positively surprising ehk 1 aasta eestis

Sho mõtles Eesti sloganile positively surprising jaapanikeelse versiooni:
エストニア ビックリを楽しもう 
Eesti – nautigem ehmatust

Teeme praegu Helsingi lennukas aega parajaks, nuusutasin just parfüüme ja nüüd puhkame Starbucksis nina. Peaaegu oleksime halba kallist sushit söönud, aga peame hea sushini ööpäeva veel vastu.
Homme maandume Tokyos. See tähendab, samal kuupäeval, kui aasta tagasi sealt lahkusime.

Ei põgene me kuhugi, niisama käime ära. Kuupäev selline, sest ma tahan oma elamisluba säilitada. Kuidas see täpselt käib, on pikk ja tühi jutt, millega meid tüütama ei hakka.

Mulle meeldib see pilt. Segadust on palju, aga ikkagi rabarberikook ja õhtuvalgus. Sho blogist võtsin, ta on vahepeal mõne pildi me käikudest üles pannud.

Nonii-nonii-nonii, kuhu ma oma jutuga jäingi. Kiired ajad olid koguaeg, Sho hakkas juba rahulolematuse märke näitama (mis on iseenesest juba märk) ja lõõgastust oli vaja, nii et me võtsime nädalavahetuse ja läksime Rakvere spaasse. Selline küps puhkamise viis. Aga töötab, puhkasime hoobilt välja.

Mu absoluutsed lemmikatraktsioonid olid liutoru veekeskuses ja peegel voodi peatsis. Liutorust lasime oma paarkümmend korda alla. Nii õudne ja äge oli. 
See nädalavahetus oli ühtlasi ka ühe Eesti-aasta tähistamiseks. Tegime kokkuvõtteid ja mõtlesime elu üle järele.

Ülimalt tore on olnud. Imestame, et terve aasta rõõmsameelselt vastu pidasime. Vastu peab igaüks, aga rõhk on sõnal rõõmsameelselt.
Käisime ükspäev K’l külas ja Sho vestles väikese Ruudiga. Täitsa lõpp, kui hea vestluskaaslane laps võib keeleõppel olla.
1 ta rääkis aeglaselt ja selgelt
2 ta ei kohkunud tagasi, kui Sho aru ei saanud, vaid seletas ilusti uuesti või siis lihtsalt eiras fakti ja rääkis edasi, kuni Sho järjele jõudis
3 teemadest ei tulnud üldse puudust, sest vahepeal ta rääkis, mis ta eile tegi ja mis ta mõtleb ja küsis  Sholt küsimusi, nagu et “mis su perekonnanimi on? Ah et su nimi on kokku siis Sho Yano.”

Sho: mis see on?
Ruudi: see on merihobu
Sho: ahaa. Kas merihobu Eesti meres ka elab? Merihobule meeldib soe vesi
Ruudi: Eesti meri on külm, nii et ma arvan, et merihobu ei ela Eesti meres

Legitiimne mõttevahetus.

Üldiselt olen kogu selle aasta kramplikult roosasid prille peas hoidnud. Siiani hoian. Kui me kõige lähemad on head, on kõik hea. Ainult korra on vilksanud peast läbi mõte, et okou, võib-olla on asjad väga halvasti, võib-olla pole Shol ohutu tänaval liikuda.

