minu pardi number on 1851

Tavaliselt see ei ole hea, aga vahel siiski on, kui mingi mõttetu asi nurka vedelema jääb.
Sho võttis täna Tartust (kus ta sel semestril 2 päeva nädalas õppimas käib) ühendust, et kust saab karku osta, tema kursakaaslane Kolumbiast olla jala murdnud.
Ma ütlesin, et oot-oot, meil peaks üks kark kusagil olema ja nii tulid Kolumbia poisid kargule järele.
Mul oli nati heategija tunne.

Kuulasin täna pikalt Jane Eyre’i, kui maad kaevasin ja koeraga tiiru käisin ja veel mingeid asju tegin. Katsin kogu keha päikesekreemiga, faktor 50, sest sain oma aasta esimesed päikesepõletused juba kätte, kui õhtupoolikuti varjus jalgu kõlgutasin.

Eile käisin psühholoogi juures. Tal on seal mingi nututool, ausõna. Ma arvan, et ma ei saaks seal isegi šoksist, kohvist ja seksist ilma nututa räägitud.
Aga ta on nii populaarne, et järgmine vaba aeg on augusti lõpus. Rumal minust, et ma kohe mitu aega järjest kinni ei pannud. Aga nüüd panin.

Nõnda-nõnda. Kiri tuli, mis kutsub blogijate auhinnaõhtule, aga vaevalt et ma lähen. Tähendab, kindlasti ei lähe. Sest mida ma seal teeks.

Nii palju on teha, nii palju on teha… Tahaks ainult kiiremini edenemist näha.

Sponsoreerin parti, sest vähk on üks miljonist,  mida halastaja jumal lapsega juhtuda ei lubaks.

Eelmisel nädalal millalgi võtsime vastu otsuse, et soetame nõudepesumasina. See oli nii vabastav, et oi-oi.
Siiani pole end veel poodi vedanud, sest poed on maailma kõige tüütumad. Aga tunne on juba teine.

Teate, ma tahaks kvaliteetsete väikeste kodupoodide tihedat ketti.
Tahaks, et ma ei peaks veerand päeva ja pool hinge uputama mingitesse kaubanduskeskustesse, kus pikad kilomeetrid mu piima mu leivast lahutavad.
Suur pood võtab mult liiga palju ja ma ei raatsi oma varusid sellele raisata. Ärahellitatud õieke, nagu olen. Seepärast käingi palju kodupoes. Aga ma tahaks, et see pood oleks… parem.

Soetasime J ja K’ga tomateid, kurke, pipraid oma kasvuhoonesse. Aiapood on äge, seal käiks rohkem. Kui ma aiatööd oma tõeliseks hobiks võtaks, siis peaks kohe pensionile jääma. Aed on põhjatu võimalus oma aja ja raha paigutamiseks, igal aastal uue hooga.

Ma ostsin ka ühe kuuse.

Pärast mõtlesin, et fak ma ostsin kuuse. Aga ta on nii nunnu, et ma kutsun teda “tupsu” ja juba ootan jõule.

Hoian teda veel toas aastakese, esialgu kirjutuslaua peal. Kuuse istutuspaiga valimine pole väike töö. Meil on maja talvel niikuinii nõnda külm, et ta tunneb end nagu õues.

Tegelt ma ei oota jõule. Sho sai Eesti talvest trauma. See avaldus alles siis, kui talv möödas oli.
Keset maid hakkas rääkima juttu, kuidas ta järgmist talve kardab, talv juba ukse ees ja suvi on kiiremini läbi kui jõuad öelda “talv on külm, pime ja tüütu”.

