vestlusõhtu

Jõudsin lõpuni Charles Andersoni loengusarja Political, Economic and Social Thought kuulamisega. K soovitas seda mulle juba ammu, aga see on pikk, terve 1985. aasta jagu loenguid, nii et lõpetasin alles nüüd. 
Räägib aegade algusest kuni 20. sajandini, milline on (Lääne mõtteloo erinevates etappides) maailm, milline on inimene ja sellest tulenevalt, kuidas peaks valitsema ja ühiskonda korraldama. 
Omast ajast on raske mõelda, kui distantsi pole. Nii oli viimane loeng selline, et kujutame ette, et on 22. sajand ja kusagil Hiinas või Brasiilias peab õppejõud loengut 20. sajandi Ameerika tsivilisatsioonist. 
Loodusmuuseumi siseaed on väga jaapanipärane.
Ikka samad punktid, et milline on maailm, milline inimene ja milline seepärast peaks olema ühiskond. Huvitav ja hariv, soovitan. 
Nüüd võtsin ette James Sheehani 2008. aasta loengusarja History of the International System, kus ta kasutab mõnusat väljendit vägivalla eksportija
Näiteks lauses: “Euroopa oli 19. sajandil võrdlemisi rahulik piirkond, aga see-eest oli ta suurim vägivalla eksportija.” 
Aga tulles tagasi lokaalsetele teemadele, siis Sho sai eile Valdeku sauna kodulehelt teada, et pensionärid maksavad saunapileti eest vaid 2 eurot. Te oleks pidanud Sho nägu nägema, kui talle jõudis kohale, et ta on tõenäoliselt ainuke inimene, kes iga kord nende kassasse 4 eurot toob.
Lõpetuseks, ma sõidan teisipäeval Tartusse ja tagasi. Kell 18 toimub Tartu Linnaraamatukogu 4. korrusel vestlusõhtu “Minu Tokyo” autoriga. Kutsun teid osalema!

kogemused, kohad ja kohalikud

Kaotasin eile D-terminali või Viru Keskuse kandis 25 eurot. Ühe roheka ümbriku sees on. Pakun leidjale vaevatasu 25 eurot. 

Ütlen nii ja tunnen end jälle olukorra peremehena.
Kusjuures täna jätsin oma rahakoti Sõõrikukohviku toolile. Kümmekond minutit ootas see mind seal.

Sho eesti keele sõnavaras on vähemalt kaks ajastuspetsiifilist sõna. Üks on “pagulane”. Õigemini ta kasutab omastavat vormi, räägib pagulase-pagulase.
Paljudel eesti keele õppijatel jääb omastav kääne kõigepealt meelde, eriti jaapanlastel, küllap seepärast, et see lõpeb täishäälikuga.

Teine sõna on OÜtamine.
Mina olen tõsine OÜtaja, võib-olla mitte selle sõna maksuameti sõnastiku tähenduses, aga mul on nüüdseks kolm OÜ’d ja üks MTÜ. Silm ka ei pilgu.

 Mõtlesin isegi mõistatuse välja: mõista-mõista, mis on üks T, üks Ü, kolm O’d, neli Ü’d? – Maarja!

Sho tegi laupäeval mitu purki õunamoosi ja siis läks sauna.

Lehed muudkui langevad. Eelmisel aastal oli kõikidel naabritel patakas punaseid kilekotte, millesse lehti pakkida. Sho tahtis meile ka, tookord vandudes, et järgmisel aastal kindlasti hangime punased kotid.
Nüüd on jälle kilekotiaasta käes. Kust kilekotte saab, küsisin. 
Sho ütles, üks hetk, ma vaatan Nõmme Sõnumitest. 
Sirvis telefonis lehte (võimalik, et NS on tal kiirvalikutes), ütles, et Nõmme Kultuurikeskusel on 70. juubel, aga kilekottide kohta pole praegu midagi kirjas.
Sho on kohalik.
Eelmisel nädalal käisin ühes Lasnamäe koolis Jaapanist rääkimas. Tagasi kooli. 
Ütlesin Shole, et lähen sinna kooli. Sho ütles, aa, see on seal. Kena kant, kena kant.