Vahet pole, kas kooseluseadus on hea või kui ranget joont me immigratsiooni osas hoidma peaks, aga need kaks debatti on pasa pinnale töönud.
Rumal heatahtlikkus on ka paha, aga rumal pahatahtlikkus on ülim õudus.
Mitte just positively surprising, kui palju kohutavalt rumalaid inimesi on olemas. Selliseid, kes ei oska mõelda. Ei ole võimelised aru saama, et kui A+B=C, siis C-B=A. Või midagi sama lihtsat või natuke keerulisemat. Allikakriitilisus, põhjuse ja tagajärje seos ja muud seesugused võõrsõnad, noh.
Ise täiskasvanud. Ma ei kujuta ette, mis tunne võib sellise inimesena elada olla – pikki aastaid niisugune olla. Ma võin olla loll, aga no nii loll ma ei ole.
Olen lausa nii elukogenud, et sõprade, lähedaste, tuttavatega seda teemat ei tõstata: ei taha näha nende sisemist koletist.   
Sho mõtles Eestile seepeale uue slogani, kaks tegelikult: 
エストニア しようがないでしょう 
Eesti – pole parata
エストニア 私は悪くない ソ連がわるかった 
Eesti – ma pole halb. Nõukogude Liit oli halb.
Kui Sho tänaval peksa ei saa, on kõik hästi. Sest üks-ühele, näost-näkku on kõik äge. Isegi saunavanamehed. Küsivad kõigepealt, kas ta räägib vene või eesti keelt ja siis hakkavad jutustama. 
Üks oli talle just seletanud, et kui naine on vana, siis ta naba on tisside vahel. 
Shol oli olemas kogu vajalik sõnavara nende õpetussõnade mõistmiseks.  
Siis ta ütleb veel, et eesti keel kõlab (või kõlavad eestlased?) kuidagi süüdimatult. 
Ükspäev ta muudkui korrutas kerglasel toonil: ma ei tea, ma unustasin… ma ei tea, ma unustasin… 
ma ei tea, ma unustasin koju. 
Ta ütleb, et jaapani keeles kõlab see fraas peaaegu kriminaalselt. 
Sho mõtles Eestile veel ühe slogani.
エストニア    責任をとらないふり 
Eesti – teeme nägu, et ei võta vastutust
Ja kui keegi talle peaks veel ütlema “tubli poiss”, siis ta vastab tülpinult: ma tean, et ma olen tubli poiss. 
Või hakkab rääkima: “kui ma oleksin tubli poiss, siis ma…” ja lisab midagi absurdset.
Nõnda siis. Rohkem polegi aega kirjutada. Nüüd peabki lennuki suunas minema hakkama. Loodan, et alla ei kuku. Ma juba nädala pärast tagasi, Sho on poole kauem. 

igavad vestlused on igavad

Tuleb idee, mõtlen kirja panna, aga siis idee juba läheb ja ma mõtlen, et miks peaks.

Esiteks, blogiauhindadel sain lausa kuuskümmend häält ehk vist 12. koha lemmikblogi kategoorias – mis on selgelt ainus tõeliselt oluline kategooria. Aitäh selle eest!

Teiseks, ma tahan, et mu elu soundtrack oleks see:


Don’t worry, do your best!
Picnic kibun feel so good!
Sutekina afternoon!

Ja samas vaimus edasi.
Või vähemalt see:

Aga mis siis ikkagi on mu elu soundtrack? Loll küsimus, sellist asja pole olemas.

Tegin ükspäev rabarberikooki. Retsept käib nii:

Kõigepealt soeta poest need koostisosad, mis sa juba varem soetasid, aga miskipärast osaliselt lihtsalt ära sõid ja mistõttu sul pool päeva paha olla oli.
Siis pühi köögipõrand koerakarvadest puhtaks.
Siis pane kõrvaklappidesse Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”, mine aeda rabarberijahile ja tee kook valmis.

Mul käisid lapsed kasvuhoonesse tomateid, kurke ja pipraid istutamas. Siis grillisime ja rääkisime Jaapanist.
Kolm olid üheksandas klassis, üks seitsmendas ja üks kuuendas. Minust poole nooremad või rohkem, kuigi täitsa M-suuruses inimesed.

Ma mõtlesin, et midagi on neil ikka teisiti kui mul ja siis sõnastasin vastused:

1) nad pole nii küünilised kui mina. (Tahtsin siia sulgudesse panna, et once sa hakkad küünikuks, you’ll never go back. Guugeldasin teemat lootuses, et keegi on tulnud parema riimiga välja, aga vastuseks sain vaid erinevaid juhiseid, kuidas loobuda küünilisusest. Tegin omad järeldused.)

