nii nagu tahtsin.
Appi, meiginipid on endiselt maailma kõige igavam teema. Aga veame end sellest ikka läbi. Kohustuslik kirjandus.
Tahtsin asjale ikka seespidist lahenduskäiku, mitte välispidist. Siis S mainis kuningakepiõli. Soetasin kapslid ja mulle tõesti tundub, et see teeb väikest viisi imesid. (Ja kui tellid kohe, siis anname kaasa tasuta neck slimmeri ja weight shakeri, eks ole.)
Okei, ilmad läksid soojemaks ka. Okei, tänu igikestvale nohule ja nuuskamisele on mu nina endiselt kuiv ja valus. Aga ikka, midagi on täitsa teisiti.

Laupäeval käisime kirjandusauhindade jagamisel. See algas esimehe kõnega, kus ta teatas, et eesti keel on salakeel (tõsi-tõsi, muhelesin) tarkadele (hmm?) ja selle tõestuseks on need lollid, kes siin mitu põlve elades eesti keelt ära pole õppinud (ahaa) ja inglise keel on lihtne üleilmne keel labasteks väljaütlemisteks (ah nii), millest iga neandertallane aru saab. 
Okei, ta ei kasutanud sõna neandertallane. Ta vihjas ikka meie oma liigi jõmmidele, kes ainult mühatuste abil suhtlevad.
See kõne, mis mingis mõttes ikka humoorikas ka oli, lõi mu jaoks kogu asjale hoopis mõru tooni.
Eestil on keeruline ajalugu (jah), eesti keelt ja kultuuri tuleb hoida (jah), armastan eesti keelt (jah), teised keeled ja kultuurid on vähem väärtuslikud kui meie oma (ei).
Ma olen tundlik rahvusliku enesekesksuse suhtes. Inimene peaks ikka oskama end teise rahva kingades ette kujutada ka. Lisaks oli E mu kõrval hiljuti saanud suurema doosi Kenderi mõttemaailmast, mille taustal kogu üritus vähe groteskne tundus.

Minugi poolest võib iga välismaalast, kes meile paar eestikeelset sõna ütleb, tervitada klassikalise ikka-paremini-kui-mõni-kes-viiskend-aastat-siin-elab-komplimendiga, see on selline mahlakalt kuiv, et mitte öelda eht-eestlaslik sarkasm. Ja eestlased me oleme, nii et miks mitte.
Aga pidulikul vastuvõtul emakeelepäeval võiks ametliku kõne sisu vähe kõrgemast latist üle hüpata. Nii tundus mulle. 
Mulle meeldivad “Fifty Shades of Grey” filmi peategelased.
Näete, ma ei püüagi postituse erinevaid teemasid omavahel siduda.
Näitlejad, ma mõtlen. Sellised sümpaatsed ja veidervaimukad tüübid (flufferinali, no tõesti; või kõndima õppimise jutt), kes vist tõesti omavahel läbi ei saa.
Osa sümpaatiast on vist kaastunne. Paistab, et neil on nii piinlik.

See Graham Norton Show, mis enne sõbrapäeva ilmus, oli mu meelest nii meelelahutuslik, et otsustasin filmi vaadata. Okei, teine põhjus oli see, et lootsin kvaliteet-erootikaaega veeta. Kohutavalt pettusin.
Tekkis kohe selline fundamentaalne identiteedikriis: kas see on tõesti see, mida “me, naised” näha tahame?
Haha! 

Kui film on nii sündmustevaene, siis tekib õigustatud ootus, et vähemalt on need sisutühjad minutid täidetud seksistseenidega. Aga uskuge või mitte, ei ole. Ma ei saa siiani päriselt aru, millega see aeg siis täideti, aga selleks tarbeks filmi üle vaatama küll ei hakka. Igatahes dialooge sisaldavates stseenides tundus, et näitlejate piinlikkustunne kumab läbi ja siis oli endal ka piinlik vaadata.
Ülejäänu oli aga nagu muusikavideo: sõidame lennukiga, sõidame helikopteriga, sõidame autoga ja rõõmustame… Umbes, et look at my horse, my horse is amazing.
Deem, ma oleks ise sellest palju parema filmi teinud, mõtlesin. Sest, nagu juba alustuseks mainisin, mul voolab viimasel ajal ideid lausa üle ääre.

