kodumaarõõm ja abieluõnn

Vasakul on Sho mu tarbeks visandanud skeemi maailma serverite toimimise kohta, 
paremal aga Stella selle kohta, kuidas täpselt ma oma uut seelikut kandma peaks.
Mõni näpunäide ja mõte, mis võimaldab kodumaad lihtsamini armastada: 
A) Haridust & kasvatust tuleb käsitleda nagu piiratud taastumatut ressurssi, mida lihtsalt pole kõikidele jätkunud. Isegi hästi, et nii paljudel on, rõõmustagem. 
B) Ka see inimene, kellele haridust & kasvatust jätkunud pole, kujundab ühiskonda. Täitsa võimalik, et ta on lausa Toompea Top 101s. Aga nagu Jeesus ütleb: ära põe.

C) Sest nagu ma ükspäev mingi teise jutu kontekstis Kadile ütlesin: tundub, et having balls on 80 prossa. 
Praegu seda kirja pannes mõistan, et tegelikult tahtsin lihtsalt öelda: julge pealehakkamine on pool võitu. 
D) Joodikud on moodsa linnaruumi pärisosa. Ükspäev, kui me Kristeliga tänavapeal üksteisest lahkuma hakkasime, lendas üks jota rõõmsalt me poole nagu kahurikuul.
Meie astusime paar sammu üksteisest eemale, loobusime embamisplaanist, piirdusime lehvitamisega ja jätsime niiviisi nägemist. Kulm ka ei kerkinud. 
Ma kõndisin siis bussipeatusesse ja ise mõtlesin, et vau kui lihvitud ja vilunud olid me liigutused. Me eestlasena – Eesti naisena -, teame, kuidas purjus võõraste meestega toime tulla. Oleme alati teadnud. 
E) Vahel on nii, nagu mul laupäeval oli ja see on okei. 
Laupäeval astusin bussi ja see haises läppunud kuse järele nii hirmsasti, et võttis hinge kinni. Vilunult hakkas pilk otsima haisu allikat, et temast võimalikult kaugele istuda. 
Bussis oli mingi kaheksa inimest ja viimne kui üks oli seda nägu, et süüdlane võib olla tema. Küllap see oligi kombineeritud kusehais.
(Kas märkate, et kasutan korduvalt sõna “vilunud”?)
Bussist maha, teatrisse. Alles saalis istudes panin tähele, et olin “Joobnuid” vaatama tulnud. 
Vaheajal mees mu ees puhvetijärjekorras ütles teenindajale päriselt nii: te siin napsu ei müügi? Miks? Ei taha äri teha või?
Ma mõtlesin algul, et küll on ebameeldiv mees. Pärast mõtlesin hoopis, et vingelt kõigutamatu mees, et pärast seda lavastust veel juua tahab.

Theatrumi “Joobnud”, see rääkis armastusest. Nagu J. Cole ütleb: Niggas don’t sing about it no more

Laval olid nad kõik umbes nagu see mees, kes meile metalli koguma tuli. Esimene kord tuli paarimehega ja võttis kaasa kraami, millele näpuga osutasin.
Küsisin, kas nad katusele suure kasutu antenni järele ronida ei taha. See on tüütult ohtlikus kohas, ise küll ronima ei hakka.
Mehed ütlesid, et ei-ei, seda trikki nemad ei tee. Üks ütles, et tal oli varem paarimees, kellele pits viina sisse joodeti ja siis oli ta valmis katustele ronima. See on nüüd surnud.

Aga kraami äraviimiseks oli rohkem kui neil esimesel korral autosse mahtus ja paar päeva hiljem tulid tagasi. See oli hommikupoole päeva, üks tüüp endiselt asjalik. Teine purupurjus. Esimene ütles, et teine üle paari päeva korraga kaine olla ei suudagi.
Aga mulle meeldis see teisele heas & halvas truu esimene.

Tüüp oli täpipealt nagu “Joobnute” näitlejad, respekt talle nii teatraalse joodiku etendamise eest. Klassikaline.

Tõeline mees on julge kui karu ja annab suuri lubadusi, sest lubadused on maskuliinne kraam.
“Vaat, see antenn – selle antenni toome kohe kindlasti alla”. Sellise jutuga tuli mu juurde.

Tõeline purjus mees armastab palavalt ega karda seda kuulutada: “Noh, naiseks tuled?”
(Ma ütlesin, et olen abielus. Siis ta mõtles viis minutit ja siis küsis, kus mu sõrmus on ja siis pidin seda tema näo ees nagu risti või küüslaugupärga vehkima.)

Küsis, miks mul aktsent on, kas ma olen venelane. Ma ehmatasin nii ära: kas mul on päriselt aktsent? Ei ole ju. Pole ju! Heal juhul on mul lihtsalt omapärane viis emakeele hääldamiseks. Millest me räägime, no tõesti.

Nüüd te arvate, et ma kirun. Aga ma ei kiru üldse. Ma räägin sellest, kuidas kodumaad armastada.
Olen kogu asjale võtnud sellise… fenomenoloogilise lähenemise. 
Et on olemas need ja need asjad. On olemas peenrategemine ja tigedad võõrad ja armsad sõbrad ja pimedus ja rabas jalutamine ja natsid ja perekond ja joodikud ja koerake ja kusehais ja…

Edasi tuleb mõelda, mis on oluline ja mis on teisejärguline. 

Kirjutasin kellelegi vastuseks vist ükskord, et argipäev ei saa päris eksootiline olla. Aga siis hakkasin mõtlema, et mingis mõttes nagu saab ka.
Siis, kui oled loonud enda ja oma argikeskkonna vahele distantsi. Seda distantsi annab eriti hästi luua, kui vahepeal välismaal elad.
 Kui distants on käes, siis imestad rohkem, andestad ka rohkem.
Täitsa võimalik, et selles peitub osati nii minu kodumaarõõmu kui abieluõnne saladus.