minu pardi number on 1851

Tavaliselt see ei ole hea, aga vahel siiski on, kui mingi mõttetu asi nurka vedelema jääb.
Sho võttis täna Tartust (kus ta sel semestril 2 päeva nädalas õppimas käib) ühendust, et kust saab karku osta, tema kursakaaslane Kolumbiast olla jala murdnud.
Ma ütlesin, et oot-oot, meil peaks üks kark kusagil olema ja nii tulid Kolumbia poisid kargule järele.
Mul oli nati heategija tunne.

Kuulasin täna pikalt Jane Eyre’i, kui maad kaevasin ja koeraga tiiru käisin ja veel mingeid asju tegin. Katsin kogu keha päikesekreemiga, faktor 50, sest sain oma aasta esimesed päikesepõletused juba kätte, kui õhtupoolikuti varjus jalgu kõlgutasin.

Eile käisin psühholoogi juures. Tal on seal mingi nututool, ausõna. Ma arvan, et ma ei saaks seal isegi šoksist, kohvist ja seksist ilma nututa räägitud.
Aga ta on nii populaarne, et järgmine vaba aeg on augusti lõpus. Rumal minust, et ma kohe mitu aega järjest kinni ei pannud. Aga nüüd panin.

Nõnda-nõnda. Kiri tuli, mis kutsub blogijate auhinnaõhtule, aga vaevalt et ma lähen. Tähendab, kindlasti ei lähe. Sest mida ma seal teeks.

Nii palju on teha, nii palju on teha… Tahaks ainult kiiremini edenemist näha.

Sponsoreerin parti, sest vähk on üks miljonist,  mida halastaja jumal lapsega juhtuda ei lubaks.

Eelmisel nädalal millalgi võtsime vastu otsuse, et soetame nõudepesumasina. See oli nii vabastav, et oi-oi.
Siiani pole end veel poodi vedanud, sest poed on maailma kõige tüütumad. Aga tunne on juba teine.

Teate, ma tahaks kvaliteetsete väikeste kodupoodide tihedat ketti.
Tahaks, et ma ei peaks veerand päeva ja pool hinge uputama mingitesse kaubanduskeskustesse, kus pikad kilomeetrid mu piima mu leivast lahutavad.
Suur pood võtab mult liiga palju ja ma ei raatsi oma varusid sellele raisata. Ärahellitatud õieke, nagu olen. Seepärast käingi palju kodupoes. Aga ma tahaks, et see pood oleks… parem.

Soetasime J ja K’ga tomateid, kurke, pipraid oma kasvuhoonesse. Aiapood on äge, seal käiks rohkem. Kui ma aiatööd oma tõeliseks hobiks võtaks, siis peaks kohe pensionile jääma. Aed on põhjatu võimalus oma aja ja raha paigutamiseks, igal aastal uue hooga.

Ma ostsin ka ühe kuuse.

Pärast mõtlesin, et fak ma ostsin kuuse. Aga ta on nii nunnu, et ma kutsun teda “tupsu” ja juba ootan jõule.

Hoian teda veel toas aastakese, esialgu kirjutuslaua peal. Kuuse istutuspaiga valimine pole väike töö. Meil on maja talvel niikuinii nõnda külm, et ta tunneb end nagu õues.

Tegelt ma ei oota jõule. Sho sai Eesti talvest trauma. See avaldus alles siis, kui talv möödas oli.
Keset maid hakkas rääkima juttu, kuidas ta järgmist talve kardab, talv juba ukse ees ja suvi on kiiremini läbi kui jõuad öelda “talv on külm, pime ja tüütu”.

