mikimomendid

Vahepeal leidis aset ajalooline moment, kus koer ja kass panid ninad kokku ja koer liputas saba.

 Miki on nagu pisike armas lapiline nats.
Proovib paremat, siis vasakut käppa.


Edasi pidi ajalugu peaaegu korduma. Kass ulatas arglikult käpa, koer tuli arglikult lähemale, kass sirutas veel hellalt käppa, koer astus veel sammukese lähemale… ja kass andis koerale käpaga vastu nina. 
Asi oleks võinud sõbraliku ninade kohtumisega lõppeda, aga lõppes umbes niiviisi:

meil on telekas

Kassi ja koera suhe on hetkel umbes selline. Koer on armukade ja lisaks solvunud, et kass ta peale pidevalt uriseb. Kass hiilib koera uudistama, aga haihtub iga tema äkilisema liigutuse peale sisinal õhku.
Mul on nüüd kassipoeg ja töötav telekas, nii et ma ei näe põhjust, miks peaksin enam kunagi üldse midagi tegema. 
Telekas on selleks, et Sho saaks uudiseid ja Õnne tänava lugusid vaadates keelt õppida. Peamiselt vaatab ta aga Alo TVd. 
Mina saan oma elamused krimisarjadest, nii et oma elu elamusi pole enam suurt vajagi.
Sarjad mõjuvad mu närvikavale nii hirmus halvasti. Praegu on “Keha kui asitõend” ja mingi zombi-marutaudi teema. See on lihtsalt rõve. Laipade lõikumine ja see muusika.
Telekanalitel on suht ühetaoline sihtgrupp, kelle profiili olen krimisarjade eeskujul kokku pannud:  virelev inimene, kes vajab enne palgapäeva avanssi, et osta Vanishit või kokakoolat.
Üks reklaam oli Shole lausa õpetlik: ahaa, nad imavad niiskust ja lähevad niiviisi sees suuremaks? 
Igakord, kui tössi vajun ja pea mõtetest tühjaks jookseb, tekib hirm, et äkki on dementorid tagasi ja ma olen järgmised mitusada päeva niisugune. Aga siis mõtlen, et tegelikult on kõik hästi. Ind tuleb tagasi. On tulnud ka.
Kas võin süüdistada ilma? Midagi peab süüdistama. 
Ükspäev oli mul 37.1 kraadi palavikku, mis mattis keha & vaimu. Süüdistan seda. 
Hea asi, et olen oma lemmik inimesega abielus. 
Samas, lemmik inimene ostis Jaapanist kaasa selfipulga, nii et ma häbenesin silmad peast. Algul. Pärast tegin palju selfisid. Või vähemalt kavatsen teha. On seal suurt vahet, mõtteroim on toimunud.
Kui lõunaks töölt koju hakkasin tulema, siis Sho saatis sõnumi, et riis ja misosupp on valmis. Sõnum soojendas. Igatahes soojem kui see suvi, eks.
Riisikeetja oli hea ost. Kes tahab riisikeetjat Eestist, see peab ostma multikukkeri. Sama asi. Ainult et tänapäeval ei osta keegi midagi, millel vaid üks funktsioon nagu riisikeetmine. 
Multi peab olema.
Sho – “jaapanlasena” – vajas muidugi midagi tavapärasest kvaliteetsemat. Õiget made-in-japan asja, kus “spetsiaalse aurutehnikaga” jäetakse riisile “isuäratavalt läikiv pealispind” ja what not. 
Ma tulin nüüd telekatoast ära, aga jätsin teleka üksinda tuppa mängima. Sealt kostvad helid ei lase ikka mõelda. Aga miks peaksin teleka kinni lülitama? Allakäigutrepp. 
Kirjutan selle postituse lõpuni ja siis lähen kanaleid klõpsima.