edusammud edu tarvis

Kuldnokamaffia ajab me aias mingit hämarat äri. Pidevalt on neid näha kavala näoga siia-sinna lendamas. 
Korra kiikusin aias, kui selja tagant kostus niisugust tuuseldamist, et hirm tuli peale.
Arvasin, et naabrinaine pühib lehti ja ühtlasi varjab end minu eest madala põõsa taga, aga pikemal uurimisel silmasin keset põõsastiku põrandat kuldnokka, kes julmalt lehti siia-sinna laiali pildus. Ja nad laulavad nii vingelt ikka.
Ma olen sel aastal vaadanud, kuidas kevad tuleb. Korralikult vaadanud ja näinud, kuidas lehed on nii pisikesed enne vihma ja juba nii suured kohe pärast vihma. 
Tõenäoliselt panen selliseid kevadasju tähele esimest või peaaegu esimest korda elus. 
Tavaliselt on kas must masendus või vähemalt stress või kurbus või hirm või ebakindlus mind just kevadeti pimestanud. 
Kaks kevadet kadusid mingite suurte katastroofide ja/või tragöödiate tõttu, kaks kuramuse makatöö pärast (esimesel korral loobusin ja lükkasin lõpetamise edasi), üks kindlasti bakatöö ja mitu lihtsalt kiirete eksamiperioodide tõttu. 
Lisaks veel vähemalt kolm kevadet kadus suure hirmu tõttu tuleviku ees – siis, kui esimest korda Jaapanist tagasi tulema pidin, kui baka läbi sai ja kui teist korda Jaapanisse minemiseks valmistusin. 
Ma üldse ei hakka kaheteistkümne kooliaasta kevadeid mainimagi. 
No mis värk sellega on ja kas mul on midagi viga?
Tragöödiad kõrvale jättes, siis selgelt on korduvaks mustriks kool ja selle rütmid. (Viga pole kunagi minus, vaid alati süsteemis, eks ole.) 
Jaapanis algab kooliaasta aprillist ja lõpeb veebruaris. Pool veebruari ja märts on vaba. August ja pool septembrit on ka vaba. Umbes nii vist, kooliti pisut erinev.
Mingis mõttes imelik korraldus, on ju 1. september ainus ja õige esimene koolipäev. 
Aga just selle kevadpimeduse vaimus ma hakkasin mõtlema, et äkki on nii loogilisem. Kevad on ju esimene aastaaaeg, tärkamine, algamine. Mitte sügis. Sügis on heal juhul lõpu algus.
Aga ega asi lõppe kooliga. Tõsised tööinimesed ka ei pruugi kevade tulekut tähele panna. Nii vähemalt räägitakse. Oih, puud on lehte läinud, oih, tulbid õitsevad, oih. Kõik see kipub üllatusena tulema. 
Kuigi kuus kuud on hambad ristis just kevadet oodatud. Kas pole nii? 
Niisiis, mul on käsil esimene tõeline kevad. Viimasel ajal kuulan koeraga jalutamas käies audioraamatuid. Ma nimelt võtsin luubi alla küsimuse, mida ette võtta, et rohkem raamatuid loeksin ja leidsin, et audioraamat lahendab järgmised probleemid: 
– mu kergesti väsivaid silmi pole vaja pingutada
– sellega saab tegeleda ükskõik kui kehvasti valgustatud ruumis, ka pimedas
– saab tegeleda samal ajal jalutades, joostes või aiatööd tehes, nõusid pestes, pesu kuivama pannes 
Raamatu kuulamine on isegi ägedam värk kui lugemine, sest jutustamine oli enne kirjutamist, lood enne kirjasõna. Jutustamine on elus. 
Ma ei tea, miks on mul vaja kõike põhjendada ja õigustada, aga on, sest ma olen lihtsalt selline põhjendaja ja õigustaja, sest…
Regasin end lehel scribd.com ja nüüd loen vastavalt tujule korraga seda ja teist ja kolmandat. Muuseas Elizabeth Gilberti raamatut “Committed”, mis õhutab neid naisi, kes tema esimesest raamatust inspireeritult lahutuse käsile võtsid, nüüd endale uue kaaslase leidma ja talle pühenduma. 
Nali naljaks, tegelikult mitte. Või siiski.
Julgen öelda, et iga kaaslasele pühendunud inimene on tõenäoliselt valdava osa raamatu mõttekäikudega juba isiklikult tuttav. Või olen ma lihtsalt nii special.   
Aga mõni asi on uus ka, näiteks huvitav fakt, et esimene abielunõustamise keskus loodi rassipuhtuse edendamiseks eugeenikute poolt. Esiteks Saksamaal, hiljem USAs.  
Abielu lõputut kujunemislugu kirjeldab raamat ülevaatlikult ja ka selle taustal on “traditsiooniliste väärtuste kaitsmine” üks kurbnaljakas lugu, aga see on juba teine teema. 
Ehk et täna kannan ette, et ma näen kevadet ja kuulan raamatuid. 
Edasi väärib märkimist, et ma hankisin endale kollased kummikindad ja esimest korda elus pesen ma nüüd nõusid kindad käes. Mul pole kunagi olnud mingit maniküüri, mida kaitsta ja ma pole end käte teemaga eriti vaevanud, aga ei tea, mis sel talvel juhtus, et kätele kuivusest lausa haavandid tekkisid. Kollaste kinnasteni jõudmine võttis muidugi kuid ja kuid.  
Ja viimane oluline asi – ma hakkasin jälle trenni tegema. Pean sellega iga päev tegelema, muidu ei tegele üldse. Lihtsam on teha midagi iga päev kui iga nädal, tundub. 
Alustasin nati liiga äkilise ülakehatrenniga, nii et pärast oli mitu päeva päris valus olla. Aga nüüd olen teinud pilatest veel ja veel ja Stellaga käime ujumas kah. Tähendab, oleme kahel korral käinud. Aga läheme veel. Saunamõnud ja värgid. Eile nägin kunstrindu.
Kui ma ujun konna, siis käed teevad palju tööd, aga jalad sugugi mitte. Mõtlesin, et kõigepealt teen pilatest jalgadele ja pepule ja siis lähen ujun õlgadele ja kätele. 
Nii tegin, kõik oli suurepärane. 