edusammud edu tarvis

Kuldnokamaffia ajab me aias mingit hämarat äri. Pidevalt on neid näha kavala näoga siia-sinna lendamas. 
Korra kiikusin aias, kui selja tagant kostus niisugust tuuseldamist, et hirm tuli peale.
Arvasin, et naabrinaine pühib lehti ja ühtlasi varjab end minu eest madala põõsa taga, aga pikemal uurimisel silmasin keset põõsastiku põrandat kuldnokka, kes julmalt lehti siia-sinna laiali pildus. Ja nad laulavad nii vingelt ikka.
Ma olen sel aastal vaadanud, kuidas kevad tuleb. Korralikult vaadanud ja näinud, kuidas lehed on nii pisikesed enne vihma ja juba nii suured kohe pärast vihma. 
Tõenäoliselt panen selliseid kevadasju tähele esimest või peaaegu esimest korda elus. 
Tavaliselt on kas must masendus või vähemalt stress või kurbus või hirm või ebakindlus mind just kevadeti pimestanud. 
Kaks kevadet kadusid mingite suurte katastroofide ja/või tragöödiate tõttu, kaks kuramuse makatöö pärast (esimesel korral loobusin ja lükkasin lõpetamise edasi), üks kindlasti bakatöö ja mitu lihtsalt kiirete eksamiperioodide tõttu. 
Lisaks veel vähemalt kolm kevadet kadus suure hirmu tõttu tuleviku ees – siis, kui esimest korda Jaapanist tagasi tulema pidin, kui baka läbi sai ja kui teist korda Jaapanisse minemiseks valmistusin. 
Ma üldse ei hakka kaheteistkümne kooliaasta kevadeid mainimagi. 
No mis värk sellega on ja kas mul on midagi viga?
Tragöödiad kõrvale jättes, siis selgelt on korduvaks mustriks kool ja selle rütmid. (Viga pole kunagi minus, vaid alati süsteemis, eks ole.) 
Jaapanis algab kooliaasta aprillist ja lõpeb veebruaris. Pool veebruari ja märts on vaba. August ja pool septembrit on ka vaba. Umbes nii vist, kooliti pisut erinev.
Mingis mõttes imelik korraldus, on ju 1. september ainus ja õige esimene koolipäev. 
Aga just selle kevadpimeduse vaimus ma hakkasin mõtlema, et äkki on nii loogilisem. Kevad on ju esimene aastaaaeg, tärkamine, algamine. Mitte sügis. Sügis on heal juhul lõpu algus.
Aga ega asi lõppe kooliga. Tõsised tööinimesed ka ei pruugi kevade tulekut tähele panna. Nii vähemalt räägitakse. Oih, puud on lehte läinud, oih, tulbid õitsevad, oih. Kõik see kipub üllatusena tulema. 
Kuigi kuus kuud on hambad ristis just kevadet oodatud. Kas pole nii? 
Niisiis, mul on käsil esimene tõeline kevad. Viimasel ajal kuulan koeraga jalutamas käies audioraamatuid. Ma nimelt võtsin luubi alla küsimuse, mida ette võtta, et rohkem raamatuid loeksin ja leidsin, et audioraamat lahendab järgmised probleemid: 
– mu kergesti väsivaid silmi pole vaja pingutada
– sellega saab tegeleda ükskõik kui kehvasti valgustatud ruumis, ka pimedas
– saab tegeleda samal ajal jalutades, joostes või aiatööd tehes, nõusid pestes, pesu kuivama pannes 
Raamatu kuulamine on isegi ägedam värk kui lugemine, sest jutustamine oli enne kirjutamist, lood enne kirjasõna. Jutustamine on elus. 
Ma ei tea, miks on mul vaja kõike põhjendada ja õigustada, aga on, sest ma olen lihtsalt selline põhjendaja ja õigustaja, sest…
Regasin end lehel scribd.com ja nüüd loen vastavalt tujule korraga seda ja teist ja kolmandat. Muuseas Elizabeth Gilberti raamatut “Committed”, mis õhutab neid naisi, kes tema esimesest raamatust inspireeritult lahutuse käsile võtsid, nüüd endale uue kaaslase leidma ja talle pühenduma. 
Nali naljaks, tegelikult mitte. Või siiski.
Julgen öelda, et iga kaaslasele pühendunud inimene on tõenäoliselt valdava osa raamatu mõttekäikudega juba isiklikult tuttav. Või olen ma lihtsalt nii special.   
Aga mõni asi on uus ka, näiteks huvitav fakt, et esimene abielunõustamise keskus loodi rassipuhtuse edendamiseks eugeenikute poolt. Esiteks Saksamaal, hiljem USAs.  
Abielu lõputut kujunemislugu kirjeldab raamat ülevaatlikult ja ka selle taustal on “traditsiooniliste väärtuste kaitsmine” üks kurbnaljakas lugu, aga see on juba teine teema. 
Ehk et täna kannan ette, et ma näen kevadet ja kuulan raamatuid. 
Edasi väärib märkimist, et ma hankisin endale kollased kummikindad ja esimest korda elus pesen ma nüüd nõusid kindad käes. Mul pole kunagi olnud mingit maniküüri, mida kaitsta ja ma pole end käte teemaga eriti vaevanud, aga ei tea, mis sel talvel juhtus, et kätele kuivusest lausa haavandid tekkisid. Kollaste kinnasteni jõudmine võttis muidugi kuid ja kuid.  
Ja viimane oluline asi – ma hakkasin jälle trenni tegema. Pean sellega iga päev tegelema, muidu ei tegele üldse. Lihtsam on teha midagi iga päev kui iga nädal, tundub. 
Alustasin nati liiga äkilise ülakehatrenniga, nii et pärast oli mitu päeva päris valus olla. Aga nüüd olen teinud pilatest veel ja veel ja Stellaga käime ujumas kah. Tähendab, oleme kahel korral käinud. Aga läheme veel. Saunamõnud ja värgid. Eile nägin kunstrindu.
Kui ma ujun konna, siis käed teevad palju tööd, aga jalad sugugi mitte. Mõtlesin, et kõigepealt teen pilatest jalgadele ja pepule ja siis lähen ujun õlgadele ja kätele. 
Nii tegin, kõik oli suurepärane. 

