kingitus vaaremalt (my favorite things)

Mu 19. sajandi lõpul sündinud vanavanaema suri 93selt ja ma olin siis kuuene. Neid arve arvestades on mul temast ütlemata palju mälestusi. 
Mängisime lauamänge ja üldiselt siblisin lõputult ta ümber. Mäletan ka seda, kui teda haiglas enne surma vaatamas käisime ja mäletan lõputut hulka antiikmööblit, mis temast jäi.
Aga ükspäev, kui ma juba suur olin, andis ema mulle ühe asja üle. Selline kiri käis kaasas:

Kohe näha, et puhtalt sõna jõul on mu kingitus aastakümneid puutumatult kilekotikeses püsinud ja minu suureks saamist oodanud.
Lisaks on postkaart, kus on selline luuletus:

Ja selline on kingitus ise. Wana wana ema tikitud ja heegeldatud linik. Suur, meeter korda meeter ehk. Ma ei julge seda kasutada. Pean veel nati ootama, kuni tunnen, et selle vääriliseks saan.

Paneb mõtlema põlvnemisele ja aja loomule ja suurtele ja väikestele väärtustele, kas pole?

kodumaarõõm ja abieluõnn

Vasakul on Sho mu tarbeks visandanud skeemi maailma serverite toimimise kohta, 
paremal aga Stella selle kohta, kuidas täpselt ma oma uut seelikut kandma peaks.
Mõni näpunäide ja mõte, mis võimaldab kodumaad lihtsamini armastada: 
A) Haridust & kasvatust tuleb käsitleda nagu piiratud taastumatut ressurssi, mida lihtsalt pole kõikidele jätkunud. Isegi hästi, et nii paljudel on, rõõmustagem. 
B) Ka see inimene, kellele haridust & kasvatust jätkunud pole, kujundab ühiskonda. Täitsa võimalik, et ta on lausa Toompea Top 101s. Aga nagu Jeesus ütleb: ära põe.

C) Sest nagu ma ükspäev mingi teise jutu kontekstis Kadile ütlesin: tundub, et having balls on 80 prossa. 
Praegu seda kirja pannes mõistan, et tegelikult tahtsin lihtsalt öelda: julge pealehakkamine on pool võitu. 
D) Joodikud on moodsa linnaruumi pärisosa. Ükspäev, kui me Kristeliga tänavapeal üksteisest lahkuma hakkasime, lendas üks jota rõõmsalt me poole nagu kahurikuul.
Meie astusime paar sammu üksteisest eemale, loobusime embamisplaanist, piirdusime lehvitamisega ja jätsime niiviisi nägemist. Kulm ka ei kerkinud. 
Ma kõndisin siis bussipeatusesse ja ise mõtlesin, et vau kui lihvitud ja vilunud olid me liigutused. Me eestlasena – Eesti naisena -, teame, kuidas purjus võõraste meestega toime tulla. Oleme alati teadnud. 
E) Vahel on nii, nagu mul laupäeval oli ja see on okei. 
Laupäeval astusin bussi ja see haises läppunud kuse järele nii hirmsasti, et võttis hinge kinni. Vilunult hakkas pilk otsima haisu allikat, et temast võimalikult kaugele istuda. 
Bussis oli mingi kaheksa inimest ja viimne kui üks oli seda nägu, et süüdlane võib olla tema. Küllap see oligi kombineeritud kusehais.
(Kas märkate, et kasutan korduvalt sõna “vilunud”?)
Bussist maha, teatrisse. Alles saalis istudes panin tähele, et olin “Joobnuid” vaatama tulnud. 
Vaheajal mees mu ees puhvetijärjekorras ütles teenindajale päriselt nii: te siin napsu ei müügi? Miks? Ei taha äri teha või?
Ma mõtlesin algul, et küll on ebameeldiv mees. Pärast mõtlesin hoopis, et vingelt kõigutamatu mees, et pärast seda lavastust veel juua tahab.