Lõpetuseks, leidsin ühest blogist sellise laulu nagu “Think“. Õudselt meeldib. 

eesmärgile jõudmisest

M kirjutas oma blogis, kuidas eesmärgile jõudes – olgu see kui tahes imeline -, harjub inimene uue situatsiooniga kohe ära ja hoobilt tekivad jälle uued, kõrgemad eesmärgid. Saavutatu üle õnnelik olemine ununeb aga ära. 
Ma olen ka mõelnud, et mis värk sellega on ja M’i blogipostitus kombineerituna tassi kohviga tõi mind siia.
Tean hästi, et väga palju asju mu elus, mis lapsepõlves oli kauge ja võimatu unistus, on praegu igapäevategelikkus. 
Näiteks on mul väga selge mälestus ajast (mitte lapsepõlv küll, vaid 18aastaselt) kui otsutasin jaapani keelt ja kultuuri õppima minna. 
Otsus oli tehtud, aga samal ajal mõtlesin, et kuidas paganama moodi ma kunagi peaksin jaapani keelt rääkima. See tundus võimatult keeruline ja võõras ja lisaks polnud mul keeleannet. Aga veel olulisem, Jaapan ja jaapani keel olid midagi, mis asetsesid minu igapäevatõelusest kaugel eemal ega omanud sellega pisimatki ühendust.
Läks mõni aasta mööda – tagantjärele mõeldes, silmapilk -, ja mu tegelikkus oli täiesti teine.  
Aga mitte kunagi ei õnnestunud mul kogeda seda vinget eksootilist tunnet, et vau, mis ma teen. Vahel, kui keegi kõrvalt viitsib imestust avaldada, siis mulle tuleb korraks meelde, et jaa, jaapani keel eestlase koduse keelena võib eksootiliselt kõlada tõesti. Aga see on mu argielu ja argielu ei saa kunagi päriselt eksootiline olla.  
Ühest küljest on nadi, et inimene eesmärgi saavutades sellest mõnu tundmise asemel juba uuest ja paremast unistab. Teisalt, kui sa teatad, et oledki siin praegu õnnelik, mis sellest, et jageled koeraga köögis diivani pärast, majanduslik seis on pehmelt öeldes kaootiline ja tegutsemisstrateegia puudub, siis keegi ei usu sind. 
Kas sa päriselt ka arvad nii või lihtsalt õigustad ennast? Kas sul polegi ambitsioone, uusi eesmärke, suuri eesmärke?
(Kuskil pean nüüd leidma ruumi seletamaks, et selline oli mu seis näiteks mõni kuu tagasi, aga  vahepeal oli natuke teisiti ja praegu on juba kolmandat moodi.)
Pead ütlema hästi veenvalt: päriselt, päriselt-päriselt olen õnnelik praegu, siin, niisama. Ausõna.
Arvan, et võin endale õlale patsutada, et tubli Maarja, jõudsid sellesse küpsesse ikka, kus hakkad jagama, mida tuleb hoida ja millest lahti lasta.  
Aega pole raisata, man. Aga trikk vist ongi selles, et igaüks peab ikka ise otsustama, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ka sõbraliku suunamiseta on seda parem teha.
Ambitsioonid, mjaa. Mul on olemas eneseuhkus ja päris kõrge ego ja võib-olla sobiks veel mõni seda liiki sõna, aga ambitsiooni jääb koguaeg järjest vähemaks.  
“Mõtteaineses” oli üks moment, kus tuli lõpetada lause. Lause algas vist umbes nii: mina kangelasena ei teeks kangelastegusid, sest… 
Ma vastasin: … sest ma ei tea, mida see endaga veel kaasa tuua võib. 
“Mõtteaines” käskis üldse kangelastest mõelda ja ma kohe täitsin käsu.
Mõtlesin, et kangelane tuleb sõnast kange ehk paindumatu (murdumatu oleks küll hea sõna, aga paindumatu kõlab mu jaoks paraku täpsemalt) ja kohe tuli Ilmar Trulli luuletus meelde. 
sirge selg ja kange kael 
seisab lauas püsti nael
Teate seda? Järgmised read on mu mäletamist mööda 
pea on tal valus
ta vaprasti talus
kuid iial tal meelest ei lähe
et töömees lõi haamriga pähe
See oli sisuliselt minu esimene seos sõnaga “kangelane”. 
Need paar mõtet võib kaude siduda põhjustega, miks ma end eriti ambitsioonikaks ei pea. Ideed, plaanid, kordaminemiserõõm… sellised asjad on minu jaoks. Ambitsioon, mäkää.
Aga muidu, täna tõi eksootikat mu õuele formaalses toonis e-kiri, kus küsiti, kas võtan enda peale töö tõlkida lause per aspera ad astra jaapani keelde ja kui palju ma selle eest tasu soovin. Ma guugeldasin natuke, saatsin vastuse ja ütlesin, et tasu ei taha. Siis on küll nadi, kui nemad kliendilt sellegipoolest raha võtavad. 
Motodest rääkides, vahel mõtlen, et see copywriteri teema tuleb mul ikka nii kergelt, et peaksin hoopis seda tegema. Mõtlesin oma firmale mingi ühe minuti jooksul lihtsa jaapanikeelse slogani välja ja kui Shole ütlesin, siis ta vastas, et see on nii hea, et täitsa lõpp kui hea. Ma tean, ta on mu abikaasa, aga ikkagi, kiidusõnadega ta hooletult ringi ei käi, nii et. 
Muidugi ei ütle ma, mis see slogan on. Guugeldades sain teada, et hoolimata geniaalsusest keegi seda veel ei kasuta. Võin vihjeks öelda, et erand on üks naistele suunatud homo-pornograafiline koomiks. Ha! 