2) nad teavad edu valemit peast ja unepealt. (Ma teadsin ka. Aga naljaks lugu, et üks hetk unustad ära ja siis ei tule see sulle enam iial meelde. Nagu poleks kunagi teadnudki.)

Siis oli üks huvitav asi veel. See polnud mu ja nende erinevus. Vastupidi.

3) nad mõtlesid, et neil on hästi kiire ja et nad on juba napilt maha jäämas saavutamise võimalustest.
Kuigi üks oli endale juba väga heal tasemel jaapani keele selgeks õpetanud ja teised ka üpriski. Endal keskkool alles ees.

Jutu mõte, mu noored lugejad, on siin: aega on, te olete suurepärased ja juba palju jõudnud. Mitte üks rong pole veel läinud. Või kui on, siis mingi väike protsent kõikidest – peamiselt need rongid, mis teid Paganiniks pidid sõidutama.
Võtke rahulikult ja tehke asju rõõmuga.

Kui noored teavad edu valemit, siis kolumblased teavad õnne valemit, tuli välja.
Nad käisid meil külas, see oli juba mitu nädalat tagasi. Nii toredad, soojad ja sõbralikud.
Grillisime ja ma ütlesin, et ma tahan teada kõike Kolumbiast.
Nad ütlesid, et avameelne suhtlus kahe esimest korda kohtuva inimese vahel on normaalne. Ma mõtlesin, et Kolumbia sobib mulle. Sest ma ei viitsi teisiti.
Sho ütles pärast: sa küsisid poistelt igasugu põnevaid küsimusi.
Ma vastasin: igavad vestlused on igavad.
See on nüüd mu uus moto.

Kui paar aastat tagasi Apollos “Minu Tokyo” esitlus toimus, siis Susi nautis mu juttu niiviisi.

Avameelne suhtlus võõrastega on minu teema – muidu poleks mu blogi. Pean vahemärkusena ütlema, et kuna ma mingitest asjadest räägin blogis avameelselt, võib ekslik mulje jääda, et ma räägin kõigest. Pole nii.

Küsisin, mille üle nad kolumblastena uhkust tunnevad ja nad ütlesid, et kolumblased on õnnelik rahvas. Vanad ja noored, kõik oskavad olla õnnelikud. Statistika toetab nende väidet.
Nad rääkisid, kuidas nende vanemad on õnnelikud ja vanavanemate silmad säravad ja…

Ma tean, et need on kõik sellised laused, mida vasakult ja paremalt aeg-ajalt kostab. Aga ma olen sel teemal kuidagi tundlik ja poiste juttu kuulates mõtlesin: õnnetu olla on väga kurnav.
Kui on inimesed, kes oskavad olla õnnelikud, siis koka ja korruptsioon on suht teisejärguline teema.