Miks ta seda teab…
Tegelikult ta suvel käis vahepeal üksinda rattaga tiirutamas. Vahel helistasin, kus sa oled. Siis vastas, olen Põhja-Tallinnas, olen Sakus, olen Lasnamäel…

Ükspäev käis K külas ja ma rääkisin talle, kuidas Sho teab paremini kui mina, kus mis asub, näiteks see Lasnamäe kool. Siis Sho lisas, et jah, selle kooli kandis on üks tuletorn ja… 
Lasnamäel? Tuletorn? 
Sho: jah, kaks tuletorni tegelikult.
Me K’ga võtsime hetke, et šokist toibuda. 
K ütles: mina eestlasena ütlen, et Lasnamäel EI OLE tuletorne. 
Sho: on! on! Selleks, et laevad Tallinna lahte saaks, on Lasnamäel kaks tuletorni. 
K: aga mina… eestlasena… 
Ok, nali naljaks.
Õpin ja kogen. Mul on nii huvitavad tööd. Päevasel ajal mõtlen, et vau, nii palju uut ja huvitavat valdkondadest, millega arvasin, et mitte kunagi kokku ei puutu. Öösiti jälle närin küüsi, et kas olen hull, et ma need asjad kõik ette olen võtnud.
Ja siis veel, et kuigi entusiastlikult sebin kõiki neid asju, siis tegelikult tean, et mitte millelgi pole mõtet ja ma olen universumi mõttes kasutu tolmukübe, kes elab vaid sekundi ja kelle probleemid pole igaviku taustal isegi naeruturtsatust väärt.

Nüüd ma sebin aga ringi, nagu kõigel oleks mõte. Olen elevil ja mõtlen, et vot kui tore ja kui põnev ja kui see ja teine eesmärk täituks, küll siis oleksin rahuldatud.
Aga samas tean koguaeg, et depressiooni-Maarjal on tegelikult õigus. Et see tolmukübe on rohkem reaalsus kui mingid eesmärgid ja mingi rahuldus. Aga miks ma siis sebin?
Selline dissonants. Ma sõnastasin probleemi hiljuti K’ga tsättides, aga see on olnud juba kuude kaupa niiviisi ja ma ei suuda asja lahti hammustada.

Ühe uue täiesti teist liiki kogemuse korraldas Joonas. Ta laenutas sõbralt need prillid, millega saab mängida arvutimänge nii, et sa ise oled mängus sees. Siis me proovisime esiteks üht sellist, kus sa oled roboti sees kõrbes ja otsid teisi roboteid ja tulistad. Päris hull, vaatad alla, siis näed enda keha, mis pole enda keha. Vaatad selja taha, näed kokpiti sisu.

Siis proovisime ameerika mägede mängu. See oli klassikaliselt hullumeelne. Istun tavalisel toolil Joonase arvuti taga, aga hoian kümne küünega sellest kinni, et kujuteldav gravitatsioon mind toolilt maha ei paiskaks. Pärast oli süda paha.

Aga see, mis tõsiselt kummitama jäi, oli mitte mäng, aga kogemus. Kõigepealt ma istusin paati, mis oli nii selges vees, et põhi paistis. Ümber olid imelised mäed ja puud, siis oli natuke õudseid lõustasid, siis olin järsku keset tuld ja lõpuks läksin valgusesse. Noh, nagu pärast surma. Ületad jõe ja… Suremise kogemine.
See oli sürr. Võtsin prillid peast, olin jälle venna elutoas. Aga kogemus kummitas mind päevi ja päevi.

Hull värk, ma ütlen. Tulevik on täna. Üks küberkaitse-superstaar rääkis Pealtnägijas, et see moment, kui inimene loob endast intelligentsema olendi, on pöördeline. Ma mõtlesin, et fak-tõesti.
Sel hetkel, kui inimene kukub maailma nr 1 positsioonilt maailma nr 2 positsioonile, on ta sisuliselt juba kaotaja.
Fak! Mida me teeme!
Õpetame arvutile fakin eetikat või? Kui kõik arvutused näitavad, et planeet Maad kõige hullemini kurnav viirus on inimene… Vajalik tulevikueriala on arvutipsühholoog ja -läbirääkija.

South Parki üleeelmine osa oli muidu ülihea. Rääkis Kalamajast ja Telliskivist.

Miki on juba päris pikk pooleaastane kõuts.

lepatriinumajandus

Ühel õhtul voodis.
Sho: Riigimetsa Majandamise Keskus….
Maarja: ?

Sho: Riigikassi majandamise keskus… riigi koeramajandamise keskus…. riigi sea… metsa… metssea majandamise keskus, riigiorava majandamise keskus, riigi lepatriinu majandamise keskus…

Sho sõnavaras on veel “võrgutama”. Aga kontekst, nagu alati, on vale.
Nimetl T tütar M kasutab sõna “võrgutama” valesti, seletas T mulle.
Tütar küsib talt: kuidas võrgutada kassi?