koostöö

Mul oli viimasel ajal võimalus põhjalikult blogimise üle mõtiskleda, sest postkasti potsas kiri pealkirjaga “koostöö” ja pakkumiseks, et ma võiks blogis reklaamida üht verivärsket ettevõtet.
Mõtlesin, et mul pole nii palju klikke kui vaja ja ehk ajas ülipopulaarne vaarema postitus ärimehi lihtsalt segadusse, aga oletasin, et küllap neil on ülevaade statistikast juba olemas ja selle põhjal pakkumise tegidki. 
Nad kirjutasid, et ma võiks välja valida mõne nende parfüümidest ja siis postitaks sellest mingi jutu. 
Juhuu, tasuta parfüüm! Kuidas üldse kirjutada lõhnadest. Mulle ei tule praegu ühtki teemat pähe, millest oleks veel igavam kirjutada kui parfüümidest. 
Pea kõik kehahooldusvahendid mu kodus on lõhnatud, alates dušigeelist, lõpetades deodorandiga. 
Hea lõhn on hõbe, lõhnatus kuld.
  
Tõenäoliselt on ka Sho suhtumine mulle mõju avaldanud, sest ta vanasti armastas ikka rõhutada, kui tundlikud “nemad, jaapanlased” lõhnade suhtes on.
Seda küll, olen kuulnud enam kui korra lugusid, kuidas väljamaalane on end pidulikult lõhnastanud, jaapanlased aga hinge kinni hoiavad ja hiljem aknad pärani tuba tuulutavad. Või teeb boss väljamaalasest töötajale delikaatse ent siiski solvava isikliku märkuse, mis algab, nagu ka Sho jutt, fraasiga “meie, jaapanlased”.
Tokyo tipptunni rongis tihedalt inimeste vahele surutuna olin ma päris tänulik, et lisaks kõigele muule ei segunenud mu ninas korraga tuhande inimese ideed heast lõhnast. 
Igasugust silma- ja kõrvamüra on olemas ja hea, kui nina vähemalt rahule jäetakse.
Pika jutu mõte: parfüümipakkumine oli ikka täitsa mööda. Aga siiski, minul kui värskel ärihail on teiste värskete ärihaide suhtes kaastunne tekkinud. Teate, kui palju julgust ja ettevõtlikkust see nõuab! Novot ja ma mõtlesin, et äkki saan ikkagi neid aidata. 
Kirjutasin, et palun mitte ilutooteid, aga kui te pakute mulle mingit köögitehnikat, näiteks, siis oleks tore ja siis saaks reklaampostitus ka siiras. Sobiks blender või mahlapress või midagi. Panen aiasaadused kõik sisse ja kilkan blogis siirast rõõmust.
Sattusin kohe hoogu ja hakkasin üldisemat blogiturundusnõu andma. Soovitasin, et kõikidele blogijatele ei tasu parfüüme pakkuda, sest blogid on erinevad ja on oht, et poppide blogide lugejaskond suuresti kattub, tekib tüdimus ja trots ja kasu ei miskit.
Tuligi vastus, et see on fantastiline idee ja valigu ma ükskõik mida. Ma mõtlesin, et kui ükskõik mille valin, lähevad nad kohe pankrotti. 