koostöö

Mul oli viimasel ajal võimalus põhjalikult blogimise üle mõtiskleda, sest postkasti potsas kiri pealkirjaga “koostöö” ja pakkumiseks, et ma võiks blogis reklaamida üht verivärsket ettevõtet.
Mõtlesin, et mul pole nii palju klikke kui vaja ja ehk ajas ülipopulaarne vaarema postitus ärimehi lihtsalt segadusse, aga oletasin, et küllap neil on ülevaade statistikast juba olemas ja selle põhjal pakkumise tegidki. 
Nad kirjutasid, et ma võiks välja valida mõne nende parfüümidest ja siis postitaks sellest mingi jutu. 
Juhuu, tasuta parfüüm! Kuidas üldse kirjutada lõhnadest. Mulle ei tule praegu ühtki teemat pähe, millest oleks veel igavam kirjutada kui parfüümidest. 
Pea kõik kehahooldusvahendid mu kodus on lõhnatud, alates dušigeelist, lõpetades deodorandiga. 
Hea lõhn on hõbe, lõhnatus kuld.
  
Tõenäoliselt on ka Sho suhtumine mulle mõju avaldanud, sest ta vanasti armastas ikka rõhutada, kui tundlikud “nemad, jaapanlased” lõhnade suhtes on.
Seda küll, olen kuulnud enam kui korra lugusid, kuidas väljamaalane on end pidulikult lõhnastanud, jaapanlased aga hinge kinni hoiavad ja hiljem aknad pärani tuba tuulutavad. Või teeb boss väljamaalasest töötajale delikaatse ent siiski solvava isikliku märkuse, mis algab, nagu ka Sho jutt, fraasiga “meie, jaapanlased”.
Tokyo tipptunni rongis tihedalt inimeste vahele surutuna olin ma päris tänulik, et lisaks kõigele muule ei segunenud mu ninas korraga tuhande inimese ideed heast lõhnast. 
Igasugust silma- ja kõrvamüra on olemas ja hea, kui nina vähemalt rahule jäetakse.
Pika jutu mõte: parfüümipakkumine oli ikka täitsa mööda. Aga siiski, minul kui värskel ärihail on teiste värskete ärihaide suhtes kaastunne tekkinud. Teate, kui palju julgust ja ettevõtlikkust see nõuab! Novot ja ma mõtlesin, et äkki saan ikkagi neid aidata. 
Kirjutasin, et palun mitte ilutooteid, aga kui te pakute mulle mingit köögitehnikat, näiteks, siis oleks tore ja siis saaks reklaampostitus ka siiras. Sobiks blender või mahlapress või midagi. Panen aiasaadused kõik sisse ja kilkan blogis siirast rõõmust.
Sattusin kohe hoogu ja hakkasin üldisemat blogiturundusnõu andma. Soovitasin, et kõikidele blogijatele ei tasu parfüüme pakkuda, sest blogid on erinevad ja on oht, et poppide blogide lugejaskond suuresti kattub, tekib tüdimus ja trots ja kasu ei miskit.
Tuligi vastus, et see on fantastiline idee ja valigu ma ükskõik mida. Ma mõtlesin, et kui ükskõik mille valin, lähevad nad kohe pankrotti. 
