kristlik telekanal, igapäevane islam ja kohtumine

Sho ei luba mul kristlikke telekanaleid vaadata. Ütleb, et see pole minusugustele mõeldud ja mu süda muutub pisikeseks ja räpaseks, kui niiviisi, ülalt alla ja muigega neid kanaleid vaatan. 
Aga ma ei muiga ega kommenteeri ega midagi.
Lisaks sellele, et ta kristliku televisiooni hügieeni eest hoolitseb, on tal viimasel ajal keeratava korgiga väike pakk piima kotis kaasas, et Eestimaist piimatootmist toetada.

Aga need telekanalid. Algul ma olin üllatunud, pehmelt öeldes. Aga nüüd ma isegi ei puista mingeid süngeid kommentaare. Vaikselt istun ja vaatan kristlikke saateid. Õpin igapäevakristluse kohta.
Endast välja läksin ainult ühe korra. Siis, kui teadlane seletas teaduslikult, miks planeet Maa on 6000 aastat vana. Ta kasutas seejuures igasugu teaduslikke sõnu nagu “geenid”. 
Ma mõtlesin: see on sülitamine inimmõistuse & kogu me tsivilisatsiooni peale.
Aga viimati vaatasin intervjuud poisiga, kes sai üle rasketest sõltuvustest ja uuesti järjele Lootuse külas. See oli liigutav intervjuu. 
Tegelikult puutusin hiljuti islamiusuga ka kokku. Laupäeval läksime Sho koolikaaslaste söömapeole. Üks hetk tuli välja, et kolm neist on moslemid ja me tähistame õhtusöögiga midagi islamiusu vaimus. 
Nad küsisid, kas ma tean, mida täpselt ja ma vastasin natuke liiga kergel toonil, et praegu surid jälle sajad inimesed Mekas, et äkki midagi sellega seoses. 
Ühe kuti ema on just palverännakul ja igasugused surmauudised Mekast viskavad ta südame kurku. 
Palusin, et nad räägiks mulle islamist. Nad alustasid kaitsekõnega terrorismi teemal, et see pole religioon, vaid poliitika jne ja ma ütlesin, et ma saan aru, aga rääkige mulle igapäevaislamist. 
Siis nad rääkisid, mis on see islam, mida nende vanemad neile õpetasid. Viis sammast ja siis mõned asjad, mida peab ja mida ei tohi ja siis veel mõned põhilised väärtused.
Ma ei küsinud kiuslikke küsimusi ja naljakas, et India poiss sai sellest aru. Lõpuks ta ütles: ma tean, et sa oleks võinud mu jutust siit ja sealt kinni haarata, aga ei teinud seda. Ta tänas mind, et lahke olin.
Ainult paar torkivat küsimust esitasin. Näiteks ei tohiks olla abielueelseid suhteid, aga Türgi poiss oli enne maininud oma tüdruksõpra. 
Sellel teemal arutledes jõudsid nad järeldusele, et esiteks on islam jumala ja inimese isiklik suhe, ei ole kellegi kolmanda asi, kas inimene palvetab viis korda päevas ja hoidub alkoholist. 
Küll aga on tõenäoline, leidis üks, et selle seltskonnas mitte keegi paradiisi ei jõua.
Seltskonnas oli lisaks Türgi ja India moslemitele (Indias on moslemid vähemuses) ka paar hindut, üks oli Bangladeshist (kus muuseas enamus on moslemid) ja tema esitas mulle huvitavas vaimus küsimuse. 
Ta küsis: ütleme, kui sa oled abielus ja kui sulle hakkab meeldima teine mees, mis sa selles suhtes siis ette võtad? 
Selline lahtise otsaga küsimus.
Näha oli, et seda teemat on nad omavahel ehk varemgi arutanud ja et hinduismi vaimus kasvatatud tüdruk peab meid, kristlasi, moraalseteks värdjateks. 
Ma seletasin, et nii kehvasti need lood siin ei ole. Tegu on moraalselt keerulise oluorraga, mis lõpuks tuleb igaühel ise lahendada, aga lihtsustatult on õige vastus kristlase jaoks muidugi abikaasa juurde jäämine. 
Nad noogutasid, et ahaa, siis see on ikka samamoodi kui meil.
Aga siis ma ütlesin, et ma pole kristlane ega midagi ja see lõi kõik pahviks. Asi tuli neile säärase ootamatusena, et nad ei osanud minu uskmatuse kallale asudagi. 
Moslemi poiss, kes oli valmistunud ette argumendid islami kasuks ja piibli kahjuks, ütles mulle alustuseks: “Kuidas ma ka ei vaataks, ma näen sind kristlasena…” ja siis esitas ikka oma argumendid ära.
Aga see ei paisunud suureks vaidluseks, sest mul polnudki nagu midagi kaitsta. Küll aga osutasin mõnele eksiarvamusele kristluse suhtes. Alustasin, “kui ma oleksin kristlane, siis ma tõenäoliselt vastaks sulle praegu nii…”.  
Miks ma seda siin niiviisi pisteliselt kajastan… No seepärast, et me ühisest õhtusöögist tuli lausa anekdootlikult lihtsakoelises vormis välja, kuidas inimesed üksteise kohta mitte midagi ei tea, aga teadmiselünga täidavad müüdiga.
Nii palju erinevaid inimesi on maailmas, man. Kuidas inimaju küll kõikide nende eri- ja omapärade ja erandite ja eristustega toime peaks tulema. 
See oli maitsev õhtusöök ja tore seltskond ja vestlus. 
Jalutasin reede õhtul koeraga. Tõeliselt rammestunud tunne oli, sest kurnav töönädal oli seljataga ja olin sellele just oodatud punkti pannud varaõhtuse uinakuga. Ärgates sundis Lonni mu õue.
Jalutasin Lonniga ja kuulasin muusikat, Melody Gardot’ lugu “Preacherman“.
Tee ääres pühkis vanaproua tasakesi lehti kokku. 
Ütlesin: jõudu tööle!
Ma ei mäleta, millal ma viimati seda suurepärast fraasi kasutasin.
Ta naeratas ja vastas: jõudu tarvis, aitäh.
Kiire reaktsioon, täpselt õige vastus ja ilus naeratus.
Isa sõnu kasutades: tundus, et kohtumine toimus. 