(Vahemärkus: ma teeks peaaegu ükskõik mida või vähemalt kaaluks ükskõik mille tegemist, kui keegi mulle selle eest nõudepesumasina annaks. Ma arvan, et nõudepesumasin muudaks mu elu, päriselt. Aga selle eest praegu raha välja käia tundub vastutustundetu. Vaatab, kaua ma veel vastu pean.)
Kirjutasin, et andku mulle ikka mingi summapiir ja selleks sai 50 eurot.
Aga kuigi ma olin end veennud, et värskele ärihaile teene tegemine on hea asi, oli mul koguaeg natuke nõme tunne ja ma teadsin täpselt, miks: reklaampostituse kirjutamine on rohkem ebameeldiv kui tasuta blender on meeldiv. 
Ah, ma ei tea. Olen vist välja kasvanud mentaliteedist, et kui tasuta saab, siis peab kindlasti võtma. Nagu 90ndatel, kui all-you-can-eat oli fraas, mida tõsiselt võeti. Kruiisilaeva Rootsi lauas söödi oksendamiseni ja lisaks topiti taskud saia ja krevette täis.
Misjaoks ometi. Pole vaja. Ma võin endale selle blenderi ju ise osta. Käia välja 50 eurot, et seda reklaampostitust mitte kirjutada, tundus tegelikult parem idee. 
Siis saingi aru, et ma olen natuke loll.
Blogimine on mu ainus korralik hobi. Raske on leida selliseid tegevusi, mis tõesti rahuldust pakuvad ja kui need leitud, siis, ütleb minu kogemus, tuleks asjasse delikaatselt suhtuda. Kulunud sõnu kasutades, piir armastuse ja vihkamise vahel on õhuke.
Tasuta lõhnaküünlad, huulepulgad, parfüümid, mingid väikesed vidinad… Ei jõua ära imestada, mille eest blogijad oma meepoti tõrvatilgaga ära rikkuma nõustuvad. (Täna on rahvusvaheline kulunud fraaside ülekasutuspäev.)  
Mõned kuud tagasi kandideerisin mingitele kirjutamisega seotud töödele ja siis ema küsis: oled sa ikka kindel, et tahad oma rõõmu muuta kohustuseks. 
See oli nii hea märkus. Kui oled suutnud tuvastada ühe rõõmu ja rahulduse allika, siis miks peaks seda laskma okupeerida kohustuse, kompleksi ja vastumeelsusega. 
Kokkuvõttes lahenes asi niiviisi: uues kirjas öeldi, et ups, meil ununes algul küsida, palju blogil päevas klikke on. (No tõesti.) Saatsin info, nad ütlesid, et sellest on vähe, taganesid koostööst ja ma hingasin kergendatult. Muidugi oleks selgus majja võinud tulla umbes viis kirjavahetust varem, aga tegijal ikka juhtub.
Ma olin mingi 6 protsenti solvunud ka. Ah, et minu blogi pole vääriline. Pean rohkem klikke püüdma, et blenderi vääriliseks saada. Hea nali.
Aga aga aga: blogi pole mingi orjapäevik, mida klikkide nimel iga päev täitma peab. Treima mingit… No kelle jaoks ometi. 
Kui suurt raha just mängus pole. Vahel on ka. Suure raha eest müün hinge. Tehke vaid pakkumine.
Kogu see üritus lükkas mind aga mõistmisele: selle blogi pean kaitse alla võtma. Tegevus, mis pakub rõõmu, on ohustatud liik.  

