kingitus vaaremalt (my favorite things)

Mu 19. sajandi lõpul sündinud vanavanaema suri 93selt ja ma olin siis kuuene. Neid arve arvestades on mul temast ütlemata palju mälestusi. 
Mängisime lauamänge ja üldiselt siblisin lõputult ta ümber. Mäletan ka seda, kui teda haiglas enne surma vaatamas käisime ja mäletan lõputut hulka antiikmööblit, mis temast jäi.
Aga ükspäev, kui ma juba suur olin, andis ema mulle ühe asja üle. Selline kiri käis kaasas:

Kohe näha, et puhtalt sõna jõul on mu kingitus aastakümneid puutumatult kilekotikeses püsinud ja minu suureks saamist oodanud.
Lisaks on postkaart, kus on selline luuletus:

Ja selline on kingitus ise. Wana wana ema tikitud ja heegeldatud linik. Suur, meeter korda meeter ehk. Ma ei julge seda kasutada. Pean veel nati ootama, kuni tunnen, et selle vääriliseks saan.

Paneb mõtlema põlvnemisele ja aja loomule ja suurtele ja väikestele väärtustele, kas pole?

7 thoughts on “kingitus vaaremalt (my favorite things)

  1. Minu “veimevakas” on üks perekonna esimesele naisliikmele pärandatav tikitud ja heegeldatud linik ning kihlasõrmus (see on nii viledaks kulunud, et kanda ei saa, kuld lõikab näpu verele). Kui vanaema suri, anti väärtuslik kraam mulle vastutavale hoiule. Linik on valminud 1880-1890 aastatel ja sõrmus samas ajavahemikus. Liniku materjali kinkis mõisaproua mu vaar-vaar-vaaremale , kes siis tikkis ja heegeldas. Sõrmuse sai vaar-…isa samuti mõisaproualt kingiks hea teenistuse eest.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s