Sho kuulas seda juttu kõrvalt ja nüüd vahel kui võtab kassi sülle, siis ütleb: võrgutama-võrgutama-võrgutama.
Ainult, et võrgu-tama kõlab nagu Kuro-tama, kelleks me kassi hellitavalt tema mustade munade tõttu kutsume. Seepärast Shole see sõna nii lihtsalt meelde jäi, võin kihla vedada.

Miki magab imelikult.
Mis ka ei toimuks, koeral on jummala suvv.

Maša Peterburis
Kassi-koera piltidel mõjuvad nad nagu oleks samas suuruses.Tegelikult pole, asi on psühholoogilisvisuaalne. Aga mäletate, veel paar kuud tagasi oli üks valmis teise ära sööma.

seiklus

Raske on, kui päevad jagunevad töö- ja puhke-. Nii ebavõrdselt veel. 
Eelmine nädalavahetus kadus ka seikluste tõttu, me käisime nimelt Venemaal. Okei, Peterburis – aga ikkagi Venemaal. 
Seiklused on ka vale sõna, sest ma tegin kõik, et reisist seiklust ei saaks – hommikul korjasime õunapuu alt õunad ja kreegipuu alt kreegid, ebaküdooniad põõsastelt. Pärastlõunal asusime teele raudteejaama, vanale heale Moskva-rongile. 
See oli nagu reis minevikku, ainult et esimesed kakskümmend minutit olid põnevad ja ülejäänud seitse ja pool tundi surmigavad. 
Peterburi raudteejaamas ootas meid taksojuht, kelle olime eelnevalt online-keskkonnas tellinud. Ta sõidutas meid mööda hilisõhtust Nevski Prospekti. Me ahhetasime-ohhetasime ja Sho ütles: see on liig! See on liig! 
Ta ütles tegelikult yarisugi! yarisugi! Inglise sõnastik tõlgib selle overkill ja eesti sõnastik selle omakorda suurtükiga sääske tapma
Arhitektuurikommentaar. 
Reisi põhjus oli rõõmusädelev: sõber Tanja abiellus. 
Tanjaga tutvusime me kaheksa aastat tagasi Jaapanis, aga lisaks jaapani keelele räägib ta soravalt ka eesti keelt. (“Minu Tokyos” on temast ka juttu. Muuseas ka lõiguke sellest, mis minuga eelmisel korral Peterburisse sattudes juhtus…)
Taksojuht viis meid suurepärasesse hotelli, mille olime valinud pulmapaigast 10-minutise jalutuskäigu raadiusesse. Selleks, et mitte miski valesti ei võiks minna. 
Hotellituba oli suurepärane. Nälg oli, otsustasime südaöise söögi tuppa tellida ja see osutus imemaitsvaks. 
Hommikul läksime õnnepaleesse registreerimisel osalema, Tanja ema valas pisaraid -, ja edasi jõelaevale, kus toimus pulmapidu. Tore ja südamlik oli – Tanja ema pidas kõne, ma ei saanud midagi aru, aga nutma ajas mindki. Pulmad on alati nagu vaataks rom-com’i happy end’i, hinges pigistab ja mõtlen: jess, jess, nad said ja jäid kokku! See on nii ilus! Armastus on nii ilus!
Istusin ühes lauas mehega, kellega juba kaheksa aastat tagasi tutvusin. Hea selles mõttes, et ta oli ainus, keda ma teadsin. Halb selles mõttes, et ma vihkasin teda juba kaheksa aastat tagasi. 
Vihkama on tugev sõna, aga efektne, nii et jätan. 
Vastik mees, kes nii muuseas võis öelda, et vaevalt et nato Eestit kaitseb, kui Venemaa tankid sisse sõidavad. Aga ta oli vahepeal abiellunud sümpaatse neiuga, kellega nad ka Jaapanis tutvusid. Nii et me lauas oli valdavaks jaapani keel. 
Tasakaaluks oli küll üks teine mees, kellega rääkima juhtusin ja kes polnudki poliitsitapea. See vestlus toimus peo lõpupoole ja kuidagi tasakaalustas asja mu jaoks ära. Enne tekkis vaikselt tunne, et olengi vaenlase tagalas. 
Õhtul jalutasime tagasi hotelli, järgmisel hommikul jalutasime mõnusalt Nevski Prospektil, põrkasime kogemata selle ja teise kuulsa hoonega kokku, aga sisse astusime ainult Starbucksi, kuradi kapitalistid, ja ostsime sealt termose kirjaga “St Petersburg”. Seal oli Matrjoška termos ka, aga seda me ei valinud. 
Tagasi hotelli, kus sõime lõunat, lasime endale takso tellida. Kohalikust Balti jaamast läksime bussile, kus vaatasin paar rom-com’i ja õhtuks jõudsimegi koju.  
Kordan – see ei olnud seiklus.