nõudepesumasin ehk naised on vabad

Appiappiappiappiappi me ostsime nõudepesumasina.
Naised on vabad, päriselt vabad! Tööstusrevolutsiooni suurima leiutise abil murdsime me, rikkad valged naised, pesupesu ikkest end juba aastakümneid tagasi välja. 
Aga nõudepesu on vähemalt minu suguvõsa kummitanud 21. sajandi esimeste kümnenditeni välja. 
Ma teen tegelikult korraga nalja ja liiga, sest vähemalt meie kodus on pesemine suht tasakaalukalt Sho ja mu vahel jagunenud. 
Aga nüüd! Naised ja mehed on vabad! 
Vaade koerale basseinist
K ütles, et ta ei saa aru, miks nõudepesumasinat üldse vaja on, tal pole pesemisega mingit probleemi. Aga meil on ja mitte ainult seepärast, et me laisad ja lohakad oleme. Lisaks on meil väga väike boiler, millest jätkub napilt meile kahele õhtul duši all käimiseks. 
Kui õhtul kell kaheksa nõusid pesta, on jama majas. 
Nii jäävad mustad nõud hommikuni ja siis tuleb ärgates astuda kööki, kus heal juhul vaid kraanikauss nõusid täis on. Halvemal juhul ka laua-, pliidi-, ja pesumasinapealsed pinnad. 
Aga nüüd seda muret pole. All is well
Masina valisin nii välja, et meil oli T’ga vaja üht asja ajada, aga pärast oli tal vaja Ülemiste Keskuses teist asja ajada ja ma sõitsin autoga niisama tiiru kaasa enne, kui ta mu koduni tõi. Kuni ta toimetas, vaatasin nõudepesumasinaid. 
Seal oli kohe üks ilus ja sobiv ja müüja vastas mulle lahkelt ja põhjalikult ja andis nõu. (Ennetavalt, tänases postituses tuleb juttu kokku lausa kolmest müüjast, kes olid niiiii abiks, et oh.)
Nii helistasin Shole, et leidsin hoobilt sobiva masina ja kas võin selle kohe ära osta, sest siis ei pea me enam aega ja vaeva sellele kulutama. Sho ütles okei ja järgmisel päeval masin jõudiski. 
Siis oli paar päeva selline situatsioon, nagu hullumaja basseini anekdoodis.
Ma ei tea, miks mulle lapsena hullumaja-anekdoodid meeldisid. 
Aga see lugu on, kuidas hullud hullavad hullumaja värske basseini ääres. Hüppavad peakat ja pommi ja üks ütleb, vaimustunult, et praegu on väga äge, aga kujutate ette, kui veel vesi ka sisse lastakse. 
Lapsepõlves naersin selle peale: ha-ha-ha.
Midagi sellist oli mul nõudepesumasinaga. Paigutasin ta oma kohale, kiitsin kõigile, uurisin seest ja väljast, rõõmustasin. Ainult, et kasutada ei saanud, sest veesüsteemiga ühendamine tundus nii tülikas ja meil Shoga on mõlemal kiired ajad. 
Eile mõtlesin, et aitab ja võtsin asja kätte. Kimasin jalgrattal vastu tuult remondipoodi ja seletasin, et seal, kust praegu tuleb vesi pesumasinasse, peab tulema kaks vett, teine nõudekasse. Ja ära minema peab samuti. 
Ja üks naisterahvas, hästi sõbralik ja vastutulelik ja abivalmis, hakkas igasugustest juppidest kombineerima mulle vajalikku asja. See oli täielik pusle, tükkide otsimine lõpututelt riiulitelt ja siis nende sobitamine, suur peamurdmine. 
Kõik oli tore, aga siis ta küsis: kas sul mehekätt ka kodus on? 
Ütlesin: on, aga… ei noh, muidugi kaks pead on kaks pead, aga…
Ma mõtlesin, et meil siin kahekesi on girl power või midagi. Emantsipeerunud naine ühendab end torude kokku ühendamise abil lahti nõudepesu ikkest. 
Koju läksin rongi- ja rattasõitu kombineerides. Sho oli Tartus eksamil ja pidi hilja jõudma, nii et hakkasin üksi torusid ühendama. Panin kraani paika, aga äravoolutoru suurused ei klappinud. 