(Vahemärkus: ma teeks peaaegu ükskõik mida või vähemalt kaaluks ükskõik mille tegemist, kui keegi mulle selle eest nõudepesumasina annaks. Ma arvan, et nõudepesumasin muudaks mu elu, päriselt. Aga selle eest praegu raha välja käia tundub vastutustundetu. Vaatab, kaua ma veel vastu pean.)
Kirjutasin, et andku mulle ikka mingi summapiir ja selleks sai 50 eurot.
Aga kuigi ma olin end veennud, et värskele ärihaile teene tegemine on hea asi, oli mul koguaeg natuke nõme tunne ja ma teadsin täpselt, miks: reklaampostituse kirjutamine on rohkem ebameeldiv kui tasuta blender on meeldiv. 
Ah, ma ei tea. Olen vist välja kasvanud mentaliteedist, et kui tasuta saab, siis peab kindlasti võtma. Nagu 90ndatel, kui all-you-can-eat oli fraas, mida tõsiselt võeti. Kruiisilaeva Rootsi lauas söödi oksendamiseni ja lisaks topiti taskud saia ja krevette täis.
Misjaoks ometi. Pole vaja. Ma võin endale selle blenderi ju ise osta. Käia välja 50 eurot, et seda reklaampostitust mitte kirjutada, tundus tegelikult parem idee. 
Siis saingi aru, et ma olen natuke loll.
Blogimine on mu ainus korralik hobi. Raske on leida selliseid tegevusi, mis tõesti rahuldust pakuvad ja kui need leitud, siis, ütleb minu kogemus, tuleks asjasse delikaatselt suhtuda. Kulunud sõnu kasutades, piir armastuse ja vihkamise vahel on õhuke.
Tasuta lõhnaküünlad, huulepulgad, parfüümid, mingid väikesed vidinad… Ei jõua ära imestada, mille eest blogijad oma meepoti tõrvatilgaga ära rikkuma nõustuvad. (Täna on rahvusvaheline kulunud fraaside ülekasutuspäev.)  
Mõned kuud tagasi kandideerisin mingitele kirjutamisega seotud töödele ja siis ema küsis: oled sa ikka kindel, et tahad oma rõõmu muuta kohustuseks. 
See oli nii hea märkus. Kui oled suutnud tuvastada ühe rõõmu ja rahulduse allika, siis miks peaks seda laskma okupeerida kohustuse, kompleksi ja vastumeelsusega. 
Kokkuvõttes lahenes asi niiviisi: uues kirjas öeldi, et ups, meil ununes algul küsida, palju blogil päevas klikke on. (No tõesti.) Saatsin info, nad ütlesid, et sellest on vähe, taganesid koostööst ja ma hingasin kergendatult. Muidugi oleks selgus majja võinud tulla umbes viis kirjavahetust varem, aga tegijal ikka juhtub.
Ma olin mingi 6 protsenti solvunud ka. Ah, et minu blogi pole vääriline. Pean rohkem klikke püüdma, et blenderi vääriliseks saada. Hea nali.
Aga aga aga: blogi pole mingi orjapäevik, mida klikkide nimel iga päev täitma peab. Treima mingit… No kelle jaoks ometi. 
Kui suurt raha just mängus pole. Vahel on ka. Suure raha eest müün hinge. Tehke vaid pakkumine.
Kogu see üritus lükkas mind aga mõistmisele: selle blogi pean kaitse alla võtma. Tegevus, mis pakub rõõmu, on ohustatud liik.