Oi, kui asjalik ma olen. Ei ole mahti üles märkidagi.
Meil oli vahepeal ligi nädalaks külas jälle see jaapanlane, kes sügisel Valgevenes õppimas käis. See ontlik 21aastane poiss, kõige viisakam jaapanlane, kes lambist üksinda Armeeniasse ja Iraani ja Süüriasse reisib. Kes ilusti vene ja inglse keelt räägib ja kellel soome keeles ka asjad juba välja tulevad.
Nüüd tuli ta Peterburist keelekursustelt. Aga tema Valgevenes tekkinud depressioon seal vaid süvenes ja nii oli ta valdavalt lihtsalt niisama meie pool need päevad, mitte ei tuuritanud ringi. Juba viies kord Eestis käia ka.

Toimus topelt koerateraapia. Esiteks ravib koera sügamine masendust ja teiseks on poisil lapsepõlvest alates suur hirm koerte ees. Teda ajas kunagi üks taga ja ta jooksis ja pööras ümber nurga, aga tegu oli tupiktänavaga. Selline klassikaline stseen.

Nii et need pikad tunnid, mis ta Lonniga veetis, kulusid ära. Koera ei huvita, kas teda kardetakse. Ta tahab ikka sügamist ja patsutamist ja põlve padjaks.

Kes ei armastaks me sülekoer Lonnit.

Mis masendusse puutub, siis ma rääkisin talle seda, mis ma karjäärinõustamisel ise viimaks mõistsin.  (Ma nimelt tunnen ennast temaga ikka tõelise senpai’na või õigemini senpai naisena, kes peab palju targutama, soovitama ja elukogemusest rääkima.)
Nimelt see karjääritest, eks ole. Vastasin küsimustele ja selgus, et ma olen sotsiaalne ja entusiastlik ja rõõmsameelne ja asjalik ja kõik see hästi positiivne.
Mõtlesin aga, et aasta-paar tagasi ma poleks küsimustele küll nii vastanud ja siis oleks tulnud ju hoopis teine tulemus.

Küsisin nõustajalt, kui palju testi tulemused ühe inimese puhul muutuvad. Ta  rääkis: ütleme, töötad kümme aastat vastikus ussipesas, õpid oma suud kinni hoidma ja kõiki sõnu pika kaalutlemise järel välja ütlema. Nii võib kogemus tulemust mõjutada küll.
Aga üldiselt, ütles ta, muutuvad punktid saja skaalal vaid kümme ühele või teisele poole. See tähendab – üldjoontes mitte.

Selle vastusega sain taas kinnitust mõttele, mida ma muidu küll teadsin, aga nagu ei teadnud ka: depressioon ei ole inimese “normaalne” seisund, see ei ole iseloom.
Ma olen tegelikult rõõmsameelne ja entusiastlik ja asjalik ja sotsiaalne inimene, hoolimata sellest, et ma aastaid seda ei olnud. Neil aastatel oli mu rõõmsameelsus ja muu, mis sellega komplektis käib, lihtsalt sügavale maha maetud.

Seda ütlesin Jaapani poisile. Et ta ei ajaks ka segamini oma vaimset seisu ja iseloomu.

Üks õhtu, kui ma väljas jooksmas käisin, tuli mulle pähe, et meil K’ga oli eelmisel nädalal bussis üks tõeline bromance moment, aga me pole bro’d. Mõni mõte võtab kohe mitu päeva seedimist.

Ah, üks tore asi, mis veel vahepeal juhtus, on seoses mu eelmise postitusega. Kirjutasin sellest, kuidas Sho saunas käib ja õlut joob ja päev-paar hiljem võttis A. Le Coq’i sisekommunikatsioonijuht minuga ühendust, et kas ta võib seda lugu firmasiseselt jagada.
Päris naljakas. Nüüd teab ka A. Le Coq Shost, mitte ainult Sho A. Le Coq’ist.
Vihjasin küll, et esitarbija ja ebatõenäolisim reklaamiohver võiks seepeale mingi meene ka saada, aga seda vist ikka ei tule.

Sho kasutas võimalust ja rääkis selle Jaapani poisiga jaapanlasejutte. Rongidest ja jaamadest ja asjadest.
Shol on juba ammu geniaalne idee, et Eestis peaks ka igal jaamal oma tunnustoit olema. Et lähed Pääskülas maha ja ostad jaamast Pääsküla ekiben‘i.
Ta käib sel semestril igal nädalal Tartus loengutel ja ütleb, et milline pettumus on, et Tartu raudteejaamas Tartu manju‘d ei müüda, kohe ostaks.
Nii hea, need on mõtted, mis ühelegi eestlasele kuidagi pähe torgata ei saa. Aga jaapanlase jaoks elementaarne. Kohatoidumõtted.

Sho ja Jaapani poiss seletasid, et Jaapanis on rongis palju rahvast siis, kui raamatut ega ajalehte avama ei mahu. Eestis on siis, kui oma kotti enam kõrvalistmel hoida ei saa.
Jaapanis on rong täis siis, kui isegi suure surumise järel mitte üht inimest vaguniuksest sisse ei mahu. Eestis on rong täis siis, kui kõik istmed on täis.
Nõnda, tänaseks siis sellised tähelepanekud erinevatest kultuuridest.

Naabri aia peal kasvavad sellised armsad.

Ma ei või, ma lihtsalt armastan kõiksugu sammalde-samblike värve. Pidin nüüd üle vaatama, mis on sambla ja sambliku erinevus. Sain ja ei saanud aru.

No mis värv see on. Samblikud ja männipuud: totaalselt minu teema viimasel ajal. Lonniga väljas käies on alati nii ilus, et võtab hinge kinni.