Helistasin nüüd poodi ja palusin, et kas ma saan selle lahke naisega rääkida. Aga naist ei olnud enam, oli üks lahke mees, kellele ma siis kõike seletada püüdsin ja seejuures näiteks surmkindlalt väitsin, et meil läheb aiavoolik köögipõranda alt ja sellesse on vaja nõude- ja pesumasin ühendada. 
Õnneks meil siiski aiavoolik installitud pole, selgus hiljem. See on ikka teist sorti voolik. 
Pistsin nüüd taskusse igasugused vahejupid, mis mul juba olemas olid ja need jupid, mis soetasin, aga mis senistega kokku ei läinud ja kombineerisin ratta ja rongiga jälle poodi. 
Seal oli see telefonimees, ka hästi südamlik ja abivalmis. No täitsa lõpp, noh, kui head inimesed. 
MacGyver’i stiilis hakkas pihta jälle suur nuputamine ja uus torujuppide kombineerimine. Soetasin endale veel viis juppi (nii valget, musta, sinist kui metalset karva).
Müüja aga küsis: kas teil mees ka majas on? 
Kuna see oli juba teine kord, siis ei saanud ma asja päris nii jätta ja küsisin sama soojal toonil vastu: aga mida mehel siis rohkem on kui naisel, peale toore jõu? 
Ta: nojah… Kas toruteipi oskate panna? (Ärgem unustagem dialoogi sooja ja lahket tooni.)
Ma: Muidugi oskan! 
Ta: ohoh! 
Siis ta ütles: see on päris keeruline, ma olen pidanud ikka palju harjutama. Ükskord keerasin toru katki selle pärast, et teipi panin valesti. 
Pean ütlema, et olude sunnil ja argumendi huvides ma natuke valetasin müüjale. Tegelikult ma ei olnud kindel, kas ikka oskan toruteipi panna ja kui koju tagasi läksin, siis keerasin torud lahti ja panin teipi uuesti ja korralikumalt. Igaks juhuks. 
Igatahes müüjal hakkas minust natuke kahju (vaene naine, paneb üksi torusid) ja ta seletas mulle täpselt, kuidas need ühendada tuleb ja isegi ühendas poes juba võimalikud jupid ära. 
Ma ei saanud päris rahu ja ütlesin, et no tegelikult mees on majas küll, aga ma ei saa aru, mis mul peaks puudu jääma. 
Ta ütles, soojalt ja imetlevalt: ei, väga huvitav. Haruldane lihtsalt, et mees saadab naise poodi torude järele. 
Ma naeratasin ka soojalt ja mõtlesin: no mida sõnastust. Mees ei saada mind kuhugi. Ise tulin.  
Mul oli juba naljakas, sest see dissonants ajas juhtme kokku.  Südamlik  noormees oli mulle abiks ja suhtles ka nii toredasti. Aga samas olid ta sõnad nii süütult ebaõiglased – nüüd juba nii minu kui ka mu mehe suhtes -, et ma ei teadnud, mida peale hakata. 
Kodus ühendasin kõik jupid, aga mul polnud õiget tööriista, et need ikka täiel jõul kokku suruda ja pidevalt venisid veetilgad torude vahelt läbi. Võtsin jälle lahti, ühendasin jälle, võtsin lahti, ühendasin jälle.
Ma olin nii vihane ja väsinud ja kui Joonas ja K ja S koputasid uksele, siis ma ütlesin, pliiiiiiiiiiis aidake. Joonas tõi vajaliku tööriista (mis tema korrusel end peitis) ja teipis torusid natuke paremini ja keeras need tugevasti kinni. 
Mul oli nagu et aitäh, aga fakkk, noh. 
Kui kõik valmis, astus uksest sisse Sho. Joonas, tööriistad käes ja asjalik nägu peas seisis seal ja ma pidin peaaegu nutma hakkama: Sho, sa ei tea, tegelikult mina, emantsipeerunud naine, tegin kõik ise. Peaaegu kõik!
Täna hommikul panin eilsed mustad nõud, mis spetsiaalselt sellisena tänase suursündmuse tarvis säilitasin, kõik pessu. Ladusin need asjalikult masinasse, valisin programmi. 
Mis ma oma uue vaba ajaga peale võiks hakata?
Mõtlesin: nüüd jääb lihtsalt diivanile potsatada ja hommikust kohvi ja juustuvõileiba nautida. 
Hakkasin võikusid tegema, aga siis: fak, juustunuga on nõudepesumasinas.
Programm kestab veel 2:24 aega. 
Mõistsin, et kõigel on oma head ja vead ja nüsisin endale noaga juustuviilaka.