Ülemine pilt on selles mõttes ebaõiglane, et koer tõenäoliselt ei aima, et kass ta peal lösutab. Küll aga just praegu limpsis kass pikalt ja põhjalikult Lonni koonu. Koer ärkas selle peale üles, aga kannatas tublisti. Kui kass limpsimise lõpetas, lasi koer kuuldavale vaid sügava ohke.
Alumisel pildil magab Miki nii armsasti ja ta on nii pehme.

suhte proovile panemine

Mul on pisike blogikriis. Nagu need ikka tulevad ja lähevad. Eriti ebaviisakas on lugejaid nende kriiside detailidega vaevata, aga teatav mõnu on selles ka. 
Viimasel ajal on olnud kiire ja siis pole peas ka seda vaba ruumi, mis laseks kirjutada nii, et mul oleks mõnus ja lugejal ka. 
Võin ju rääkida lõputult, millega kass või koer jälle hakkama said (näiteks lugesin üleeile Sho sõnumit: kass kukkus vetsupotti, aga kõik on korras), aga no keda huvitab.  
Ükspäev üks lugeja kommenteeris: sa oled imbetsill. 
Ma mõtlesin: ise sa oled imbetsill. 
Kustutasin kommentaari ära, sest kamoon. Suhe blogilugeja kui nähtusega sai sel momendil küll taas proovile pandud. 
Ajastus oli sitt, niigi olid blogimise suhtes karmid küsimused õhus, eksole.
Võin rääkida kurkidest ja tomatitest, kartulitest, kassist, koerast – peaasi, et kallis lugeja mind imbetsilliks ei sõimaks.
Aga võtan riski ja räägin sellest, millega mu kaasa tegeleb. Ülikool algas uue hooga. Teine õppeaasta on vähe põnevam kui esimene oli. Näiteks on tal viimasel ajal umbes sellised kodutööd antud, et surfa dark web‘is ja hangi õppejõule kanget narkootikumi ja lapspornot. (Ma praegu pisut liialdan.)
Satub kodutööd tehes mingite varastatud krediitkaartide turgudele. Nii ja naa mitu bitcoini. 
Tema saab interneti võimalustesst ja õudustest järjest teadlikumaks, samal ajal kui mina siinsamas  tegelen tõsise küberõõnestustööga. 
Täna tegin endale enam-vähem puhkepäeva. Ok, tegin tööd suht palju, aga kõik koduseinte vahel. Homme on niikuinii tööpäev, pühapäev on puhkepäev ja siis järgmised kuus päeva on suht tihedad tööpäevad.
Veel nati tagasi elasin sellist elu, et kui ühe päeva tegin tööd, siis oli elementaarne, et järgmine on puhkepäev, hehe. Viimasel ajal nii ei õnnestu. 
Tööasjus puutusin vahepeal kokku Jaapani aia eksperdiga. Sellisega, kes viimased kolmsada aastat selle valdkonnaga tegeleb ja kes rääkis muuseas, mis kõik Kadrioru omas valesti on. Kivid on paigutatud üksteisest liiga kaugele, nad on nii üksikud. Jaapani aed seisneb jalutamisrõõmus, aga jalutamisrõõm algab jalataldadest, aga teerajad on konarlikud… Ja nii edasi.
Meil on muide Kadriorus kontor. See on mõnus. 
Selles mõttes läheb hästi.
Aga kuidas hing elab? nagu J pisikesena küsis. 
Maitea, ma muutun järjest küünilisemaks, ühest küljest, ja teisalt järjest ülbemaks. 
Arvan õudselt halvasti inimesest kui sellisest, aga samas on nagu mingi lootus ja rõõm ja põnevus mõne konkreetse inimese – oleviku, mineviku või tuleviku suurkuju ja mõne sõbra osas. 
