Mul on pisike blogikriis. Nagu need ikka tulevad ja lähevad. Eriti ebaviisakas on lugejaid nende kriiside detailidega vaevata, aga teatav mõnu on selles ka. Viimasel ajal on olnud kiire ja siis pole peas ka seda vaba ruumi, mis laseks kirjutada nii, et mul oleks mõnus ja lugejal ka.
Võin ju rääkida lõputult, millega kass või koer jälle hakkama said (näiteks lugesin üleeile Sho sõnumit: kass kukkus vetsupotti, aga kõik on korras), aga no keda huvitab.
Ükspäev üks lugeja kommenteeris: sa oled imbetsill.
Ma mõtlesin: ise sa oled imbetsill.
Kustutasin kommentaari ära, sest kamoon. Suhe blogilugeja kui nähtusega sai sel momendil küll taas proovile pandud.
Ajastus oli sitt, niigi olid blogimise suhtes karmid küsimused õhus, eksole.
Võin rääkida kurkidest ja tomatitest, kartulitest, kassist, koerast – peaasi, et kallis lugeja mind imbetsilliks ei sõimaks.
Aga võtan riski ja räägin sellest, millega mu kaasa tegeleb. Ülikool algas uue hooga. Teine õppeaasta on vähe põnevam kui esimene oli. Näiteks on tal viimasel ajal umbes sellised kodutööd antud, et surfa dark web‘is ja hangi õppejõule kanget narkootikumi ja lapspornot. (Ma praegu pisut liialdan.)
Satub kodutööd tehes mingite varastatud krediitkaartide turgudele. Nii ja naa mitu bitcoini.
Tema saab interneti võimalustesst ja õudustest järjest teadlikumaks, samal ajal kui mina siinsamas tegelen tõsise küberõõnestustööga.
Täna tegin endale enam-vähem puhkepäeva. Ok, tegin tööd suht palju, aga kõik koduseinte vahel. Homme on niikuinii tööpäev, pühapäev on puhkepäev ja siis järgmised kuus päeva on suht tihedad tööpäevad.
Veel nati tagasi elasin sellist elu, et kui ühe päeva tegin tööd, siis oli elementaarne, et järgmine on puhkepäev, hehe. Viimasel ajal nii ei õnnestu.
Tööasjus puutusin vahepeal kokku Jaapani aia eksperdiga. Sellisega, kes viimased kolmsada aastat selle valdkonnaga tegeleb ja kes rääkis muuseas, mis kõik Kadrioru omas valesti on. Kivid on paigutatud üksteisest liiga kaugele, nad on nii üksikud. Jaapani aed seisneb jalutamisrõõmus, aga jalutamisrõõm algab jalataldadest, aga teerajad on konarlikud… Ja nii edasi.
Meil on muide Kadriorus kontor. See on mõnus.
Selles mõttes läheb hästi.
Aga kuidas hing elab? nagu J pisikesena küsis.
Maitea, ma muutun järjest küünilisemaks, ühest küljest, ja teisalt järjest ülbemaks.
Arvan õudselt halvasti inimesest kui sellisest, aga samas on nagu mingi lootus ja rõõm ja põnevus mõne konkreetse inimese – oleviku, mineviku või tuleviku suurkuju ja mõne sõbra osas.
See oli lõik, mida lugeda on tõenäoliselt tõeline piin. Seepärast ma blogi osas muret tunnengi, et kes tahaks küünilise ja ülbe inimese blogi lugeda.
Aga kass on nii pehme!
September on meil tähtpäevade kuu. Näiteks 2. septembril möödus kaheksa aastat me tutvumisest ja neli aastat abielu registreerimisest. Mõlemad päevad oleks nagu äsja olnud ja kõik on alles ees.
Naljakas, et kogu selle aja jooksul olen oodanud suhet proovile panevaid asju, kuid midagi sellist pole justkui toimunud. Aga siis mõtled, et tegelikult on väga palju toimunud, aga ma pole seda üldse niiviisi, proovile panevana tajunud. Hoopis, et aivai kui lihtsalt meil need seitse ja pool algusaastat läinud on ja kõik, kogu raskus, on alles ees.
Olgem ausad, mul on selles osas tegelikult ju õigus. Vahel kujutan ette, kuidas ma olen Sho surivoodil või tema minu surivoodil ja me peame igaveseks hüvasti jätma. Vot see paneks suhte proovile.
maarjablogi.com 
Mh, mis küüniline? ja ülbe?Midagi nii ilusat, nagu selle postituse viimane lõik, pole ammu lugenud. Päriselt. Aitäh 🙂
LikeLike
Oi, aitäh sulle hoopis 😀
LikeLike
Saadan siit üle ookeani ühe suure kalli 🙂 Ma siin olen ainult vaikne lugeja olnud, teen siis nüüd suu lahti. Eks neid madalhetki blogimises tule ikka ette, eriti kui mõni tarkpea midagi tarka oskab öelda. Sina aga jätka just nõnda, kuis sul endale meeldib. Sest see siin on SINU “maailm”. Mis on täis suurt õnne sellise hea partneri näol, keda näed enda kõrval elu lõpuni!
LikeLike
Aitäh kalli eest 🙂
LikeLike
Sinu blogi on siis ka huvitav ja paeluv lugeda, kui oled küüniline, ülbe ning mõtled hoopis teisiti kui mina. Isegi kui sa ei blogi, on ikka hea teada, et oled ja elad kuskil. Lihtsalt pane edasi ja tee oma asja, onju! Või ära tee ja pane, see on ka valikus. Lisaks veel vahepealsed variandid. Isegi üldse ei pea valima midagi 🙂
LikeLike
Hehe, küll sa oled kõikelubav 😀
LikeLike
Mul oli hirmus lahke meeleolu sel päeval. 😀
LikeLike
Päevad ei ole vennad :p
LikeLike