meie Miki

Autor: Kerli
See on meie Miki. 
Saime ta niiviisi: T & J hakkasid ajutiseks koduks tiinele tänavakassile, kes sai viis poega. 
Me Shoga läksime külla. Kaks kollast, üks kolmevärviline, üks pilvekese moodi pehme, üks mustalapiline valge. 
T tutvustas poegi, et kõigil on jaapani nimed. Siis näitas, kuidas valgel moodustub mustadest laikudest miki-hiire kuju. 
Ma ütlesin: aga Jaapanis on Miki tüdruku nimi. 
Nii ristisimegi kassitüdruku ümber Mikiks. 
Tulime koju. Sho küsis: kas me siis ei võtagi kassipoega. Ma ütlesin: tõsiselt või.
Ta ütles: einoh, kui ei võta, siis ei võta…. no hästi siis… 
Nii otsustasime Miki võtta. 
Nati hiljem, kui kassipojad kiipi ja vaktsiini saamas käisid, selgus pommuudis: Miki on hoopis poiss. (Ja üks kollastest kiisudest hoopis tüdruk, haruldus.)
Aeg läks edasi, teised pesakonna kassid olid järjest julgemad ja sõbralikumad, Miki aga järjest memmekam kiisu, kes puges oma metslasest ema selja taha ja õppis temalt inimvihkamist.
Kui lõpuks kolimiseks läks, tuli Mikit oma pool tundi püüda ja ta pani püüdja lõpuks ikka tõsiselt veritsema. Turtsus ja susises ja ma mõtlesin: okou.
Aga me valisime ju Miki ja isegi nime panime. Ja kuidas sa võtad viimasel hetkel hästi käituva kassipoja, kui juba nädalaid on Sho kodus rääkinud Miki see ja Miki teine. 
Nii et mõtlesin: okei, see on meie veterinaarabiprojekt. Kassike vajab kodu. Olgu ta siis sõbralik või mitte. Kui kedagi nunnutada tahame, nunnutame koera. Kassile pakume lihtsalt kodu ja sööki.
Miki tuli koju siis, kui Sho veel Jaapanis oli. Esimesed kolm päeva ta põrnitses mind niiviisi, vihkaval pilgul, ja susises, kui talle natukegi lähenesin: 
Ta ei söönud päevade kaupa mitte midagi, kössitas nurgas, turtsus ja susises isegi mänguasjade peale. Öösel mäugus aga südantlõhestavalt, nii et ma ei saanud üldse magada. Guugeldasin ogaralt palju ja sain teada, et kõik on veel võimalik, aga see võtab terve igaviku aega. 
Aga vist oli neljas päev, kui ta enam mänguasja peale ei sisisenud ja mul õnnestus ta isegi arglikult mängima meelitada.
Arvasin, et esimene samm tehtud ja edasi anname rahulikult aega järgmisteks tibusammudeks, aga mängutuhinas üks hetk mõtlesin, et katsetan ja silitasin teda natuke selle pulgaga, mille otsas pael, mille otsas mänguasi. 
Mikile meeldis see nii õudselt, et ta silmad läksid pahupidi ja ma võtsin julguse rindu ja sujuvalt asendasin pulga enda käega ja siis võtsin ta sülle ja sügasin teda rängalt. Nagu kassiema, tugevasti vastukarva. Ja Miki oli täiesti nõiutud. 
Tema vajadus läheduse järele oli suurem kui inimesehirm, tuli välja. Kuigi ma polnud selles esialgu kindel ja uurisin ega ma kogemata palderjaniga immutatud mänguasja ei ostnud. Põdesin, et uimastasin pisikese kassipoja mingi date rape drug’iga. Aga ei, tavaline mänguasi oli.
Sellest päevast põgenes ta ikka kapi alla, kui ma tuppa astusin, aga kui mänguasja kätte võtsin ja natuke sellega vehkisin, oli ta kohe kapi alt väljas.  
Aga ta oli alati seda nägu, et girl, keda me selle mänguasjarituaaliga petame. Ma tean, et sa tahad mind. Sa tead, et ma tahan sind. 
Nii et kohe võtsin Miki jälle sülle ja sügasin. 
Mikiga võib ükskõik mida teha. Sügada kõhtu, sasida selga, panna ta suht ükskõik mis asendisse ja nurrumasin möirgab ikka.
Sellised lood. 
Kerli tegi eile selliseid pilte:
Muide, mul ja Mikil on suht sama värvi silmad. Ainult mul on pupillid nagu inimesel. 
Ja Sho mõtles välja Miki sümboli:    ・|・

lemmiklaul ja viis kilo riisi

Ma arvan, et “Prayer in C” on fantastiline, need lihtsad ja võimsad sõnad, see meloodia.

