minu pardi number on 1851

Tavaliselt see ei ole hea, aga vahel siiski on, kui mingi mõttetu asi nurka vedelema jääb.
Sho võttis täna Tartust (kus ta sel semestril 2 päeva nädalas õppimas käib) ühendust, et kust saab karku osta, tema kursakaaslane Kolumbiast olla jala murdnud.
Ma ütlesin, et oot-oot, meil peaks üks kark kusagil olema ja nii tulid Kolumbia poisid kargule järele.
Mul oli nati heategija tunne.

Kuulasin täna pikalt Jane Eyre’i, kui maad kaevasin ja koeraga tiiru käisin ja veel mingeid asju tegin. Katsin kogu keha päikesekreemiga, faktor 50, sest sain oma aasta esimesed päikesepõletused juba kätte, kui õhtupoolikuti varjus jalgu kõlgutasin.

Eile käisin psühholoogi juures. Tal on seal mingi nututool, ausõna. Ma arvan, et ma ei saaks seal isegi šoksist, kohvist ja seksist ilma nututa räägitud.
Aga ta on nii populaarne, et järgmine vaba aeg on augusti lõpus. Rumal minust, et ma kohe mitu aega järjest kinni ei pannud. Aga nüüd panin.

Nõnda-nõnda. Kiri tuli, mis kutsub blogijate auhinnaõhtule, aga vaevalt et ma lähen. Tähendab, kindlasti ei lähe. Sest mida ma seal teeks.

Nii palju on teha, nii palju on teha… Tahaks ainult kiiremini edenemist näha.

Sponsoreerin parti, sest vähk on üks miljonist,  mida halastaja jumal lapsega juhtuda ei lubaks.

Eelmisel nädalal millalgi võtsime vastu otsuse, et soetame nõudepesumasina. See oli nii vabastav, et oi-oi.
Siiani pole end veel poodi vedanud, sest poed on maailma kõige tüütumad. Aga tunne on juba teine.

Teate, ma tahaks kvaliteetsete väikeste kodupoodide tihedat ketti.
Tahaks, et ma ei peaks veerand päeva ja pool hinge uputama mingitesse kaubanduskeskustesse, kus pikad kilomeetrid mu piima mu leivast lahutavad.
Suur pood võtab mult liiga palju ja ma ei raatsi oma varusid sellele raisata. Ärahellitatud õieke, nagu olen. Seepärast käingi palju kodupoes. Aga ma tahaks, et see pood oleks… parem.

Soetasime J ja K’ga tomateid, kurke, pipraid oma kasvuhoonesse. Aiapood on äge, seal käiks rohkem. Kui ma aiatööd oma tõeliseks hobiks võtaks, siis peaks kohe pensionile jääma. Aed on põhjatu võimalus oma aja ja raha paigutamiseks, igal aastal uue hooga.

Ma ostsin ka ühe kuuse.

Pärast mõtlesin, et fak ma ostsin kuuse. Aga ta on nii nunnu, et ma kutsun teda “tupsu” ja juba ootan jõule.

Hoian teda veel toas aastakese, esialgu kirjutuslaua peal. Kuuse istutuspaiga valimine pole väike töö. Meil on maja talvel niikuinii nõnda külm, et ta tunneb end nagu õues.

Tegelt ma ei oota jõule. Sho sai Eesti talvest trauma. See avaldus alles siis, kui talv möödas oli.
Keset maid hakkas rääkima juttu, kuidas ta järgmist talve kardab, talv juba ukse ees ja suvi on kiiremini läbi kui jõuad öelda “talv on külm, pime ja tüütu”.

4 thoughts on “minu pardi number on 1851

  1. Mu eestlasest mees sai ka Eesti talvest trauma sel aastal. Ta polnud vahepeal 22 aastat talvel Eestis käinud, aga nüüd oli seal kohe mitu kuud. Tagasitulles oli nii rõõmus igal hommikul, et päike paistab. Nüüd ma mõnda aega ei saa talle rääkida seda, kuidas me pensionipõlves Eestis väikeses palkmajakeses maal elame.

    Like

  2. Jaa… ma olen praegu rõõmus, et päike muudkui paistab, üldse pimedaks ei lähe. Hea, öösel vetsu minnes ei pea tuld põlema panema, aknast kumab niigi :pAga Eesti talv üle elada tundub igal aastal uuesti mõistatus.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s