kaks sündmust, üks tipp- ja teine piinlik

Kreegipuu me aias täitsa helendab.
Eile sain osa tippsündmusest Eesti ja maailma muusika- ja teatriloos. Sattusin Pärdi ja Wilsoni “Aadama passiooni” vaatama, sest K makatähtaeg kukkus ja muidu oleks ta juba sügisel soetatud pilet raisku läinud.
Pool publikut oli tuntud näod, palju välismaiseid külalisi, president, hipsterid. Kabareetantsijate moodi neiud jagasid mingit peent pulgajäätist, telekanalid kohal. 
Seda  kõike nähes sain hilinemisega aru, et K oli mulle mitte lihtsalt etenduse, vaid esika pileti kinkinud.
Siis kahetsesin, et Saaremaa vee pudelit peos hoidsin. Oleks pidanud seekord Eviani või midagi peent valima.
Wilsoni kohta õppisin ma kunagi 2007. aastal Jaapanis ühes doktoriseminaris, kuhu ma oma baka-häbematusega trügisin. Hamletmachine-midagi ja kabukilt laenatud hanamichi-midagi jäi meelde. 
Visuaal oli igal hetkel ilus, Pärdi muusika võlub endiselt, nii et kõik on hästi. Ma istusin suht taga, orkestrile lähedal ja lavast kaugel. Mulle meeldis nii.
Lava oli täpselt selline nagu vaade lennukiaknast. Need pilved ja see valguskuma. 
Laval oli alasti mees. See pidi olema Aadam paradiisis.
Kui ma esimesed korrad lennukiga sõitsin, siis ma tõsimeeli mõtlesin, et paradiis peabki siin, pilve peal olema. See tundus nii fantastiline ja ilus, nii et vahtisin tundide kaupa lennukiaknast välja.
Wilson on kindlasti ka palju lennukiga sõitnud…
Näh, ma nüüd mõnitan mõnitamatut.
Eelnevale tasakaaluks piinlik lugu minu tänasest pärastlõunast.
Käisin nimelt kohalikus poes ringi, aga ei leinud, kus kondoome müüakse. Ja sellistes situatsioonides võib juhtuda, et mul tuleb pähe mõte: teeks sotsiaalse katse. Et küsiks müüjalt, kus kondoomid on ja ühtlasi vaataks, kuidas ta reageerib. 
Esiteks meeldib mulle niiviisi katsetada, teiseks olen selles osas suht süüdimatu ja kolmandaks saab minu puhul tihtipeale laiskus piinlikkusest võitu. (Ma ei viitsi edasi otsida, veel vähem viitsin selle ilmaga teise poodi minna.) Kui mingi sotsiaalse eksperimendi variant siis veel õhus on, tahan katsetada.
Küsisin naiselt, kes riiulite vahel asjatas, et kust ma kondoome leida võiks. 
Ta reageeris väga tublilt. Maksimumpunktid talle. 
Varjas üllatuse osavalt, hakkas otsima, et siin riiulis peaks olema. Aga siis ei leidnud ja ütles, et äkki peaks kelleltki targemalt küsima. Võimalik, et ta kasutas veel sõna “müüja”, aga ma ei kuulnud hästi.
Siis märkasin, et ta ei kanna vormiriideid. Poemüüjad kannavad vormiriideid. 
Ma ei ole päris kindel, aga võimalik, et küsisin lihtsalt teiselt kliendilt, et kus kondoome saab. Ja tema arvas tõenäoliselt, et ma olen 14aastane ja ta on saanud ülesande mind aidata, sest muidu võib see tekitada minus trauma, mis omakorda võtab mult julguse tulevikus kondoome osta, mis omakorda võib lõppeda alaealise soovimatu rasestumisega. 
Oli ka võimalus, et ta oli poes mingit asja kontrollimas. Polnud päris klient, aga kohalik müüja ka mitte. Sest ta asjatas seal ju niiviisi. Igatahes oli eksperimendi tulemus selline, et mul ikkagi hakkas iga hetkega järjest piinlikum ja hakkasin mõtlema, et varsti ta hüüab lahkelt üle poe “laps tahab kondoome, aidake!” ja Eesti on tegelikult väike ja kindlasti on mul temaga ühiseid FB-sõpru. Lahkusin poest varsti, ilma midagi soetamata.
Ah, ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei viitsi ega jaksa ega suuda asju teha. 
Ei tea, keda süüdistada. Ilma või inimesi või kedagi. Ennast küll mitte. Kuigi ma just täna lõpetasin raamatu “The Great Gatsby” kuulamise ja jätsin meelde aktuaalse tsitaadi: I’m thirty. I’m five years too old to lie to myself and call it honor. 
Oh, kuidas tahaks praegu 25 olla. 

kuidas jaapani mehed ka on ehk kaks moraalijutukest

Noh, kuidas Jaapani mehed on ka. Taksojuht küsis. Selles küsimuses on kõik valesti, ma ütlen – kõik. 