Theatrumi “Joobnud”, see rääkis armastusest. Nagu J. Cole ütleb: Niggas don’t sing about it no more

Laval olid nad kõik umbes nagu see mees, kes meile metalli koguma tuli. Esimene kord tuli paarimehega ja võttis kaasa kraami, millele näpuga osutasin.
Küsisin, kas nad katusele suure kasutu antenni järele ronida ei taha. See on tüütult ohtlikus kohas, ise küll ronima ei hakka.
Mehed ütlesid, et ei-ei, seda trikki nemad ei tee. Üks ütles, et tal oli varem paarimees, kellele pits viina sisse joodeti ja siis oli ta valmis katustele ronima. See on nüüd surnud.

Aga kraami äraviimiseks oli rohkem kui neil esimesel korral autosse mahtus ja paar päeva hiljem tulid tagasi. See oli hommikupoole päeva, üks tüüp endiselt asjalik. Teine purupurjus. Esimene ütles, et teine üle paari päeva korraga kaine olla ei suudagi.
Aga mulle meeldis see teisele heas & halvas truu esimene.

Tüüp oli täpipealt nagu “Joobnute” näitlejad, respekt talle nii teatraalse joodiku etendamise eest. Klassikaline.

Tõeline mees on julge kui karu ja annab suuri lubadusi, sest lubadused on maskuliinne kraam.
“Vaat, see antenn – selle antenni toome kohe kindlasti alla”. Sellise jutuga tuli mu juurde.

Tõeline purjus mees armastab palavalt ega karda seda kuulutada: “Noh, naiseks tuled?”
(Ma ütlesin, et olen abielus. Siis ta mõtles viis minutit ja siis küsis, kus mu sõrmus on ja siis pidin seda tema näo ees nagu risti või küüslaugupärga vehkima.)

Küsis, miks mul aktsent on, kas ma olen venelane. Ma ehmatasin nii ära: kas mul on päriselt aktsent? Ei ole ju. Pole ju! Heal juhul on mul lihtsalt omapärane viis emakeele hääldamiseks. Millest me räägime, no tõesti.

Nüüd te arvate, et ma kirun. Aga ma ei kiru üldse. Ma räägin sellest, kuidas kodumaad armastada.
Olen kogu asjale võtnud sellise… fenomenoloogilise lähenemise. 
Et on olemas need ja need asjad. On olemas peenrategemine ja tigedad võõrad ja armsad sõbrad ja pimedus ja rabas jalutamine ja natsid ja perekond ja joodikud ja koerake ja kusehais ja…

Edasi tuleb mõelda, mis on oluline ja mis on teisejärguline. 

Kirjutasin kellelegi vastuseks vist ükskord, et argipäev ei saa päris eksootiline olla. Aga siis hakkasin mõtlema, et mingis mõttes nagu saab ka.
Siis, kui oled loonud enda ja oma argikeskkonna vahele distantsi. Seda distantsi annab eriti hästi luua, kui vahepeal välismaal elad.
 Kui distants on käes, siis imestad rohkem, andestad ka rohkem.
Täitsa võimalik, et selles peitub osati nii minu kodumaarõõmu kui abieluõnne saladus.


my favorite things

Juba talvest peale kripeldab, et tegelikult ma tahaksin teile näidata üht asja, mis mul on. Aga kuidas seda ometi teha. 
Anna, ma näitan sulle, mis mul on.
Praegu aga tuli raadio Tallinnast juba mitmendat korda “My Favorite Things” (mingis põnevas esituses, mida ma youtube’ist üles ei leia, aga see on ka päris kena versioon) ja ma mõtlesin, et kui asutan sellenimelise uue rubriigi, olen leidnud noobli viisi teile oma asja tutvustamiseks ja ühtlasi jätan endale võimaluse ka oma teiste asjade näitamiseks tulevikus. Nii hea plaan.

Kõik algas sellest, et meile kingiti nii aasta tagasi kaks Fuji mäe kujulist kristallklaasi. Ma mõtlesin, et oi kui vahva. Ainult et no tõesti, mis ma nendega peale hakkama peaks.

