seiklus

Raske on, kui päevad jagunevad töö- ja puhke-. Nii ebavõrdselt veel. 
Eelmine nädalavahetus kadus ka seikluste tõttu, me käisime nimelt Venemaal. Okei, Peterburis – aga ikkagi Venemaal. 
Seiklused on ka vale sõna, sest ma tegin kõik, et reisist seiklust ei saaks – hommikul korjasime õunapuu alt õunad ja kreegipuu alt kreegid, ebaküdooniad põõsastelt. Pärastlõunal asusime teele raudteejaama, vanale heale Moskva-rongile. 
See oli nagu reis minevikku, ainult et esimesed kakskümmend minutit olid põnevad ja ülejäänud seitse ja pool tundi surmigavad. 
Peterburi raudteejaamas ootas meid taksojuht, kelle olime eelnevalt online-keskkonnas tellinud. Ta sõidutas meid mööda hilisõhtust Nevski Prospekti. Me ahhetasime-ohhetasime ja Sho ütles: see on liig! See on liig! 
Ta ütles tegelikult yarisugi! yarisugi! Inglise sõnastik tõlgib selle overkill ja eesti sõnastik selle omakorda suurtükiga sääske tapma
Arhitektuurikommentaar. 
Reisi põhjus oli rõõmusädelev: sõber Tanja abiellus. 
Tanjaga tutvusime me kaheksa aastat tagasi Jaapanis, aga lisaks jaapani keelele räägib ta soravalt ka eesti keelt. (“Minu Tokyos” on temast ka juttu. Muuseas ka lõiguke sellest, mis minuga eelmisel korral Peterburisse sattudes juhtus…)
Taksojuht viis meid suurepärasesse hotelli, mille olime valinud pulmapaigast 10-minutise jalutuskäigu raadiusesse. Selleks, et mitte miski valesti ei võiks minna. 
Hotellituba oli suurepärane. Nälg oli, otsustasime südaöise söögi tuppa tellida ja see osutus imemaitsvaks. 
Hommikul läksime õnnepaleesse registreerimisel osalema, Tanja ema valas pisaraid -, ja edasi jõelaevale, kus toimus pulmapidu. Tore ja südamlik oli – Tanja ema pidas kõne, ma ei saanud midagi aru, aga nutma ajas mindki. Pulmad on alati nagu vaataks rom-com’i happy end’i, hinges pigistab ja mõtlen: jess, jess, nad said ja jäid kokku! See on nii ilus! Armastus on nii ilus!
Istusin ühes lauas mehega, kellega juba kaheksa aastat tagasi tutvusin. Hea selles mõttes, et ta oli ainus, keda ma teadsin. Halb selles mõttes, et ma vihkasin teda juba kaheksa aastat tagasi. 
Vihkama on tugev sõna, aga efektne, nii et jätan. 
Vastik mees, kes nii muuseas võis öelda, et vaevalt et nato Eestit kaitseb, kui Venemaa tankid sisse sõidavad. Aga ta oli vahepeal abiellunud sümpaatse neiuga, kellega nad ka Jaapanis tutvusid. Nii et me lauas oli valdavaks jaapani keel. 
Tasakaaluks oli küll üks teine mees, kellega rääkima juhtusin ja kes polnudki poliitsitapea. See vestlus toimus peo lõpupoole ja kuidagi tasakaalustas asja mu jaoks ära. Enne tekkis vaikselt tunne, et olengi vaenlase tagalas. 
Õhtul jalutasime tagasi hotelli, järgmisel hommikul jalutasime mõnusalt Nevski Prospektil, põrkasime kogemata selle ja teise kuulsa hoonega kokku, aga sisse astusime ainult Starbucksi, kuradi kapitalistid, ja ostsime sealt termose kirjaga “St Petersburg”. Seal oli Matrjoška termos ka, aga seda me ei valinud. 
Tagasi hotelli, kus sõime lõunat, lasime endale takso tellida. Kohalikust Balti jaamast läksime bussile, kus vaatasin paar rom-com’i ja õhtuks jõudsimegi koju.  
Kordan – see ei olnud seiklus. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s