uisuäss poriloigul

Soetasin endale uue telefoni, sest vana nutikas ei viitsinud enam isegi kõnesid vastu võtta. Nuti-funktsioonid ajasid tal üldse juhtme kokku. 
Kui uuele kaitseümbrise soetamiseks karbi avasin ja telefon sealt otse letile prantsatas, siis poemüüja lausa kiljatas; ja kui siis järgmisel päeval mõtlesin, et hea oleks üle kahekümne aasta uisutamist proovida – ja kukkusin pepuli ja telefon kukkus välja mu taskust ja ka sellest väikesest kotist, kus ma seda igaks juhuks hoian – otse jääle -, siis mõtlesin… mis ma siis ikka mõtlesin. Uisutada oli nii vahva. 
Meil käisid paar Sho kursavenda külas. Üks Indiast ja üks Bangladeshist ja nad ütlesid, et nad pärast lähevad uisutama ja võtavad ühe Nepaali poisi ka. Me pressisime end kaasa. 
Algkooli ajast mäletan, et kohe, kui tuli vahetund, ajasin uisud jalga, kihutasin õue ja siis uisutasin kooli ümber…. poriloikudel? Need pidid olema jäätunud loigud, seal ei olnud midagi muud. Ja vanasti mängisid lapsed ikka kuusekäbidega, eks ole.
Igatahes ma mäletan, et uisutamine tuli mul enda arvates väga hästi välja. Tundsin pisut uhkustki selle üle.
Aga pühapäeval Harju tänaval jääle astudes oli esimene üllatuslik mõte: see pole nii lihtne, kui ma mäletasin. Algul tundus asi päris lootusetu, aga lõpuks liikusin juba pea-aegu sama enesekindlalt kui väiksena loikudel.
Pühapäeval oli üle kümne kraadi sooja. Sall ja müts tundusid liiast. Uisutamine tegi isegi pisut higiseks. 
Aga ma olin juba enne pühapäeva külmetunud. Reedel pidas K sünnipäeva ja kui ma ütlesin, et külmetus tahab tulla, vastas ta hästi veenval toonil, et kui seepeale natuke alkoholi juua, siis läheb külmetus hullemaks, aga kui juua hästi palju, siis hakkab organismi immuunsüsteem täiel võimsusel tööle ja koos muude mürkidega peksab ka haiguse välja. 
Okei, ma päriselt ei uskunud teda, aga igatahes tegi K (näh, need esitähed on raske teema. K on teine inimene kui K) meile hot shotte, mis olid kuumad, nii et lausa külmaga võitluseks loodud. Aga hommikuks oli külmetus paraku siiski süvenenud. Ei joonud piisavalt.
Praeguseks on pea nii paks ja silmad vesised ja nüüd just ütlesin Joonasele: “Ma õpin praegu… mmm… koodima… mmm… Mark Zuckerbergi ja Angry Birdsi abiga.” See on see code.org, eks.
Siis Joonas tutvustas mulle codeacademy lehte. Me mõlemad oleme haiged, Joonas jääb vist veel terveks nädalaks koju, nii et loodetavasti ta õpetab mind. 
Aga hea telefon on hea. Lubab mul muusikat mängida, üks äpp kogub kõik mu youtube’i pleilistid ka kokku ja ühistranspordis sooritan kõrvaklappide abil kadumistriki. (See siis eelmise postituse teema jätkuks.)
Siis, täna hakkasin telefonist kuulama loengut How to Start a Startup. K vist ka soovitas seda. Käisin koeraga tiiru ja kuulasin.
Eile olin õudselt tubli, hoolimata tatiajust. Kirjutasin üht äriplaani, mõtlesin asju teise äri tarbeks, toimetasin teksti, lugesin igasugu materjale ja tegin märkmeid ja… 
Võib-olla ma mõjun üldiselt nagu viimane luuser, aga ma tahan teile öelda, et ma ei ole. (Enam, vist.) Seepärast kannan  teile praegu lühidalt ette oma tublidest tegudest, et võiksite oma arvamust minust kujundada ja korrigeerida.  
J ja K pakuvad mulle nüüd kohe sooja hernesuppi, nii et baibaikin.

heade uudiste päev

Umbes aasta  tagasi veetis Sho viis nädalat Indias ja tõi siis kaasa hõbemaiust, mis ma suht üksi tol korral ära sõin.
See-eest ei söönud ma midagi muud. 