Vastus küsimusele tuli jõulude paiku, kui S&M meil viina joomas käisid. Ma ütlen, pole elegantsemat viisi viinavõtmiseks.  
Ja kuidas nad neid klaase kiitsid… Ma sain siis aru, et oman midagi erilist. Vaadake:  
Esiteks, kõik Jaapani elegantsed asjad on pakendatud ka elegantselt.
Pildilt ehk raske aru saada, aga nad on sellised umbes-täpselt viinapitsi suurused. 
Kas pole äge? 
Üks on seda värvi.
Teine on aga seda värvi.

päris armas

Sho ise on praegu õllelinnas Tartus, aga ta lai naeratus niikuinii pildile ei mahuks, nii et vaadake seda. Päris armas. 
Ma arvasin, et A. Le Coq’il on mingi mailing list, kus nad lihtsalt linki sellele blogipostitusele jagavad, aga tuleb välja, et neil on hoopis siseleht Tornikaja.  
Muuseas, kes üldse praegu aru ei saa, mis toimub, lugegu seda postitust ka. 
Teine päris armas lugu, et üks lugeja nomineeris mind blogivõistlusel lemmikblogi kategoorias. 
Tegu pole mingi leige asjaga, et parim see ja parim too. Lemmik on kõige tulisem kategooria – kõik või mitte midagi. 
Kui olen lemmik, siis rõõmustage mind ja andke sellest märku siin. Minu oma on kogu selle pika nimekirja kõige viimane blogi.
Kui aga pole lemmik, siis ei anna paraku midagi ära teha. Viiner võtab kõik.  
Ja lõpetuseks teadaanne, et JAFFi raames olen homme kell 13 Solarise 0-korrusel ja räägin jaapani keeles(t). 

sooneutraalne kasvatus

Ükspäev tuli meil Kristeli ja Stellaga teemaks, et neil on tööl vaja trelli kasutada, aga kumbki ei oska. 
Kristel on suutnud juba aastaid saladuses hoida, et tal puudub oskus, mida tema erialal sisuliselt igapäevaselt vaja läheb. Stella on oma puudust pidanud varjama vaid mõne nädala oma uuel ametikohal. 
Ma ütlesin, et võin neid õpetada. 
Mina oskan auke puurida ja kruvisid kruvida juba lapsepõlvest alates. Ei ole tulnud selle pealegi, et see CVs presenteerimist vääriv skill oleks – aga on. (Hobid ja oskused: kruvimine.)
Alles nüüd saan aru, et mu isa – suur feminist -, praktiseeris minu peal sooneutraalset kasvatust.
Sõbrad tulidki eile õhtul. Mõlemad tööpäevast väsinud, aga nii põnevil. Nad arutlesid omaette, et oot, aukude puurimine ja kruvide kruvimine eeldavad vist pisut erinevat varustust.  
Mina, et tubli, väga head küsimused. Neile ja kõikidele teistele leiate vastuse mõne hetke pärast minu trelli-tutorialist. 
Meil on pooleli kevadine garaažikoristus, nii et tegevus asetus just sobivale lavale. 
Panin selga vastava kostüümi, kuhu kuulusid ka viisteist aastat tagasi kaltsukast soetatud triibuga dressipüksid. 
Kuna igasugu träni on pilla-palla, siis oli lihtne leida ka pind, mis sõelapõhjaks puurida. 
Ma olin nii äss õpetaja, seletasin kohe, mida parema käega ja vasaku käega teha ja kui palju survet avaldada ja mida silmas pidada. 
Näitasin, mis on trelli võti ja kuidas seda kasutada ja kuidas vahetada otsikuid ja kuidas õige välja valida. 
Kõigepealt puurisid õpilased väikse augu, siis puurisid suure augu. Kui see edukalt läbitud, võtsime ette järgmise raskustaseme ehk kruvid. 
Õpilased kruvisid kruvi sisse ja siis kruvisid välja ja siis jälle sisse ja siis jälle välja.
Tüüblid tulid ka jutuks. Ma ütlesin, et see on veel eraldi tase, kus tuleb rakendada nii augupuurimisoskust kui kruvimisoskust ja lisaks täpsust otsikute valimisel.
“Kas sa mingi panid tüübleid ka mingi viieaastaselt,” pöördus Kristel mu poole uskumatuse ja imetlusega segamini. 
Mis mul selle peale ikka öelda oli. Jah või ei. 
Alustuseks tutvustasin kõiki vajalikke juppe ja ohutusnõudeid.
Sho tegi pilte. Peamiselt koerast.
Mina doing my thing ja mu peata sõbrannad õpivad meistrilt.
Õpivad.
Redneck hoov pole midagi ilma ühe korraliku autoromuta.

