lemmiklaul ja viis kilo riisi

Ma arvan, et “Prayer in C” on fantastiline, need lihtsad ja võimsad sõnad, see meloodia.

J kuulas loo remiksi, mis oli just nagu ka hea, aga dissonants sõnade, muusika ja videopildi vahel oli mulle liig. 
Ei tulnud pähe, et originaal üldse olemas on, aga kui me Sho emaga Shinjuku uues peenes kaubamajas mu nägu maalida lasime, siis hakkas see järsku mängima ja ma kadusin loo sisse.
Eile lennujaamas susserdasin selle endale telefoni ja kuulasin sadu kordi.
Jep, ma lasin end kaubamajas meikida ja kuna nägin seepeale ilus välja, ostsime kõik vajaliku, et trikki kodus korrata. 
Ärinaised lihtsalt vajavad sõjamaalinguid, erinevalt ärimeestest. 
Panin vahepeal Facebook’i pilte üles. Näiteks ühest naudingulisest õhtusöögist
Sõidud Eesti ja Jaapani vahel ajavad mu pea alati sassi. Ma ei oska seda täpsemini kirjeldada, aga lennusõit on nagu mingi pidetu tühjus kahe maa vahel. Ajatu, kohatu, vaakumi moodi. Siis ma vahel ei tea täpselt, mida ma üldse teen või mis ma olen. Segadus, mälestused, mõtted, mured… Muutun nõrgaks ja õrnaks. Surmahirm veel lisaks.
Seekord oli ka nii. Lisaks ei teadnud ma täpselt, miks ma üldse Jaapanisse läksin. Mõtlesin, et Sho teab, aga kui Narita lennujaamas maandusime, siis Sho ütles: miks me siia tulime? Mis me nüüd teeme? 
Need sõnad tulid üllatusena, nii et ajas naerma.
Siis oligi selline päev, et hakkasime otsast mõtlema, mida teha. Lasime kohvrid ees koju saata ja ise sõitsime esiteks Uenosse. Sõime ühes räpakas kohas imelist sushit, nii et meeleliigutus ja pisarake. Läksime poodi riisikeetjaid vaatama.
Pildistasin kõike.
Edasi oleks peaaegu pornokinno läinud (no see lihtsalt oli seal, otse teepeal), aga esiteks kartsin magama jääda ja teiseks kartsin teisi kinokülastajaid. Rõlged räpased pingid, kujutate ette…
Jalutasime hoopis läbi Ueno pargi Uguisudani kanti ja tegime üürikese uinaku teate-küll-mis-hotellis. 
Ajavahega harjumine on lihtsalt väga piinarikas. Nagu alati, ei saanud ma lennukis magada ja kui hommikul maandusime, ähvardas uni maha niita. Aga kui kohe põhku pugeda, siis öösel ei tule und ja ajavahega on veel keerulisem harjuda. 
Hotellis oli hea, maksime kahe tunni eest – järelikult ei saanud liiga kaua tukkuda. Pesta sai ka.
Kokkuvõttes võtsime esimesest päevast maksimumdoosi. Sain aimu, mis on Jaapan inimesele, kes sinna esimest korda ja lühikest aega satub. Põnev, tõesti põnev.
Edasi oli ka tore, aga palju argisem. Kuni Sho, kes kunagi haige pole, grippi jäi ja kaks ööpäeva kõrges palavikus veetis ja ma ridamisi Sho isa salvestatud Eesti-teemalisi dokumentaale vaatasin.
Nüüd ta on terve, pole vaja muretseda. 
Ostsime riisikeetja ja viis kilo riisi. Loodan, et Sho tuleb nädala pärast koju veel viie kiloga, siis on kümme kilo riisi.
Ärge unustage siis seda laulu kuulata, mis linkisin. 

2 thoughts on “lemmiklaul ja viis kilo riisi

  1. Tere! Lõpetasin täna Sinu “Minu Tōkyō” lugemise ja tänan Sind väga hästi õnnestunud raamatu eest. Paeluvalt kirjutatud, põnev lugeda. Tunda on, et neid inimesi, kellest kirjutad, ja seda maad väga austad ja armastad. Olen ka Su blogi juba ammu lugenud. Suur aitäh, et oma mõtteid jagad ja kirjuta veel kindlasti mõni raamat. Soovin Sulle edu, jäädes Su anonüümseks lugejaks.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s