Paolo Nutini “Let Me Down Easy”. Ma olin nii kindel, et tegemist on mõne Marley’ga, Damien või… aga ei olnud. Oli hoopis see poiss, keda on õnnistatud itaallase näo ja šotlase häälega ja kes on mu meelest nii häirivalt ilus, et ma kohe ei tea… tahaks silmamunad peast võtta ja taskusse peitu pista. 

Siis meeldib mulle veel Patrick Watsoni “Quiet Crowd” väga, ikka väga-väga. Watson on viimasel ajal suure kaarega mu pleilisti tagasi tulnud.
Need kaks siis, praegu.

Reedel juhtus korraga mitu head asja. Esiteks selgus, et K lavastused on aasta teatriauhinna nominent. Eile käisin “Mõtteainest” vaatamas ja see oli nagu mingi paralleeluniversum, siinsamas. Nägin öösel sellest inspireeritult isegi huvitavamaid unenägusid kui tavaliselt.
Teiseks, S sai suurepärase töö, 54 inimese seast valiti tema. Sest ta on äge.

Kolmandaks, mind kutsuti intekale firmas X ja pakuti osalust firmas Y.
Kaks totaalselt erineva kaaluga asja muidugi. Üks ei too eriti sisse, aga annaks võimaluse nati aega stabiilselt tiksuda. Teine on see, mida ma tegelikult teha tahan – selge see -, aga ilma eriliste majanduslike garantiideta. Mõlemat korraga ei saa ja noh, eks otsus ole juba tehtud. Kui ise ei ole julge hunt, siis kes on.

Aga seletage mulle üht. Kas ma olen asjast valesti aru saanud?
Tulin täna hommikul Tartust rongiga ja minust teisel pool vahekäiku istus mingi seltskond põhikooliealisi tüdrukuid. Täiskasvanu oli ka nendega ja tüdrukud ise täitsa normaalsed, noh. Aga siis hakkasid kaks neist aega viitma mingi video vaatamisega. Kas mingi sari või reality show või. Kõrvaklappe nad aga ei kasutanud, vaid lasid minul ka kuulda, mida vaatavad.

Ma ohkisin ja puhkisin omaette, sest ma alati ärritun tohutult selliste asjade peale, aga ei öelnud esialgu midagi.
Siis, mõnda aega hiljem me pilgud neiudega kohtusid ja minu oma pidi olema küllaltki hukkamõistev, nii et nad registreerisid rahulolematuse. Kasutasin siis võimalust vestluseks. Dialoog oli just selline:
Mina (võrdlemisi lahkel toonil, ausalt): kas te ei võiks kõrvaklappe kasutada?
Neiu (laiutab piinlikult käsi): mul ei ole kaasas.

Nii see asi jäi, selline vestlus oligi. Common sense polegi common sense. “AGA PANE SIIS SEE KURADI VIDEO KINNI, RAISK, JA TEGELE MILLEGI MUUGA!” jäi minu poolt välja ütlemata, sest ma olin nii üllatunud neiu vastuse siirusest.

Nemad panid heli pisut vaiksemaks – normaalsed neiud siiski, mitte mingid bussi tagaistme träänsi-jõmmid,  ja asi polnud enam just ülimalt segav.

Aga ma hakkasin mõtlema, et äkki olen mina see, kes asjadest valesti aru saab, kui arvab, et ühistranspordis peaks klappe kasutama. Kas saan?
Inimesed omavahel ju rongis rääkida võivad, vaikusenõuet pole. Miks siis mitte lisada hääled arvutist. Miks on just sellised helid häirivamad kui tavalised vestlused, ma ei teagi.

Mingis mõttes olen muidugi pedant. Jaapani mõju on veel alles ja leian endiselt, et ühistranspordis telefoniga pole üldse viisakas rääkida.
Muuseas mäletan, et keskkooli ajal pidasin bussi parimaks kohaks, kus telefoni otsas rippudes aega veetaa, ai-vai. Nüüd, lisaks selllele, et ei taha teisi sõitjaid segada, on mul viimaks tekkinud ka teatav privaatsuse vajadus. Bussirahvale oma elust ette kanda eriti ei taha.
Hea, et tänapäeval on nutitelefonid, nii et inimesed eelistavad surfamist ja sõnumeerimist kõnedele. Minu võit. Meie kõigi võit. Parema Eesti nimel. (Kindlalt edasi, teeme teisiti.)

Sedapsi. Sho on juba Helsingis ja peaks sealt varsti liikuma hakkama. Lonni-sülekoer tukub mu põlvedel ja läpakas toetub omakorda temale.