if it rhymes it must be true

Käisime J sünnipäeval. 
L jõi palju veini ja rüvetas iga poeedi, keda M nimetas (ja M nimetas palju), tsiteerides ka kõige romantilisemate lüürikute roppe luuletusi. 
Eesti luulemaastikul ei jäänud sel õhtul  kivi kivi peale. 
Lisaks rääkisime taga neid ja neid ja neid inimesi. Ühtlasi mõistsin, et selleks, et end tagarääkimisest säästa, pean lihtsalt koguaeg kõikjal kohal olema. Ha!
Ma oskan tsiteerida sisuliselt ainult Viidingut ja Cohenit. Võib-olla veel kedagi, aga need on tüübid, kellest hoolin.  
Küll aga leidsin ma hiljuti ühest veenvat copywrite’i kirjutama õpetavast artiklist fraasi if it rhymes it must be true.
See fraas kohe resoneeris mingite teiste fraaside ja mõtetega. 
Tuli meelde Joanna Newsomi “En Gallop”:
never get so attached to a poem
you forget truth that lacks lyricism
Need ka luuleread, ettevaatust!
Tõsi, luule sõnumit on nii lihtne omaks võtta. Klassikaline error: kõlab ilusti, järelikult peab olema tõsi.  
Või nagu M hiljuti ütles, et mida rohkem ühe mõtteviisi mõistmiseks vaeva pead nägema, seda tõenäolisem on, et selle üle võtad. 
See on selline äraspidine alateadlik enese premeerimise viis. 

Veel tuli meelde üks õnneks mitte hiljutine aga aastate tagune “avastus”. 

Kui nooruk (noorik ju mitte) olin, siis oli mu mõtteloogika selline: 
Inimene x on suurepärane. 
Inimene x arvab y. 
Järelikult y on suurepärane. 
Täisvale. See, et inimene on suurepärane, ei ütle tema arvamuse/uskumuse/veendumuse kohta mitte midagi. 
Nende kohta tuleb muudel alustel oma arusaam kujundada. 
Autoriteedid – keeruline peatükk me elus. Cannot think like ’em. Cannot not think like ’em.  
Andestage, mulle tundus, et selle fraasi peab ingliskeeles kirja panema. If it’s in English, it must be true.