See oli lõik, mida lugeda on tõenäoliselt tõeline piin. Seepärast ma blogi osas muret tunnengi, et kes tahaks küünilise ja ülbe inimese blogi lugeda. 
Aga kass on nii pehme! 
September on meil tähtpäevade kuu. Näiteks 2. septembril möödus kaheksa aastat me tutvumisest ja neli aastat abielu registreerimisest. Mõlemad päevad oleks nagu äsja olnud ja kõik on alles ees. 
Naljakas, et kogu selle aja jooksul olen oodanud suhet proovile panevaid asju, kuid midagi sellist pole justkui toimunud. Aga siis mõtled, et tegelikult on väga palju toimunud, aga ma pole seda üldse niiviisi, proovile panevana tajunud.  Hoopis, et aivai kui lihtsalt meil need  seitse ja pool algusaastat läinud on ja kõik, kogu raskus, on alles ees.
Olgem ausad, mul on selles osas tegelikult ju õigus. Vahel kujutan ette, kuidas ma olen Sho surivoodil või tema minu surivoodil ja me peame igaveseks hüvasti jätma. Vot see paneks suhte proovile. 

muusika ja sõnad

Selline lehm me kodujaamas.

Tänane põhiküsimus on, miks ma ei teadnud varem midagi Benjamin Clementine’ist, Melody Gardot’st, Ibeyist ega Ain Angerist.

Nemesis & London, It Gonna Come, River – millised hääled, millised näod, millised elulood ja mis muusika. Mu naudingukauss on jälle täis.

Kui Melody laulab, et
nothin’ good comes from nothin’ 
nothin’ comes from nothin’ good 
why you spend the whole day bluffin’ 
come on man do what you should 
ja nii edasi, siis ma mõtlen: tõepoolest, what you say when you say nothin’…

Ain Anger on terve eraldi teema. Täiesti fantastiline, ma käisin ükspäev ooperis. Esimest korda oma täiskasvanu-aastatel.
I kutsus mu deidile. Esiteks õhtustasime Komeedis ja seejärel läksime Gounod’ Fausti vaatama.

Estoniasse sisenedes mõtlesin, et no vähemalt võib kindel olla, et see on põnevam kui no teater. No’d olen õppinud taluma nii kaua, kuni see ka põnevaks osutub. Küllap mingi positiivse killukese ooperist endale ikka leian.
Kolm tundi hiljem Estoniast väljudes mõtlesin: kui see ongi ooper, siis palun mulle igapäevaselt. See oli kaasahaarav ja võimas. Aga eriti Ain Anger, Mefisto-saatan.
Publik trampis jalgu ja huilgas.

Selline kogemus.

Me kass tõmbab me koera pidevalt rollimängudesse. Teema on tavaliselt “kui oleks sõda ja ma su silmad välja peaks kratsima, siis ma kõigepealt hüppaks niiviisi, siis lajataks sulle ühe käpaga nõnda ja siis teise käpaga umbes nii ja siis põgeneksin.” Koer talub teda tublisti.

Täna käisin viimase korra psühholoogiga kohtumas. Soovitan soojalt kõikidele. Selles on mingi salapärane hea.

Eile sain arvutisse täiesti kohutava viiruse ja siis Sho-mu-kangelane tegi seda, mida ta oskab hästi: eemaldas viiruse ja teatas, et pehmelt öeldes pole see arvuti turvaline. Kavatsen endale nüüd turvalise arvuti hankida.