Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア　ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 

See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.