võtan maksimumi

Veel nati tagasi nimetasin end ärinaiseks.
Vahepeal kogusin natuke hoogu ja hakkasin end ärimutiks nimetama. Mutt – kiire ja asjalik, aga paraku pime. 
Nüüd on asi päris käest ära. 
Kui psühholoog täna küsis mu tegevusvaldkonna kohta, ütlesin, et olen ärihai. 
Mu lemmiklugu on J. Cole’i G.O.M.DGet off my dick, bitch. Aga tõsiselt. Kuulan seda sada korda. 
Teisipäeval käisin jälle Töötukassas. Konsultant, kellele mu raamat meeldib, teatas delikaatselt, et mind on psühholoogi juurde suunatud. 
Ma kokutasin jälle “ah, ei, mul on tegelt vaimselt kõik korras, päriselt ka”. Ma ei tea, miks ma üldse enam püüan. Ta teab, et ma olen mess
Aga psühholoogi soovitas mulle tegelikult karjäärinõustaja, sest ma esitasin talle küsimuse, mis tema sõnul pigem psühholoogi pädevusvaldkonda jääb. Küsimus kõlas umbes nii: kas ma olen loll, et korraga kaht äri ajan ja seejuures ka pereplaneerimist kaalun.
Aga kaheksa tundi mulle määrati ja plaanin sellest maksimumi võtta. 
Täna käisingi juba psühholoogi juures. Üks noormees oli, üllatuslikult. Mulle klapib ta lähenemine paremini kui selle, kelle juures detsembris korra käisin. 
Pärast kolmveerand tundi kestvat nuttu ajasin pöidlad püsti, et tegelikult on kõik mitte ainult hästi, vaid suurepärane.
Lausa nii suurepärane, et muret teeb ja järgmine seanss palun teil kaaluda, kas olen bipolaarne. 
Ükspäev viis Joonas prügi välja, kui kaks tüüpi jäid aia taha seisma ja näpuga näitama. Joonas, et mis toimub. Tüübid, et kena Saab. 
Kiitsid seda, kiitsid teist. Tõstsid jaki üles, mõlemal seljas Saabiklubi särk. Saabivennad, tuli välja.  
Tädipoeg kinkis mulle kunagi 1985. aasta Saabi. Sõitsin sellega nati ringi ja mitte kunagi ei jõudnud ma autoga kuhugi, vaid alati ma saaaaabusin
Aga siis tekkis tunne, et olen valmis millekski uuemaks. 
Valisime välja 1986. aasta Saabi. Selle kinkis ka tädipoeg. Ainult, et ma läksin siis Jaapanisse ära ja reaalselt sellega kunagi ei sõitnud. Seesama Saab seisabki aias. Pole nii rikkad, et korda teha, nii et mõtlesime maha müüa. Aga kahju on. Nii tuus auto oleks, kui tuuniks.
Nüüd J mõtleb, et äkki ikka putitaks teist. Päris saabivennaks ei taha saada, aga võib olla vend, kes putitab Saabi.
Mul pole midagi saabivennaks olemise vastu. Tädipoeg kinkis sünnipäevaks Saabiklubi termostassi. Jummala kena termos, ei leki, hoiab sooja.
Täna sõitsin sellega psühholoogi juurde, kohv kaasas. 
Bussiga sõitsin. Bussiuksest astus välja üks vanaproua, hästi südamlik. Siis tuli talle mingi küsimus meelde, mille ta bussijuhile esitas.
Ma kuulasin J. Cole’i, nii et ma ei tea täpselt, mida proua bussijuhilt küsis, aga bussijuht ei paistnud temaga suhelda viitsivat. Pani uksed kinni ja punuma.
Ma mõtlesin, et kui ma vanemaks saan, siis ma nii vihastan, kui keegi mind ainult seepärast tõsiselt ei võta, et ma vana olen.
Mõtlesin, et pean vanaduseks ettevalmistusi tegema. Ma arvan, et teen musta vöö ja lihtsalt annan roundhouse kick’i igaühele, kes mind dissib, kui ma 80 olen. Bitches
Ütlesin millelgi Joonasele, et aegluubis tundub kõik ägedam ja et ma tahan endale sellist kaamerat, millega slo-mo filmida saaks. Hiljem avastasin, et mu telefonil on selline funktsioon.
Ma pean veel harjutama, kuidas näppu mitte kaamerasilma ette panna, aga nüüd hakkan harrastama igapäevaseid slo-mo videoid Lonnist. 

rong & karjäär & depressioon & samblikud

Oi, kui asjalik ma olen. Ei ole mahti üles märkidagi.
Meil oli vahepeal ligi nädalaks külas jälle see jaapanlane, kes sügisel Valgevenes õppimas käis. See ontlik 21aastane poiss, kõige viisakam jaapanlane, kes lambist üksinda Armeeniasse ja Iraani ja Süüriasse reisib. Kes ilusti vene ja inglse keelt räägib ja kellel soome keeles ka asjad juba välja tulevad.
Nüüd tuli ta Peterburist keelekursustelt. Aga tema Valgevenes tekkinud depressioon seal vaid süvenes ja nii oli ta valdavalt lihtsalt niisama meie pool need päevad, mitte ei tuuritanud ringi. Juba viies kord Eestis käia ka.

Toimus topelt koerateraapia. Esiteks ravib koera sügamine masendust ja teiseks on poisil lapsepõlvest alates suur hirm koerte ees. Teda ajas kunagi üks taga ja ta jooksis ja pööras ümber nurga, aga tegu oli tupiktänavaga. Selline klassikaline stseen.

Nii et need pikad tunnid, mis ta Lonniga veetis, kulusid ära. Koera ei huvita, kas teda kardetakse. Ta tahab ikka sügamist ja patsutamist ja põlve padjaks.

Kes ei armastaks me sülekoer Lonnit.