Ta oli selline kaval mees. Jutuks tuli, et ma olin vahepeal Jaapanis. Tegelikult ei tegele ma selles osas taksojuhtide süstemaatilise teavitustööga. Aga miskipärast oli seekord teemaks. 
Siis ta võttis maksmiseks mu pangakaardi (kus on mu nimi ju kirjas) ja ütles, et on tõesti jaapanipärane perenimi. Ütles veel mingi sõna, mis kõlas nagu Yano valesti hääldatuna. 
Ma parandasin: Yano. 
Ta ütles: päriselt ongi jaapani nimi ve. 
Ta oli niisama bluffinud tegelikult, öelnud mingi suvalise jaapanipärase tähekombo. Selline naljamees oli. 
Siis küsiski, kuidas Jaapani mehed on. 
Ma vastasin: ma ei tea, kuidas Jaapani mehed on. 
Ütles, et mul on armeenia aktsent. Ma läksin täitsa endast välja. Siis ütles jälle, et ta tegi nalja, pole mingit aktsenti. Aga see pole enam üldse naljakas. 
Kaks jutukest teile, et ma oma moraalipalliga ikka ilusa värava lööks. 
Esiteks rääkis J ükspäev, kuidas ta Jaapanisse minnes lubas endale, et ta Jaapani meest küll ei võta, sest need on sellised ja sellised ja sellised. 
Hiljem leidis endale Eesti mehe, kes oli just selline ja selline ja selline, nagu ta kartis Jaapani mehe olevat. Ise Eesti mees.
Teine lugu on selline, et me laupäeval tegime lõket ja grillisime. Eriliselt mõnus õhtu oli. 
Sho aga istus toas ja tuupis.
Pealtnäha kõik kehtis: laupäeva õhtu, normaalne inimene grillib õues, aga tema tuubib jälle nagu jaapanlane.
Jaapanlased ju õpivadki alati naeruväärselt usinalt ja Sho vastas niiviisi täpselt sellele pikale sirgele joonele, mida nimetatakse jaapanlaselikkuseks ja millest vasakule-paremale kõrvalekallet mõõdetakse ühikutes “kuigi ta on jaapanlane”.

Aga kui nüüd võrrandisse lisada, et mai on tudengile sessikuu ja et laupäev oli tal kodutöö tähtaeg, sai Sho tuupimine täiesti igavaks ja universaalseks viimase minuti üliõpilaskäitumiseks.

See asjaolu, mis röövis meilt kõigilt võimaluse öelda “jaapanlased on sellised”, tegi meid pahuraks.

Taksojuhile ei osanud Jaapani meeste kohta ka midagi vastata, deem. Topeltpahur.

Mis me neist moraalilugudest nüüd õppisime.

Netis oli selline video, hõhõõ.  

peenar vs bassein

Vaarema kingituse postitus osutus enneolematult populaarseks. Tädi hakkas uurima, millal täpselt vanavanaema sünnipäev oli. Et aprillis, seda ta mäletas.
Siis tuligi välja, et jagasin seda lugu teiega täitsa juhuslikult vaarema sünnipäeval. 
Nagu Karl ütleb: mitte-juhuslik juhus. 
Nagu ma ütlen: ilus juhus.
Me siblime päevast päeva aias. Nii palju on teha. Ma ei ütle “vaja teha”, sest vaja pole midagi. Vaat nii. 
Kui vanaema selle maja ehitas ja vanaisa külla tuli, siis vanaema seletas, et ta tahab akna alla suure basseini teha.
Vanaisa ütles: mis bassein. Kartulid tuleb maha panna. Akna alla tulgu peenramaa. 
Järgmine kord, kui vanaisa külla tuli, oli akna all suur veetilga või pisara kujuga bassein. 
Vanaisa pööras selja, astus uksest välja ega tulnud enam tükil ajal tagasi. 
Selline lugu olevat olnud. 
Ükspäev askeldasime Shoga jälle aias. 
Sho: tead, ma leidsin aiast ühe kartuli. 
Ma: ahaa.
Sho: panin selle mulda. 
Ma: ahaa. 
Sho: salakohta panin. Sulle ei ütle, kuhu. 
Ma: miks?!!!
Sho: muidu teed sinna veel basseini.