J kuulas loo remiksi, mis oli just nagu ka hea, aga dissonants sõnade, muusika ja videopildi vahel oli mulle liig. 
Ei tulnud pähe, et originaal üldse olemas on, aga kui me Sho emaga Shinjuku uues peenes kaubamajas mu nägu maalida lasime, siis hakkas see järsku mängima ja ma kadusin loo sisse.
Eile lennujaamas susserdasin selle endale telefoni ja kuulasin sadu kordi.
Jep, ma lasin end kaubamajas meikida ja kuna nägin seepeale ilus välja, ostsime kõik vajaliku, et trikki kodus korrata. 
Ärinaised lihtsalt vajavad sõjamaalinguid, erinevalt ärimeestest. 
Panin vahepeal Facebook’i pilte üles. Näiteks ühest naudingulisest õhtusöögist
Sõidud Eesti ja Jaapani vahel ajavad mu pea alati sassi. Ma ei oska seda täpsemini kirjeldada, aga lennusõit on nagu mingi pidetu tühjus kahe maa vahel. Ajatu, kohatu, vaakumi moodi. Siis ma vahel ei tea täpselt, mida ma üldse teen või mis ma olen. Segadus, mälestused, mõtted, mured… Muutun nõrgaks ja õrnaks. Surmahirm veel lisaks.
Seekord oli ka nii. Lisaks ei teadnud ma täpselt, miks ma üldse Jaapanisse läksin. Mõtlesin, et Sho teab, aga kui Narita lennujaamas maandusime, siis Sho ütles: miks me siia tulime? Mis me nüüd teeme? 
Need sõnad tulid üllatusena, nii et ajas naerma.
Siis oligi selline päev, et hakkasime otsast mõtlema, mida teha. Lasime kohvrid ees koju saata ja ise sõitsime esiteks Uenosse. Sõime ühes räpakas kohas imelist sushit, nii et meeleliigutus ja pisarake. Läksime poodi riisikeetjaid vaatama.
Pildistasin kõike.
Edasi oleks peaaegu pornokinno läinud (no see lihtsalt oli seal, otse teepeal), aga esiteks kartsin magama jääda ja teiseks kartsin teisi kinokülastajaid. Rõlged räpased pingid, kujutate ette…
Jalutasime hoopis läbi Ueno pargi Uguisudani kanti ja tegime üürikese uinaku teate-küll-mis-hotellis. 
Ajavahega harjumine on lihtsalt väga piinarikas. Nagu alati, ei saanud ma lennukis magada ja kui hommikul maandusime, ähvardas uni maha niita. Aga kui kohe põhku pugeda, siis öösel ei tule und ja ajavahega on veel keerulisem harjuda. 
Hotellis oli hea, maksime kahe tunni eest – järelikult ei saanud liiga kaua tukkuda. Pesta sai ka.
Kokkuvõttes võtsime esimesest päevast maksimumdoosi. Sain aimu, mis on Jaapan inimesele, kes sinna esimest korda ja lühikest aega satub. Põnev, tõesti põnev.
Edasi oli ka tore, aga palju argisem. Kuni Sho, kes kunagi haige pole, grippi jäi ja kaks ööpäeva kõrges palavikus veetis ja ma ridamisi Sho isa salvestatud Eesti-teemalisi dokumentaale vaatasin.
Nüüd ta on terve, pole vaja muretseda. 
Ostsime riisikeetja ja viis kilo riisi. Loodan, et Sho tuleb nädala pärast koju veel viie kiloga, siis on kümme kilo riisi.
Ärge unustage siis seda laulu kuulata, mis linkisin.