Mis masendusse puutub, siis ma rääkisin talle seda, mis ma karjäärinõustamisel ise viimaks mõistsin.  (Ma nimelt tunnen ennast temaga ikka tõelise senpai’na või õigemini senpai naisena, kes peab palju targutama, soovitama ja elukogemusest rääkima.)
Nimelt see karjääritest, eks ole. Vastasin küsimustele ja selgus, et ma olen sotsiaalne ja entusiastlik ja rõõmsameelne ja asjalik ja kõik see hästi positiivne.
Mõtlesin aga, et aasta-paar tagasi ma poleks küsimustele küll nii vastanud ja siis oleks tulnud ju hoopis teine tulemus.

Küsisin nõustajalt, kui palju testi tulemused ühe inimese puhul muutuvad. Ta  rääkis: ütleme, töötad kümme aastat vastikus ussipesas, õpid oma suud kinni hoidma ja kõiki sõnu pika kaalutlemise järel välja ütlema. Nii võib kogemus tulemust mõjutada küll.
Aga üldiselt, ütles ta, muutuvad punktid saja skaalal vaid kümme ühele või teisele poole. See tähendab – üldjoontes mitte.

Selle vastusega sain taas kinnitust mõttele, mida ma muidu küll teadsin, aga nagu ei teadnud ka: depressioon ei ole inimese “normaalne” seisund, see ei ole iseloom.
Ma olen tegelikult rõõmsameelne ja entusiastlik ja asjalik ja sotsiaalne inimene, hoolimata sellest, et ma aastaid seda ei olnud. Neil aastatel oli mu rõõmsameelsus ja muu, mis sellega komplektis käib, lihtsalt sügavale maha maetud.

Seda ütlesin Jaapani poisile. Et ta ei ajaks ka segamini oma vaimset seisu ja iseloomu.

Üks õhtu, kui ma väljas jooksmas käisin, tuli mulle pähe, et meil K’ga oli eelmisel nädalal bussis üks tõeline bromance moment, aga me pole bro’d. Mõni mõte võtab kohe mitu päeva seedimist.

Ah, üks tore asi, mis veel vahepeal juhtus, on seoses mu eelmise postitusega. Kirjutasin sellest, kuidas Sho saunas käib ja õlut joob ja päev-paar hiljem võttis A. Le Coq’i sisekommunikatsioonijuht minuga ühendust, et kas ta võib seda lugu firmasiseselt jagada.
Päris naljakas. Nüüd teab ka A. Le Coq Shost, mitte ainult Sho A. Le Coq’ist.
Vihjasin küll, et esitarbija ja ebatõenäolisim reklaamiohver võiks seepeale mingi meene ka saada, aga seda vist ikka ei tule.

Sho kasutas võimalust ja rääkis selle Jaapani poisiga jaapanlasejutte. Rongidest ja jaamadest ja asjadest.
Shol on juba ammu geniaalne idee, et Eestis peaks ka igal jaamal oma tunnustoit olema. Et lähed Pääskülas maha ja ostad jaamast Pääsküla ekibeni.
Ta käib sel semestril igal nädalal Tartus loengutel ja ütleb, et milline pettumus on, et Tartu raudteejaamas Tartu manju‘d ei müüda, kohe ostaks.
Nii hea, need on mõtted, mis ühelegi eestlasele kuidagi pähe torgata ei saa. Aga jaapanlase jaoks elementaarne. Kohatoidumõtted.

Sho ja Jaapani poiss seletasid, et Jaapanis on rongis palju rahvast siis, kui raamatut ega ajalehte avama ei mahu. Eestis on siis, kui oma kotti enam kõrvalistmel hoida ei saa.
Jaapanis on rong täis siis, kui isegi suure surumise järel mitte üht inimest vaguniuksest sisse ei mahu. Eestis on rong täis siis, kui kõik istmed on täis.
Nõnda, tänaseks siis sellised tähelepanekud erinevatest kultuuridest.

Naabri aia peal kasvavad sellised armsad.
Ma ei või, ma lihtsalt armastan kõiksugu sammalde-samblike värve. Pidin nüüd üle vaatama, mis on sambla ja sambliku erinevus. Sain ja ei saanud aru. 
No mis värv see on. Samblikud ja männipuud: totaalselt minu teema viimasel ajal. Lonniga väljas käies on alati nii ilus, et võtab hinge kinni.