Mõni näpunäide ja mõte, mis võimaldab kodumaad lihtsamini armastada:
A) Haridust & kasvatust tuleb käsitleda nagu piiratud taastumatut ressurssi, mida lihtsalt pole kõikidele jätkunud. Isegi hästi, et nii paljudel on, rõõmustagem.
B) Ka see inimene, kellele haridust & kasvatust jätkunud pole, kujundab ühiskonda. Täitsa võimalik, et ta on lausa Toompea Top 101s. Aga nagu Jeesus ütleb: ära põe.
C) Sest nagu ma ükspäev mingi teise jutu kontekstis Kadile ütlesin: tundub, et having balls on 80 prossa.
Praegu seda kirja pannes mõistan, et tegelikult tahtsin lihtsalt öelda: julge pealehakkamine on pool võitu.
D) Joodikud on moodsa linnaruumi pärisosa. Ükspäev, kui me Kristeliga tänavapeal üksteisest lahkuma hakkasime, lendas üks jota rõõmsalt me poole nagu kahurikuul.
Meie astusime paar sammu üksteisest eemale, loobusime embamisplaanist, piirdusime lehvitamisega ja jätsime niiviisi nägemist. Kulm ka ei kerkinud.
Ma kõndisin siis bussipeatusesse ja ise mõtlesin, et vau kui lihvitud ja vilunud olid me liigutused. Me eestlasena – Eesti naisena -, teame, kuidas purjus võõraste meestega toime tulla. Oleme alati teadnud.
E) Vahel on nii, nagu mul laupäeval oli ja see on okei.
Laupäeval astusin bussi ja see haises läppunud kuse järele nii hirmsasti, et võttis hinge kinni. Vilunult hakkas pilk otsima haisu allikat, et temast võimalikult kaugele istuda.
Bussis oli mingi kaheksa inimest ja viimne kui üks oli seda nägu, et süüdlane võib olla tema. Küllap see oligi kombineeritud kusehais.
(Kas märkate, et kasutan korduvalt sõna “vilunud”?)