Aga ma ei muiga ega kommenteeri ega midagi.
Lisaks sellele, et ta kristliku televisiooni hügieeni eest hoolitseb, on tal viimasel ajal keeratava korgiga väike pakk piima kotis kaasas, et Eestimaist piimatootmist toetada.

Aga need telekanalid. Algul ma olin üllatunud, pehmelt öeldes. Aga nüüd ma isegi ei puista mingeid süngeid kommentaare. Vaikselt istun ja vaatan kristlikke saateid. Õpin igapäevakristluse kohta.
Endast välja läksin ainult ühe korra. Siis, kui teadlane seletas teaduslikult, miks planeet Maa on 6000 aastat vana. Ta kasutas seejuures igasugu teaduslikke sõnu nagu “geenid”. 

Ma mõtlesin: see on sülitamine inimmõistuse & kogu me tsivilisatsiooni peale.

Aga viimati vaatasin intervjuud poisiga, kes sai üle rasketest sõltuvustest ja uuesti järjele Lootuse külas. See oli liigutav intervjuu. 

Tegelikult puutusin hiljuti islamiusuga ka kokku. Laupäeval läksime Sho koolikaaslaste söömapeole. Üks hetk tuli välja, et kolm neist on moslemid ja me tähistame õhtusöögiga midagi islamiusu vaimus. 

Nad küsisid, kas ma tean, mida täpselt ja ma vastasin natuke liiga kergel toonil, et praegu surid jälle sajad inimesed Mekas, et äkki midagi sellega seoses. 

Ühe kuti ema on just palverännakul ja igasugused surmauudised Mekast viskavad ta südame kurku. 

Palusin, et nad räägiks mulle islamist. Nad alustasid kaitsekõnega terrorismi teemal, et see pole religioon, vaid poliitika jne ja ma ütlesin, et ma saan aru, aga rääkige mulle igapäevaislamist. 

Siis nad rääkisid, mis on see islam, mida nende vanemad neile õpetasid. Viis sammast ja siis mõned asjad, mida peab ja mida ei tohi ja siis veel mõned põhilised väärtused.

Ma ei küsinud kiuslikke küsimusi ja naljakas, et India poiss sai sellest aru. Lõpuks ta ütles: ma tean, et sa oleks võinud mu jutust siit ja sealt kinni haarata, aga ei teinud seda. Ta tänas mind, et lahke olin.

Ainult paar torkivat küsimust esitasin. Näiteks ei tohiks olla abielueelseid suhteid, aga Türgi poiss oli enne maininud oma tüdruksõpra. 

Sellel teemal arutledes jõudsid nad järeldusele, et esiteks on islam jumala ja inimese isiklik suhe, ei ole kellegi kolmanda asi, kas inimene palvetab viis korda päevas ja hoidub alkoholist. 

Küll aga on tõenäoline, leidis üks, et selle seltskonnas mitte keegi paradiisi ei jõua.

Seltskonnas oli lisaks Türgi ja India moslemitele (Indias on moslemid vähemuses) ka paar hindut, üks oli Bangladeshist (kus muuseas enamus on moslemid) ja tema esitas mulle huvitavas vaimus küsimuse. 

Ta küsis: ütleme, kui sa oled abielus ja kui sulle hakkab meeldima teine mees, mis sa selles suhtes siis ette võtad? 

Selline lahtise otsaga küsimus.

Näha oli, et seda teemat on nad omavahel ehk varemgi arutanud ja et hinduismi vaimus kasvatatud tüdruk peab meid, kristlasi, moraalseteks värdjateks. 

Ma seletasin, et nii kehvasti need lood siin ei ole. Tegu on moraalselt keerulise oluorraga, mis lõpuks tuleb igaühel ise lahendada, aga lihtsustatult on õige vastus kristlase jaoks muidugi abikaasa juurde jäämine. 

Nad noogutasid, et ahaa, siis see on ikka samamoodi kui meil.

Aga siis ma ütlesin, et ma pole kristlane ega midagi ja see lõi kõik pahviks. Asi tuli neile säärase ootamatusena, et nad ei osanud minu uskmatuse kallale asudagi. 

Moslemi poiss, kes oli valmistunud ette argumendid islami kasuks ja piibli kahjuks, ütles mulle alustuseks: “Kuidas ma ka ei vaataks, ma näen sind kristlasena…” ja siis esitas ikka oma argumendid ära.
Aga see ei paisunud suureks vaidluseks, sest mul polnudki nagu midagi kaitsta. Küll aga osutasin mõnele eksiarvamusele kristluse suhtes. Alustasin, “kui ma oleksin kristlane, siis ma tõenäoliselt vastaks sulle praegu nii…”.  

Miks ma seda siin niiviisi pisteliselt kajastan… No seepärast, et me ühisest õhtusöögist tuli lausa anekdootlikult lihtsakoelises vormis välja, kuidas inimesed üksteise kohta mitte midagi ei tea, aga teadmiselünga täidavad müüdiga.
Nii palju erinevaid inimesi on maailmas, man. Kuidas inimaju küll kõikide nende eri- ja omapärade ja erandite ja eristustega toime peaks tulema. 

See oli maitsev õhtusöök ja tore seltskond ja vestlus. 

Jalutasin reede õhtul koeraga. Tõeliselt rammestunud tunne oli, sest kurnav töönädal oli seljataga ja olin sellele just oodatud punkti pannud varaõhtuse uinakuga. Ärgates sundis Lonni mu õue.

Jalutasin Lonniga ja kuulasin muusikat, Melody Gardot’ lugu “Preacherman“.

Tee ääres pühkis vanaproua tasakesi lehti kokku. 

Ütlesin: jõudu tööle!
Ma ei mäleta, millal ma viimati seda suurepärast fraasi kasutasin.

Ta naeratas ja vastas: jõudu tarvis, aitäh.

Kiire reaktsioon, täpselt õige vastus ja ilus naeratus.
Isa sõnu kasutades: tundus, et kohtumine toimus.